kas tõesti peitub meis veel miski suurem kui me ise

Kristi ja Maris tulevad Londonisse ja küsivad raamatupoesoovitust. aga palun!

kui see peab olema üksainus pood, siis Charing Cross Roadi Foyles – seda on mingi… seitse korrust. tasub tähele panna, et kuigi see pood on seal alati olnud, koliti ta mõne aasta eest sama tänavat mööda mõned majad edasi; uues on vanast oluliselt rohkem õhku ja boonusena asub see endistes Central St Martinsi moekolledži ruumides (eesti raamatusõbrale tuttav asukoht Anu Samarüütel-Longi raamatust “Minu London”).

või siis Piccadilly Waterstones, mis viimati, kui ma kontrollisin, oli Euroopa suurim raamatupood. mulle on Foyles alati natuke sümpaatsem olnud ja ega ta väiksem küll ei tundu. 2018. aasta sügisel ostis Waterstones Foylesi ära, nii et selles mõttes vahet pole, kummasse poodi oma raha viia, samasse kohta jõuab välja:)

koomiksite, ulme, fantaasiakirjanduse ja kogu nendega seonduva fännikauba hankimiseks tuleks pöörduda Forbidden Planetisse Shaftesbury Avenuel. käin seal viimastel kuudel üsna regulaarselt korra nädalas, aga eksin keldrikorrusel ikka iga kord ära, sest seda on lihtsalt üsna palju.

väikeste sõltumatute raamatupoodidega on nii, et ma eraldi metroo- ega bussisõitu ühtegi neist ette ei võtaks, aga kui muudel seiklustel tee peale jääks, siis astuks küll läbi. mõned mu lemmikud selles kategoorias (see nimekiri räägib vbla rohkem mu liikumistrajektooridest kui raamatumaitsest):

* London Review Bookshop Briti muuseumi lähedal (selle poe kohvik on ühtlasi sealkandi mõnusamaid kohti mahaistumiseks);
* Stanfords Covent Gardenis (spetsialiseerub reisiraamatutele, kaartidele jne);
* Persephone Books Bloomsburys (spetsialiseerub naiskirjanikele);
* Libreria Spitalfieldsis (spetsialiseerub reeglitele: mobiiltelefoni kasutamine poes on keelatud);
* British Library raamatupood St Pancrase jaama kõrval (spetsialiseerub kõrvalruumis parajasti käimasoleva näituse teemale pluss klassikale pluss sealt saab parimaid raamatuteemalisi suveniire ja kingitusi);
* Victoria & Alberti muuseumi raamatupood Kensingtonis (jällegi raamatud kõigest, mida muuseum parajasti näitab, pluss moe-, kunsti- ja disainitemaatika);
* Stoke Newington Bookshop (lihtsalt mu kodupood, mille jätkuvast olemasolust olen väga huvitatud ja seega õhutaksin kõiki seal oste sooritama, kuigi jumal teab, et seal ei ole kunagi just seda ühte raamatut, mida parajasti tahaks. see jama on kõigi nende väikeste poodidega tegelt. jube toredad vaadata, aga lõpuks aitab ikkagi ainult Amazon hädast välja… ja ma ei räägi siinkohal ainult raamatutest).

Advertisements

i could have been someone well so could anyone

kuidas sa tead, et su uued jooksutrennikaaslased on tõelised britid: kui esimese trenni eel saadetud e-mailis manitsetakse riietuma ilmastikukohaselt, aga soovitatakse võimalusel soojenduse/venituse ajaks ka midagi pikavarrukalist kaasa võtta. trenn toimub 5. jaanuaril, õues, õhutemperatuur on 1°C, tuulekülm -4°C.

aga noh, lund ju ei saja ja kiirem grupp jooksis 7 km @ 4:30 min/km või sinnakanti. maikaväel, loomulikult.

mina olin aeglases grupis ja täitsin sajaprotsendiliselt oma esimeseks jooksutrenniks üle 2 aasta seatud eesmärgi: mitte ära surra. järgmisel nädalal: seesama, aga maikaväel. 20 nädala pärast: poolmaraton.

how lucky we are to be alive right now

tavaline pühapäevahommik londonis: ärkad üles ja mõtled, kas minna tsiklimessile või loodusfotonäitusele; lõpuks lähed hoopis mošeesse.

lihtsalt… me naaberkvartali mošees olid avatud uste päevad, saime sellest mingi flaieri kaudu teada ja otsustasime läbi astuda. minul igatahes on sealt mööda minnes alati olnud suur soov sisse piiluda. ega see pole mingi minarettide ja kuplitega glamuurihoone meil seal, tänavalt vaadates tundub täitsa tavaline maja teiste vahel reas. kuidas ja millise mošee nad sinna täpselt ära on peitnud?

alustuseks sai ringi vaadata mošee kõrval kogukonnakeskuses. moslemiprouad pakkusid hijabi pähesidumise töötuba (valisin roosa räti, mis olla täitsa legaalne. neil endil olid küll kõigil mustad niqabid – ahjaa, hijab on pearätt, niqab katab ka ülejäänud näo peale silmade ja burka katab kogu näo ja keha, ainult läbi võrgu näeb välja) ja tegid minust isegi pilti, mida ma siinkohal ei jaga, sest mind ei kaunista mitte ükski peakate maailmas. (L uuris pärast imaami käest eraldi, mis suhe moslemitel ikkagi pildistamisega on – elusolendite pildid ei ole koraani järgi ju nagu lubatud? selgub, et kuni tegu on digifotodega, on kõik okei, need olla ainult pikslid ja mitte tegelik inimese kujutis! ja mina arvasin, et juudid on oma jumala petmise maailmameistrid… tundub, et neil on konkurente.)

üks härra demonstreeris araabia ilukirja.

siia on araabia keeles kirjutatud “Kitty”. võimalik muidugi, et hoopis “kana nuudlitega”…

mošees endas niisama kolada ei saanud, korraldati ekskursioon. kingad tuli jalast võtta, aga kuigi pearätid olid ukse kõrval kastis varuks, ei käskinud keegi neid pähe panna ja ma siis ei pannud ka (selle roosa võtsin ammu juba peast, no tõesti oli kole).

päeva kõige põnevam fakt oli, et Suurbritannias on kõik satelliiditaldrikud enamvähem Meka poole suunatud, mis teeb moslemi jaoks õige palvetamissuuna leidmise üsna lihtsaks. muidugi on selle jaoks olemas ka äpp. äpiga on asendatud ka muezzin (kutse palvele) ja üldse striimitakse kogu mošees toimuvat kogu aeg laivis veebilehele, nii et igaüks saab palves osaleda sealt, kus parajasti vaja (mõningase nördimusega jutustas imaam, kuidas sellest hoolimata olid nad paari aasta eest radiaatori tagant pealtkuulamisseadmed avastanud).

(otsisin selle veebilehe välja, see vastab ka küsimusele, millisesse majja on milline mošee peidetud. on ju ilus tuba?)

näidati ka mošee eesruumides asuvat pesemisruumi, kus enne palvust kindlal moel käsi, nägu, suud ja jalgu pestakse. olen küll käinud paaris maailma peenemas mošees nt Istanbulis, aga vot sellistesse telgitagustesse pole mind enne lubatud ega nende olemasolustki aimu antud.

palvust sai ka pealt vaadata. küsisin just enne seda imaamilt, kuidas on lood meeste ja naiste koospalvetamisega, ja ta vastas, et seda ei tehta, sest naised ei tunneks end mugavalt meeste juuresolekul palvetamiseks vajalikke… liigutusi tehes. mõtlesin, et duh, aga kui siis palvetamine peale hakkas… see oli üpris sarnane jooga päikesetervitusele ja kujutan ette, et seelikus tehes tõesti üsna awkward:) Mošee vaibale olid muide maha joonistatud nii umbes joogamatisuurused ristkülikud, kuhu härrased siis kenasti üles joondusid, nii et sarnasus peenema spordiklubiga oli üsna suur.

veel oli mulle uudiseks, et moslem on kohustatud oma “ülearusest” (good luck defining that) rikkusest 2.5% heategevuseks annetama. kuna muidu on tänapäeva lääne ühiskonnas abivajajat keeruline üles leida, teevad nad seda mošee kaudu ja püütakse toetada kohalikke (heategevus)organisatsioone – haiglaid, hooldushaiglaid, kodututega tegelejaid, Punast Risti jne. eelmisel aastal oli annetuste maht olnud 40 000 naela, mis on, noh, abiks ikka, ma arvan. ja kui siit nüüd püüda välja arvutada, palju me ümberkaudses moslemikogukonnas kokku aastaga raha üle jäi, siis – täitsa hästi elame:)

päeva lõpuks jõudsin ikkagi messile ka ja ostsin endale tsiklisõiduretuusid. kes üldse teadis, et midagi sellist on leiutatud? elame imelistel aegadel.

you are ahead by a century

Niisuguses selts- ja keskkonnas pargin oma jalgratast neil päevil:

minu töölaud on parempoolne esimene

Uus kontor tähendab uut töölesõidumarsruuti ja, noh, hommikuti läbi City sõitmine ei ole mu lemmikosa päevast, aga eks helgeid hetki ikka leiab. Ma ei julge võõraid inimesi väga avalikult pildistada, aga ühel hommikul liikusin samas tempos selle härraga:
20171117_090756 (1)Laitmatu ülikond, viksitud kingad, soliidne mantel, soni ja no vaadake seda salli! Loomulikult sobis kogu riietus perfektselt kokku tema jalgrattaga, mis muidugi oli stiilne linnaratas, mitte mingi sporditegemismasin. Tahtsin hirmsasti talle öelda, kui väga ta väljanägemine mulle meeldib, aga see ei tundunud kuidagi sobilik kogu selle soliidsuse juures; lõpuks kiitsin, et kena ratas. Onu noogutas vastu ootamatult põlglikul ilmel ja kartsin, et olin varajase hommiku ja hillitsetud kultuuriruumi kohta siiski liiga ülevoolav olnud… aga tagantjärele mõistsin, et ilmselt vaatas ta hoopis mind ja mõtles “punane jalgratas ja roosa kleit, milline uskumatult maitsetu kombinatsioon!”

(Kaks foori hiljem küsis üks keskealine lükras mees, kuidas ma temast nii palju ette jõuda sain. ma küll ei olnud teda kümnete teiste samasuguste hulgas märganud ja ei teadnud, millal me viimati kohtunud olime, aga viisakalt siiski informeerisin teda, et punased jalgrattad ongi mustadest kiiremad. sportlasena võinuks ta seda ju ise ka teada.)

Täna hommikul jällegi kohtusin preiliga, kellel olid tenniste sees sädelevad sokid, seljas pikk voogav tumeroheline karvane kasukas, peas kuldne kiiver… ja kelle roosa huulepulk matchis toon-toonilt selle isoleerpaelaga, millega ta ratta kõverad sarved kaetud olid (sest see oli nüüd küll sporditegemismasin). Sääred olid paljad ja kui selle kasuka all seelik või püksid peidus olid, siis neid ma ei näinud.

do you recall not long ago

sarjast “universum täidab me soove”:

täna õhtul esineb meil southbank centre’is Neil Gaiman, kelle suur austaja olen. ta esitleb oma uut raamatut, mis mul küll käsi värisema otseselt ei pane, sest jutustab lihtsalt muinasskandinaavia müüte ümber (Norse Mythology, kui nüüd keegi hirmsasti tahab seda raamatut lugeda), aga Neili ennast oleks ma ikka näha tahtnud.

piletid sellele peole müüdi kahjuks juba paari kuu eest välja, ma ei saand jaole.

noh, aga samal ajal on meil siin koolivaheaeg ja samas southbankis mingid lasteüritused, mh keset päeva esines Chris Riddell. Riddell on tuntud illustraator ja kirjutab ise ka raamatuid ja on praegusel ajal “children’s laureate”, maiteagi, kuidas seda tõlkida või seletada. kõige tähtsam lastekirjanik riigis, keda kõik kuulavad, kui tal lastekirjanduse kohta midagi öelda on :)

mulle on mõned Riddelli raamatud täitsa meeldinud ja ta pildid meeldivad mulle ka ja olen täitsa mitu raamatut majapidamisse spst ostnud, et tema illustreeritud.

ma küll ei suutnud tükk aega ära otsustada, et kas ta mulle nii palju meeldib, et minna teda kuskile lastekarja sisse vaatama, aga siis täna mõtlesin, et üks tee, kaks asja, lähen kohale, vaatan, kas Gaimani jaoks on äkki mõni tagastatud pilet tekkinud ja kui jaole saan, siis vaatan Riddelli ka.

no läksingi ja Gaimani piletit muidugi polnud, aga Riddellile oli pilet vabalt saada täitsa umbes kaheksandasse ritta (sinna saali mahub mingi 2500 inimest muidu).

ja kui ma siis seal kaheksandas reas istusin, siis selgus, et Riddellil on külalistega üritus. kolm külalist olid lastekirjanikuprouad*, kes olid enne juba ka välja kuulutatud, ja neljas oli üllatuskülaline.

ja no selle jutu peale te vast arvate ära, kelle universum üllatuskülaliseks saatis :)

20170215_153338

‘I am so glad there were ponies,’ said my sister.

lõpuks läks veel nii hästi, et sattusin õigel hetkel lava eest mööda minema ja sain endale kaasa napsata selle pildi, mille Riddell Gaimanist joonistas, sellal kui ta oma külalisi välja kuulutas. kui tundub, et on rohkem Pratchetti moodi, siis sellepärast, et tegu oligi suure saladusega ja keegi ei tohtinudki teada, kes see on.

20170215_211016

autogrammi järel seisin pärast eraldi ülekahetunnises sabas (vt ka: koolivaheaeg, 2500 inimest)

kokkuvõttes – pääsesin muinasskandinaavia mütoloogiast veel veidikeseks ajaks (küllap ma sellegi raamatu kord läbi loen) ja sain Neili esituses kuulda hoopis natukest lasteraamatut ja üht luuletust, eks ikka Riddelli illustratsioonidega (oli selline onu Raivo jutupliiatsi stiilis üritus, kus paljud pildid valmisid kohapeal). superluks!

* – teised kirjanikud olid Cressida Cowell (temast ma olin enne ka kuulnud, tal on need lohetaltsutamise raamatud), Liz Pichon ja Posy Simmonds. kõik olid väga toredad ja kui mulle mõni nende raamat näppu satub, siis plaanin lugeda küll.

but it’s been no bed of roses no pleasure cruise

Tänase päeva peal oli mu kalendris kirjas “mingi autoüritus olümpiastaadionil” ja sattus see sinna nii: arutasime peikaga, et tahaks olümpiastaadioni seestpoolt näha (vist mõned kuud tagasi, kui tuli uudis, et seal on ümberehitustööd lõpetatud ja saab hakata üritusi korraldama). Mina arvasin, et võibolla päris West Hami jalkamatši ei viitsi vaadata, ehk tehakse mõni kontsert või midagi muud huvitavat. Ja siis minu meelest umbes poole tunni pärast ütles L, et seal tuleb novembris Race of Champions, ja mina ütlesin, mida normaalne inimene ikka sellise asja peale ütleks… “ahah, okei siis” ilmselt. Arvestades, kui kergekäeliselt ma ise ostan balletietenduste, raamatuesitluste ja koorikontsertide pileteid kahele, ei pea ma sobivaks vastu vaielda, kui peika mind kuhugi kaasa kutsub, ja no ma ju tõesti tahtsin staadioni näha.

Olukorra tõsidus selgus hetkel, kui ma juba 231. sektori 40. rea kohale nr 595 maha olin istunud ja keskpõrandal startis… Felipe Massa? Seda nime tean isegi mina! Vot sel hetkel hakkasin ma huvi tundma, kuhu ma õieti sattunud olen:)

kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.

kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.

See oli umbes nagu oleksin ma kellegagi kaasa läinud “mingile spordivõistlusele” ja kohale jõudes avastanud end olümpiamängudelt (olles suutnud seni elada teadmatuses, et olümpiamängud on olemas):

It is the only competition in the world where stars from Formula One, World Rally Championship, IndyCar, NASCAR, sportscars and touring cars compete against each other, going head-to-head in identical cars.

Wikipedia

Kuna võistlusel peab olema kellegi poolt, siis ma olin Šotimaa poolt. Ma neid teisi britte seal ei tundnud (noh, Buttonit tean), aga Coulthard on küll eluaeg olemas olnud… ja siis oli neil Susie Wolff. Kui ma kas oleksin tema olemasolust enne tänast teadnud või kui ta poleks täna karjääri lõpetanud, olnuks tal potentsiaali saada mu lemmikvormelisõitjaks.

(kõrvalepõikena: Freddie Mercury surmapäeval mängiti raadios päev otsa tema laule ja nii sain ma teada, et on olemas Queen, kellest sai minu lemmikbänd väga pikaks ajaks. Kas ma olen maailmaga sünkroonist väljas kuidagi või? Kas kuskilt saaks tellida teavituse ägedate asjade kohta, mis on olemas, et ma neile enne lõppu jaole saaksin, palun?)

Võitis Vettel, keda ma igatahes ka tean, ja olümpiastaadion oli täitsa äge (ehkki ilm ei olnud nelja tunni paigalistumise jaoks vabas õhus just kõige sobivam). Oli tore vanatehnikaüritus!

suudlus ainsa tereta

Tulin täna jalgsi tööle, sest ratas jäi eile teatriskäigu tõttu kontorisse ja ma nagunii tahtsin proovida, kaua see aega võtab. Võttis tunni ja kolmteist minutit ja 9200 sammu – ja kuigi ma arvan endiselt, et suudaksin selle teekonna ka kinnisilmi läbida, nägin kõnniteelt mitut asja, mis mul ratta seljast märkamata on jäänud:

minu fuksia. teda ma näen küll iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.

minu fuksia. teda ma näen iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.

võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod

võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod

laia profiiliga kohvimüüja

laia profiiliga kohvimüüja

pettekas!

pettekas!

päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.

päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.