eilse päeva wildlife: ühel keskturu letil hernekuhja otsas kükitanud hiir.
kusjuures ta nägi nii tšill välja ja istus nii liikumatult, et ma olin täiesti valmis uskuma, et tegu on palgalise modelliga. igaks juhuks küsisin müüjaproualt üle: “kas see hiir peabki siin olema?”
müüjaproua noogutas energiliselt. “da, da, need on türgi oad!”
nice try – oad olid seal olemas küll, herneste kõrval. hiir oli vahepeal veidi närviliseks muutunud ja hingeldas. proovisin uuesti: “ei, ma mõtlen, see hiir. kas te selle panite meelega siia?”
müüjaproua haaras dramaatiliselt rinnust (“bože, neuželi!”) ja pöördus oma käsilase poole, kes ka leti taga askeldas. “maksim, hiir, eto – mõš, da?” maksim arvas, et on tõesti, ja saadeti kilekotiga hiirejahile. proua ise jäi vapralt oma dramaatilist poosi hoidma.
maksim oli küll noor, maikas ja lihastes, aga mina olin selleks ajaks juba täiega hiire poolt. meie võitsime ja hiir pääses põgenema. oma herned ja türgi oad ostsin ühest teisest letist.
whatever 