Rubriik: päeva wildlife

nii voolab aeg me vahelt edasi

veel üks kategooria, mis on siin blogis ajapikku puha unarusse jäänud: päeva wildlife.

linnainimese kohta on mul ikka väga looma- ja linnurohked argipäevad. eriti tugevalt on esindatud veelinnud – eks on siin juttu olnud, et nühin muudkui seda kanaliserva mööda edasi-tagasi, kõigi taida- ja luigepoegade suurekskasvamise olen pika suvega ära näinud. rääkimata siis sellest, et ujumas käin ju tiigis partide vahel, sinikael vasakul, mandariin paremal, haigur vaatab kaldal veidi etteheitval ilmel pealt kogu seda värki.

telefoni fotoalbum on mul millegipärast ikka surnud rottide pilte täis. neid on hea rahulik pildistada, saab nurka ja valgust valida ja nad ei lähe eest ära. ja neid ikka… leidub mu tööteel.

andke andeks, aga nii armas loom ja kena pilt mu meelest. natüürmort missugune!

elusad rotid… pigem lähevad eest ära ja näen aegajalt ainult saba vilksamas tee ääres rohus. aga täna hommikul juhtus küll nii, et üks vastutulev jalgrattur oli juba pidurdanud, et rott üle tee lasta, aga mulle jooksis loomake otse esiratta ette, sattus seal paanikasse ja pööras ümber. napilt jõudsin pidurdada. rott lipsas selle teise jalgratturi jalgade ja siis ka rataste vahelt läbi ja hüppas kanalisse. ujus seal paar tõmmet ja siis sukeldus. jäin natukeseks ootama, aga pinnale ilmumas teda ei näinudki.

kas võis olla, et see oli hoopis vesirott? ma ta nina ja kõrvade kuju ei jõudnud vaadata ega saba pikkust mõõta, aga internet ütleb, et tavaline rott küll ujub, aga ei sukeldu hädaohu eest. kes teab täpsemalt?

orava oleksin ka ükspäev peaaegu ratta alla ajanud. mäletate, autokoolis õpetati, et loomadel pole tagurpidikäiku? sellel küll oli! konkreetselt hüppas selg ees tagasi mu teelt.

there’s a million things i haven’t done

kui eelmisel aastavahetusel telefonist fotosid vaadates pilti kokku panin, et mis ma 12 kuu jooksul õieti ära teinud ja näinud olin, otsustasin, et 2017. aastal hoian alles rohkem füüsilisi tõendeid. kogusingi aasta otsa ühte ümbrikku piletikontsusid ja nüüd tean selle kollektsiooni põhjal öelda, et käisin vähemalt 6 korda kinos, 3 korda teatris, 2 korda balletti ja 1 kord operetti vaatamas; nägin Premier League’i jalkamatši ja Robbie Williamsi; sõitsin laevaga Hollandisse ja paadiga Abrukale ja veetaksoga kuskil Tallinna lahel mingi suht suvalise jupi; käisin vaatamas Niagara juga; käisin Liechtensteinis lumelauaga sõitmas; käisin paarikümnes muuseumis ja näitusel, mille detailidest teid säästan. ja siis on veel pardakaartide kontsud 10 Põhja-Ameerika ja 5 Euroopa lennujaamast (pluss kõik Londoni omad).

maiteagi, miks ma seda kõike räägin. kui see oleks võistlus, oleks mul võibolla võiduvõimalus… mingite teiste inimeste ees, kellel on näiteks lapsed või kes on terve aasta täiskohaga tööl käinud?:)

aga ega ta endal ka meeles ei püsi, kui kirja ei pane (pooled asjad olid juba detsembriks ununenud). pealegi, kuna raamatupostituses parimate elamuste väljatoomine sai kiitvat tagasisidet, siis võin ju üles tunnistada ka aasta lemmikud muudes kategooriates:

– muusikali- teatri- või tegelt üldse kultuurielamus: Hamilton. raske on selle kohta öelda midagi, mida veel pole öeldud, niisiis, tsiteerides üht kriitikut: kui teil tekib võimalus oma lapsed maha müüa, et sellele pilet osta, siis kasutage seda võimalust. ja blogipealkirjadega olen lähiajaks ka hästi varustatud, vbla juba märkasite.

– mägedest-paremad-on-ainult-mäed elamus: Striding Edge’i mööda Helvellynile tõusmine.

20170415_123518.jpg
siia toob lihtsamaid teid ka, aga where’s the fun in that?

– tsiklielamus: ringrajakoolitus. uut Anastassia Kovalenkot siit just loota pole, aga eeskujulik kogemus sarjast “vahel peab tegema asju, mis on toredad, aga natuke liiga rasked” (vt ka: kuidas kasvab inimesest inimene, kes asjadega hakkama saab).

IMG_6187
horisont on viltu

– reisielamus: ma käisin nii toredate inimestega nii toredates kohtades nii palju, aga lõpuks võidab ikkagi see nädalavahetus, mille ma täiesti üksinda New Yorgis veetsin.

IMG_0578

– tööelamus: klge, ärge naerge, aga minus tekitab ikka veel vaimustust see, kui ma saan robotil akut vahetada:)

– jooksuelamus: tegelt oli väga hale trenniaasta, aga siis ükskord läksin hommikujooksule… ja nägin armadilli. ilmselgelt on tegu ka aasta wildlife’iga.

View this post on Instagram

my running buddy this morning

A post shared by Kitty (@kittymamers) on

– inimesed: mu pere- ja hõimkond. oli selline aasta, mil sain vahemaadest hoolimata kõigiga kvaliteetaega veeta, ja ma olen nii tänulik, et te mul olete – aitäh, kallid!

#25 Gekkering

Ma õppisin just uue ingliskeelse sõna! Gekkering on selle hääle nimi, mida rebased öösiti mu akna all teevad. Ma loodan, et selle kohta võib eesti keeles “klähvimine” öelda… ehkki see seostub pigem koertega, aga selles lärmis kahtlustasin alguses hoopis mingeid linde, sest minu meelest on see kõige rohkem kajakakisa moodi.

Olen nüüd rebaste suhtes veidi obsessed ja iga kord õuest klähvimist kuuldes torman aknale vaatama. Üks öö nägin lausa kolme tüüpi hullamas ja see oli väga nummi vaatepilt, kuni mulle tuli meelde, et olen oravatega juba selle tünga saanud ja et nad võibolla hoopis paarituvad… või mis see sõna iganes on, kui seda kolmekesi teha:P

Ühesõnaga, selgub, et Londoni kontekstis ei ole rebane sugugi haruldane loom (olen neid nüüdseks kindlalt näinud rohkem kui näiteks kasse). Lahendamata on veel mõistatus, kus nende urud on. Kas võib olla, et nad elavad metroos?

parsley sage rosemary and thyme

eilse päeva wildlife: ühel keskturu letil hernekuhja otsas kükitanud hiir.

kusjuures ta nägi nii tšill välja ja istus nii liikumatult, et ma olin täiesti valmis uskuma, et tegu on palgalise modelliga. igaks juhuks küsisin müüjaproualt üle: “kas see hiir peabki siin olema?”

müüjaproua noogutas energiliselt. “da, da, need on türgi oad!”

nice try – oad olid seal olemas küll, herneste kõrval. hiir oli vahepeal veidi närviliseks muutunud ja hingeldas. proovisin uuesti: “ei, ma mõtlen, see hiir. kas te selle panite meelega siia?”

müüjaproua haaras dramaatiliselt rinnust (“bože, neuželi!”) ja pöördus oma käsilase poole, kes ka leti taga askeldas. “maksim, hiir, eto – mõš, da?” maksim arvas, et on tõesti, ja saadeti kilekotiga hiirejahile. proua ise jäi vapralt oma dramaatilist poosi hoidma.

maksim oli küll noor, maikas ja lihastes, aga mina olin selleks ajaks juba täiega hiire poolt. meie võitsime ja hiir pääses põgenema. oma herned ja türgi oad ostsin ühest teisest letist.