hiljuti käis sotsiaalmeediast läbi (ja jõudis servapidi pärismeediasse ja sealtkaudu minunigi) selline trend, et tuli küsida meestelt oma elus, kui tihti nad mõtlevad Rooma impeeriumist. tuli välja, et mõtlevad oluliselt rohkem kui küsijad (eelkõige naised) arvatagi oleks osanud.
aga ma tahaks hoopis küsida, et kui tihti te mõtlete baltisakslastest? lihtsalt ma ise viimasel ajal millegipärast alailma. kas see on normaalne (ses mõttes, et tavapärane)?
whatever 
harvemini kui roomlastest. aga… kord kuus vb leiab põhjuse ikka. kui mitte eraldi baltisakslastest, siis sakslastest ja saksamaast balti kultuuri kontekstis.
raske öelda, kas mõtlen sagedamini roomlastest või baltisakslastest, aga baltisakslastest viimati umbes täna südaöö paiku, kui lugesin Kirjakoi blogist “Taeva tütarde” arvustust.
ja enne seda mäletan kindlalt neist mõtlemist umbes nädal tagasi, kui emaga telefonis lobisesin ja ta rääkis, et loeb dr Bertrami mälestusi.
vbla vahepeal oli veel, aga nii täpselt pole meeles.
ma just hiljuti loobusin Kirjakoi blogi jälgimisest, sest seal oli minu meelest ainult skandinaavia krimkadest juttu ja mind skandinaavia krimkad absoluustelt ei tõmba. aga seda “Taeva tütreid” tahaks küll lugeda nüüd.
Iga kord kui mõnda mõisa näen? viimati mõtlesin oktoobri lõpus, kui lugesin intervjuud Sirje Helmega, kus ta pareeris väidet, nagu Eestit mujal maailmas juba tuntakse näitega vestlusest ühe Saksa muuseumidirektoriga, kellele tuli üllatuseks, et Eestis balti-sakslased olnud on. pärast ma ikka tükk aega mõtlesin. see oli üldse päris mõtteainet pakkuv intekas, sain teadsid, et Tallinna lennujaamas ei saa maanduda lennukid, mis oleksid piisavalt suured hinnaliste maalikonteinerite või kasvõi Egiptuse sarkofaagide transportimiseks. et miks meile suured näitused või kontserdid ei jõua.
Palun selle intervjuu linki
Baltisakslastest märksa tihemini kui roomlastest, kuigi ka noid tuleb ikka ette. Viimasel ajal rohkem, kusjuures – ju see on tsivilisatsioonide kokkuvajumise kõrvalnäht, et ajaloost tuttavad sarnased juhtumid rohkem mõtteisse tungivad.
Baltisakstel polnud küll suurt inpeeriumit, aga eks leidis nendegi kogukond oma õnnetu otsa.
Jaa, laps teatas mul siin üks päev, et ta olevat isalt küsinud, et kui tihti ta Rooma impeeriumi peale mõtleb ja saanud vastuseks, et vahel ikka mõtleb. Ma ise samal ajal imestasin, et mul pole igapäevaga seotud teemade vahele midagi eriti meelelahutusliku või omi mõtteid mõelda veel vähem Rooma impeeriumist. Nüüd sina küsid veel kogunisti baltisakslaste kohta!!! :O
Hakkasin siis meenutama millega mu mõtted viimasel ajal seotud on olnud ning tuli välja, et jõulude ja jaanuaris meie juurde tuleva SAKSA vahetusõpilasega!!!
No ja kui arvesse võtta, et selle vahetusõpilasega seotult olen ma veel korduvalt mõelnud, et huvitav kuidas ta selle peale reageerib, kui siia jõudes leiab eest pooleldi Eesti kodu (kuigi tema eesmärgiks on tulla Inglise kodusse keelt ja kõike muud britiliku õppima/kogema), siis seondub see üsna hästi ka selle Balti poolega :D :D
Nii et sulle vastuseks, et üsna tihti mõtlen!
Viimasel ajal täitsa palju – seoses dr Bertrami raamatuga “Balti visandid”
https://www.apollo.ee/balti-visandid.html
miks ma sellest raamatust enne midagi kuulnud pole? läks kohe lugemisnimekirja :)
Ma ei saa sellele küsimusele vastata.
Kust mina tean, kui tihti ma millelegi mõtlen? Mis loeb “mõttena” – kas see, et midagi baltisaksa teemaga seotut vilksab peast läbi? Või ma pean formuleerima, et see on nimelt “baltisaksa” teema ja täheldama, et eraldi mõte? Või midagi vahepealset? Kust jookseb mõtte ja mittemõtte piir?
Mina oma aruga ütleks, et Rooma impeeriumist mõtlesin ma kunagi keskkooli ajal. See-eest Caesarist ja Vrutusest paar päeva tagasi, Ovidiuse loomingust vist eile (ma ei ole kindel, kelle variant müüiest mul just meelde tuli) ja kas iga kord, kui ma kasutan sõna “leegion” on see Rooma impeeriumiga seotud v?
Ma ei saa aru.
Baltisakslastest nii, et ma formuleerin mõtte “tema on baltisakslane” … vbla poole aasta eest? Sest ma ei kaldu inimeste rahvusi ega piirkondi, kus nad elavad, tähtsaks pidama. Aga kellestki, kes on baltisakslane, ilma et ma sellele mõtleks? Ma ei tea ju!
ega see on veidi segane jah. ma nt mõtlesin, et kui ma mõtlen Monty Pythoni (või no Life of Briani) tsitaadile “what have the Romans ever done for us?”, kas ma siis mõtlen Rooma impeeriumile. aga ses mõttes ikka mõtlen, et see trigerdab peas mingi filmikaadri ja seal omakorda olid juba roomlased ja… noh, ühesõnaga, ma otsustasin, et see loeb. ja siis ju nagu loevad Caesar ja Ovidius ja need teised ka? leegioni osas ei oska öelda enam :(
aga ma ütleks, et baltisakslastest mõtlemisena ei loe see, kui sa ütled, et keegi elab Kotzebue tänaval, aga loeb see, kui tekib sinna kõrvale kasvõi vilksamisi mingi mõttekäik, et mis Kotzebue, kes see Kotzebue üldse oli, kas neid mitte mitu tükki ei olnud üldse, ja mis ta küll täpselt tegi, et tema järgi tänav nimetati. või kui sa juhtud teadma, mis ta siis tegi, ja see mõte hoopis kuskile sinna sumbub, et jajah, SEE Kotzebue. siis juba oledki baltisakslastest mõelnud! kuigi sa üldse ei plaaninud, sul oli lihtsalt vaja taksot tellida või postkaarti saata :) ja no isegi kui sa ei teadud, et Kotzebue oli baltisakslane, ikkagi sa mõtlesid baltisakslastest. siis sa lihtsalt ei saa seda hiljem raporteerida, kui keegi küsib.
nii et su küsimusele vastates, ikkagi see, et miski baltisaksa teemaga seotu vilkasb peast läbi, juba loebki mõttena, jah!
Rooma impeeriumist ikka saab mõelda, tänapäevalgi tolleaegsega paralleele võimalik tõmmata. Eurooplastele üldiselt vist üsna ühine teema. Sakslaste peale päris tihedalt mõeldud nii teise maailmasõja kui praeguse sõja ja ka majanduse ning immigratsiooni kontekstis. Baltisakslaste peale harva – vahel Eesti ajalooga seoses, mitte eriti positiivsed tunded.
ise nt avastasin end üleeile hilisõhtul firma jõulupeol ühele briti kolleegile selgitamas baltisakslastest Vene armee ohvitseride olukorda I maailmasõjas. (ta ise küsis. st ta kindlasti ei küsinud konkreetselt selle kohta, aga tema küsimused meid selleni kuidagi välja viisid.) lisaks tuli meil juttu maareformist, Umsiedlungist (nii Eesti, Saksa kui Poola vaatevinklist) ja Eesti ristiusustamisest.
ja brauseri teises tabis on mul juba mitu nädalat lahti Lembi Anepaio magistritöö pealkirjaga “Baltisaksa aadlidaamid ja vaesus” (tasapisi ikka loen teda ka, aga siin arvuti taga tuleb muid asju kogu aeg vahele). sama inimese bakatöö baltisaksa aadlidaamide stiftidest sain juba läbi. minu meelest neist teemadest võiks olla mingi päris raamat.
ma vahel laian twitteris välismaalastega Eesti Vabariigi algse maareformi teemal – eriti kui tegemist on rumalate tankiedega, kes arvavad, et Venemaa on vasakpoolsuse eeskuju ja kõik Venemaast lahkulöönud on mingid natsid. Siis ma räägin, et aga vat kus Eesti Vabariigi alguses oli egalitaarne pööre ja dekolonialism, et suured (peamiselt koloniseerijatele kuulunud) maavaldused jagati väikesteks taludeks, tehke järgi või makske kinni, nõukogude riigikapitalism võis sellest ainult unistada ja praegusest Venemaast pole mõtet rääkidagi!
Mina ka ikka mõnikord mõtlen baltisakslastele. Paar nädalat tagasi pidasin ettevõtte saksa külalistele neist mikro-loengu. Ning jah, kui mõnda mõisa satun, siis ka.