sel lakkamatul sööstul läbi taeva me sulgi tähtedeks on pudenend

Miks ma õieti kuulan “Keelekõrva” saadet (mille toimetaja võimalikust koondamisest ei oska ma ikka veel midagi arvata, sest saatejuhina on ta mu meelest masendav, toimetajana suurepärane ja töötajate usaldusisikuna – kes teab? keskmiselt tuleb seega null.) – sest see on mu jaoks iganädalane pilk minu enda alternatiivsesse reaalsusesse.

Ma vist ei kaalunud kunagi päris tõsiselt eesti filoloogiasse sisseastumist, ehkki mul oli paber, mis lubas seda eksamiteta teha. Olin oma esimeses valikus täiesti kindel ja ei ole seda ka kunagi kahetsenud. Aga… Iga “Keelekõrva” kuulates suudan ma end vabalt ette kujutada ükskõik millise saatekülalise rollis. Miks ma ei võiks olla lingvist, luuletaja, keelekorraldaja, eesti keele õpetaja, terminilooja, kasvõi keelesaate toimetaja? Ei näe ühtegi põhjust.

Samas kui Turovskit kuulates ei suuda ma kogu selle põnevuse juures iial kujutleda end loomaaias töötamas, Ööülikooli tähtsate esinejatega samastumisest rääkimata (kui nad just keeleteadlased pole:). “Rahva oma kaitse”, “Olukorrast riigis”… sama lugu – see kõik on kohutavalt hariv ja huvitav, aga mitte minu elu. Mitte üheski võimalikus tulevikus. Keeleteema aga pole isegi mitte “see oleks võinud olla”, vaid endiselt “see võib tulla”. Tegelikult ootan suure huviga, millal ta siis ükskord ometi tuleb.

(jah, ma kuulan päris palju raadiot – tänatud olgu podcastid:)

nüüd on minu kord teha tormi sinu südames

lubasin vist küll juunis aastakokkuvõtteid teha, aga no ei jõua ju alati nii kiiresti. ja selleks, et ligi 4000 seebikarbifotost 40 paremat välja valida, on teatavat ajalist distantsi ka vaja… aga uusaastakingituste ettevalmistamise käigus tegin ma selle raske töö ära. siin nad on – minu austraalia…

vaid sinu jaoks on kuskil keegi mõeldes et kuhu sa jääd

Nüüd on küll kehvasti läinud – kümned inimesed päevas saabuvad mu blogisse otsingutega “piparkoogitainas”, “piparkoogimaja”, “piparkoogid”… aga mul on siin üleval mingi täiesti suvaline retsept tollest ainsast aastast, mil ma mässumeelselt perekonnaretsepti eirasin ja “midagi teistsugust” teha proovisin. Tulemus oligi… teistsugune. Enam ma selliseid mõtlematuid eksperimente teinud ei ole:)

Niisis, PÄRIS piparkoogitainast tehakse nii:

Kati piparkoogid

400g siirupit (= 400g suhkrut ajada keema. Pruunist peast lisada 1 klaas sooja (kuuma) vett, keeta ühtlaseks)
400g võid
250g suhkrut
3 muna
800g jahu
1 tl soodat (lahustada 2 spl leiges vees)
2 tl kaneeli
2 tl nelki
1 tl ingverit
1 tl kardemoni
1 spl apelsinikoort (võib ka rohkem. meil pannakse alati umbes viis korda rohkem:)

Siirupile lisada kõik maitseained, pott pliidilt ära võtta, või tükeldada, panna jaokaupa siirupisse seda kloppides. 250g suhkrut ja 3 muna vahustada, lisada jahtunud siirupile, siis sooda. Lõpuks jahu. Segada kõvasti, kuni tainas läigib. Lasta seista 1 ööpäev.

(sellele inimesele, kes sooritas otsingu “kas piparkoogitainas kleepuv” – on küll kleepuv, jah. Minu meelest need isetehtud on kõik kleepuvad. Aitab see, kui tainast võimalikult külmana hoida, ja rullimisel ohtralt jahu muidugi.)

Piparkoogimaja ma sel aastal ei tee. Miks ma peakski, kui mul on majapidamises 49 piparkoogivormi (jah, ma lugesin üle), nende hulgas koaala, känguru, krokodill, delfiin, kaamel, lõvi, ninasarvik, kaelkirjak ja pingviin? Kes teeks piparkoogimaja, kui tal on võimalik teha piparkoogiPINGVIINE?!

on päevad ja ööd külmemaks läinud

Täna otsisin taga ühe sõnulkirjeldamatu looma nime. Sest mul on temast pilt ja sellele pildile oli allkirja vaja:

Hüpotees 1: see ongi lüka-tõmba (ainus kahepealine loom, kes mulle maailmakirjandusest meenub, eksole).

Hüpotees 2: spunk (pakkus välja kolleeg).

Hüpotees 3: on 21. sajand, seega PEAB kusagil olemas olema tarkvara, kuhu ma saan pildi sisse sööta ja mis mulle ütleb, mis sel pildil on (pakkus välja teine kolleeg).

Mnjah. Kui uskuda Retrievr’it, siis on selle looma nimi kass, vähemalt tundus mulle nende pakutud vastetest see pilt otsitavale kõige sarnasem. Gazopa tegi veidi paremat tööd, aga ka nende tulemused viitavad kas nunnule kassipojale, oravakesele, mõnele linnule või äärmisel juhul kalale…

Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui sõnulkirjeldamatut siiski Google’ile sõnades kirjeldada. Võitvaks otsingufraasiks sai umbkaudu “australian animal that looks like a pine cone with two heads” (võibolla veidi vähemate sidesõnadega küll).

Tulemus: see on shingleback skink.

Järeldus: hüpotees 2 oli tõele kõige lähemal.

Boonus: otsingu käigus leidsin vahvaid kirjeldusi sõnulkirjeldamatute loomade kohta. Näiteks Random Animals Blog.