Rubriik: minu london

tavaline pühapäevahommik londonis: ärkad üles ja mõtled, kas minna tsiklimessile või loodusfotonäitusele; lõpuks lähed hoopis mošeesse.

lihtsalt… me naaberkvartali mošees olid avatud uste päevad, saime sellest mingi flaieri kaudu teada ja otsustasime läbi astuda. minul igatahes on sealt mööda minnes alati olnud suur soov sisse piiluda. ega see pole mingi minarettide ja kuplitega glamuurihoone meil seal, tänavalt vaadates tundub täitsa tavaline maja teiste vahel reas. kuidas ja millise mošee nad sinna täpselt ära on peitnud?

alustuseks sai ringi vaadata mošee kõrval kogukonnakeskuses. moslemiprouad pakkusid hijabi pähesidumise töötuba (valisin roosa räti, mis olla täitsa legaalne. neil endil olid küll kõigil mustad niqabid – ahjaa, hijab on pearätt, niqab katab ka ülejäänud näo peale silmade ja burka katab kogu näo ja keha, ainult läbi võrgu näeb välja) ja tegid minust isegi pilti, mida ma siinkohal ei jaga, sest mind ei kaunista mitte ükski peakate maailmas. (L uuris pärast imaami käest eraldi, mis suhe moslemitel ikkagi pildistamisega on – elusolendite pildid ei ole koraani järgi ju nagu lubatud? selgub, et kuni tegu on digifotodega, on kõik okei, need olla ainult pikslid ja mitte tegelik inimese kujutis! ja mina arvasin, et juudid on oma jumala petmise maailmameistrid… tundub, et neil on konkurente.)

üks härra demonstreeris araabia ilukirja.

mošees endas niisama kolada ei saanud, korraldati ekskursioon. kingad tuli jalast võtta, aga kuigi pearätid olid ukse kõrval kastis varuks, ei käskinud keegi neid pähe panna ja ma siis ei pannud ka (selle roosa võtsin ammu juba peast, no tõesti oli kole).

päeva kõige põnevam fakt oli, et Suurbritannias on kõik satelliiditaldrikud enamvähem Meka poole suunatud, mis teeb moslemi jaoks õige palvetamissuuna leidmise üsna lihtsaks. muidugi on selle jaoks olemas ka äpp. äpiga on asendatud ka muezzin (kutse palvele) ja üldse striimitakse kogu mošees toimuvat kogu aeg laivis veebilehele, nii et igaüks saab palves osaleda sealt, kus parajasti vaja (mõningase nördimusega jutustas imaam, kuidas sellest hoolimata olid nad paari aasta eest radiaatori tagant pealtkuulamisseadmed avastanud).

(otsisin selle veebilehe välja, see vastab ka küsimusele, millisesse majja on milline mošee peidetud. on ju ilus tuba?)

näidati ka mošee eesruumides asuvat pesemisruumi, kus enne palvust kindlal moel käsi, nägu, suud ja jalgu pestakse. olen küll käinud paaris maailma peenemas mošees nt Istanbulis, aga vot sellistesse telgitagustesse pole mind enne lubatud ega nende olemasolustki aimu antud.

palvust sai ka pealt vaadata. küsisin just enne seda imaamilt, kuidas on lood meeste ja naiste koospalvetamisega, ja ta vastas, et seda ei tehta, sest naised ei tunneks end mugavalt meeste juuresolekul palvetamiseks vajalikke… liigutusi tehes. mõtlesin, et duh, aga kui siis palvetamine peale hakkas… see oli üpris sarnane jooga päikesetervitusele ja kujutan ette, et seelikus tehes tõesti üsna awkward:) Mošee vaibale olid muide maha joonistatud nii umbes joogamatisuurused ristkülikud, kuhu härrased siis kenasti üles joondusid, nii et sarnasus peenema spordiklubiga oli üsna suur.

veel oli mulle uudiseks, et moslem on kohustatud oma “ülearusest” (good luck defining that) rikkusest 2.5% heategevuseks annetama. kuna muidu on tänapäeva lääne ühiskonnas abivajajat keeruline üles leida, teevad nad seda mošee kaudu ja püütakse toetada kohalikke (heategevus)organisatsioone – haiglaid, hooldushaiglaid, kodututega tegelejaid, Punast Risti jne. eelmisel aastal oli annetuste maht olnud 40 000 naela, mis on, noh, abiks ikka, ma arvan. ja kui siit nüüd püüda välja arvutada, palju me ümberkaudses moslemikogukonnas kokku aastaga raha üle jäi, siis – täitsa hästi elame:)

päeva lõpuks jõudsin ikkagi messile ka ja ostsin endale tsiklisõiduretuusid. kes üldse teadis, et midagi sellist on leiutatud? elame imelistel aegadel.

Niisuguses selts- ja keskkonnas pargin oma jalgratast neil päevil:

Uus kontor tähendab uut töölesõidumarsruuti ja, noh, hommikuti läbi City sõitmine ei ole mu lemmikosa päevast, aga eks helgeid hetki ikka leiab. Ma ei julge võõraid inimesi väga avalikult pildistada, aga ühel hommikul liikusin samas tempos selle härraga:
Laitmatu ülikond, viksitud kingad, soliidne mantel, soni ja no vaadake seda salli! Loomulikult sobis kogu riietus perfektselt kokku tema jalgrattaga, mis muidugi oli stiilne linnaratas, mitte mingi sporditegemismasin. Tahtsin hirmsasti talle öelda, kui väga ta väljanägemine mulle meeldib, aga see ei tundunud kuidagi sobilik kogu selle soliidsuse juures; lõpuks kiitsin, et kena ratas. Onu noogutas vastu ootamatult põlglikul ilmel ja kartsin, et olin varajase hommiku ja hillitsetud kultuuriruumi kohta siiski liiga ülevoolav olnud… aga tagantjärele mõistsin, et ilmselt vaatas ta hoopis mind ja mõtles “punane jalgratas ja roosa kleit, milline uskumatult maitsetu kombinatsioon!”

(Kaks foori hiljem küsis üks keskealine lükras mees, kuidas ma temast nii palju ette jõuda sain. ma küll ei olnud teda kümnete teiste samasuguste hulgas märganud ja ei teadnud, millal me viimati kohtunud olime, aga viisakalt siiski informeerisin teda, et punased jalgrattad ongi mustadest kiiremad. sportlasena võinuks ta seda ju ise ka teada.)

Täna hommikul jällegi kohtusin preiliga, kellel olid tenniste sees sädelevad sokid, seljas pikk voogav tumeroheline karvane kasukas, peas kuldne kiiver… ja kelle roosa huulepulk matchis toon-toonilt selle isoleerpaelaga, millega ta ratta kõverad sarved kaetud olid (sest see oli nüüd küll sporditegemismasin). Sääred olid paljad ja kui selle kasuka all seelik või püksid peidus olid, siis neid ma ei näinud.

Tänase päeva peal oli mu kalendris kirjas “mingi autoüritus olümpiastaadionil” ja sattus see sinna nii: arutasime peikaga, et tahaks olümpiastaadioni seestpoolt näha (vist mõned kuud tagasi, kui tuli uudis, et seal on ümberehitustööd lõpetatud ja saab hakata üritusi korraldama). Mina arvasin, et võibolla päris West Hami jalkamatši ei viitsi vaadata, ehk tehakse mõni kontsert või midagi muud huvitavat. Ja siis minu meelest umbes poole tunni pärast ütles L, et seal tuleb novembris Race of Champions, ja mina ütlesin, mida normaalne inimene ikka sellise asja peale ütleks… “ahah, okei siis” ilmselt. Arvestades, kui kergekäeliselt ma ise ostan balletietenduste, raamatuesitluste ja koorikontsertide pileteid kahele, ei pea ma sobivaks vastu vaielda, kui peika mind kuhugi kaasa kutsub, ja no ma ju tõesti tahtsin staadioni näha.

Olukorra tõsidus selgus hetkel, kui ma juba 231. sektori 40. rea kohale nr 595 maha olin istunud ja keskpõrandal startis… Felipe Massa? Seda nime tean isegi mina! Vot sel hetkel hakkasin ma huvi tundma, kuhu ma õieti sattunud olen:)

See oli umbes nagu oleksin ma kellegagi kaasa läinud “mingile spordivõistlusele” ja kohale jõudes avastanud end olümpiamängudelt (olles suutnud seni elada teadmatuses, et olümpiamängud on olemas):

It is the only competition in the world where stars from Formula One, World Rally Championship, IndyCar, NASCAR, sportscars and touring cars compete against each other, going head-to-head in identical cars.

Wikipedia

Kuna võistlusel peab olema kellegi poolt, siis ma olin Šotimaa poolt. Ma neid teisi britte seal ei tundnud (noh, Buttonit tean), aga Coulthard on küll eluaeg olemas olnud… ja siis oli neil Susie Wolff. Kui ma kas oleksin tema olemasolust enne tänast teadnud või kui ta poleks täna karjääri lõpetanud, olnuks tal potentsiaali saada mu lemmikvormelisõitjaks.

(kõrvalepõikena: Freddie Mercury surmapäeval mängiti raadios päev otsa tema laule ja nii sain ma teada, et on olemas Queen, kellest sai minu lemmikbänd väga pikaks ajaks. Kas ma olen maailmaga sünkroonist väljas kuidagi või? Kas kuskilt saaks tellida teavituse ägedate asjade kohta, mis on olemas, et ma neile enne lõppu jaole saaksin, palun?)

Võitis Vettel, keda ma igatahes ka tean, ja olümpiastaadion oli täitsa äge (ehkki ilm ei olnud nelja tunni paigalistumise jaoks vabas õhus just kõige sobivam). Oli tore vanatehnikaüritus!

Tulin täna jalgsi tööle, sest ratas jäi eile teatriskäigu tõttu kontorisse ja ma nagunii tahtsin proovida, kaua see aega võtab. Võttis tunni ja kolmteist minutit ja 9200 sammu – ja kuigi ma arvan endiselt, et suudaksin selle teekonna ka kinnisilmi läbida, nägin kõnniteelt mitut asja, mis mul ratta seljast märkamata on jäänud:

Mu päeva kõige mõnusam osa on hommikune rattasõit. Õhtusel pole ka viga, aga see satub tihti olema selline asja pärast või aja peale minek, ikka on kas vaja poes käia või trenni jõuda või kõht jube tühi ja kohalejõudmine on olulisem kui teelolek. Aga vat hommikul tööle pole mul küll kunagi kiiret :) ma lihtsalt sean oma hommikud selliseks, et ei oleks, sest need esimesed ärkvelolekutunnid on selline habras aeg, mil ma tahan asju teha rahulikult ja mõnuga.

Juhtumisi elan sellises kohas, et jalgratas ongi päriselt kõige praktilisem vahend töölkäimiseks:

Kui hommikul tõesti väga hullusti sajab, siis ma ikka vahel lähen rongi peale, aga õhtuks on tavaliselt vihm üle ja siis ma kahetsen, sest kuigi buss nr 73 on väga armas, võtab tipptunnil sellega töölt kojusõitmine kõvasti üle tunni. Jala saaks vist umbes sama ajaga, pean ükskord järele proovima. Rattaga läheb pool tundi.

Aga hommikuti ei saja peaaegu kunagi. See nüüd pole mingi teaduslik analüüs, aga minu meelest on Londonis hommikud alati ilusad, päeva poole võib ilm minna vastikuks ja õhtuks on jälle kena. Nii et ma võtan ratta ja ilmast sõltub põhiliselt see, kas jakk läheb kohe rattakorvi või on pool sõitu seljas. Noh, kui nüüd päris talv tuleb, siis püsib vast ka terve sõidu seljas, aga kuni eelmise nädalani oli igatahes ilm hommikuseks t-särgi väel sõitmiseks täpselt paras. (Või kleidi- või mille iganes väel ma tahan tööl käia. Spetsiaalseid jalgrattariideid ma ei tunnista ikka veel.)

Ma olen nüüd sedasama marsruuti kaks aastat igal tööpäeval vändanud ja kui vahel on nädalavahetuse varahommikuti (st liiklust pole) linna asja, siis on suur kiusatus proovida, kas kinnisilmi jõuaks kohale. Jalgrattateid ma eriti ei armasta (ja ega neid mu teele ei jää ka, peale ühe väga vastiku erandi, millest kohe lähemalt jutustan), olen oma marsruudi seadnud bussiradadele (kus rattaga tohib sõita ja on hea avar kihutada) ja paaris kohas kõrvaltänavatele, mille kaudu saab suurematest ristmikest pikema sabasseismiseta mööda – autosid ega busse ma ei karda, aga ummikuid ja ootamist ei salli. Isegi nii osavalt olen korraldanud, et parempöördeid (mis on vasakpoolses liikluses veidi ebamugavad, eks) tuleb mul kogu hommiku jooksul kokku teha ainult kolm tükki, mis 7 km peale pole halb diil.

Selliseid foore, mille taga tuleb tõenäoliselt peatuda, on teel ka kolm või neli. Hea, et on – sobivad riietumispausiks (tavaliselt võtan teise foori all jaki ära) ja podcastivahetuseks. Ahjaa, see vahejuhtum, mis mu eelmisele iPodile saatuslikuks sai – noh, ma võtsin jopet seljast ja ipod oli jope taskus ja klapid olid peas ja roheline tuli liiga ruttu ja nii ta selle sahmimise käigus keset ristmikku maha pudenes.

Islingtoni ökopoe ees müüb üks soliidse olemisega kodutu härra Big Issuet ja temaga me noogutame vastastikku tere hommikust. Kui teda vahel pole või ta on mu möödakihutamise hetkel seljaga tänava poole, on üks oluline hetk päevast puudu.

Kui esimese poole teed sõidan suhtelises üksinduses (st minuga koos fooride all on enamasti veel 5-6 ratturit, mitte rohkem), siis Islingtonis hakkavad jalgrattaummikud. Kõige hullem tropp on ees selle koha peal, kus on mõnikümmend meetrit rattateed… täpsemalt tuleb mul läbida takistusriba foor-ristmik-rattatee-foor-ristmik-eikellegimaa-foor. Hommikusel tipptunnil on seal rattureid oluliselt rohkem, kui ratatteejupile mahub või ühe fooritsükliga üle ristmiku jõuab, ja üldse valitseb kohutav korralagedus. Loomulikult on just see koht ka see, kus varitsevad igasugused allkirjadekogujad ja lendlehejagajad, kelle loosungiks on tavaliselt “kas tahad Londonisse veel selliseid teelõike?” Ei, tänan! Ma tahaks rohkem bussiradu ja vähem metroostreigijalgrattureid (need on nagu ilusa-ilma-ratturid, aga ilmuvad välja siis, kui ühistranspordiga enam tõesti kuidagi sõidetud ei saa, ja neil pole aimugi, kuskohas on mõistlik pidurdada, kus kiirendada, kus ümber reastuda, et äärekivist mugavalt üle saada, millise foori juures tuleb päriselt ka nuppu vajutada, et see kunagi roheliseks läheks, ja milliseid foore me ignoreerime).

Viimase foori juures enne kohalejõudmist on mul kombeks ühel suunal ootavad jalgratturid kokku loendada; kui see number kukub alla 30, siis võib öelda, et suvi on läbi. Kõlab päris muljetavaldavalt, aga väidetavalt tol tänaval ongi tipptunnil üle poole liiklejatest ratturid.

Ega ma mingit erilist hetkeselamist ega mindfulnessi ei harrasta sel teekonnal – mõtlen oma mõtteid või kuulan oma podcaste. Aga selleks ajaks, kui mu päev päriselt algab, olen ma enamasti midagi uut (või hästiunustatud vana) teada saanud; olen end pool tundi mõõdukalt aktiivselt liigutanud; ja ma tean alati, mis ilm täna õues on.

Oh, ja kuna ma endalegi arusaamatul põhjusel ikka veel kõiki neid rattasõite Endomondoga salvestan, siis tean öelda, et 10 ja poole kuu jooksul olen commute’inud 2666 km jagu ja et seda on juba rohkem, kui eelmisel aastal kokku (2516 km). Ükspäev just lõppes mingi challenge, kus võistlus käis trennikordade arvu peale, ja oma, khm, 60 “trenniga” kuu aja peale sain ma 723. koha 172840 osaleja hulgas. Kui ma selle esikohaks ümardan, siis see jääb mumst täiesti lubatud vea piiridesse veel?