nothing ever lasts forever

ma käisin välismaal.

okei, ma käisin Eestis, aga praegusel ajal ja siit minema hakates on see rohkem välismaa kui kunagi varem. (viimati lendasin UKst Eestisse detsembris 2020, kui Brexiti üleminekuperiood veel kestis. ja tagasi jaanuaris 2021, kui napilt oli esimest korda hakanud kehtima karantiininõue riiki sisenemisel, aga koroonavaktsiini polnud veel leiutatudki ja mingit testimist siin ka ei oodatud kelleltki. jessas, ma pajataks nagu mingeid iidseid aastakümnetetaguseid mälestusi. sellest pole üheksat kuudki!)

igatahes mõtlesin, et panen siia endale ja järeltulevatele põlvedele mälestuseks kirja, kuidas täpselt reisiti Eesti ja Inglismaa vahel augustis 2021. saab näha, kas aastate (või miks mitte juba poole aasta) pärast loeme seda kui kurioosumit, et vahi, kus tehti tsirkust… või imestame hoopis, et mis selles erilist ja kas kunagi on teisiti ka olnud. noh, nagu praegu meenutades aegu, kui lennukites võis suitsetada või lennujaama üle 100 ml vedelikke sisse viia.

esimese doosi koroonavaktsiini sain ma mais, koroona põdesin läbi juulis ja teise süsti tegin loetud päevad enne Eestisse sõitmist (nii, nagu siin soovitus on, 28 päeva pärast positiivset diagnoosi).

Inglismaalt (siin ja edaspidi. tervisekorraldus on üks neist asjadest, mida Inglismaa, Šotimaa ja Wales igaüks eraldi haldavad ja seega ei saa UK nõuetest tegelikult rääkida. aga ega kuhugi mujale kui Londonisse vist otse väga lennata ei saa nagunii?) Eestisse lendamisel reisieelset koroonatesti ei nõuta. ja Eesti ei nõua testi ka vaktsineeritud riikisaabujatelt, nii et sedapidi läks kõik libedalt. täita tuli piiriületaja ankeet, mis andis ka kinnituse, et isolatsioonikohustust ei ole.

nii piiriületaja ankeeti kui vaktsineerimistõendit küsis näha ja skännis QR-koode pidi Tallinna lennujaamas Eesti piirivalvur. (see, et Eestisse saabumisel tuleb näidata passi ja suhelda piirivalvuriga, ei ole uus. UK ei ole Schengeni alasse kunagi kuulunud. ja Tallinna lennujaam ei ole nii kõrgtehnoloogiline koht, et passikontrolli automaatselt suudaks läbi viia. kuigi mingid masinad justkui üles on pandud, aga need ei tööta.)

Inglise vaktsiinitõend elab NHSi äpis ja olin veidi ärevil, et kas need QR-koodid ühilduvad ja kas Eesti sellist varianti tunnistab, sest mingeid väljatrükitud ja allkirjastatud pabereid polnud mul küll kuskilt võtta. Eesti tunnistas – nii piirivalve kui ka see ainus Tallinna söögikoht, kus mult 10 päeva jooksul vaktsineerimisstaatust küsiti. muuhulgas sobis Eestisse sisenemisel ka see, et mu teisest süstist oli möödas ainult kolm päeva, st ei ole nõuet, et peaks olema kaks nädalat möödas ja immuunsus niivõrd kuivõrd saavutatud.

tagasi Inglismaale lendamisega olid lood keerukamad. Eesti on hetkel nakatumisnäitajate või jumalteabmille põhjal määratud kollasesse nimekirja. (Leedu ja järgmisest nädalast alates ka Läti ja Soome on rohelises.) vaktsineeritud inimese jaoks on kollase ja rohelise nimekirja nõuded täpselt samad – Inglismaale saabudes ei ole eneseisolatsioonikohustust, aga tuleb teha reisieelne koroonatest (mis võib olla kiirtest) ja hiljemalt teisel päeval pärast saabumist PCR test. vaktsineerituks loetakse inimene, kelle teisest süstist on möödas vähemalt 14 päeva. (mul oli tagasilennu ajaks täpselt 14 päeva.)

kuigi neid kiirteste on Inglismaal praegusel ajal kõik kohad täis (neid jagatakse koolides ja töökohtades ja apteegis ja igal pool tasuta, kõiki õhutatakse neid endale ohtralt varuma ja vähimagi kahtluse korral kodus testima), siis… isetestimine ei loe. lennukile lubatakse sind ikkagi meditsiiniasutuse väljastatud tõendiga, mis kinnitab, et nemad testisid ja on jah okei. Tallinnas teeb neid teste Confido, saab teha lennujaamas otse enne lendu ja hind on 49 eurot. võib ka eelmisel päeval kuhugi kohale minna, aga odavamaks ta sellest ei lähe. riiki saabujaid testitakse jah tasuta meelsasti, aga riigist lahkumine on puha oma lõbu ja kulu!

muidu see lennujaamatest laabus tõesti kenasti, aja sai enne broneerida (minu oma näiteks oli kell 13:49-13:52. ainult Eestis!), tulemus tuli meilile pigem isegi 15 minuti kui lubatud poole tunniga. no ja vähemalt sai selle raha eest siis selle luksuse, et keegi teine surkis mu ninas! (Inglismaal võtavad kõik inimesed kõik oma koroonaproovid ise. ninast JA kurgust. kiirtestid JA laboritestid. isegi siis, kui lähed testimispunkti kohale – keegi vaatab pealt ja õpetab vajadusel, aga lähemale kui 2m ei tule. täiega iseteenindus.)

lisaks tuleb lennukile pääsemiseks juba Tallinnas ette näidata eeltäidetud passenger locator form Inglismaa nõuete täitmiseks. sellele vormile tuleb sisestada oma teise päeva testi broneerimiskood, ehk siis enne lendu peab test olema veebi kaudu ära tellitud ja raha ära makstud. taas kord ei tehta sellist testi mitte maksumaksja kulul tasuta, vaid tuleb minna trügima vabale turule, kus nähtamatu käsi on asjad seadnud nii, et kuigi ohtralt on firmasid, kes pakuvad teste “alates 20 naelast” vms, ei ole alla 43 naela võimalik mitte midagi usaldusväärset saada. odavamad on kas lihtsalt puhas skämm (maksad raha ära, aga koodi ja/või testi ja/või testitulemust ei saabu) või kehtivad lisatingimused stiilis “20-naelaseid teste viiakse läbi täiskuuneljapäevadel kl 14:30-15:00 Liverpooli ragbistaadionil, esimene vaba aeg saadaval veebruaris 2023”. 43 naela on ka tegelikult see hind, mille saamiseks oleks vaja lennufirma antavat sooduskoodi (täishind on 48) ja Air Baltic neid koode ei jaga. aga mul üks kolleeg hankis Hispaaniast tagasi tulles kogemata liiga palju teste ja tegime temaga diili, et ostan ta ülearused talt õiglase hinnaga ära.

loojang Vormsil. külastatud saared tuli PLFi eraldi kirja panna!

lennueelse testi tulemust ja PLFi küsis Tallinna lennujaamas näha check-ini töötaja pagasi äraandmise ajal. vastu anti paberist pardakaardid, mis tõendasid, et meil on need dokumendid kontrollitud. käsipagasiga lendajatelt küsiti mõlemat otse väravas pardalemineku ajal, mis tegi lennukisse sisenemise saba üsna aeglaseks. vaktsineerimistõend ei huvitanud riigist lahkumisel kedagi.

Inglismaa poolel olid enne passikontrolli (mida siinkandis tehakse juba aastaid automaatide abil, piirivalvuritega vestelda ei ole vaja) väljas hoiatavad sildid, et võib toimuda PLFide pisteline kontroll. ei toimunud. meenutagem, et kõik lendudelt saabujad olid juba ühe testi tulemuse lennufirmale ette näidanud ja teise testi eest raha ära maksnud… mis siin ikka enam rohkem küsida.

PCR testid sain järgmisel päeval kontoris J laua pealt kätte, õhtul tegime testi ära (ikka vanal heal kodusel moel ise oma mandleid vatipulgaga surkides). hommikul tööle minnes viisin nad spetsiaalsesse testide postitamise postkasti, milliseid… noh, siin ja seal ikka leidub, aga kindlasti mitte iga nurga peal. minu jaoks lähim oli 3 peatust rongiga pluss 5 minutit rattaga minna, õnneks see oli see rong, millega nagunii tööle sõidan, nii et ajakulu polnud meeletu. testitulemus tuli e-mailiga ca 21 tundi pärast testi postitamist (kusjuures see labor on Põhja-Iirimaal, selle kohta ikka päris kärme).

tahaks öelda, et see testidele kulutatud 100 eurot on rohkem kui lennupilet ise maksis, aga tegelikult ei ole lennupiletid ka enam nii odavad, kui nad… veel aasta tagasi olid. testimise hind moodustas seekord kogu reisi hinnast jämedalt võttes veerandi ja ses mõttes ei tundugi enam nii hull. justkui.

aga teadmiseks siis kõigile, kes on viimaste kuude jooksul mulle õhanud, et nii tahaks tulla Londonisse külla või Lake Districtisse matkama, kui jälle saab – põhimõtteliselt saab. eks nüüd igaüks võib teha oma panused, kas kunagi hakkab saama ka lihtsamalt või odavamalt, aga selle aastanumbri sees ilmselt see süsteem ei muutu.