ellad ühte hingama kullad ühe kuue alla

ei, mind ei tabanud laulupeol tugevad isamaalised tunded. silm jäi kuivaks ja kuigi oma rahvaga mul meeldib olla koos, sain seda lähedust nii ühendkooridega laval olles kui publiku hulgas mudilaskoore kuulates tunda nii palju, et piisab järgmiseks viieks aastaks.

pigem… ei olnud ma järsku kuigi kindel, et ma Eesti ja eestlastega enam päriselt suhestun, ja kui ma veel mõne aasta ära olen, siis äkki polegi enam tagasiteed, nii minu kui teie poolt vaadates? aga see mõte on mul veel korralikult lõpuni mõtlemata.

seekordse peo tipphetked mu jaoks olid need, mida teles tingimata üle ei kantud ja platsile ka võibolla ära ei kostnud – spontaansed ühislaulmised laval pikemate ümberrivistumispauside ajal. “Sepapoisid” kaheksal häälel oli üsna meeleolukas, aga kõiki signatuure sai ka kaasa ümiseda (need olid jupid laulupeokantaadist, mida publik kuulis alles kõige lõpus, aga meie ju oskasime kogu aeg). valikkooride päeval tuli esitusele ka heliredel ja lõpuks lihtsalt do-noot – ikka parem kui vait olla. vot sellepärast ma seal laululaval olin seekord ja olen edaspidi. et ei peaks vait olema :) koos veel kahekümne viie tuhande inimesega, kes ka pigem laulaks.

muid laulupeosaladusi, mida paljud ei tea:
– kui seisad üleval laulukaare all ja meeshääled laulavad sinu ees alumistel astmetel, siis nad kostavad sulle selja tagant.
– jah, teisi hääli on ka kuulda, ei ole nii, et upud oma häälerühma sisse ära ja laulu ei kuulegi.
– jah, koos seisad ikka sama häälerühma lauljatega, oma koori teised hääled on laululava teises servas. kokku saate… rongkäigus ja aftekal. (eelmisel peol sai õllealal ka, aga sel peol seda ei olnud) .
– dirigenti on vaja, sest laululava ühest servast teise jõuab heli sekundilise viitega, nii et kui teine alt jääks esimesi sopraneid lõpuni kuulama, hilineksime oma sisseastumisega raudselt.
– need lahedad lained, mis tulevad laulukaare alt ja lähevad üles nõlvale välja ja eesti rahvas saab tunda, et sai ükskord millegagi ühiselt hakkama? teate, kui ühendkooris on lauljal piisavalt ruumi, et kaks kätt korraga üles tõsta, siis on tal liiga palju ruumi, reeglina alumistel astmetel olevate lauljate arvelt!
– lause, mida laulja kuuleb laulupeo käigus kõige rohkem: “Nüüd keerame kõik ümber ja liigume kümme astet ülespoole!” (liikuda õnnestub umbes kaks, aga abiks seegi. avaühendkooris ma näiteks just teisele astmele välja jõudsingi selle kampaania käigus.)
– astmeid on laululaval muide 42. seda ei tea keegi peale minu, kes ma tegin oma koorile laulupeoteemalist viktoriini.
– kui proovides ja läbimängul tundub, et pole hullu, mahub lavale ära küll, siis päris peol ei mahu kunagi, sest proovidesse ei tule pooled kohale. asjata, sest seal saab kõige rohkem nalja; tihti muidugi ka vihma, külma ja/või päikesepõletuse.
– miks lastekooride hulgast paistab kõige rohkem lipukesi ja pimedal ajal mobiilitulukesi? sest lastel pole laululaval noote kaasas, käed on vabad. see vist pole mitte niivõrd laulupeo- kui lastekoorikultuuri osa. õige kah, noorele inimesel jäävad sõnad pähe küll ja paljud neist ikka nooti loevad; ja säilib mingi võimalus, et nad siis vaatavad dirigenti hoopis.

aga teate. kui saaks kuidagi nii, et “seda mesipuu laulu” ei peaks lähema viie aasta jooksul kordagi enam kuulma, siis see oleks minu meelest küll tore. tunnen end alati veidi silmakirjalikuna, kui kinnitan, et lennaku vastu või surmakuul, ta tõttab mesipuu poole. tühja ta tõttab, kui kuulid päriselt lendama hakkavad. (näete, jah, milline dissident on minust siin liberaalses läänes kujunenud?)