spordiblogi, vol 21: I did yoga every week for a year and this is what happened*
selgub, et kadunud poja naasmisest spordiklubisse on möödas nii peaaegu täpselt aasta, et täitsa asjakohane on kokkuvõtteid teha.
mäletan täpselt, et kui tookord üle mitme aasta esimest korda joogatrenni kohale hiilisin, teatas treener reipalt “täna harjutame peapealseisu” ja ma olin et: nalja teete. teoreetiliselt, jah, ma võiks pea peal ju seista, olen seda lapsena palju teinud – aga praktikas sai kohe selgeks, et üleneljakümnese jalagadele ja tagumikule mõjub gravitatsioon hoopis teises suurusjärgus kui allakümnese omadele, ja mul puudusid nii lihased kui oskused nende taeva poole upitamiseks ja seal hoidmiseks. proovisin põhjalikult ja feilisin põhjalikult.
aga jäin neid joogatrenne siiski esimest korda elus mingi regulaarsusega väisama – kord nädalas vähemalt, vahel kaks ka. esialgu lihtsalt spst, et maksin spordiklubile 10 trenni eest kuus ja kogu aeg ka jõutrenni teha ei viitsinud. aga ootamatult kiirelt selgus, et polegi nii hull, kui kartsin.
mind muidu on jooga alati päris hullusti frustreerinud, sest mulle on alati tundunud, et seal esitatakse mu kehale mingeid täiesti täidetamatuid nõudmisi. mina, vaadake, olen lapsest saadik olnud see inimene, kes ei ulatunud sirgete jalgadega kummardudes sõrmedega põrandani, ei suutnud sirge seljaga rätsepistes istuda, ei osanud kükitada nii, et kannad jääks maha. ja kuigi head joogaõpetajad alati pakuvad selliste hetkede jaoks ka muid variante (minu lemmikfraas üleüldse: “if you don’t have it in your practice…”, mis on palju ilusam, kui öelda, et kui sa seda ei suuda, siis tee midagi lihtsamat), siis… kehvi õpetajaid leidub ka päris palju.
aga midagi on mu kehaga juhtunud pärast neljakümnendatesse eluaastatesse jõudmist, ja lisaks sellele, et juuksed ja näonahk ei ole enam rasused ja et kempsus tuleb käia mitu korda öö jooksul (ma ei öelnud, et kõik need juhtunud asjad head on, eks)… olen ma muutunud tükk maad painduvamaks kui iial varem. tsirkusesse kondiväänajaks muidugi ei võetaks, aga olen saavutanud sellise täiesti tavalise inimese taseme – saan omaenda varbaid puudutada. ei tea, mis maagia see on, aga ei kurda ka.
samuti on aastatega muutunud kõvasti painduvamaks mu vaim. tõeliselt ja päriselt toimubki minu joogatund nüüd ainult minu enda mati peal ja see, mida keegi teine samal ajal teha suudab või otsustab, ei sega mind üldse. kui tema praktikas on see peapealseis või kätelseis või ratas (mille kohta meie lapsena ütlesime “sild”, aga joogas on sild üks teine ja palju lihtsam poos) olemas, siis palju õnne talle, mina teen seda, mida mina suudan (või siis napilt veel ei suuda, aga äkki järgmine kord juba tuleb välja). see tundub nii kohutavalt lihtne mõte, aga uskumatu, kuidas mind on aastaid frustreerinud see, kui teised oskavad ja mina ei oska. mitte ainult joogas, aga muudes trennides ja elusituatsioonides ka.
nojah, ja kuhu ma siis aasta hiljem omadega jõudnud olen?
eelkõige sinna, et käingi nüüd päriselt vähemalt kaks korda nädalas sellises joogatrennis, kus varem või hiljem öeldakse sõnad “if you have headstand in your practice”. higi voolab ojadena ja koju minnes jalad värisevad ja rohkem kui korra olen väitnud, et ma oleks peaaegu ära surnud. aga päriselt ei sure kunagi ja tagasi lähen alati.
aga ka sinna, et kui joogaõpetaja ütleb asju nagu “if you have the space for it”, “if you want to take it further”, “if you have the flexibility”, siis enamasti ma otsustan, et jah, mul on ja ma tahan ja ma teen selle järgmise variandi, mis ta välja pakub. see vist ka tundub kõrvalt vaadates rohkem pisiasjana, aga tegelikult on õudselt suur asi inimese kohta, keda keka tunnis alati viimasena rahvastepallimeeskonda valiti.
ja noh, last but not least võin täna ikkagi öelda: peapealseis on mu praktikas. keset põrandat veel ise jalgu üles ei saa, aga kui sein julgestuseks on või õpetaja aitab, siis juba saan, ja kui korra juba kohale jõuan, siis tasakaalus püsin täitsa tükk aega.
kuna mu spordiklubi pakub ka kätelseisutrenni ja ma ükskord käisin seal luuramas ja see oli üks lõbusamaid asju, mida olen elus teinud, siis… noh, vaatame, aga ma ei välista midagi.
* normaalne influencer oleks lihtsalt ühe instagrami video teinud selle kõige kohta. vanakooli blogija kahjuks raiskab hea clickbait-pealkirja ära nii, et ei pane sinna linkigi, mida klikkida.
whatever 
Ma olen täis samasugust “see on nii minu skaalalt väljas, et ma ei avalda isegi imetlust – see on maailm, mille olemasolu ma üldiselt ei registreeri üldse!” kui su taliujumisest lugedes.
Kuskilt ajupõhjast tuli vaikne mõttepoju: “Aga vbla ma tegelikult ka suudaks pea peal seista?”, aga ma peletasin ta kähku ja otsustavalt jälle minema. Pole siin vaja midagi uut õppida, mul on ka tuttavaid asju raske teha!
aga sa võidki seda nii võtta, et sa ilmselt suudaks (kui mina juba suudan), sa lihtsalt ei taha nii väga :D sest ega see mingi eriti praktiline või vajalik oskus ei ole ju.
naah, ma tegelt olen täiesti ausalt ja päriselt ka puudega, mul igast erinevaid hädasid leegion, ma ilmselt ei suudaks ja see on okei =)
Ise ka mõtlen, et joogas oelnsuht tegija, aga pea peal seista ei julge, et läheks ehk workshoppi ja saaks hirmust üle.
Mul on alati väga paindlik keha olnud. Kohe nii paindlik, et vahel mõnda liigutust tehes ma ei pane tähele või ei taju kus normaalsetel inimestel viimane paindlikuse piir jookseb ja liigun sellest vabalt üle ning teen sedasi oma kehale pikemas plaanis kahju. Nüüd vanemas eas ma ennast päris kohvrisse enam ära pakkida ei saaks, sest lihased ei hoia enam nii hästi rasva keha küljes kinni ja see jääb igale poole ette, aga rätsepistes istun sellegi poolest väga tihti.
Joogaga on mul aga omaette teema. Mul ei ole selle vastu kunagi otseselt mingit huvi või tõmmet olnud ja ma ütleks, et ma pigem isegi olen kogu seda asja natuke kartnud. Ma kujutan ette kuidas seal kõik on nii pühendunud ja oma pooleldi mediteerivas maailmas ja ma nii kardan, et ma ei suuda ennast sedasi välja lülitada ja ma lihtsalt hakkaks naerma. Tead ehk küll seda tunned kui sa proovid iga hinna eest mitte naerda, aga mida rohkem sa endale ütled ära naera, seda suurem naeruhoog peale tuleb. Ja siis tulevad mulle pähe igasugu sellised klipid nagu näiteks see https://youtu.be/_kfzCOQIoAI?si=Z2d8A21NVwwMaMXV ja veel üks selline kus keegi, ma enam ei mäleta millises komöödiasarjas see oli, iga liigutuse juures peeretas natuke jne. No ühesõnaga nii õudne, minuga kindlasti juhtuks kõik need asjad :D
Aga kodus ma näiteks hakkasin alles hiljuti tegema ‘Legs Up the Wall yoga Pose’ enne magama minekut. Lugesin kuskilt, et see pidi aitama õhtul hästi magama jääda (mitte et mul sellega küll probleeme oleks) ja muidu ka hea hormoonide tasakaalustamiseks (no nendega on küll natuke probleeme).
Aga mul on küsimus ka- kuidas inimestel sinu fotode peal peapealseistes pluusid täiesti alla ei kuku?
hahaa, raudselt kui järgmine kord joogasse lähen, tuleb mul ka nüüd see klipp meelde :D
aga pluusiga on nii, et kui üks kord oled sellisega trenni läinud, mis mingites asendites alla vajub, siis teist korda enam sellega ei lähe, valid midagi liibuvamat (nagu mina) või paned särgi püksi (nagu paljud mehed). eilses joogatunnis nägin ühel näitsikul üldse seljas midagi kombinesoonilaadset, oli väga ilus ja tundus inversioonide jaoks praktiline ka :)