Niisuguses selts- ja keskkonnas pargin oma jalgratast neil päevil:
Uus kontor tähendab uut töölesõidumarsruuti ja, noh, hommikuti läbi City sõitmine ei ole mu lemmikosa päevast, aga eks helgeid hetki ikka leiab. Ma ei julge võõraid inimesi väga avalikult pildistada, aga ühel hommikul liikusin samas tempos selle härraga:
Laitmatu ülikond, viksitud kingad, soliidne mantel, soni ja no vaadake seda salli! Loomulikult sobis kogu riietus perfektselt kokku tema jalgrattaga, mis muidugi oli stiilne linnaratas, mitte mingi sporditegemismasin. Tahtsin hirmsasti talle öelda, kui väga ta väljanägemine mulle meeldib, aga see ei tundunud kuidagi sobilik kogu selle soliidsuse juures; lõpuks kiitsin, et kena ratas. Onu noogutas vastu ootamatult põlglikul ilmel ja kartsin, et olin varajase hommiku ja hillitsetud kultuuriruumi kohta siiski liiga ülevoolav olnud… aga tagantjärele mõistsin, et ilmselt vaatas ta hoopis mind ja mõtles “punane jalgratas ja roosa kleit, milline uskumatult maitsetu kombinatsioon!”
(Kaks foori hiljem küsis üks keskealine lükras mees, kuidas ma temast nii palju ette jõuda sain. ma küll ei olnud teda kümnete teiste samasuguste hulgas märganud ja ei teadnud, millal me viimati kohtunud olime, aga viisakalt siiski informeerisin teda, et punased jalgrattad ongi mustadest kiiremad. sportlasena võinuks ta seda ju ise ka teada.)
Täna hommikul jällegi kohtusin preiliga, kellel olid tenniste sees sädelevad sokid, seljas pikk voogav tumeroheline karvane kasukas, peas kuldne kiiver… ja kelle roosa huulepulk matchis toon-toonilt selle isoleerpaelaga, millega ta ratta kõverad sarved kaetud olid (sest see oli nüüd küll sporditegemismasin). Sääred olid paljad ja kui selle kasuka all seelik või püksid peidus olid, siis neid ma ei näinud.
whatever 