and her soul walks beside her

Mu jalgrattal tuleb kogu aeg kett maha.

Muidugi ma oskan seda ketti tagasi panna, viiendast eluaastast saadik olen osanud. Aga on vaks vahet, kas ajada ketti peale viieaastasena rohelisele Desnale Aegviidus metsa vahel, endal nina tatine ja katkised dressipüksid jalas, kaasasolnud ujumisrätik raja kõrvale mustikatesse visatud… või teha seda tipptunnil Tallinnas Vabaduse väljaku vahetuses läheduses, riietatuna valgesse seelikusse ja kontsakingadesse, ratas kogu aeg ähvardamas ümber kukkuda, sest korvi surutud läpakas ja lenksu külge riputatud käekott ajavad teda tasakaalust välja. Küünarnukini määrdesed käed osutuvad ühel juhul neist kahest päriselt ka probleemiks.

Mis ma tahan öelda, on see, et kui unistad glamuursest töölesõidust juunikuu päikeses ja seeliku lehvides, siis kuulutuse “ostan võimalikult odavalt võimalikult vana naisteratta, soovitavalt ennesõjaaegne ja ilma käikudeta, soovitavalt korviga” avaldamine ei ole tegelikult nii obviously hea lahendus, kui esmapilgul tundub.