Millalgi märtsi alguses on lähestikku kahe mu Noorima Venna sünnipäevad. See nädalavahetus, mil neid tähistatakse, viib mind enamasti päris kaugele mu mugavustsoonist välja. Mitte et see halb oleks.
Seekord algas kõik juba kingisoovidest. Laekusid mingid nimekirjad 1) millest ma ei saanud aru; 2) mida ma ei suutnud hääldada; 3) mille puhul ma ei saanud isegi aru, millisesse poodi nendega minna tuleks ja mis ühikutes oma tellimus esitada. “Tere, palun poolteist kilo transformerit ja üks suuremat sorti Caesar 4, kui nad teil ikka värsked on”?
Sain aru, et olen jõudnud auväärsesse ikka ja rolli “vanem naissugulane”. Kaalusin allaandmist ehk kahe paari villaste sokkide kudumist ja nõmeda pehme pakiga kohaleilmumist.
Õnneks on sellistes olukordades mu toeks ja ilmasambaks Vanim Vend, kes seegi kord teadis mind informeerida, et transformer on “plastmassist mänguasi, mis võib olla nii auto kui robot” (wtf? meie ajal oli selle mänguasja nimi “Mõtle ja ehita”, veidi paremate aegade saabudes Lego.) ja et Caesar 4 ja teised sellesugused on arvutimängud. Samuti oskas ta öelda, et arvutimänge saab tänapäeval poest osta. (Selle viimase peale tahtsin alguses praalida, et wtf, meie ajal tõmmati arvutimänge internetist, aga järele mõeldes… meie ajal levitati arvutimänge kolme ja poole tollistel flopidel. Nende mängude nimed olid Digger, Supaplex, Sokoban ja Zeliard.)
Kahjuks oli Vanim Vend haige ja poodi tuli mul ikkagi üksi minna.
Digimaailma ma väga ei karda tegelikult ja sain seal seegi kord suurepäraselt hakkama (jaa, ma tegin täiesti iseseisvalt vahet PC, Wii ja PS* mängudel!); mänguasjaosakonna suhtes olin kõhklevam. Kujutasin ette kümneid kirjeldamatuid kaitsevärvi robotmonstrumeid, mille hulgast mul tuleb valik teha. Aga esimene transformer, mis mulle silma hakkas, oli hoopis… roosa jäätiseauto! Pärast seda läks kõik juba üsna sujuvalt. (Seitsmeaastane Vend sai siiski helikopter-transformeri. Selle jäätiseauto ostan endale kohe järgmise mänguasjana pärast tarkvaraarendajast Barbie’t.)
Lasersõjas võitsin sujuvalt umbes pooli kohalekutsutud kaheteistaastasi. Hullem oli see, et labürindi iga nurga taga kohtasin oma Ajateenijast Venda, kes oli minu hinnangul täiega trigger-happy (Vanima Venna viisakas diagnoos oli küll “kiire päästikusõrm”) ja tappis mu kogu aeg ära. Kui Eesti Kaitseväes juba parameedikud sellised on, mida siis veel päris sõdurid teevad?!
Poole rühmatäie kuueaastastega pidasin vastu tund aega, aga sellesse tundi mahtus valgustuslik arusaamine sellest, miks peitusemäng tundus vanasti täiega lahe. Teate, kui madala kapi alla on võimalik üks lasteaialaps ära panna nii, et mitte midagi paistma ei jää!
Meeleoluka nädalavahetuse lõpuks oleksin peaaegu näinud ka oma Töötust Muusikust Venda – vähemalt viibisime samas linnas.
whatever 
Jeerum, sul on viis venda…. Lucky girl:)