Archive for the ‘minu london’ Category

do you recall not long ago

15. veebr. 2017

sarjast “universum täidab me soove”:

täna õhtul esineb meil southbank centre’is Neil Gaiman, kelle suur austaja olen. ta esitleb oma uut raamatut, mis mul küll käsi värisema otseselt ei pane, sest jutustab lihtsalt muinasskandinaavia müüte ümber (Norse Mythology, kui nüüd keegi hirmsasti tahab seda raamatut lugeda), aga Neili ennast oleks ma ikka näha tahtnud.

piletid sellele peole müüdi kahjuks juba paari kuu eest välja, ma ei saand jaole.

noh, aga samal ajal on meil siin koolivaheaeg ja samas southbankis mingid lasteüritused, mh keset päeva esines Chris Riddell. Riddell on tuntud illustraator ja kirjutab ise ka raamatuid ja on praegusel ajal “children’s laureate”, maiteagi, kuidas seda tõlkida või seletada. kõige tähtsam lastekirjanik riigis, keda kõik kuulavad, kui tal lastekirjanduse kohta midagi öelda on :)

mulle on mõned Riddelli raamatud täitsa meeldinud ja ta pildid meeldivad mulle ka ja olen täitsa mitu raamatut majapidamisse spst ostnud, et tema illustreeritud.

ma küll ei suutnud tükk aega ära otsustada, et kas ta mulle nii palju meeldib, et minna teda kuskile lastekarja sisse vaatama, aga siis täna mõtlesin, et üks tee, kaks asja, lähen kohale, vaatan, kas Gaimani jaoks on äkki mõni tagastatud pilet tekkinud ja kui jaole saan, siis vaatan Riddelli ka.

no läksingi ja Gaimani piletit muidugi polnud, aga Riddellile oli pilet vabalt saada täitsa umbes kaheksandasse ritta (sinna saali mahub mingi 2500 inimest muidu).

ja kui ma siis seal kaheksandas reas istusin, siis selgus, et Riddellil on külalistega üritus. kolm külalist olid lastekirjanikuprouad*, kes olid enne juba ka välja kuulutatud, ja neljas oli üllatuskülaline.

ja no selle jutu peale te vast arvate ära, kelle universum üllatuskülaliseks saatis :)

20170215_153338

‘I am so glad there were ponies,’ said my sister.

lõpuks läks veel nii hästi, et sattusin õigel hetkel lava eest mööda minema ja sain endale kaasa napsata selle pildi, mille Riddell Gaimanist joonistas, sellal kui ta oma külalisi välja kuulutas. kui tundub, et on rohkem Pratchetti moodi, siis sellepärast, et tegu oligi suure saladusega ja keegi ei tohtinudki teada, kes see on.

20170215_211016

autogrammi järel seisin pärast eraldi ülekahetunnises sabas (vt ka: koolivaheaeg, 2500 inimest)

kokkuvõttes – pääsesin muinasskandinaavia mütoloogiast veel veidikeseks ajaks (küllap ma sellegi raamatu kord läbi loen) ja sain Neili esituses kuulda hoopis natukest lasteraamatut ja üht luuletust, eks ikka Riddelli illustratsioonidega (oli selline onu Raivo jutupliiatsi stiilis üritus, kus paljud pildid valmisid kohapeal). superluks!

* – teised kirjanikud olid Cressida Cowell (temast ma olin enne ka kuulnud, tal on need lohetaltsutamise raamatud), Liz Pichon ja Posy Simmonds. kõik olid väga toredad ja kui mulle mõni nende raamat näppu satub, siis plaanin lugeda küll.

Advertisements

but it’s been no bed of roses no pleasure cruise

21. nov. 2015

Tänase päeva peal oli mu kalendris kirjas “mingi autoüritus olümpiastaadionil” ja sattus see sinna nii: arutasime peikaga, et tahaks olümpiastaadioni seestpoolt näha (vist mõned kuud tagasi, kui tuli uudis, et seal on ümberehitustööd lõpetatud ja saab hakata üritusi korraldama). Mina arvasin, et võibolla päris West Hami jalkamatši ei viitsi vaadata, ehk tehakse mõni kontsert või midagi muud huvitavat. Ja siis minu meelest umbes poole tunni pärast ütles L, et seal tuleb novembris Race of Champions, ja mina ütlesin, mida normaalne inimene ikka sellise asja peale ütleks… “ahah, okei siis” ilmselt. Arvestades, kui kergekäeliselt ma ise ostan balletietenduste, raamatuesitluste ja koorikontsertide pileteid kahele, ei pea ma sobivaks vastu vaielda, kui peika mind kuhugi kaasa kutsub, ja no ma ju tõesti tahtsin staadioni näha.

Olukorra tõsidus selgus hetkel, kui ma juba 231. sektori 40. rea kohale nr 595 maha olin istunud ja keskpõrandal startis… Felipe Massa? Seda nime tean isegi mina! Vot sel hetkel hakkasin ma huvi tundma, kuhu ma õieti sattunud olen:)

kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.

kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.

See oli umbes nagu oleksin ma kellegagi kaasa läinud “mingile spordivõistlusele” ja kohale jõudes avastanud end olümpiamängudelt (olles suutnud seni elada teadmatuses, et olümpiamängud on olemas):

It is the only competition in the world where stars from Formula One, World Rally Championship, IndyCar, NASCAR, sportscars and touring cars compete against each other, going head-to-head in identical cars.

Wikipedia

Kuna võistlusel peab olema kellegi poolt, siis ma olin Šotimaa poolt. Ma neid teisi britte seal ei tundnud (noh, Buttonit tean), aga Coulthard on küll eluaeg olemas olnud… ja siis oli neil Susie Wolff. Kui ma kas oleksin tema olemasolust enne tänast teadnud või kui ta poleks täna karjääri lõpetanud, olnuks tal potentsiaali saada mu lemmikvormelisõitjaks.

(kõrvalepõikena: Freddie Mercury surmapäeval mängiti raadios päev otsa tema laule ja nii sain ma teada, et on olemas Queen, kellest sai minu lemmikbänd väga pikaks ajaks. Kas ma olen maailmaga sünkroonist väljas kuidagi või? Kas kuskilt saaks tellida teavituse ägedate asjade kohta, mis on olemas, et ma neile enne lõppu jaole saaksin, palun?)

Võitis Vettel, keda ma igatahes ka tean, ja olümpiastaadion oli täitsa äge (ehkki ilm ei olnud nelja tunni paigalistumise jaoks vabas õhus just kõige sobivam). Oli tore vanatehnikaüritus!

suudlus ainsa tereta

20. nov. 2015

Tulin täna jalgsi tööle, sest ratas jäi eile teatriskäigu tõttu kontorisse ja ma nagunii tahtsin proovida, kaua see aega võtab. Võttis tunni ja kolmteist minutit ja 9200 sammu – ja kuigi ma arvan endiselt, et suudaksin selle teekonna ka kinnisilmi läbida, nägin kõnniteelt mitut asja, mis mul ratta seljast märkamata on jäänud:

minu fuksia. teda ma näen küll iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.

minu fuksia. teda ma näen iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.

võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod

võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod

laia profiiliga kohvimüüja

laia profiiliga kohvimüüja

pettekas!

pettekas!

päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.

päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.

carry me home tonight

16. nov. 2015

Mu päeva kõige mõnusam osa on hommikune rattasõit. Õhtusel pole ka viga, aga see satub tihti olema selline asja pärast või aja peale minek, ikka on kas vaja poes käia või trenni jõuda või kõht jube tühi ja kohalejõudmine on olulisem kui teelolek. Aga vat hommikul tööle pole mul küll kunagi kiiret :) ma lihtsalt sean oma hommikud selliseks, et ei oleks, sest need esimesed ärkvelolekutunnid on selline habras aeg, mil ma tahan asju teha rahulikult ja mõnuga.

Juhtumisi elan sellises kohas, et jalgratas ongi päriselt kõige praktilisem vahend töölkäimiseks:

stokey_blog_01

allikas: beyondthrilled.

Kui hommikul tõesti väga hullusti sajab, siis ma ikka vahel lähen rongi peale, aga õhtuks on tavaliselt vihm üle ja siis ma kahetsen, sest kuigi buss nr 73 on väga armas, võtab tipptunnil sellega töölt kojusõitmine kõvasti üle tunni. Jala saaks vist umbes sama ajaga, pean ükskord järele proovima. Rattaga läheb pool tundi.

Aga hommikuti ei saja peaaegu kunagi. See nüüd pole mingi teaduslik analüüs, aga minu meelest on Londonis hommikud alati ilusad, päeva poole võib ilm minna vastikuks ja õhtuks on jälle kena. Nii et ma võtan ratta ja ilmast sõltub põhiliselt see, kas jakk läheb kohe rattakorvi või on pool sõitu seljas. Noh, kui nüüd päris talv tuleb, siis püsib vast ka terve sõidu seljas, aga kuni eelmise nädalani oli igatahes ilm hommikuseks t-särgi väel sõitmiseks täpselt paras. (Või kleidi- või mille iganes väel ma tahan tööl käia. Spetsiaalseid jalgrattariideid ma ei tunnista ikka veel.)

Ma olen nüüd sedasama marsruuti kaks aastat igal tööpäeval vändanud ja kui vahel on nädalavahetuse varahommikuti (st liiklust pole) linna asja, siis on suur kiusatus proovida, kas kinnisilmi jõuaks kohale. Jalgrattateid ma eriti ei armasta (ja ega neid mu teele ei jää ka, peale ühe väga vastiku erandi, millest kohe lähemalt jutustan), olen oma marsruudi seadnud bussiradadele (kus rattaga tohib sõita ja on hea avar kihutada) ja paaris kohas kõrvaltänavatele, mille kaudu saab suurematest ristmikest pikema sabasseismiseta mööda – autosid ega busse ma ei karda, aga ummikuid ja ootamist ei salli. Isegi nii osavalt olen korraldanud, et parempöördeid (mis on vasakpoolses liikluses veidi ebamugavad, eks) tuleb mul kogu hommiku jooksul kokku teha ainult kolm tükki, mis 7 km peale pole halb diil.

Selliseid foore, mille taga tuleb tõenäoliselt peatuda, on teel ka kolm või neli. Hea, et on – sobivad riietumispausiks (tavaliselt võtan teise foori all jaki ära) ja podcastivahetuseks. Ahjaa, see vahejuhtum, mis mu eelmisele iPodile saatuslikuks sai – noh, ma võtsin jopet seljast ja ipod oli jope taskus ja klapid olid peas ja roheline tuli liiga ruttu ja nii ta selle sahmimise käigus keset ristmikku maha pudenes.

Islingtoni ökopoe ees müüb üks soliidse olemisega kodutu härra Big Issuet ja temaga me noogutame vastastikku tere hommikust. Kui teda vahel pole või ta on mu möödakihutamise hetkel seljaga tänava poole, on üks oluline hetk päevast puudu.

Kui esimese poole teed sõidan suhtelises üksinduses (st minuga koos fooride all on enamasti veel 5-6 ratturit, mitte rohkem), siis Islingtonis hakkavad jalgrattaummikud. Kõige hullem tropp on ees selle koha peal, kus on mõnikümmend meetrit rattateed… täpsemalt tuleb mul läbida takistusriba foor-ristmik-rattatee-foor-ristmik-eikellegimaa-foor. Hommikusel tipptunnil on seal rattureid oluliselt rohkem, kui ratatteejupile mahub või ühe fooritsükliga üle ristmiku jõuab, ja üldse valitseb kohutav korralagedus. Loomulikult on just see koht ka see, kus varitsevad igasugused allkirjadekogujad ja lendlehejagajad, kelle loosungiks on tavaliselt “kas tahad Londonisse veel selliseid teelõike?” Ei, tänan! Ma tahaks rohkem bussiradu ja vähem metroostreigijalgrattureid (need on nagu ilusa-ilma-ratturid, aga ilmuvad välja siis, kui ühistranspordiga enam tõesti kuidagi sõidetud ei saa, ja neil pole aimugi, kuskohas on mõistlik pidurdada, kus kiirendada, kus ümber reastuda, et äärekivist mugavalt üle saada, millise foori juures tuleb päriselt ka nuppu vajutada, et see kunagi roheliseks läheks, ja milliseid foore me ignoreerime).

Viimase foori juures enne kohalejõudmist on mul kombeks ühel suunal ootavad jalgratturid kokku loendada; kui see number kukub alla 30, siis võib öelda, et suvi on läbi. Kõlab päris muljetavaldavalt, aga väidetavalt tol tänaval ongi tipptunnil üle poole liiklejatest ratturid.

Ega ma mingit erilist hetkeselamist ega mindfulnessi ei harrasta sel teekonnal – mõtlen oma mõtteid või kuulan oma podcaste. Aga selleks ajaks, kui mu päev päriselt algab, olen ma enamasti midagi uut (või hästiunustatud vana) teada saanud; olen end pool tundi mõõdukalt aktiivselt liigutanud; ja ma tean alati, mis ilm täna õues on.

Oh, ja kuna ma endalegi arusaamatul põhjusel ikka veel kõiki neid rattasõite Endomondoga salvestan, siis tean öelda, et 10 ja poole kuu jooksul olen commute‘inud 2666 km jagu ja et seda on juba rohkem, kui eelmisel aastal kokku (2516 km). Ükspäev just lõppes mingi challenge, kus võistlus käis trennikordade arvu peale, ja oma, khm, 60 “trenniga” kuu aja peale sain ma 723. koha 172840 osaleja hulgas. Kui ma selle esikohaks ümardan, siis see jääb mumst täiesti lubatud vea piiridesse veel?

#96 Sõidukimaks ja elundidoonorlus

8. okt. 2015

Vahel suudab briti bürokraatia mind meeldivalt üllatada – isegi sellisel määral, et hakkab tunduma, et seda peaks mingi ilusama nimega kutsuma. Teenusedisain?

Ostsin mõne nädala eest mootorratta. See käis nii, et registreerimistunnistusest rebiti üks riba paberit välja ja anti mulle kaasa ja dokumendi mingisse teise sektsiooni said mu nimi ja aadress kirja. Selle pidi vana omanik posti panema ja DVLAsse (siinne ARK) saatma. Läks umbes kolm nädalat ja mulle tuli postiga koju uus registreerimistunnistus. See kõik oli ootuspärane, ehkki ma nende nädalatega muutusin juba veidi ärevaks, et kaua see siis nüüd aega saab võtta.

Mida ma oodata ei osanud, oli samasse ümbrikusse poetatud lendleht, mis küsis: “IMPORTANT… HAVE YOU TAXED YOUR NEW VEHICLE?” Ee, ei ole! Mis maks? Keegi ei ole mulle rääkinud, et siin peab mingit sõidukimaksu maksma! (Tagantjärele muidugi näen, et selle rohelise riba peal, mis mul kolm nädalat rahakotis on olnud, on kirjas, et peab… aga ilmselgelt mina olengi see inimene, kellele on vaja saata punaste trükitähtedega kiri. postiga.)

Sõidukimaksu, selgub, saab maksta veebis krediitkaardiga (autentimiseks on vaja sõiduki enda numbrit ja registreerimistunnistuse numbrit). See võttis kaks minutit. Kuulge, e-riik on ka üsna äge, aga ma vist nii kiiresti pole kunagi ID-kaardi lugejat üles leidnud ja tööle saanud:)

Ja kui maks makstud sai (59 naela aastas, tänan küsimast), siis suunati mind sujuvalt otse organidoonoriks registreeruma. Vot kui siiamaani ei olnud teenusedisain, siis selle koha peal küll on! See protsess võttis ka kaks minutit ja selle lõpus omakorda olid Facebookis/Twitteris jagamise nupud ja palve sõnumit levitada. Mida ma siinkohal ka teen: palun otsige e-riigist see koht üles (ma tean, et see on seal kuskil, leidsin ükskord) ja pange end kirja, kui usk vähegi lubab.

(Muidugi mul tekkis küsimus, kas sinna elundidoonorluse flowsse saadetakse ainult mootorratturid või ka teiste sõidukitega liikluses osalejad. vot ei oska nüüd öelda, aga mõlemat pidi päris nutikas, nii et las ta jääb.)

kohe ütlevad kõik, et see on ju täpselt sama ratas, mis mul enne oli. jah, aga see on uuem, ABSiga ja KULDNE!

kõik ütlevad, et see on ju täpselt sama ratas, mis mul enne oli. jah, aga see on uuem, ABSiga ja KULDNE! ja ta on Inglismaal.

#95 Astelhernes

15. mai 2015

 “It all comes, I suppose,” he decided, as he said good-bye to the last branch, spun round three times, and flew gracefully into a gorse-bush, “it all comes of liking honey so much. Oh, help!”

He crawled out of the gorse-bush, brushed the prickles from his nose, and began to think again. And the first person he thought of was Christopher Robin.

(A. A. Milne, Winnie-the-Pooh)

 

“Eks see kõik tuleb ikka sellest, kui…” arutas ta, kui ta viimase oksaga hüvasti jättis, kolm kaelamurdvat kukerpalli tegi ja otsejoones ühte all kasvavasse astelpõõsasse lendas, “see kõik tuleb ikka sellest, kui nii väga mett armastada. Oi, appi!”

Ta ronis põõsast välja, pühkis okkad ninalt ning hakkas taas mõtteid heietama ja esimene olevus, kes talle pähe tuli, oli Christopher Robin.

(Alan Alexander Milne. Karupoeg Puhh. – Tallinn: Eesti Raamat, 1968)

Meile tuntud tõlkes kukkus Puhh astelpõõsasse, aga tegelikult on gorse’i eestikeelne vaste hoopis astelhernes ja seda sõna tasub teada, sest astelhernes on üks imeliselt ilus põõsas. Hakkasin teile temast pilte otsima ja selgub, et igal oma Inglismaa-kevadel olen astelhernega juhtunud kohtuma maa eri servas…

Mai 2013, Cornwall, Eden Project:

Cornwall

ja ta päriselt ka lõhnab kookose ja meresoola järgi!

Mai 2014, Yorkshire:

Yorkshire

Mai 2015, New Forest:

taustal on hobune, sest New Forestis on iga asja taustal hobune

taustal on hobune, sest New Forestis on iga asja taustal hobune…

... või teised astelherned

… või teised astelherned

okkaid (astlaid) näete?

vot sellepärast astel-! (vt ka Puhhi kurb kogemus)

Saja Aakri Mets:

WP_20150422_004

Aa, ja astelpõõsas? See on samuti väga okkaline ja tuntud ka iileksi nime all.

#94 Tindikala

14. mai 2015

Meie sellenädalane kala: seepia ehk tindikala ehk cuttlefish ehk cuddlefish (nii kutsus teda minu meelest see austraalia proua, kes Youtube’is ta puhastamist õpetas, ja no on ju… cuddly?). Sõpradele dr Zoidberg:)

dr Zoidberg

oli tõesti päris tindine.

Pole ta muidugi mingi kala, peajalgne on. Elab siinsamas La Manche’i väinas, tuleb välja, ja on tavaliselt kõik mandrieurooplaste söögilauale viidud, aga eurokriisi tingimustes jääb brittidele ka üle ja nii ta meieni jõudis.

Kalapuhastamine mul muidu väga hästi välja ei tule, aga dr Zoidbergiga sain austraaliaproua toel täitsa kenasti hakkama. Retsepti andis Soleshare kaasa, aga kui keegi tahab järele teha, siis ärge soola küll pange, kalakastmest piisab!

cuttlefish+chilli+lime+garlic

ja mis 8 minutit? hea, kui 2 välja kannatas!

 

#93 Aedniku aasta, vol 4

30. apr. 2015

Tuleb välja, et meelespead on väga tujukad modellid, eriti grupiviisiliselt. Seega on nad taandatud tasutaesinejateks, aga esiplaanil on PÄRIS nartsiss. Niisugune, nagu nartsissid vanasti olid ja nagu nartsissid olema peavad. Lõhnav. Ja ma ise kasvatasin selle!

Narcissus poeticus

Narcissus poeticus var. recurvus

Lisaks õnnestus mul elutoa aknakastis ületalve elus hoida üks fuksia, mis jõudis õitsemise lõpetada enne, kui ma teda pildistama jõudsin. Lohutuseks näitan piparmünti, mis on köögi aknakasti üle võtnud ja ilmselt hõõrub rahulolevalt käsi, et tal on õnnestunud mind ületalve elus hoida. Vaadake, milline ennasttäis parasiit:

raudselt piilub mind aknast ja plaanib varsti nahka pista.

raudselt piilub mind aknast ja plaanib varsti nahka pista.

#92 Aedniku aasta, vol 3

21. märts 2015

Sellised lilled olin suutnud kevade esimeseks päevaks valmis kasvatada:

 

(Kassi ei kasvatanud mina. Kass käib meil külas siis ja nii pikalt, kui ise tahab. Ei hulla, ei puutu kedagi, parandab priimust… tähendab, ei soovi süüa, ei tee pahandusi, nurrub kõrvukulustavalt, nõuab pai ja keerab seejärel mõneks tunniks me voodisse või diivanile magama. Loeme sellest kõigest välja hoiatuse, et kass on iidsest ajast puutumatu loom, ja püüame suhtuda vastava respektiga.)

Kõik puhkenud ja puhkemata nartsissid ja hüatsindid võtan omaks – panin jah sibulad maha – aga kust need meelespea- ja kannikeselaadsed asjad tulid, pole kindel. Ehk oli loodusel mu jaoks mingi buy-one-get-one-for-free pakkumine varuks.

#91 Päikesevarjutus

20. märts 2015

Kahe ja poole aasta jooksul on mul õnnestunud kuulsat Londoni udu näha kolmel korral. Esimene kord oli umbes kuu aega pärast siiakolimist, teine kord mõned kuud hiljem (elevusttekitaval moel lendas tookord all-linnas helikopter kraanale otsa ja paanika oli suur) ja kolmas kord täna, kui oleks olnud võimalus vaadelda 85% päikesevarjutust.

Arvake, kas karastunud britt laseb end segada sellest, et mingit päikest ei ole näha? Ei sugugi! Varjutuse tipphetkel külmetas kontori ees tänaval sadu inimesi, kes olid loobunud taevassevaatamisest ja päikese suuna kindlakstegemise üritamisest, aga sisse tagasi ka ei läinud. Kui on päiksevarjutus, siis me oleme õues ja… naudime varjutust!

Vt ka: britid rannas (allikas: üks tore fotonäitus, mida eelmisel kevadel vaatamas käisin)

Foto: Tony Ray-Jones, (c) National Media Museum

Foto: Tony Ray-Jones, (c) National Media Museum

#90 Kalapäev

18. märts 2015

Kolmapäev on uus neljapäev, sest lisaks köögiviljadele tuleb meile kolmapäeviti nüüd ka kala –  astusin kalanduskooperatiivi liikmeks ja kord nädalas saan värskest saagist osa. “Värske” tähendab siinkohal “eile või täna püütud” ja lisaks kala nimele (vt allpool) saan teada ka kalamehe nime ja püügikoha (näiteks tänase merilesta püüdis mulle Martin Newhavenis, Brightoni külje all). Kilohinda tavalise kalakaupmehe või supermarketiga võrrelda pole ma julenud, aga kontseptsioon on väga öko, hipster ja… mis need sõnad kõik on. Põhja-London:)

(M olen kindel, et maailmas on veel palju paiku peale Stoke Newingtoni, kus saab nii jätkusuutlikul moel kala süüa, aga kas te tunnete peale minu veel kedagi, kes mõnes sellises kohas päriselt elaks ka?)

Kõik see saabus mu ellu just parajal hetkel, sest köögiviljaskeem ei suuda mind enam naljalt ühegi liiginimega üllatada ega ladina keeles googeldama panna. Kalad aga… oh, ma teen esimese kolme nädala saagi kohta kohe tabeli:

Brill – Scophthalmus rhombus – sile kammeljas (nb! see pole üldse seesama, kes niisama kammeljas)
Plaice – Pleuronectes platessa – merilest
Dover sole – Solea solea – harilik merikeel
Lemon sole – Microstomus kitt – väikesuulest (nb! the fish is neither a real sole, nor does it have the taste of lemon)

Kõik need kalad ja veel mitmed teisedki mahtusid minu, lihtsameelse, jaoks siiani nimetuse alla “lest”.

(Praegu on vist lestaliste hooaeg. Ootan huvi ja ärevusega, millal hakkavad laekuma kõik need kalad, keda ma siiani olen “tursaks” kutsunud.)

Lisaks oma muudele maheparameetritele saabuvad need kalad minuni nii, nagu jumal nad loonud – lestalistel on vähemalt sisikond välja võetud, teistel aga mitte sedagi. Ma ei ole elus enne kala puhastanud ega fileerinud! Õnneks korraldas kooperatiiv minusuguste jaoks hooaja alguses õpitoa, kus sai nii näha kui proovida, kuidas see käib. Esimene makrell, mille peal katsetasin, nägi lõpuks veidi… katkutud välja, aga teisest sparringupartnerist sain juba kenad fileed kätte!

Makrell on muide seesama, mis skumbria.

Postituse tõi teieni http://www.kalapeedia.ee/, mis on päriselt ka olemas.

 

#89 Weather chaos

3. veebr. 2015

Juhendeid briti ühiskonda assimileerumiseks e. kuidas tulla toime asjaoluga, et öösel sadas lund:

1. Pildista lummemattunud tagaaeda. Lisa dramaatiline lähivõte lumikellukestest.

2. Pildista lummemattunud jalgratast. Kaalu selle hangejätmist kuni suure sulani ja jõua järeldusele, et pole võimalik – see on ainus transpordivahend, millega on lootust mõistlikul ajal tööle jõuda (vt ka: transport chaos, wrong kind of snow, third rail system).

WP_20150203_008

3. Tööle jõudes vestle liftis võhivõõra inimesega sellest, kui õudne on täna ilm, kui õudne see oli eile, kui õudseks see võib veel homme minna ja kuidas see kõik rattasõitu takistab ja kogu ülejäänud elu puha võimatuks teeb.

4. Jaga oma lumepilte töökaaslastega (kui nad ükskord saabuvad), vaata nende omi ja nooguta kaastundlikult. Täitsa okei on kasutada väljendeid “snowed in” ja “dig out the car”.

5. Hoidu oma lumepiltide jagamisest eestlastega; kedagi ei huvita kahjuks.

Kuulge, aga tõsiselt… kliimapõgeniku jaoks on selline hommik vähemalt sama õudne elamus kui kodusõja jalust pagenu jaoks tankimürina peale ärkamine:(

#88 Aedniku aasta, vol 2

1. veebr. 2015

lumikelluke

Väike samm inimkonna, aga suur hüpe minu jaoks: panin sügisel igale poole, kuhu labidas vähemalt poole terani sisse läks, lillesibulaid maha… ja kevadel* hakkasid nende kohtade peal iseenesest kasvama lilled. Täitsa nõiakunst, ma ütlen!

Räägitakse, et ka seemneid maha külvates saab lilli esile manada. Eelmisel aastal ma tegelikult proovisin seda, aga nii osavaks aiandusmaagiks ma ikkagi ei osutunud – ainus taim, mis kogu “aasalillede segust” tärkas, oli ristikhein, ja isegi see ei suvatsenud õitseda. Aga kui nüüd neile lumikellukestele lisaks ka mõni nartsiss, krookus või maikelluke peaks näole andma, siis võib juhtuda, et proovin ka moonide ja karikakardega uuesti.

* esimesed 8 lumikellukest oma põhja-Londoni aias avastasin 29. jaanuaril, mis ei ole tegelikult kevad mitte ühegi ajaarvamise järgi peale selle üldtuntud asjaolu, et kui lumikellukesed õitsevad, siis on kevad.

#87 British Museum

9. dets. 2014

Olen kaks aastat oodanud, “et tuleks halva ilmaga nädalavahetus, mil midagi muud plaanis ei ole ja saaks minna ja veeta muuseumis terve päeva”… ja pole jaksanud ära oodata. Võtsin hoopis ühe reede vabaks ja veetsin suure osa sellest British Museumis ja oh, mul pole olnud paremat reedet terve igaviku juba!

Briti muuseumi – nagu ka paljude teiste Londoni muuseumide – püsikollektsiooni saab näha tasuta, ajutiste näituste jaoks on vaja piletit või liikmekaarti. Ma arvasin alguses, et valin ÜHE muuseumi välja ja teen liikmekaardi ja käin siis aasta otsa muudkui aga selles muuseumis… noh, praegu on mul neid kaarte rahakotis kolm tükki ja kõik on end ära tasunud ka juba. Lisaks on disainimuuseumi ja V&A kaardid väga ilusad. Briti muuseumi oma… nah.

Vasakult: Design Museum, V&A, British Museum

Vasakult: Design Museum, V&A, British Museum

Nojah, igatahes on praegu üleval kolm näitust, mis mul kõik nägemata olid. Mingi dünastia oli igavavõitu, aga päris mahukas, nii et selle järel käisin end kosutamas ainult liikmetele mõeldud kohvik-puhkeruumis. Seal müüdi sama teed ja samu võileibu samade hindadega, mis fuajees olevas lihtinimeste kohvikus, aga wifi oli tasuta, tee toodi lauda ja tunne oli palju glamuursem! Ja nagu minuga mu Londoni kultuuriretkedel alailma juhtub, olin jälle kaugelt kõige noorem inimene kogu ruumis. (See ilmselt selgitab ka liikmekaardi disaini.)

Ancient lives, new discoveries oli juba põnevam, sest Briti Muuseumi vana tõmbenumber – muumiad – olid läbi kompuutertomograafi lastud. Minuga on seda ka tehtud, nii et oskasin suhestuda! (Seal tuleb liikumatult püsida – muumiad said kindlasti kiita.) Ja kui juba enda pealuud oli põnev filmist vaadata, siis muumia oma seda enam.

Germany – memories of a nation oli seekord mu lemmik ja seda teadsin ma ette aimata, sest selle näituse toeks tegi BBC Radio 4 ka raadiosaate-podcasti, mille esimesed osad mul juba kuulatud olid. Radio 4 saated on VÄGA head (kuigi ma olen kindel, et ma olen jälle noorim kuulaja, kes neil üldse iial olnud on) ja see Saksamaa-asi pole erand. Näitus oli sellele pigem selline toetav visuaal, optional. Umbes nagu vaataks filmi, kui raamatut juba lugenud oled.

Nüüd ootavad kõik Juured-Kivirähud ja QI-elfid järjekorras, kuni ma selle podcastiga ühele poole saan.

Ja ma väga tahaks teada, miks ajalugu koolis nii igav oli, kui nüüd selgub, et ta tegelikult ikkagi on huvitav.

#86 Punased postkastid

12. nov. 2014

Minu postkastiobsessioon sai alguse kevadel, kui käisin kord maalilisel jalgrattasõidul Canterbury lähistel koos elusa inglasega, kes tee ääres üht postkasti vaadates asjatundlikult nentis, et see on seal juba kuninganna Victoria ajast. Selgus, et iga postkasti peal siin kuningriigis* on selle monarhi monogramm (royal cypher), kes postkasti paikapaneku ajal parajasti ametis oli.

Muidugi oli mul kohe vaja täiskollektsioon neid monogramme kokku saada – ja muidugi ei olnud ajalugu eraldi vaeva näinud, et seda ülesannet mulle lihtsamaks teha. Selgus nimelt, et Edward VIII lühikese valitsusaja jooksul jõuti postkaste vermida kõigest 161 tükki ja neist sugugi kõik ei ole alles. Niisiis käisin terve suve ringi ja vaatasin IGA postkasti pealt igaks juhuks monogrammi ja siis tegin igaks juhuks pilti, sest mul ei olnud kunagi meeles, kas mul see juba on.

Kui muud sellest kasu ei ole olnud, siis vähemalt Briti kuningannad ja kuningad Victoriast Elizabeth II-ni on mul nüüd küll õiges järjekorras peas. Palun:

Victoria (troonil 1837-1901)

Victoria-aegseid postkaste on kõik kohad täis, sest kuigi kogu avaliku postkasti kontseptsioon tekkis alles aastal 1853, oli tal siiski PÄRIS palju aega neid paigaldada.

Edward VII (1901-1910)

Need on pigem haruldased ja alati teeb rõõmu mõnd näha.

Edward VII Bristol originaal

Royal York Crescent, Bristol

George V (1910-1936)

Ma ei tea, kas keegi teab, miks tal nii igav monogramm on.

Edward VIII (1936)

Selle harulduse leidsin autoaknast vaadates, jätsin koha meelde ja kõndisin pärast tagasi, et pildistada. Küljes on tal margimüümisaparaat, mis kardetavasti viimased 80 aastat pole töötanud.

Edward VIII

George VI (1936-1952)

Kõige ilusam monogramm neist kõigist ja pealegi on Gorge VI postkastid alati väga ilusates kohtades ka! Minu lemmikud.

Elizabeth II (1952-…)

Neid on muidugi veel rohkem kui Victoria omi; erinevamaid ka.

Kuldseks värviti Londoni olümpia järel iga briti olümpiavõitja auks tema kodukohas üks postkast, kokku sadakond, aga ma näinud olengi vist ainult seda ühte.

Ahjaa, päris alguses olid postkastid tumerohelised, et tausta sulanduda. Aga inimesed kippusid neile otsa jooksma ja nii värviti nad punaseks. Seda, kas telefoniputkad ja bussid on punased samal põhjusel, ei oska ma öelda.

* – ainult et separatistlikul Šotimaal ei pruugi olla üldse mingit monogrammi. Sest kuigi šotlased tunnistavad Elizabethi oma kuningannana, ei ole nad nõus II-ga ta tiitlis – nende jaoks on ta esimene Elizabeth, kes nende riiki valitseb:) Nõnda siis on vanemad postkastid monogrammiga, aga viimase 60 aasta omad ilma:

Royal Mile, Edinburgh

#85 Un Lun Dun

20. okt. 2014

Ma unustan viimasel ajal kõik asjad ära. Näiteks nüüd juba teab mitu kuud olen iga kord, kui vihma sajab, murdnud pead selle üle, kes ja kus raamatus väljendas täpselt minu emotsiooni vihmavarjude suhtes (lugesin isegi ühe kahtlusaluse raamatu uuesti otsast lõpuni üle, aga sealne protagonist osutus kogu oma ektsentrilisusest hoolimata siiski inglise džentelmeniks, kes iial vihmavarjuta kodust ei väljunud).

Lõpuks googeldasin selle õige tsitaadi ikkagi välja ja nüüd panen ta siia kirja, et oleks teinekord jälle võtta:

My dad hates umbrellas, said Deeba, swinging her own. When it rains he always says the same thing. ‘I do not believe the presence of moisture in the air is sufficient reason to overturn society’s usual sensible taboo against wielding spiked clubs at eye level.’

(China Miéville, Un Lun Dun)

See on muide täitsa tore raamat, lastefantasy selline, aga lasteraamatud ju ongi need kõige paremad. Lugesin selle läbi ühe pika vihmase varasuvise päeva jooksul Jersey saarel ja tean nüüd 1) väga palju vihmavarjudest, 2) et igas puhkuses peaks olema vähemalt üks selline päev, 3) kuhu satuvad kõik Londoni katkised asjad ja inimesed, 4)…

If you’re brave enough to try, you might be able to catch a train from UnLondon to Parisn’t, or No York, or Helsunki, or Lost Angeles, or Sans Francisco, or Hong Gone, or Romeless.

(China Miéville, Un Lun Dun)

#83 San Fairy Ann

18. sept. 2014

Üheks mu lapsepõlve lemmikraamatuks oli Eleanor Farjeoni “Väike raamatutuba”. Või mis lapsepõlve, see on üks neid raamatuid, mida ma aegajalt ikka üle loen, sest ta on nii tore. Ja see on üks neid raamatuid, mille ma suuremaks saades ka originaalkeeles ette võtsin ja mis oli täitsa seda väärt, sest seal räägivad lisaks printsidele ja printsessidele ka inglise agulilapsed ja seda on inglise keeles ikka täitsa teine asi lugeda kui tõlkes. (Kui te pole lugenud, siis see on selline eraldiseisvate juttudega raamat, mõned lood muinasjutulikumad ja mõned puha agulirealism.)

Millalgi mitte väga ammu seda kord jälle üle lugedes avastasin mõned detailid, millest ma lapsena kohe kindlasti aru ei saanud (aga ei lasknud end sellest ka segada): Cathy ja teised sõjapõgenikud jutus “Haldjas Ann” olid hoopiski Teise Maailmasõja ajal evakueeritud lapsed, kes linnadest pommitamise jalust ära maale saadeti. Ja järelikult see eelmine sõda, kust Cathy vanaisa tema emale Prantsusmaa lossikraavist leitud nuku tõi, oli Esimene Maailmasõda (olgu, loos on isegi öeldud “esimene suur sõda”, aga kümneaastasele minule läks see vihje küll kaduma). So far, so good.

Nii, aga edasi: inglise keeles on selle loo – ja nuku – nimi San Fairy Ann, ja kui ma selle teada sain, siis ma korraks vist küll imestasin, miks San, aga pikemalt selle üle pead ei murdnud ka. Kui haldjas, siis haldjas.

Ja siis ühtäkki… lugesin üht põnevat artiklit, klikkisin sealt edasi järgmist linki, hämmeldusin põhjalikult, googeldasin veel veidi… ja vat, mis hoopis selgus:

British soldiers in World War One soon found out their French counterparts had a phrase that resembled “it doesn’t matter” but that sounded much more satisfying, dismissing a problem out of hand. The expression was “Ça ne fait rien” and was anglicised into “San Fairy Ann”.

vot ja SELLEPÄRAST pani sõdurist vanaisa nukule sellise nime! Sellepärast San, ja muidugi ei saanud ma tõlkes lugedes sellest aru saadagi.

Erilise rosinana avastasin juttu nüüd uue teadmise valguses üle lugedes, et seal on lisavihje sees – kui Cathy oma kadunud nuku pärast nutab, lohutab prantslannast doktoriproua teda: “Ça ne fait rien”:)

Ahjaa, neile, kes on “Väikest raamatutuba” lugenud: see vaga Grisseli jutt on ka kõik õige! Enam mind ei üllataks, kui selguks, et olid olemas ka seitse printsessi, kelle elu mõtteks olid nende juuksed, ja et Läänelaas asub kuskil Buckinghami palee vahetus läheduses.

#82 Ristpiste

28. aug. 2014

Täna hommikul metroos tikkis mu kõrval istuv naine ristpistes linikut. Motiiviks oli minu meelest Suurbritannia kaart.

Nüüd olen ma siin linnas küll KÕIKE näinud.

#81 Vabatahtlikuna Parkrunil

24. juuli 2014

Ükspäev mõtisklesin mitmel eri ajendil vabatahtlikuna tegutsemise üle ja tuli meelde, et kohalik parkrun ju ka ootab, et ma korra aastas leiaks võimaluse jooksmise asemel korraldamisel kaasa aidata. Pole palju palutud (eriti arvestades, et on selgunud, et 5k ei ole jooksmiseks kohe üldse minu distants ja ma olen seda hakanud vältima, kui vähegi võimalik:P), nii et panin nädala alguses nime kirja ja läksin laupäeva hommikul kohale.

Vabatahtlikutöö oli täpselt nii lihtne ja samas nii õpetlik, kui ma eeldanud olin.

Sain teada, kuidas ajavõtusüsteem täpselt toimib – mitte et see ennegi suur mõistatus oleks olnud, aga mõned detailid siiski juurde. Iga jooksja saab parkruni veebilehel registreerudes endale isikliku vöötkoodi, mis palutakse välja trükkida, soovitavalt lamineerida ja  jooksule tulles kaasa võtta. Jooksu alguses, kui peakohtunik “läks!” ütleb, panevad kaks ajavõtja-vabatahtlikku stopperid käima (ilmselt saaks ka ühega ja kaks on lihtsalt igaks juhuks, kui tekib mingi segadus) ja kõik hakkavad jooksma. Kui jooksja ületab finišijoone, vajutavad ajavõtjad stopperil nuppu, ja finišijoone taga seisab järgmine vabatahtlik (mina seekord!), kes annab jooksjale veel ühe vöötkoodiga lipiku. See kood on tegelikult lihtsalt finišeerija järjekorranumber ja oluline on hoida need numbrid ja stopperimeeste nupuvajutused omavahel sünkroonis. Siis on vaja veel üht inimest, kes vöötkoodilugejaga skaneerib järjest jooksjat identifitseeriva koodi ja järjekorranumbri (mnemotehniline võte jätmaks meelde, kumb enne: inimene on tähtsam kui tema positsioon)… ja pärast saadakse stopperitest kätte lõpuajad õiges järjekorras. Peakohtunikul võtab mõned tunnid aega, et kogu see puzzle arvutisse laadida, aga sama päeva pärastlõunaks tulevad juba mailiga ja veebi tulemused. Väga elegantne, võrdlemisi low-tech ja – mis ilmselt peamine – odav süsteem. Muuhulgas on elu näidanud, et isikliku vöötkoodi võib vahel koju unustada ja paluda skaneerija-vabatahtlikul lihtsalt su nimi kirja panna… ja ka järjekorranumbri-lipiku olen kunagi saanud lihtsalt paberile kirjutatud numbrina, sest õige vöötkoodiga lipik oli parajasti kaduma läinud… nii et tegelikult ongi ainult seda stopperit vaja:)

Sain teada, kuidas näevad välja inimesed, kes jooksevad 5 km 17 minutiga. (Selleks ajaks, kui mina tavaliselt finišisse jõuan, on need mehed juba kodus duši all, nii et me ei ole varem kohtunud.)

Sain teada, kuidas näeb välja koer, kes on just jooksnud 5 km perenaise tempos, 30+ minutiga. (Umbkaudne transkriptsioon: “OO, KUI TORE KÕIK ON! OO, SIIN ON INIMESI KA! KAS SINA TULID KA JOOKSMA? JA SINA KA?! NII HEA MEEL SIND NÄHA! OI, MA EI PLAANINUD SIND JALUST MAHA TORMATA, AGA SEE OLI TEGELIKULT PÄRIS LAHE, TEEME VEEL? EKSJU JOOSTA ON HULLULT ÄGE? ÜLDSE KÕIK ON HULLULT ÄGE! KAS ME HAKKAME NÜÜD VARSTI OMETI PÄRISELT JOOKSMA KA?”)

Sain teada, kui raske elu on briti mehel, kes tahab reede õhtul töökaaslastega pubisse minna, aga laupäeva hommikul siiski trennivõimeline olla. (See oli vabatahtlike vestlusteemaks selle 17 min vältel, mil kõik teised veel jooksid ja midagi ei pidanud tegema. Süsteem “iga klaasi õlle järel klaas vett” hääletati üksmeelselt maha, sest selle eest hakkavad joomakaaslased narrima. Ja lihtsalt vähem/aeglasemalt juua ka ei saa, sest siin on ju kombeks, et kordamööda ostetakse kogu seltskonnale joogid, nii et kõik saavad õlut ette kõige kiirema jooja tempos. Peakohtunik, silmad häbelikult maha löödud: “I’ve been known to hide drinks…”)

Sain vist päris hästi aru, milles on volunteeringu võlu – täitsa tore oli veeta see tund aega inimestega, kes elavad kuskil minu kandis ja keda huvitavad umbes samad asjad, mis mind. Samuti oli väga tore viibida 5k jooksu finišijoonel ja mitte soovida, et oleksin pigem surnud :D Seega järgmisena: Color Run olümpiapargis.

#80 Monty Python Live (mostly)

21. juuli 2014

“Did you enjoy it? Did you find it weird?” küsisid meilt kaks vanaprouat, kellega kõrvuti vaatasime kinos Monty Pythoni (väidetavalt) viimast live-show’d. Asjakohased küsimused inimestele, kes on Pythonitest nelikümmend ja nende naljadest kümme aastat nooremad pluss teise emakeelega (jah, paistsime saalis briti vanainimeste hulgas üsna hästi silma).

Tõepoolest, muidugi oli see kõik veider, aga täiesti ootuspärasel moel ja määral – ja jah, ma nautisin seda, otsast lõpuni. Kuigi ma olen elus varem mitu korda selle asja üle järele mõelnud ja mulle tõesti väga pikka aega EI meeldinud Monty Python, hoolimata korduvatest katsetest. No üldse ei tundunud naljakas, noh!

(Viimatisest inventuurist saabki varsti sobivalt viis aastat… võin etteruttavalt öelda, et ka koertel ja murdmaasuusatamisel hakkab teatav šanss tekkima.)

Briti rahva lemmik-pythoni-sketš olevat surnud papagoi juhtum. Aga mulle meeldib Four Yorkshiremen kõige rohkem.

#79 Kirikujooga

27. juuni 2014

Jätkates ülevaadet spordialadest, millega ma vabatahtlikult võibolla üldse ei tegelekski, aga elu sunnib: jooga ei ole Londonis sedasorti trenn, mida leiab spordiklubide graafikust. Joogainimesed on väga leidlikud ja korraldavad oma tunde (selgub, et selle kohta üldse ei öeldagi trenn) igasugustes veidrates urgudes.

Ükskord ostsin soodsa viiekorrapääsme ühte joogaklubisse, mis teatas oma asukohaks “Crypt on the Green”. Postiindeks oli ka, sest Londonis on KÕIGEL postiindeks; aga ei mingit tänavanime ega majanumbrit. Krüptiline, eks. Pärast pikemat otsimist selgus, et tunnid toimusidki konkreetselt kiriku keldris (krüptis). Ühtegi hauakivi seal küll ei olnud, lihtsalt tohutu lahmakas muidu täitsa kasutamata ruumi Londoni kesklinnas – sinna mahtus umbes sada joogamatti ära. Päriselt.

Üks teine kord oli tervest kirikust tehtud peen fitness-keskus ja joogatunnid toimusid kiriku pööningul:

valguslaik paremal ei ole mitte püha vaim, vaid päikesesse avatud tuletõrjeväljapääs

valguslaik paremal ei ole mitte püha vaim, vaid päikesesse avatud tuletõrjeväljapääs

Pööningujooga korraldajad on muide taeva poole pürgimisest oma äri tuuma teinud – nad korraldavad joogatunde ka Shardi tipus.

#78 London Fields Lido

26. juuni 2014

Full disclosure: mulle ei meeldi ujumistrenn üldse. Ujumine iseenesest meeldib, järves ja nii. Aga basseinis edasi-tagasi ujun ma ainult siis, kui treener käsib selleks, et olla parem jooksja… see on lihtsalt nii kohutavalt igav! Kui trennikavast ujumise leian, siis ohkan sügavalt ja asun välist lisamotivatsiooni otsima. Täna hommikul läks sellega nii:

ujumiseks valisin London Fieldsi pargi lido – see peen sõna tähendab lihtsalt vabas õhus olevat ujulat. Päike paistis (ja õhk on meil ka muide kenasti üle 20 kraadi soe, nagu juunikuus sobilik).

WP_20140626_001

see on muide 50m bassein

Selle piina peale teenisin ära sellise hommikukohvi:

WP_20140626_003

tagaplaanil minu jalgratas!

Ma ei hakanud isegi instagrammima, sest enam hipsterimaks see pilt nagunii ei läheks. Kohv on see pruun seal… katseklaasis. See valmis mingis imelises laboratooriumis umbes 10 minutit ja maksis £3.50. Ehk siis premeerisin end iga ujutud minuti eest 10 penni väärtuses kohviga, pole paha!

Lihtsalt võrdluseks, 45 min ujumistrenni jaoks nõuan juba selliseid olusid:

WP_20140412_015

mitte lihtsalt olympic size, aga päriselt olümpiamängude ujula…

WP_20140410_001

… kell seitse hommikul täiesti tühi!

full English Victoria Parkis

full English Victoria Parkis

#77 Kudujaproua taastulemine

7. juuni 2014

Täna hommikul turul nägin jälle seda daami, kes eelmisel pühapäeval mu kudumistöö üle võttis. Edeneb! Tuumarelvadel pole mingit lootust, kui teisel pool rindejoont on sellised mutid:

InstagramCapture_e7bf3390-bcf3-4847-8a07-154576a0123b

(Et kas see instagrammiasi nüüd jääbki või? Ei tea veel. Ostsin endale uue fotoka ja see on mu jaoks liiga keeruline. Kuni sellega teravustamise käppa saan, seni on lihtsam telefoniga pildistada ja/või kõik fotod irooniliste filtritega üle käia. Vabandame ebamugavuste pärast.)

#76 Pühapäev Stoke Newingtonis

1. juuni 2014

Alustasin koos sõpradega tänast päeva hommikusöögiga kohvikus, mis täitis sajaprotsendiliselt edukale hipsterirestoranile esitatavad nõuded. Habemega baarmän? Purkides joogid? Kõik nõud ja mööbliesemed erinevad? Orgaaniline, käsitsijahvatatud, kõrvalmajas röstitud kohv? Check, check, check. Nimi? The Haberdashery!

Siis sain aru, et ülejäänud päev tuleb nagunii läbi instagrammifiltri ja et vastupanu on mõttetu.

Käisime läbi kõik Stoke Newington Church Streeti nummipoed; ühest neist ostsin endale suveks uue koti:

InstagramCapture_1c653032-4f21-440a-8eb2-15be461c24a4

Kasutatud raamatute poest sain raamatu:


InstagramCapture_f6fa07b1-048d-4010-bcfd-1351d3b4bfed

ja kasutatud… suvaliste asjade poest vanaaegse nahkkohvri:

InstagramCapture_36846c4d-4f83-483b-bdf0-6d77f10d3aa2

(Et milleks mulle selline kohver? Ei tea veel, aga nii ilus ju! Kaalun selle täitmist kasutatud raamatutega.)

Hiljem saatsin sõbrad bussi peale ja võtsin tagasiteel koju kaasa naabertänavas kellegi jaoks ülearuseks osutunud tooli:

InstagramCapture_98a3574a-6b91-413a-90ac-fde092b64745

(Mul oligi just toole puudu ja täies hipsteripühapäeva vaimus ei sobi see punane kokku mitte ühegi teise mööbliesemega mu majapidamises, mis tähendab, et ta sobib siia suurepäraselt!)

Siis tahtsin minna aiapoodi, aga tee peal sattusin osalema tuumarelvade vastases kudumisaktsioonis:

InstagramCapture_b05c7ce0-5f41-429f-8064-85a34c3e6fc0

(Sain teada, et inglise prouad loovad silmuseid varrastele üles hoopis teistmoodi kui mulle õpetatud on. Kahjuks polnud kellelgi aega mulle näidata, kuidas siis, aga küllap ma kunagi uurin selle välja.

Kudusin neile kolm rida ripskudet, mis on täpselt võrdeline selle kirega, mida ma tuumarelvastuse suhtes tunnen. Pildil esiplaanil istuv daam on mu järje üle võtnud.)

Aiapoest oleksin peaaegu ostnud petuuniaid, aga see tundus kuidagi… väikekodanlik ja ülejäänud päevaga sobimatu. Ostsin siis hoopis lavendlit:

InstagramCapture_4e5baee5-5722-4449-a9ff-3a7cc81dde19

(uskumatu, kuidas nende instagrami filtritega saab iga mõttetu klõpsu kunstiks keerata. tegelikult on lavendlit näha ka kohvripildi tagaplaanil, seal on ta kenam.)

Aiapoodide vahel traavimise käigus sõin Fat Cat Cafes üle mõistuse maitsvat maitsvat sealihaga hernesuppi:

InstagramCapture_2309a1f4-5c6a-4b50-bb18-efa35ec6a2f8

(Toole – kõik erinevad – ja veepudeli kuju märkasite? Sellel kohal on potentsiaali, ainult see “cafe” seal nimes on veel jäänud…)

Ja, noh, ma võin siin ju ironiseerida ja instagrammida, aga päriselt oli väga tore päev:)

#75 Köögiviljakott

9. mai 2014

Ma tahtsin juba Eestis elades hirmsasti endale mahekasti tellida (see on see süsteem, kus keegi paneb sulle kord nädala või paari jooksul kokku portsu köögivilju ja paremal juhul toob lausa koju ära), aga töötaval korteriinimesel on raske sellist asja endale logistiliselt sobima panna – no ei sobi see võimalus, et lased kasti lihtsalt maja ette panna. Nüüd, kui me Londonis hipsterite linnaossa kolisime, läks aga nii hästi, et Growing Communities on ümber nurga ja nende juures saab oma toidul ise järel käia, ei pea ei kodus ootama ega saaki rebastega jagama.

Nüüd ongi nii, et igal kolmapäeval tuleb meeles pidada köögiviljakott ära tuua. (Kasti mõõtu meie tellimus välja ei anna – valisin kõige väiksema, väidetavalt ühele inimesele mõeldud variandi, aga me näeme kahekesi ikka hoolega vaeva, et nädalaga kogu see kraam ära kasutada!*) Esimestel nädalatel tuli seejärel ohtalt googeldada, et teada saada, mis imetaimed meie juurde seekord sattusid, millega neid süüakse ja millal serveeritakse. Nüüd on juba saabunud vilumus: olen küll mõned uued sõnad juurde õppinud (ee… chard – lehtpeet, kale – lehtkapsas… aga ma tegin sohki ja vaatasin uuesti järele, kumb on kumb. nagu alati. ja jerusalem artichoke on maapirn), aga põhiliselt on selgunud, et misiganes rohelise tundmatu asjaga on tegu, see muutub söödavaks ja enamasti ka maitsvaks, kui ta kiirelt läbi aurutada, siis sulavõiga üle valada ja siis suvalisele toidule lisandina serveerida. (See kehtib muide ka mitteroheliste ja mittetundmatute köögiviljade kohta.)

Tundmatutest asjadest rääkides, mõned on tundmatuks jäänudki – “stir-fry packi” sisu võibolla on botaanikutel lihtsalt avastamata veel. Ja “spring greens”… seda kohtasin ükspäev köögiviljapoes ja tormasin kohe uurima, et mis ta nimi PÄRISELT siis on, aga see ongi! No ei ole ju normaalne nimi ühele taimele?

Tuntud ja garanteeritult söödavaid taimi kohtame siiski ka oma kotis – suvi- ja niisama kõrvitsad, porgandid ja pastinaagid ja porrulauk, sibul, seened, salatisegu… Kõik see kraam tuleb kuskilt näo ja nimedega farmidest, kas kuskilt Londoni lähimaakondadest või lausa siitsamast linnaosast – kogukonnakeskused ja linnafarmid kasvatavad näiteks salatit. Lähim peenar, mida ise oma silmaga olen vaatamas käinud, on Clissold Parkis, väikse jalutuskäigu kaugusel kodust. Mõned asjad on siiski Itaaliast ja Hispaaniast ka (muidu vist talvekuudel poleks neil sinna kotti panna midagi peale geneeriliste roheliste lehtede).

Ega nende köögiviljade mahedus mu jaoks eriliselt oluline olekski, aga tore ikka teada, kust su toit täpselt tuleb ja kes seda kasvatab. Ja need rohelised asjad on kindlasti tervislikud ja ma raudselt ei ostaks neid poest ise.

* See väljakutse, et kuidas see kõik oma menüüsse integreerida, ongi kõige põnevam. Millegipärast ükski toiduretsept ei nõua eriti suurtes kogustes lehtpeeti, nii et ikka juhtub, et tood poest hoopis tomatit, kurki ja varssellerit… ja siis seisad nõutu näoga kapi ees, mis on kuhjaga täis selle ja eelmise nädala kohustuslikke köögivilju. Ükspäev mõtlesin välja punktisüsteemi, kus sai plusspunkte kodus olemasolevate köögiviljade ja aknalaual kasvavate ürtide ärakasutamise eest toidus ja miinuseid uute juurdeostmise eest. Mina tegin ühepunktise hommikusöögi (sest niipalju, kui ma tean, ei ole peekon köögivili) ja L umbes viiepunktise õhtusöögi, aga edasi läks meelest arvet pidada.

Illustratsiooniks sellele, kuhu selline kohustuslik köögiviljasöömine võib viia, üks täiesti iseleiutatud ja korduvalt äraproovitud retsept, sobib kogusest sõltuvalt nii pearoaks kui lisandiks:

Lõika kuubikuteks nii palju kõrvitsat, kui palju kõrvitsat sa süüa tahad, ja prae see pannil pehmeks (kaane all, natuke rasva võib ka panna või siis tilga vett, et hauduks). Auruta nii palju spinatit, kui sul vähegi on – see kukub olematult pisikeseks koguseks kokku nagunii. Sulata võid ja haki sinna sisse küüslauku või karulauku; kui seda pole, siis kasvõi murulauku. Või ära haki midagi. Kui sul on soolata või (palju õnne! mina pean selleks spetsiaalselt suurde Waitrose’i minema, et magedat võid saada), siis pane soola ka veidi. Pane kõrvits kaussi või taldrikule, spinat sinna peale, vala kõik küüslauguvõiga üle. Head isu!

#74 Luikede järv

1. mai 2014

Kui see poleks nii kohutavalt bad pun (mis oleks muidugi väga britilik ja sobiks seega teemasse), siis väidaksin, et luikedega on mul kana kitkuda. Ütleme siis, et territooriumikonfliktid. Üks minu lemmikjooksuradu on samal ajal ka üks nende lemmikhängimiskohti… ja sellepärast ma tean, et luik on lähedalt vaadates suur, lihaseline, hirmuäratav olevus. Ja sisiseb. Ja päris kindlasti ei seostu luiged mul varvaskingade, tutude ja tiaaradega!

Kui ma oleks omal ajal “Billy Ellioti” filmi hoolikamalt vaadanud, siis poleks mulle ehk hiljaaegu üllatusena tulnud, et “Luikede järvest” on olemas maailmakuulus versioon, kus luikede rolle tantsivad mehed. Mõned teised inimesed, selgub, teadsid seda kogu aeg ja on kogu aeg tahtnud Matthew Bourne’i lavastust näha. Aga need inimesed ei ela Londonis ja mina elan ja nagu me teame – there is all in London that life can afford. (Või siis vähemalt peaaegu kõik – lihtne oli leida balletipiletid, raske oli metroostreigi tingimustes õhtul teisest linnaservast teatrist koju jõuda…)

Ma võiks juba olla harjunud, et kvaliteetballett võib sõnatuks võtta, käisin ju eelmisel suvel Bolshoid vaatamas. Aga… ah, ei, ma ei oskagi midagi öelda. Matthew Bourne on mu lemmikkoreograaf nüüd!

Huumorisõbrale sobib stiilinäiteks väikeste luikede tants:

Romantikule pas de deux:

Musta luige etteaste las jääb maiuspalaks neile, kes ise kohale lähevad? Tuur veel kestab:)

#73 Rebane

4. apr. 2014

Üks kõrgematest eluvormidest, kes on meie aias ellujäämist katsetanud:

IMG_3152

Veetis rahuliku laupäevahommiku päikeselaigus tukkudes ja läks siis jälle, juuri alla ei ajanud, aga välja ka ei surnud – pean veel mõtlema, kas see läheb aianduseksperimendis kirja võitude või kaotuste tulpa…

#72 Aedniku aasta, vol 1

3. apr. 2014

Meil on aed ka nüüd. Kahjuks pole ma suurem asi aiatöösõber (lapsepõlvetraumad), nii et alustasin darvinistliku eksperimendiga, mille tulemusi jagan laia maailmaga siis, kui (ja juhul, kui) seal midagi ükskord tärkama peaks. (Hüpotees on laias laastus see, et loodus peaks endaga ise hakkama saama ja kes välja sureb, see polnudki väärt oma geene edasi kandma.)

Aga olen lillesõber ja kiirete võitude sõber, nii et…

WP_20140403_001

#71 Stoke Newington

25. märts 2014

Neil päevil saab pool aastat sellest, kui kolisime Londoni Koplist Londoni Kalamajja – kilomeetrites on vana ja uue kodu vahemaa pea olematu, elukvaliteedi (ja paraku ka -kulude) osas märkimisväärne. Ühtlasi ei ole mul enam pajatada getolugusid ja olen rohkem kursis hipsterite murede ja rõõmudega.

(Etteruttavalt võin ära öelda, et nii hipsterite kui mu enda firstworldproblem #1 on see, et mahetoidupoe ees pole kaugeltki piisavalt jalgrattaparkimiskohti! Ja, noh, murede nimekiri sealkohal peaaegu et lõpebki, nii et edaspidi siis rõõmud.)

Kuni ma tasapisi meelde tuletan, mille kõige eest me nüüd kolmandiku jagu rohkem üüri maksamegi, seniks mõned meeleolupildid naabruskonast. Publiku soovidele vastu tulles ei näita ma (veel), milline peab välja nägema märts, aga minu heakskiidu saab selline november:

This slideshow requires JavaScript.

 

 

 

#70 Kreegid ja veel marjanimedest

8. okt. 2013

Ajalehtede kokanduslisade ja Wikipedia abil õppisin ükspäev jälle uue ingliskeelse sõna – damson on kreek (Prunus domestica subsp. insititia). Sellega seoses meenus, et lubasin teada anda uudistest mustikanimerindel. Palun, Marise abiga selgus, et meie mustikas on tõesti bilberry (Vaccinium myrtillus); blueberry (Vaccinium corymbosum) on see, mida me kutsume kultuurmustikaks, ametlikult on tema nimi kännasmustikas. Teate – pärismustikast suurem, natuke vähema maitsega, ei tee suud siniseks. Ja sinikas omakorda on bog bilberry ehk northern bilberry ehk Vaccinium uliginosum. (Ma tean imevähe nii ladina keelest kui taksonoomiast, aga tänatud olgu mõlema olemasolu, sest muidu ei suudaks küll erinevate keelte vahel otsi kuidagi kokku viia.)