kandke maha see planeet enam kaasa ma ei tee

olen viimase pooleteise aasta jooksul jõudnud päris palju kordi mõelda, et koroona-schmoroona, mis seal ikka, kui nakatungi – kui hull ta ikka olla saab. üheski riskigrupis ma pole ja küllap jään ellu.

elus ma kahtlemata olen, aga nädal pärast seda, kui endal ametlikult sümptomid diagnoosisin ja positiivse testi andsin, pean küll nentima, et mõnus ka ei ole ja et pigem ei soovitaks.

seejuures tõesti… ei ole väga hull. jah, maitsemeele kadu on tüütu, aga samas mitte just elumuutev (erilist salenemist pole toimunud, sest isegi kui toit kuidagi ei maitse, siis mis siin kodus olles muud ikka teha kui iga natukese aja tagant midagi süüa?) ja pealegi on magus, soolane, hapu, kibe, terav ja umami kõik täiesti alles (protip: grillitud tomatid maitsevad peaaegu nagu päris). igal hommikul peavaluga ärgata on tüütu, aga erinevalt migreenist ja muudest pärispeavaludest, mis mind läbi elu on kimbutanud, läheb see praegune valu kahe tassi kohvi abil üle (kui sel kohvil veel maitse ka oleks, oleks elu lill). ma pole isegi ühtegi valuvaigistit võtnud.

ja palavikku mul ka pole, nädala eest õige veidi oli, aga mitte “kõrge palavik”, mis isegi koroonasümptomina arvesse läheks, vaid selline… kolmkümmend seitse koma paar. köha ei ole. hingamisraskusi ei ole.

aga hea olla ka ei ole. mida päev edasi, seda rohkem on lihtsalt uimane ja väsinud ja tüdinud olla. miski ei huvita, midagi ei taha, midagi ei viitsi, midagi ei jaksa. alguses ma arvasin, et see on lihtsalt sellest, et see lõputu kodusolemine teeb uimaseks (ma olin terve pika nädala oma nakatunuga-kokkupuutumise-järgses isolatsioonis, enne kui enesetunne hakkas viitama, et see ei olnudki valehäire, ja homme saab täis nädal haigeolemist sinna otsa)… aga järjest vähem on järel seda entusiasmi, et küll läheks õue, kui tohiks. ei, aitäh. kuhugi ma ei viitsi minna. hea, kui aia õhtul kastetud saan.

kõik raamatud on igavad. töö on igav. internet on ka igav. see, et väljas on juulikuu ja et kuumalaine jõudis ka meieni, ei huvita üldse.

seda, kust ma nakkuse sain, ei tea ega oska arvata ka – ilmselt ühistranspordist, sest pole kuulda olnud, et meil tööl teisi haigeid oleks. mujal ma eriti käinud pole. esimese AZ vaktsiini sain mais, teine oli planeeritud eelmisse nädalasse ja jäi siis muidugi tegemata, sest selleks ajaks olin juba isolatsioonis. eks vist tuleb rõõmu tunda sellest, et niigi läks ja et põdemine on poolvaktsineerituna ikkagi üsna kerge. aga ikkagi – ei soovita.

ja katedraal mis kitsaks jääb mu sees

eelmisel nädalavahetusel tegin selliseid asju:

sõitsin rongiga Lake Districtisse. avastasin sealt enda üllatuseks täiesti asjaliku bussisüsteemi. sõitsin kahekorruselise turistibussi ülemisel avatud korrusel Windermere’ist Grasmere’i. lugesin ühes Grasmere’i söögikohas burksi kõrvale rongis alustatud raamatu lõpuni.

buss sõidab läbi Patterdale’i

matkasin Steel Felli nimelise mäe Dead Pike’i nimelisse tippu (553 m) (kuidas saavad mäel ja tema tipul erinevad nimed olla, ei oska seletada). sain parmult hammustada.

Dead Pike isiklikult

sattusin kogemata Calf Cragi (537 m) otsa. nägin helikopterit hästi madalal lendamas ja mõtlesin, et ei tea, kas keegi on hädas.

nägin tillukest mägijärve, mille ristisin infinity tarniks, sest vaadake seda asukohta.

mis on selle kõrval Marina Bay Sands, ah?

ujusin Codale Tarnis.

Codale Tarn vasakul, Easedale Tarn paremal

lõin Codale Tarni kaldale üles minimalistliku laagri ja lugesin seal tundide kaupa üksi raamatut, kuni loojangu eel hakkas ka teisi telkijaid saabuma (peale minu kaks üksikmatkajat, üks paar ja üks perekond/seltskond). ärritusin perekonna peale, kes lennutas mu pea kohal vastikult sumisevat drooni.

Lois McMaster Bujold, “Shards of Honour”

magasin lageda taeva all bivvy bagis. varahommikul nägin kas just päikesetõusu, aga selle peegeldust pilvedel, ja jõudsin enne edasimagamist mõelda, et “red sky in the morning, shepherd’s warning”.

kell 4:39

ärkasin uuesti täies päevavalges. kõrvad sügelesid, sest neid olid öösel kihulased söönud. ilm oli pilviseks kiskunud. droon aeti jälle kurjaks. kõndisin Easedale Tarnist mööda tagasi Grasmere’i. kell polnud veel kümme ja raamatupood oli alles kinni. istusin kohvikusse maha, panin telefoni laadima, tellisin kohvi ja kooki. vihma hakkas sadama. lugesin oma raamatu lõpuni ja tellisin teise koogi veel. vihm ei läinud kuhugi.

läksin raamatupoodi ja ostsin endale uue raamatu. hakkasin Patterdale’i poole minema, tee peal nentides, et seda tippu, kuhu eile lõõskava päikeses ronisin, pole täna pilve seest näha.

taaskohtusin Tongue Gilli jõega, mis tahtis mind eelmise aasta Coast to Coast matkal ära tappa, aga seekord oli hoolimata märjavõitu ilmast täitsa taltsas nire. kohtusin vastutulevate matkajatega, kellest ühtedelt küsisin, kuidas on lood kosega, mis oli neil juba selja taga ja mul alles ees (see kosk oli ka tapmise vandenõu oluline osaline mäletatavasti) ja sain kahelt vanahärralt korraga kaks kõige britilikumat vastust korraga: “it’s getting there” ja “it’s coming along nicely”. jõudsin siiski koseni enne, kui “it got there” ja sain jälle kuiva jalaga üle. nentisin, et vaade mäekurult on küll sama kehv kui eelmisel korral. sain mööduvatelt maastikujooksjatelt kinnituse, et Fairfieldi ja St Sunday Cragi kaudu pole mõtet minna, sest ülevalt pole näha midagi peale selle pilve, mis orgugi kenasti ära paistis. läksin orupõhja mööda Patterdale’i ja nautisin seda, et eriti ei sadanud enam (see jutt, et kurul ilm muutub, on ikka õige. aga see “red sky in the morning” jutt on ka õige).

Grisedale Tarn ja tee Patterdale’i. nagu vesivärvidega oleks tehtud.

tellisin Patterdale’i pubis endale alkovaba õlle ja fish&chipsi. panin telefoni laadima. küsisin vastaslauda maandunud proualt, kas tal on olnud pikk päev, ja trigerdasin sellega järgmiseks paariks tunniks vestluse, sest selgus, et nad teevad abikaasaga Coast to Coast matka, pluss ta tundis kaanekujunduse järgi ära, et ma loen Nancy Mitfordi, nii et jagasime ka raamatusoovitusi. pubiomanik pakkis kastist välja uhiuue teleka ja hakkas seda seina kruvima. Inglismaa ja Ukraina veerandfinaalimänguni oli veel mitu tundi, ma ei jäänud ootama.

Angle Tarn, pubist tund aega kõndida

valisin Angle Tarni ääres ilusa vaatega privaatse koha välja. sisetunne ütles, et täna öösel tuleb telgiilm. ehitasin maja valmis, jõin teed, lugesin raamatut. ärritusin ülejärvenaabrite peale, kes tundsid, et nende looduselamus ei ole muusikata täiuslik.

pildil peale minu telgi veel kolm seltskonda, mõned jäävad kaadrist välja ka

öösel ärkasin vihma peale ja tundsin telgist rõõmu. soojem oli ka kui bivvys.

võiks muidugi teha pätikat, aga mulle meeldib nii

hommikul enam ei sadanud. lugesin kohvi kõrvale veel veidi raamatut. tagasiteel Patterdale’i analüüsisin üle oru paistvaid mäeharju ja otsustasin, et St Sunday Crag, siit ma nüüd tulen.

St Sunday Crag ühel oma esinduslikumal hetkel

Patterdale’i pubi akna all üritasin nende wifit püüda, et teada saada, mis selle Ukraina mänguga sai. pubi oli hommikul veel kinni ja ruuteri olid nad, kavalpead, välja lülitanud. levi selles külas üldiselt ei ole, on elu mulle õpetanud. siiski kuskil avaliku wc (kraan, joogivesi!) ja esimeste lammaste vahepeal tekkis niipalju signaali, et sain kätte 1) jalkaskoori (it’s coming home), 2) track&trace äpi teate, et olen lähikontaktne ja pean järgmised 7 päeva eneseisolatsioonis veetma.

milleks meile internet, kui sealt sellist jama tuleb

rühkisin mäest üles ja lõbustasin end mõtiskeluga, kaua ma olemasolevate varudega isoleeruda suudaks. kotis oli kaks hommikusöögibatooni, peotäis pähkleid-rosinaid, üks külmkuivatatud kanaroog, tassi jagu kohvi ja paar teepakki, liiter vett ja gaasiballooni lõpp. eeldatavasti Deliveroo sinna mäe otsa ei tuleks ka siis, kui mul õnnestuks tellimus teele saata. nojah siis.

vaade selja taha hetkest, kui kõik oli veel hästi. Ullswater

tõus oli järsk, päike lõõskas pähe, vaated alla orgu olid imelised. mul oli hästi palju aega, nii et võtsin väga rahulikult, tegin pilti ja jõin vett ja nii. mille tulemusena… olin ma paduvihma algamise hetkeks tipust veel sajakonna meetri kaugusel.

sain vihma pildile

nii et seda, mis vaade täpselt avaneb St Sunday Cragilt (841 m) ei tea ma nüüd ikkagi. vihma polnud küll kauaks, aga pilved seadsid end sel kõrgusel üsna otsustavalt sisse ja Fairfield (873 m) jäi järgmiseks korraks, keerasin alla Grisedale Tarni poole.

Fairfield meelitab paari selge sekundiga, aga panin vastu

täiesti suvalise koha peal, raja üsna tasasel osal astusin kuidagi imelikult või libisesin või komistasin, igatahes kukkusin ja väänasin vasakut jalga. eriti valus justkui ei olnud, aga silme eest kiskus mustaks ja istusin päris tükk aega ja taastusin ja mõtlesin sellele, mis saab, kui ma nüüd püsti tõusen ja sellele jalale toetuda ei saa. siis tõusin püsti ja kõndisin edasi.

siin ma veel ei kukkunud, sest oli ilmselge, et alla minnes peab ettevaatlik olema

nägin lõpuks ometi selle Seat Sandali ja Fairfieldi vahelise kuru ära, ses mõttes, et nüüd oli seal täitsa selge jälle. vaatasin veel kord oma vana sõbra kose üle, endiselt polnud eelmise aasta praalimisest mingit jälge, väga tagasihoidlik ojakene.

näe, selge ilmaga paistab seal taamal järgmine järv ju lausa

Grasmere’i servas jõin pubis ühe õlle, sõin Sunday roasti ja lugesin oma raamatu lõpuni. läksin raamatupoodi ja ostsin järgmise raamatu.

rohkem ma enam kuhugi ronida ega kõndida ei tahtnud, see jalg andis ikkagi tunda mõnevõrra. istusin järgmise bussi peale, sõitsin Patterdale’i ja kolasin seal matkapoodides, kuni need kõik kinni pandi (mis juhtus umbes poole tunni pärast, sest oli pühapäeva pärastlõuna). sõitsin edasi Windermere’i ja veetsin viimase rongini jäänud poolteist tundi sealses pubis raamatu, siidri ja šokolaadi-piparmündi juustukoogiga. läksin rongi peale, sõitsin koju ja sain veel enne südaööd magama.

kogu selle loo moraal on, et kui sul on kolm päeva aega, siis jõuab Londonist Lake Districtisse matkama nii, et aega jääb lõpuks ülegi. rongisõit kestis minnes kolm ja pool, tagasi tulles neli tundi (ühe ümberistumisega), bussisõit lisaks alla tunni, bussid käivad 20-minutiste intervallidega. arvestades, kui kaugel Lake District on, on selline tulemus päris hämmastav. Walesi, mis on tunduvalt lähemal, küll nii kiiresti ei saa. rongipileti eest (off-peak return) maksin eelmüügist ostes 118 naela ja see on ka täiesti ok hind selle vahemaa eest.

teine moraal on ka, mõtlesin koju jõudes tegelikult päris hoolega läbi, mida ma teeks, kui jala päriselt ära murraks ja kui see vbla ei juhtuks pühapäeva lõunatunnil üle keskmise kena ilmaga kolme populaarse matkaraja ristumiskoha vahetus läheduses – et kuidas see helikopter ikkagi kohale kutsuda, arvestades, et telefonilevi ilmselt pole. nii et eks sellest ehmatusest oli kasu ka. jalg ise on pärast kolme päeva kodus isoleerumist täitsa okei, tänan küsimast – pahkluu veidi paistes, aga muidu eriti tunda ei anna.

kolmas moraal on, et jube palju raamatuid jõuab nädalavahetusega läbi lugeda, kui telefonilevi pole ja/või akut tuleb säästa.

lihtsalt üks kena vaade siia lõppu kogu selle moraali peale. ja kaks Herdwicki lammast

ah, ja enda arvestuse kohaselt sain #mariöösuvebingo kaheksa ruutu ära märgitud selle avantüüriga!