mingi nipiga pean hakkama sundima end õhtuti varem magama minema, et taastada möödunudtalvine varahommikuti trennis käimise rutiin. pärast tööpäeva lõppu on spordiklubides siuke krdi loomaaed, et mati kaal oleks kade, kui näeks. (mati kaal ilmselt ongi veel ainus inimene siin linnas, kes kell kuus õhtul trenni ei torma, kõik ülejäänud trügivad sel ajal riietusruumides ja tallavad aeroobikasaalides üksteise varvastel.)
õhtust telekavaatamist ma ei saa lõpetada umbes samadel põhjustel kui hommikust konjakijoomist. ilmselt pean endale arvutikeelu kehtestama.
whatever 
jaa-jaa. oota veel kuu. siis tulevad need ka, kes uusaastalubadusena trennis käima hakata tõotasid. tark laps läheb kell seitse trenni.
ma ju räägingi, et kell seitse. hommikul.
(eile käisin 19.30, aga tundub, et kurjemad loomad alles sel ajal jõuavadki kohale. tädid läksid vaata et kaklema selle üle, kes mahub aeroobikasse ja kes jääb ukse taha)
mina läksin täna kell 10 nõmme ujulasse. naiivitar, arvasin, et siis on mass möödas. tutkit. pöidlajämeduste valgevasest kaelakettidega eluperemehed kusagilt linnalähedasest väikeasulast tegid aega parajaks, seistes ning vesteldes hulgakesti ujumisraja umbes selles kohas, kus vesi nabani ulatub. jälle kerses.