ma elan praegusel ajal oma elu suures osas inglise keeles ja see ei valmista mulle mitte mingit probleemi. vahel ikka juhtub, et mingi asja kohta õige või parim sõna ei tule kohe pähe, aga tihemini ausalt öeldes juhtub, et inglise keele emakeelena rääkijatel ei tule ja mina ütlen neile ette. valdan erinevaid keeleregistreid, mõistan ja oskan vajadusel teha keelenalju… ühesõnaga, mul on sellega hästi.
samuti olen ma eluaeg olnud keskmisest tugevam matemaatikas. arvutan peast üsna okeilt, saan aru protsendi kontseptsioonist ja oskan seda igatpidi arvutada, tulen toime geomeetria ja vektoritega, tean peast mõnda tähtsamat valemit ja mõistan ka selliseid kontseptsioone nagu siinus või tuletis või matemaatiline induktsioon. kuskil diferentsiaalvõrrandite juures tuleb piir ette alles, aga ausalt öeldes ei mäleta küll, millal viimati selle piiriga kohtusin.* korrutustabel on peas ja loendada oskan ausõna lõpmatuseni.
aga koht, kus mu aju tõmbab kõik pidurid peale ja jääb kriginal seisma, on see, kus omavahel kohtuvad inglise keel ja numbrid.
kui on vaja midagi arvutada, siis ma lihtsalt teen seda eesti keeles. ei, see ei ole õige, arvutamine ei käi üldse mingis keeles, see käib arvudes, aga ma ei saa ingliskeelseid arvsõnu oma peas arvukujuliseks ilma neid vahepeal eesti keelde tõlkimata. ja vastust arvust sõnakujuliseks tagasi ka mitte.
loendamisega saaks vajadusel hakkama ka inglise keeles, aga see võtaks jubedalt aega. jälle, seda pole väga võimalik seletada, aga eesti keeles ma jätan mingid sammud lihtsalt vahele. isegi, kui ma loendades arvsõnad kõva häälega välja ütlen, siis ma ei mõtle neid, nad on lihtsalt selleks, et endal ja teistel järg püsiks, et “see objekt on loendatud”. tegelik loendamine tiksub kuskil kuklas ja sealt tuleb lõpuks lihtsalt tulemus välja. aga kui ma sel ajal üritan ingliskeelseid arvsõnu öelda, siis see automaatprotsess ei toimi ja ma peangi päriselt mõtlema läbi kõik sõnad one’ist kuskile twenty-sixini. ain’t nobody got time for that. nii et kui mul on nt vaja üle lugeda, mitu gaidi kohal on, siis ma loen eesti keeles ja vajadusel tõlgin viimase arvu inglise keelde, et teised juhid teaks, kas jõudsime samale tulemusele.
kirjapandud arvude kõva häälega ettelugemine inglise keeles on samamoodi ja samal põhjusel piinarikas, aga tehtav. võtan lihtsalt ühe numbri kaupa ette ja ütlen… iga numbri nime inglise keeles. mis on üks hoopis teine asi kui see number.
kõige hullem on see, kui ma mingit arvu või numbrikombinatsiooni tean peast ja pean välja ütlema inglise keeles. ma võimalusel väldin seda ja lihtsalt kirjutan, sest number peas -> number paberil teisendus käib ka täiesti ilma igasuguse keele abita ja hästi kiiresti. aga number peas -> number inglise keeles, appi, see on vahel lausa valus.
õnneks tänapäeval ei pea inimene väga palju numbreid peast teadma enam. ma tean umbes kolme – mu eesti telefoninumber, mu UK telefoninumber ja mu tööjalgratta seerianumber. telefoninumbrit vahel ikka peab kellelegi ette lugema ja ma olen UK omaga saavutanud sellise vilumuse, et see on mul peas nagu luuletus, kõla järgi. tähendab, ma ei mõtle seda ette vuristades üldse neile numbritele, millest ta koosneb, ma lihtsalt ütlen neli lühikest fraasi ja jätan nende vahele kolm pausi ja see mõjub vist üsna veenvalt, keegi ei kurda. samas keegi pole mulle terve igaviku helistanud ka sellele numbrile, nii et pagan teab, mida ma tegelikult deklameerin seal:P
aga selle jalgratta numbriga saab tihti palju nalja, sest kõigepealt ma avaldan kõigile muljet sellega, et ma seda peast tean – need seerianumbrid on kümnekohalised ja neid jookseb me tööpäevadest läbi nii palju, et keegi vist kunagi ei ürita ühtegi meelde jätta. samas on jube tihti neid hetki, kus kellelgi on mingi vorm või päring lahti ja oleks lihtsalt vaja mingi päriselt eksisteeriv rattanumber sinna sisse saada, et tegevusega edasi minna. siin ilmun kohale mina ja ütlen: pole probleemi, pane 1707030737. ja kõik on, et oo, kuidas sul see meeles on, ja ma olen, et ee, kuidas saab selline number mitte meelde jääda, see on nii lihtne ja loogiline ju? (ma tahaks tegelt uut testratast endale, aga selle numbri tõttu ei raatsi vahetada.)
nii, aga hoolimata sellest, kui peas ja käe sees mul see number on (trükin seda kümneid kordi päevas äppidesse ja veebivormidesse)… kui ma ei saa oma käega teda kirja panna ja kellelegi ette loen, siis see on ikka tõsine vaev. hiljemalt kolmanda nulli juures on järg kadunud ja ma ei mäleta enam, mis numbrid ma juba ütlesin ja mitu veel jäänud peaks olema.
ma eeldasin vanasti, et ju see käib samamoodi kõigil inimestel, kes peavad keeli vahetama, aga nt mu prantslasest kolleeg naeris mu küll välja ja ütles, et see ei ole normaalne ja et tema küll oskab inglise keeles loendada ja arvutada. (vähemalt ma arvan, et see on see, mis ta ütles – tal on nii tugev prantsuse aktsent, et ma pool aega ei saa aru, mida ta räägib, ja noogutan niisama viisakalt.)
mis meenutab mulle, et keegi kuskil ütles, et kui sa ei oska öelda, mis keeles sa mõtled, siis püüa vastata küsimusele, mis keeles sa raha loed. no igatahes mitte inglise, on minu vastus! sest ega ma seda ka ei tea, mis keeles ma mõtlen. enda meelest nagu üldse mitte üheski, aga äkki see numbrivärk tõestab, et eesti?
* tuli meelde. see oli sügisel 2009, kui jagasin kontorinurka kamba vahvate progejapoistega, kellel aegajalt tekkis keset tööpäeva arutelusid stiilis “kui kiiresti peaks selleks bemmiga sõitma, et kui jõgi ette tuleb, lendaks hooga üle?” ja J väitis enesekindlalt, et selle ülesande lahendamiseks on vaja koostada ja lahendada diferentsiaalvõrrand. R oli nõus ja M ei olnud, või oli see vastupidi, ja mina olin sunnitud tunnistama, et mul ei ole õrna aimugi. siiamaani pole.
whatever 
Mina tean küll, mis keeles ma mõtlen, sest ma mõtlengi, nagu kirjutaksin teksti.
Noh, mitte nii ühekihiliselt, ma mõtlen vähemalt kaht teksti korraga ja taustal käib enamasti mingi muusika, aga see, et elu on tekst, vist seletab, miks minu jaoks väljakutse “blogin iga päev” üldse mingi väljakutse poleks.
Postitused oleksid ilmselt nürimad, sest ma ei mõtleks neid eriti läbi, aga midagi kirja saada on ju lihtne :D
Mul jookseb aju samamoodi lühisesse, kui keegi loeb mulle mu telefoninumbrit ette (kontrollides, kas tal on õige number kirjas), aga rühmitab teisiti kui mina. Siis pean ma tema loetu visualiseerima ja selle pildi iseenda moel rühmitama, et ära tunneks.
Mina rühmitan loogiliselt -mul on seal järjest sama arvu korrutised eri arvudega, väga hea meelde jätta (piisab, kui jätan meelde need kordajad õiges järjekorras), sellepärast ma selle numbri omal ajal valisingi. Aga nemad rühmitavad kuidagi täiesti suvaliselt, nagu nad ei näekski arvudes mustreid.
Mul täpselt sama! Koolis selgus, et korretne oleks kirjas grupeerida telefoninumber neljastesse gruppidesse ja see ei olnud enam minu number. Mul on number kolmeks kolmeseks jagatud ja tuleb nagu automaadist :D
mul käib eesti telefoninumber neljas kaheses grupis, sest nii moodustuvad ilusad või sisulised arvud, mida on (minu meelest) loogiline meelde jätta. ja mulle on korduvalt öeldud, et MITTE KEEGI ei grupeeri telefoninumbreid niiviisi :)
aga ikkagi põhimõtteline vahe, et eesti keeles näen ma neid arvudena, aga inglise keeles on nad lihtsalt sõnad, mille tõlkimine arvudeks (ja vastupidi) on eraldi tegevus ja võtab tajutavalt palju aega.
Mul jooksis praegu seda teist lõiku lugedes aju ikka väga lühisesse. Oma telefoninumbrit loen ette endale sobivalt – ehk ütlen kõik numbrid üksikult välja. Samas on mul numbreid, mida oskan ainult inglise keeles öelda – näiteks oma institutsionaalset badge’i numbrit. Prantsuses ka veel hädapärast, aga eesti keelde pean peas inglisest tõlkima.
Ahhaa, nüüd ma saan aru, miks mu isa alati rootsi keeles loendas.
oo. kunagi sorisin Aegviidus pööningul vanaisast jäänud paberites ja avastasin, et päevikut pidas ta eesti keeles, aga igapäevaseid kulusid pani kirja – ehk siis raha luges – rootsi keeles :) (jah, muidugi oli ta see inimene, kes kirjutas üles iga ajalehe või trollipileti peale kulunud kopikad.)
Vau. Ma arvasin, et on norm aalne, et ma tean peast ainult omaenda telefoninumbrit – kõik muu tuleb ju telefonimälust.
Ok, oma algkooli pinginaabri oma tean ka. Aga nt omaenda kodust samas vanuses ei tea – sest seda ma ju ei valinud alailma, ikka teise inimese oma =P
(425 406 oli see)
Tead, ma ei saanud sellest su numbri jutust mitte midagi aru!
Aga siis mõtlesin, et võib olla on see natuke nii nagu mul näiteks on inglise keele A (ei),E (i),I (ai) tähtedega. Iga kord kui keegi mulle kiirelt mingit sõna’spell’-ib ja need tähed sees on jookseb mul aju lühisesse ja ma hakkan karjuma, et stop, stop, ütle aeglasemalt. Mu peas ei lähe ingliskeelne hääldus kunagi nende kolme tähe kirjapildiga kokku. Õnneks neid juhtumeid on siiski väga vähe, kui keegi mulle midagi täht tähe haaval ette loeb, aga sellegi poolest huvitav, et pea 30-ne siin elatud aasta jooksul ei ole ma suutnud neid hääldusi soravalt ära õppida.
Oma perekonna nime oskan aga inglise keeles väga soravalt kõvahäälselt spell-ida. Seda tihti küsitakse igal pool ja siis ma ise ka imestan et ma suudan seda ilma mõtlemata lihtsalt tähthaaval välja vuristada.
Telefoninubritest tean ma peast vaid enda oma, mehe omast pool ja lapse oma üldse mitte. Vahel mõtlengi, et kui mingi hädaolukord oleks, siis ma ei suudakski kellegile helistada. Isegi politseid või kiirabi kutsudes ei teaks vist kiiruga kas peaks 999 või 911 valima.
Numbritega mul ei ole võib olla sellepärast mingit probleemi, et ma ju lapse kõrvalt olen viimased 10 aastat matemaatikat teinud/kuulnud vaid inglise keeles, sest pole olnud mingit mõtet või kasu kõike neid termineid eesti keeles kasutama hakata (ma isegi ei oskaks).
Su lause peale ‘…kui sa ei oska öelda, mis keeles sa mõtled, siis püüa vastata küsimusele, mis keeles sa raha loed’ mõtlesin, et kes see tänapäeval enam üldse raha loeb, kõik käib ju nüüd vaid kella,moblat või pangakaarti piiksutades. Hakkasin meenutama millal ma ise viimati raha lugesin…ja avastasin, et actually 20 minutit tagasi :D :D Mul on kodus sokisahtlis väike ports sularaha ja ma olin sinna just natuke juurde lisanud ning üle lugenud palju kokku on :D Ei suutnud meenutada mis keeles seda tegin, aga kuna kasutusel olev paberraha on tavaliselt kas 5,10 või 20 numbritega, siis tavaliselt loendan suuremat summat kümme, kakskümmend, nelikümmend jne eesti keeles või siis inglise keeles lihtsalt 2, 4, 6, 8,100 jättes selle kümnese osa peas lugedes välja ütlemata.
mina olen spellimises keskmiselt tugev, aga mulle hakati seda ka juba algklassides inglise keele tunnis päris hoolega õpetama.
rahalugemisena loeb ju tegelt ka see, kui vaatad äpist, palju pangakontol järel on, või teed isiklikku eelarvet vms. kuna minu varad on kahe riigi ja kolme panga (pluss igasugu pensionifondid jne) vahel laiali, siis ma ikka kord kuus püüan üle vaadata, mis mu kontodel toimub, ja kohe päris kindlasti mõtlen selle üle eesti keeles:)
Kas sa mõnda kolmandat keelt ka räägid?
Mul näiteks on keeltega see imelik asi, et mul ei ole mingit probleemi ühelt keelelt teisele (inglise/eesti) hüpata, sest ma teen seda igapäevaselt kodus, aga kui näiteks kolmas keel, mida ma oskan, aga harva kasutan (soome või vene), sisse jookseb, siis kaob üldse kõigi kolme keele vahel taju ära ja ma võin vabalt ühes keeles midagi ütelda arvates, et see on inglise keel, sest peas ju tähendab mis tahes keeles see seda mida ma öelda tahtsin.
Tavaliselt küll on nii, et aju on justkui ära programmeeritud, et mis keeles ma mingi mulle tuttava inimesega räägin ja siis on kõik hästi ja keeled segamini ei lähe, aga kui mängu tuleb kolmas keel ja keegi kellega ma ei ole harjunud seda rääkima, siis on kohe probleem, sest ajus ei ole kolmanda keele jaoks püsivat ‘lahtrit’ veel kuhu kohe suunduda :)
Näiteks kui ma ‘oma’ Ukraina vanamammi päevaks välja viin ja me temaga siis vene ja inglise keelt vaheldumisi räägime, siis ma järsku enam ei tea mis keeles kohvikutöötajalt kooki ja kohvi tellida :) Seisan leti juures paar sekundit vait ja otsin peas sobivat keelt ning lõpuks vabandan ja ütlen, et mul on peas kõik keeled segamini ja mul võttis nats aega, et see õige üles otsida :) Tihti veel juhtub, et laps saadab mulle vahepeal veel mõne eesti keelse sõnumi.
Ja kui ma siis peale sellist intensiivselt vene keeles suhtlemist koju tulen, siis olen terve õhtu ikka veel nii vene keele lainel ja kogu vestlus mu peas käib vene keeles edasi, et tihti ütlen mehele ka mõne sõna kogemata vene keeles ja saan pahaseks kui ta ei regeeri või kui ta aru ei saa mida ma talle ütlen :D
Kas sul ka seda tüüpi kogemusi on?
ma väga regulaarselt üheski kolmandas keeles kellegagi ei vestle, aga see kogemus, et pähe mahub korraga kaks keelt ja kui püüda kolmandat lisada, siis üks eelmistest deaktiveerub, on mul küll täiesti olemas! ja mitmed mu sõbrad, kes Eestist eemal elavad ja iga päev kahes keeles opereerivad, räägivad sama – reeglina just vene keel on kõigil see, et tegelikult ju oskad, aga kui selle korra käima saad, siis tõrjub see peast minema inglise või itaalia või norra või mistahes keele.
kõmri keelt õpin ma inglise keele kaudu ja ma arvan, et ma oleks üsna abitu, kui keegi paneks mind tuttava sõnavara raames hoopis eestikeelseid sõnu ja lauseid otse kõmri keelde tõlkima. lihtsalt puudub sealtkaudu ühendus ajus.
Oo, jaa, tõlkimisega ka ilma kolmanda keeleta on mul tihti millegipärast palju raskem inglise keelest eesti keelde tõlkida. Kõik sõnad/fraasid on peas inglise keeles ja nii raske on kiiresti sobivaid vastandeid eesti keele sõnavarst leida. Eesti keelest inglise keelde tõlkides mul seda probleemi nii palju ei ole.