Nüüd on küll kehvasti läinud – kümned inimesed päevas saabuvad mu blogisse otsingutega “piparkoogitainas”, “piparkoogimaja”, “piparkoogid”… aga mul on siin üleval mingi täiesti suvaline retsept tollest ainsast aastast, mil ma mässumeelselt perekonnaretsepti eirasin ja “midagi teistsugust” teha proovisin. Tulemus oligi… teistsugune. Enam ma selliseid mõtlematuid eksperimente teinud ei ole:)
Niisis, PÄRIS piparkoogitainast tehakse nii:
Kati piparkoogid
400g siirupit (= 400g suhkrut ajada keema. Pruunist peast lisada 1 klaas sooja (kuuma) vett, keeta ühtlaseks)
400g võid
250g suhkrut
3 muna
800g jahu
1 tl soodat (lahustada 2 spl leiges vees)
2 tl kaneeli
2 tl nelki
1 tl ingverit
1 tl kardemoni
1 spl apelsinikoort (võib ka rohkem. meil pannakse alati umbes viis korda rohkem:)
Siirupile lisada kõik maitseained, pott pliidilt ära võtta, või tükeldada, panna jaokaupa siirupisse seda kloppides. 250g suhkrut ja 3 muna vahustada, lisada jahtunud siirupile, siis sooda. Lõpuks jahu. Segada kõvasti, kuni tainas läigib. Lasta seista 1 ööpäev.
(sellele inimesele, kes sooritas otsingu “kas piparkoogitainas kleepuv” – on küll kleepuv, jah. Minu meelest need isetehtud on kõik kleepuvad. Aitab see, kui tainast võimalikult külmana hoida, ja rullimisel ohtralt jahu muidugi.)
Piparkoogimaja ma sel aastal ei tee. Miks ma peakski, kui mul on majapidamises 49 piparkoogivormi (jah, ma lugesin üle), nende hulgas koaala, känguru, krokodill, delfiin, kaamel, lõvi, ninasarvik, kaelkirjak ja pingviin? Kes teeks piparkoogimaja, kui tal on võimalik teha piparkoogiPINGVIINE?!
whatever 
Eksole, nüüd ta siis kirjutab, kui mul on suur potitäis seda “libatainast” valmis. Mina olen igatahes iga aasta (või võib-olla on üks aasta vahele jäänud) teinud selle eelmise siia postitatud piparkoogitaignaretsepti järgi piparkooke. Retsepti tehtud muudatused sisaldavad peamiselt sidruni ja apelsinikoore lisamist, osa jahu asendamist täistera jahuga ning tl erinevate maitseainete lisamise asemel lihtsama vastupanu teed minemisega ja lihtsalt Santamaria, kui ainsa kättesaadava piparkoogimaitseainesegu sisse uhamisega. Ja eile tehtud proovipartii osutus vägagi söödavaks. Kuigi jah, jahvatatud kardemoni pole mul viimastel poes käikudel lihtsalt õnnestunud Tartu kaubandusvõrgust tuvastada, nii et sellest ka see maitseainetealane mööda laskmine). Nii et palun ausat piparkoogitainast mitte mustata ;)
hahaa:) no see teine oli ka okei, aga see pole ikkagi SEE… muide, apelsinikoor ongi põhiline vahe tegelt minu meelest.
Tallinnas on SM kardemon igal pool olemas, aga jahvatatud nelki on raske leida. Praegu igatahes Kristiine Prismas Meira oma on!
ja ma unustasin öelda, et mul on elevandiga vorm ka.
tartu raekoja platsil oli üks mees, sepp äkki, kes tegi või juhendas sind ennast tegema sellist piparkoogivormi, nagu vaja. üks poiss oli nt kindluse joonistanud ja nad siis korraldasid sepaga seda metalliribast välja voltida. et kui sul mõnda spunki või skinki veel ei ole…
Kui teha ühekordne investeering uhmrisse, siis edaspidi ei pea enam jahvatatud maitseaineid taga ajama. Kuigi nelk ei lähe seal just väga kiiresti pulbriks, nelgi jaoks on kohviveski parem, kui käelihaseid kasvatada ei taha.
Mul on uhmer olemas, aga nelgi suhtes olen sama avastanud – ei lähe korralikult peeneks. Ehkki üksikud suured nelgitükid piparkoogi sees on tegelikult täitsa okei mu meelest – selline lapsepõlvemaitse:)
Võib ka natuke aega uhmris nühkida, varred välja korjata ja marinaadi jaoks kõrvale panna ja puru tainasse raputada. See pisike muna, mis seal nelja nurga vahel on, läheb peeneks küll.