Archive for the ‘päeva wildlife’ Category

there’s a million things i haven’t done

2. jaan. 2018

kui eelmisel aastavahetusel telefonist fotosid vaadates pilti kokku panin, et mis ma 12 kuu jooksul õieti ära teinud ja näinud olin, otsustasin, et 2017. aastal hoian alles rohkem füüsilisi tõendeid. kogusingi aasta otsa ühte ümbrikku piletikontsusid ja nüüd tean selle kollektsiooni põhjal öelda, et käisin vähemalt 6 korda kinos, 3 korda teatris, 2 korda balletti ja 1 kord operetti vaatamas; nägin Premier League’i jalkamatši ja Robbie Williamsi; sõitsin laevaga Hollandisse ja paadiga Abrukale ja veetaksoga kuskil Tallinna lahel mingi suht suvalise jupi; käisin vaatamas Niagara juga; käisin Liechtensteinis lumelauaga sõitmas; käisin paarikümnes muuseumis ja näitusel, mille detailidest teid säästan. ja siis on veel pardakaartide kontsud 10 Põhja-Ameerika ja 5 Euroopa lennujaamast (pluss kõik Londoni omad).

maiteagi, miks ma seda kõike räägin. kui see oleks võistlus, oleks mul võibolla võiduvõimalus… mingite teiste inimeste ees, kellel on näiteks lapsed või kes on terve aasta täiskohaga tööl käinud?:)

aga ega ta endal ka meeles ei püsi, kui kirja ei pane (pooled asjad olid juba detsembriks ununenud). pealegi, kuna raamatupostituses parimate elamuste väljatoomine sai kiitvat tagasisidet, siis võin ju üles tunnistada ka aasta lemmikud muudes kategooriates:

– muusikali- teatri- või tegelt üldse kultuurielamus: Hamilton. raske on selle kohta öelda midagi, mida veel pole öeldud, niisiis, tsiteerides üht kriitikut: kui teil tekib võimalus oma lapsed maha müüa, et sellele pilet osta, siis kasutage seda võimalust. ja blogipealkirjadega olen lähiajaks ka hästi varustatud, vbla juba märkasite.

– mägedest-paremad-on-ainult-mäed elamus: Striding Edge’i mööda Helvellynile tõusmine.

20170415_123518.jpg

siia toob lihtsamaid teid ka, aga where’s the fun in that?

– tsiklielamus: ringrajakoolitus. uut Anastassia Kovalenkot siit just loota pole, aga eeskujulik kogemus sarjast “vahel peab tegema asju, mis on toredad, aga natuke liiga rasked” (vt ka: kuidas kasvab inimesest inimene, kes asjadega hakkama saab).

IMG_6187

horisont on viltu

– reisielamus: ma käisin nii toredate inimestega nii toredates kohtades nii palju, aga lõpuks võidab ikkagi see nädalavahetus, mille ma täiesti üksinda New Yorgis veetsin.

IMG_0578

– tööelamus: klge, ärge naerge, aga minus tekitab ikka veel vaimustust see, kui ma saan robotil akut vahetada:)

– jooksuelamus: tegelt oli väga hale trenniaasta, aga siis ükskord läksin hommikujooksule… ja nägin armadilli. ilmselgelt on tegu ka aasta wildlife’iga.

my running buddy this morning

A post shared by Kitty (@kittymamers) on

– inimesed: mu pere- ja hõimkond. oli selline aasta, mil sain vahemaadest hoolimata kõigiga kvaliteetaega veeta, ja ma olen nii tänulik, et te mul olete – aitäh, kallid!

Advertisements

#73 Rebane

4. apr. 2014

Üks kõrgematest eluvormidest, kes on meie aias ellujäämist katsetanud:

IMG_3152

Veetis rahuliku laupäevahommiku päikeselaigus tukkudes ja läks siis jälle, juuri alla ei ajanud, aga välja ka ei surnud – pean veel mõtlema, kas see läheb aianduseksperimendis kirja võitude või kaotuste tulpa…

#25 Gekkering

28. dets. 2012

Ma õppisin just uue ingliskeelse sõna! Gekkering on selle hääle nimi, mida rebased öösiti mu akna all teevad. Ma loodan, et selle kohta võib eesti keeles “klähvimine” öelda… ehkki see seostub pigem koertega, aga selles lärmis kahtlustasin alguses hoopis mingeid linde, sest minu meelest on see kõige rohkem kajakakisa moodi.

Olen nüüd rebaste suhtes veidi obsessed ja iga kord õuest klähvimist kuuldes torman aknale vaatama. Üks öö nägin lausa kolme tüüpi hullamas ja see oli väga nummi vaatepilt, kuni mulle tuli meelde, et olen oravatega juba selle tünga saanud ja et nad võibolla hoopis paarituvad… või mis see sõna iganes on, kui seda kolmekesi teha:P

Ühesõnaga, selgub, et Londoni kontekstis ei ole rebane sugugi haruldane loom (olen neid nüüdseks kindlalt näinud rohkem kui näiteks kasse). Lahendamata on veel mõistatus, kus nende urud on. Kas võib olla, et nad elavad metroos?

#20 Hiir

20. dets. 2012

Meil elab köögis hiir. Ilmselt ei taha ta õues olla, sest seal klähvib rebane. Aga üürileping ei luba meil koduloomi pidada:( panin lõksu üles.

#5 Rebane

5. dets. 2012

Ühel õhtul koju tulles nägin otse meie trepikoja ees rebast… ja see oli kindlasti kõige suurem, priskem ja kohevama sabaga rebane, keda ma elus näinud olen. Välismaa värk.

parsley sage rosemary and thyme

9. juuli 2012

eilse päeva wildlife: ühel keskturu letil hernekuhja otsas kükitanud hiir.

kusjuures ta nägi nii tšill välja ja istus nii liikumatult, et ma olin täiesti valmis uskuma, et tegu on palgalise modelliga. igaks juhuks küsisin müüjaproualt üle: “kas see hiir peabki siin olema?”

müüjaproua noogutas energiliselt. “da, da, need on türgi oad!”

nice try – oad olid seal olemas küll, herneste kõrval. hiir oli vahepeal veidi närviliseks muutunud ja hingeldas. proovisin uuesti: “ei, ma mõtlen, see hiir. kas te selle panite meelega siia?”

müüjaproua haaras dramaatiliselt rinnust (“bože, neuželi!”) ja pöördus oma käsilase poole, kes ka leti taga askeldas. “maksim, hiir, eto – mõš, da?” maksim arvas, et on tõesti, ja saadeti kilekotiga hiirejahile. proua ise jäi vapralt oma dramaatilist poosi hoidma.

maksim oli küll noor, maikas ja lihastes, aga mina olin selleks ajaks juba täiega hiire poolt. meie võitsime ja hiir pääses põgenema. oma herned ja türgi oad ostsin ühest teisest letist.

hoping for the best but expecting the worst

17. juuni 2011

päeva wildlife: nägin hipodroomil jänest. päris jänest, mitte mingit küülikut (torukübarast ja uurist rääkimata).

siis võin minna seespool selgus

11. mai 2011

päeva wildlife (küll juba mõne päeva tagune): nägin Palupera ja Otepää vahel tee ääres musta jänest. või küülikut? kas mustad jänesed on üldse olemas? kas eestis elab metsikuid küülikuid või oli see kellegi põgenenud kodujänes? kas see oli üldse päriselt?

who can take a sunrise sprinkle it with dew

18. juuni 2010

Päeva wildlife: eessõitja (ja seega ka minu) äkkpidurduse põhjustanud orav Akadeemia teel. Aga kui vara ma peaks tööle tulema, et metskitse näha, palun?

PS see on selle blogi tuhandes postitus. plaanisin midagi palju frivoolsemat, aga nii suure juubeli puhul ei tundunud sünnis.

kuskil peab surematus olema

24. mai 2010

üks postitustekategooria on mul veel juba paar aastat meeles mõlkunud – “päeva wildlife”. see kontseptsioon sai alguse Austraaliast ja tähendas kõige ägedamat päeva jooksul nähtud metslooma (lindu, roomajat jne). arvasin, et Eestis tuleb see mäng lõpetada, aga siis hakkasin kesklinna asemel Mustamäel tööl käima ja defineerisin termini lihtsalt ümber – päeva wildlife on see metsloom, keda ma päeva jooksul näen. suve ja sügise jooksul jagasin tiitli välja mitmele oravale, siilile, rähnile, hiirele ja rebasele (ehkki on veidi küsitav, kas kontori prügikasti revideeriv rebane ikka on enam päris wildlife. aga kui hosteli köögis söömas käiv opossum oli, siis…).

siis tuli talv.

eile aga sai päeva wildlife’iks Endla tänavat ületanud konn. ellu jäi! (hmm, päeva roadkill oleks muidugi ka päris nummi rubriik…)