ja küll ma sõidaks siit ära kui mul oleks load

kui Ukrainas sõda algas, siis mõtlesid küllap paljud kuhugimaale läbi selle mõtte, et… mida ma teeks, kui see juhtuks siin meie juures. tean rohkem kui üht või kaht inimest, kelle puhul see päädis naiskodukaitsja baasväljaõppe läbimisega, ja mul on selle otsuse ja teo suhtes tohutu respekt, sest isegi kaugele paistab ära, et kerget pole selles midagi.

ise jõudsin oma mõtlemisega eelkõige selleni, et pidin nentima: ei oleks minust ilmselt ei head relvakandjat ega ka suuremat asja haavasidujat. muidugi kui tõeline häda käes, teeksin oma parima, aga kui ikka inimeste elud mängus, ei ole mõtet lihtsalt osavõtudiplomi nimel oskajatele jalgu minna.

ma arvan, et see oli Mart Kase, kes ütles Twitteris välja mõtte, mis mind tõeliselt kõnetas: Eesti kaitsevõimele on vaja inimesi, kes suudavad suuri sõidukeid juhtida. tõepoolest, viimasel ajal on Ukraina traktoristidest vähem kuulda olnud, aga mäletate, kuidas nad esimesel sõjakevadel endale vene tanke koju lohistasid? nii et kuskil selle koha peal mul klikkis ära, et see on see, mida ma oleksin valmis tegema. juhtima traktorit, rekkat, soomukit, bussi, mida iganes vaja on, et asjad ja inimesed saaksid sinna, kuhu tarvis.

(lisaks ukrainlastele inspireeris mind ka üks raamat, mille esimesel sõjasuvel mäluvärskenduseks uuesti üle lugesin – austraallase John Marsdeni “Tomorrow, When the War Began”. see on tegelikult terve sari ja ma lugesin kunagi kõik seitse osa läbi, aga teist korda enam ei jaksa, sest see oli päris jube kõik tegelikult – lugu räägib kambast teismelistest, kes lähevad nädalavahetuseks metsa telkima, aga vahepeal tungib riiki vaenlane, kõigi pered võetakse vangi ja lapsed on sunnitud käigupealt sissisõda alustama. kuna nad on kõik üles kasvanud kas farmides või väikelinnas, siis püsib üllatavalt suur hulk neist üllatavalt kaua elus, sest neil on olemas hulk ellujäämisoskusi, hea piirkonnatundmine ja võimekus käia ümber levinumate masinate ja kemikaalidega. minajutustaja Ellie erioskus on praktiliselt iga sõiduki juhtimine, ja on üsna muljetavaldav, mida suudavad vaenlase, ütleme, lennuvälja vastu ära teha inimesed, kellel on paar ärandatud kütuserekkat, toos tikke ja lõpuni väljaarenemata otsmikusagar.)

ühesõnaga, elaks ma Eestis, oleks ma läinud pigem autokooli C-kategooria koolitusele kui naiskodukaitsesse. ja vb poleks sedagi viitsinud. siin Londonis… korra ikka vaatasin, mis see maksaks ja kus seda teha saaks, aga logistika ei oleks kuidagi klappinud ja ausalt öeldes ei tundu see sõjavärk siit mere tagant vaadates nii kriitiline, et oleks kohe vaja valmistuma hakata.

pealegi, kust ma tean, kas ma tegelikult ka suudaks ja tahaks traktorit või rekkat juhtida? kõrvalt vaadates tundub jah lahe, aga kuidas kabiinist?

selgub, et sellele küsimusele vastuse pakkujaid leidub Inglismaal küll, nad tegutsevad lihtsalt pigem elamuskingituste kui sõiduõppe sektoris. igatahes selle aasta jaanuaris veetsin tunnikese ühe Nottinghamshire’i talumehe maisipõldu äestades (vt ka: Tom Sawyer, plank, õun) ja novembris teise tunni kuskil Surrey lennuväljal paduvihmas haagisega rekkat boksi tagurdades.

mingi sissiväljaõppena see muidugi ei loe ja vaevalt, et ma nüüd 11 kuud hiljem enam suudaks sellesama traktorigi uuesti liikuma saada, tanki vedamisest rääkimata (seal oli kolm käigukangi ja see oli veel enne, kui me nende nuppude ja lülititeni jõudsime, millega lisaseadmeid hallatakse). rekka vist saaks, see oli automaatkäigukastiga ja üldse üsna lihtne elukas, v.a. muidugi tagurdades, aga äkki sõjaolukorras saab tagurdamata ka hakkama? pöörderaadius see-eest oli väiksem, kui ma arvanud oleks.

aga… ma jään selle juurde, et ma võiks seda teha, nii põhimõtteliselt. ja C-kategooria mõtet to-do listist maha ei tõmba esialgu. sõda sõjaks, aga sõidukite juhtimine on ju suhteliselt praktiline oskus ka kõigi muude maailmalõpustsenaariumide puhuks :) näiteks kui tuleb hakata ise endale toitu kasvatama. või zombiede eest põgeneda.

aga mis põhiline, väga toredad olid mõlemad need tunnid! hästi veedetud aeg meeldivas seltskonnas (talumehel oli koer ka kaasas, see lesis kõik aeg mu jalge ees. minu meelest peaks rohkem sõiduõpet toimuma teraapiakoera juuresolekul, väga stressimaandav) ja, noh, päris äge tunne on ka nii suuri ja mürisevaid asju kontrollida.