et tuleks armastus ja lõppeks piin

ma teadsin seda laulu muidugi enne ka, aga alles eilsest kooriproovist koju sõites läks puzzle lõplikult kokku.

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, 
vaid metsad lõputud ja laukasood. 

ja tõepoolest, mis kuradi maa see selline on?!

see, et siin pole ühtki mäge (ja seega ei kompenseeri igikestvat oknotsembrit isegi võimalus 7-8 kuud aastas lumelauaga sõita) on isegi kõige väiksem probleem veel.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida, 
ja millega ta seda teeb, ei tea. 

mul on näiteks 3 a tagusest tsiklimatkast meeles see hingemattev emotsioon “ilus on ikka see Eestimaa” (lugege reisikirjast kokku, mitu korda me seda tundsime). mul on meeles, et ma pärast seda tõotasin, et ma surmkindlalt tulen tagasi, ja tulin ju ka.

aga pärast neid viimast 7 kuud ei ole ma enam kindel, kas ma oskan seda uuesti tunda.

Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö. 

just nimelt. polaaröö. külm. lumi. pori. ja nii kuude kaupa. teate küll. või kas teate? teate, et IKKA VEEL näen ma iga päev kusagil lund?

Siit põgeneda võiksin lausa joostes, 
kuid miski hoiab tagasi veel mind. 

ei hoia ausalt öeldes. praegu küll ei hoia.

sest iga jumala kord, kui ma jooksen või rulluisutan või tsiklit kiirendan või [sisesta oma lemmiksuvemeelelahutus], ei mõtle ma mitte “kui mõnus”, vaid “fakk, miks ma pean üle poole oma elust ILMA selleta elama?!”

Kus on siin õigus, kus rahukohus, 
kust õiglust otsima peaks vaevatud?

ma saan aru, et väga veider on selle kõige üle kurta nüüd, kus asjad just hakkavad paremaks minema, aga ma saan alles nüüd aru, kui suure trauma ma polaarööst sain.

kogu seda jama oli lihtsalt LIIGA palju. see maa on mulle võlgu! ja tal on napp 4 kuud aega, et oma võlg tagasi maksta, koos intressidega, ja positiivne lõppsaldo saavutada. või muidu.

ilus oleks nüüd lõpetada siinse rahva imeväe ja laululugude meenutamisega, aga – i couldn’t care less. nii väga kui ma kaunist emakeelt ja laulupidusid ei armastaks… talve 2010/2011 õudusi ei kaalu üles mitte miski. (räägin, nagu oleks leningradi blokaadi üle elanud, eksole – aga just selline tunne ongi.)

Advertisements

2 kommentaari to “et tuleks armastus ja lõppeks piin”

  1. Oudekki Says:

    Mina olen aru saanud, et küsimus ei olegi minu puhul nii palju polaaröös, kuivõrd asjaolus, et seesinatsel maal on aeg-ajalt kombeks otsustada, et pole neid võlgu vaja väga maksta midagi…

    Kui see otsustus laieneks mingisugusele Rootsi pankade vastasele aktsioonile, see muidugi mind võiks jälle kohal hoida :D

  2. katu Says:

    See ei saa muu olla kui post traumatic stress disorder. Mis muud, kui kirjutame vabastuse :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: