viisin täna gaidid kinno ja kuna film lõppes hirmus vara (millegipärast ei näidatud alguses ühtegi reklaami ega treilerit!), siis hängisime ja lobisesime kino fuajees vanemaid oodates päris pikalt ja ma sain igasuguseid asju teada. näiteks kui kellelgi on vaja raamatusoovitust 12-aastaselt zombiefännilt, siis ainult küsige.
olin alati arvanud, et briti koolisüsteem on võrdlemisi… lapsesõbralik ja kaasaegne. aga vb pean seda arvamust revideerima, sest üks asi, millest täna esimest korda elus kuulsin ja enam kunagi kuulda ei tahaks, oli “doodle pass”.
nimelt selgub, et vähemalt neis koolides, kus meie tüdrukud käivad, ei ole tunni ajal paberiservadele kritseldamine lubatud. VÄLJA ARVATUD juhul, kui sul on esitada arstitõend, et ATH või muu vaimse tervise probleemi tõttu on see sulle hädavajalik, olgu siis eneserahustamiseks või tähelepanu hoidmiseks vms. sellisel juhul saad “doodle passi” ja siis sina tohid, teised lapsed ei tohi.
teises koolis olevat “bluetac pass”, mis annab sarnasel moel loa midagi mudida või näppida. ja loomulikult on olemas “toilet pass”, mida väljastatakse neile, kes tervislikel põhjustel peavad saama WC-sse kas tunni ajal või – wait for it – selleks mitte ettenähtud vahetunni ajal, sest ei ole nii lihtne, et pissid, millal ise tahad. (nimekiri sellega ei lõppe, ATH diagnoosiga neiu ütles, et tal on terve lehekülg neid erilube. aga ma ei oleks rohkem detaile välja kannatanud tol hetkel.)
ühesõnaga, kui järgmine kord kuskilt loen või kuulen küsimusepüstitust, et mis küll on tänapäeva lastega lahti, et neil kõigil mingid häired ja diagnoosid on, siis meenutan endale, et vähemalt osa vastust peitub ilmselt siin – diagnoosi on vaja selleks, et saaks lihtsalt… inimene olla ja oma päev õhtusse saata :S kujutage ette, kui keegi kehtestaks töö juures reegli, et koosoleku ajal märkmikku mustreid joonistada ega pastakakorgiga mängida ei tohi. ainult arstitõendiga. ma oleks esimene arsti ukse taga sabas!
whatever 
Ha-ha, ma võin sulle sel teemal LOOMULIKULT nii palju ‘rääkida’, aga siia ei mahu see jutt kuidagi ära :) Proovin lühidalt.
Kui sa räägid 12-aastastest, siis järelikult on tegu põhikooli esimese või teise aasta tüdrukutega.
Põhikool on 7 aastat kestnud algkoolist ikka väga palju erinev, alustades juba koolimajast endast ja õpilaste arvust kuni kogu süsteemini välja. Mitte negatiivses mõttes erinev, vaid lihtsalt erinev. Mina olen jätkuvalt mõlema astme koolisüsteemist vaimustatud ning pooldan 100% nii ranget koolivormi ja käitumisnõudeid, kui ka kogu kooliprogrammi ja koolielu :)
See millised või kui ranged mõned reeglid erinevates koolides on oleneb koolist ja seal käivatest õpilastest ning koolijuhtkonnast. Neid Pass-e on seega palju erinevaid. Nõudmine on, et igas koolis kehtivad kõik reeglid ja õpetusviisid üle kogu kooli ja iga koolitöötaja peab neist kinni pidama. Hästi toimivates koolides see ka nii on. Sellest ei tuleks midagi välja kui üle 1000 õpilasega koolis oleks igal õpetajal omad reeglid. (Inglismaa suurimas koolis on 2600 õpilast, meie lapse koolis 1400. Siin sees ei ole siis algkoolilapsi, sest algkoolid asuvad eraldi). Ma ei suuda aru saada kuidas neil õnnestub kogu koolielu nii õlitatult tööle panna. Näiteks kas või see, kuidas on võimalik igale lapsele eraldi tunniplaan koostada!?
Doodle Pass-ist meie laps kuulnud ei ole, AGA oma päevikusse (planner) ja vihikutesse nad sodida ei tohi. Kuna siin ei ole koolides õpikuid, siis vihikud on neil justkui õpikute eest kuhu kirjutatakse kogu vajalik materjal. Kui sa seda korralikult ei tee, siis pole sul pärast ka kuskilt õppida/korrata, seda enam, et näiteks praegu õpitav materjali on vaja ka järgmise kooliaasta lõpus tulevatel eksamitel ja eksameid on kokku igas koolis vähemalt 8 aines! Paljudes ainetes arvestatakse vihiku korda ja sisu ka tunni koostöö all ‘tunnistusel’. Koolivihikud on ka üks kriteerium mida Ofsted kindlasti näha tahab kui koole tullakse kontrollima. G ütles, et nemad tohivad eraldi paberile joonistada kui see nende tunnis kaasa töötamist ei sega. Samas, kui sul on aga klassis palju lapsi kes kaasa ei tööta ja niisama doodletavad seal ning õpitulemused ka viletsad, siis ei ole ime, kui õpetajad kehtestavad doodle keelu ja lubavad seda vaid neile, kel selleks on pädev põhjus. Kujutan ette, et madalamas tasemegruppides on sellised keelud rohkem jõus kui kõrgemates. Õnneks G koolis on vähe täiesti võimatuid ja keerulisi õpilasi, aga ‘chavs’ siiski on ja noh eks nendega ole ikka omajagu tegemist. PS.Keeruliste laste all ei pea ma silmas erivajadusega lapsi, neid on neil üsna palju, aga nende jaoks on neil ka vajadusel oma spetsialistid ja eraldi unit koolimaja juures.
Bluetac :) :) Kui G algkoolis käis, siis oli see seal mingi ‘phase’ kui lapsed bluetaci pidevalt igalt poolt näppasid ja õpetaja pidi pidevalt oma varusid täitma. Kuna meie laps tegi seda ka, siis ma korra isegi viisin õpetajale ekstra paki. Laps praegu ütles, et paljud lapsed olid seda vetsus käinud märjaks tegemas ja siis see muutus slime-iks :D Algkooli väikestele põnnidele annad veel sellise käitumise andeks, nad kasvavad sellet välja, aga kui põhikoolis lapsed bluetaci tundides pidevalt venitama hakkavad, seda seintelt eemaldavad, igale poole valesse kohta topivad jne, siis paneks ka täieliku keelu sellisele lollusele ja annaks loa vaid neile, keda see tegelikult ka õppimise juures aitab :D
Ma tean, et G koolis on ka EXIT Pass. See annab loa õpilastele klassist lahkuda kui nad mingil põhjusel seal enam olla ei kannata. Näiteks G parimal sõbrannal suri septembri algul isa ära ja talle anti Exit pass juhtude puhul kui tal peaks keset tundi emotsioonid üle pea kasvama aga pole tahtmist kogu klassi ees nutma hakata. Sedasi ei ole tal ka vaja igale õpetajale lahkumise põhjust seletama hakata.
Kui G-l endal koolikingadel tald lahti tuli ja ta pidi botastega kooli minema, siis tal oli eraldi koolivormi Pass (väikene kaardike), et tal on botased hetkel lubatud mille ta siis kiiresti bleiseri taskust välja võttis ja näitas, kui mõni õpetaja kooli peal ta botaste kohta küsis.
WC kasutamine on aga küll üks suur murekoht paljudele koolidele ja õpilastele/lastevanematele. Eriti hulluks on asi läinud nüüd, kui nii paljud noored on ‘vaping’ sõltuvuses. Ma olen ise ka WC kasutuamise pärast kooli helistanud ja selle kohta uurinud, aga tõesti, ma ise ka ei oskaks mingit paremat lahendust sellele probleemile välja pakkuda :(
‘No Excuses: Turning around one of Britain’s toughest schools’
Alison Colwell
See raamat annab hea ülevaate milliste hullude laste, õigemini lastevanematega, koolid peavad igapäevaselt tegelema!
ma olen sarikusikuna lihtsalt jahmatuses, et igal vahetunnil vetsuskäimine kvalifitseerub erivajaduseks. Ma arvasin, et see on normaalne kusemisrütm.
Sirgeldamiskeelude sünge poole pealt – vaatan aegajalt juutuubis ühe neiu videoid. Ta on korraga ATHkas ja autist, aga oli vahepeal pikalt diagnoosimata (nagu tüdrukud sageli), sirgeldamine aitas tal tähelepanu hoida ja ta ei suutnud seda tegemata jätta, mispeale tal keelati koolis… wait for it… kirjutusvahendite kasutamine. Sirgeldamise keelamine tundus koolile nii suure hüvena, et konspekteerimise keelamine oli nende arust nähtavasti laastude lendamine.
Notsu, iga vahetund ei ole päris üks ühele.
Vetsus on päeva jooksul sul mitmel korral võimalik käia. Küsisin just lapse käest kuidas tal koolis on. Hommikul tuled koolid, käid vajadusel WC, siis on sul esimene tund 50 min ja selle lõpus umbes 5 minutit aega et teise tundi jõuda (teise tunni klassiruum võib olla teisel pool koolimaja ja sa pead kiiresti liikuma). Peale teist tundi (50min) on sul 20-minutiline vahetund. Käid vajadusel WC. Siis algab kolmas tund (50min) ja sinna otsa neljas tund nende vahel taas umbes 5 minutit ühest klassist teise liikumiseks. Siis on söögivahetund (40 min), võimalus WC käia, peale seda 20 min registratsioon/ klassijuhatajatund/assembly kooli aulas või mõni teine päevakorraline sündmus jne, peale seda algab viies ja viimane tund (50min) ja siis koolipäeva lõpp kõikidel koolidel kella 3 ringis. Enne koju minekut võimalus WC käia. (Osades koolides on päeva jooksul kokku 6 ainetundi, aga koolipäev lõppeb ikka kella 3 ajal. Meie koolis on alati vaid 5 ja reede on lühem päev kõikidele klassidele)
Kui sul mingil põhjusel sellest ei aita, siis saad tunni ajal WC küsida ja siis saad õpetajalt võtme. Kui sul on mingi ärevus seoses vetsu pääsemisega või tervislikud põhjused jne siis lapsevanem räägib kooliga ja nad annavad Toilet Pass mis päästab õpetaja analüüsimast kas WC küsimine on õigustatud või mitte.
Kui mina kooli helistasin ja seda WC asja küsisin, siis pakuti lapsele kohe Toilet Pass võimalust, aga ta ei tahtnud seda, sest tal ei olnud otseselt sellega probleemi- minul oli :) Pigem ongi see suuremaks probleemiks neile, kes esimest aastat koolis ja pole süsteemiga veel harjunud, aga loomulikult on ka erandeid.
Kool soovitab/nõuab, et kõik lapsed käiks vahetundide ajal vetsu ära. See häirib tundi ja jätab lünga ka õpilase teadmistesse kui pidevalt keegi tunni ajal vetsu küsib. Eriti veel kui vets on klassiruumist kaugel ja õpilane tahtlikult jalutab üli aeglaselt. Samuti kasutavad siis mõned juhust ja lähevad tunni ajal vetsu ‘vaiping’ või keeravad ja jätavad kõik kraanid lahti et tekitada tahtlikult uputust, või sodivad ja lammutavad. Mõned organiseerivad oma sõpradega nii, et saavad vetsus kindlal ajal kokku ja viidavad siis seal aega.
Vahetundide ajal on lapse koolis keegi õpetajatest WC ukse juures, kes siis kontrollib, et keegi sinna niisama aega viitma või lollusi tegema ei jää ja et kõik tahtjad saaks ikka vetsus käia. Tavaliselt on koolides just WC-d need kohad kus kõige tihedamini ja kergemini igasugu kiusamised toimuvad ja paljud ei julgeks üldse vetsu minna kui seal mingid chav-id pidevalt möllaksid ja vett pritsiks.
see, et tunni ajal küsimine võiks erand olla, on arusaadav, lihtsalt see, et iga vahetund ei tohigi, tundus kummaline. Kui vahetunnijaotus on selline ebaühtlane, on ka see arusaadavam, ainult et mul on siiski hea meel, et ma ei pea Inglismaa koolilaps olema – kui mu organism magamast üles ärkab, lükkab ta mõne aja vältel vett välja märksa tihedamini kui kahe tunni tagant, pärast võib olla kasvõi mitu tundi pausi. Ja see pole mingi haigus, vaid lihtsalt… organismi päevarütm, ma kahtlen, et sellega arstitõendi saaks.
ma küsisin oma kaheteistkümnese käest (kes käib algkooli viimases ehk kuuendas klassis) ka, et kuidas siin (Austraalias)? ta ütles, et wc käimist ei piirata, aga vihikuservadele kritseldamine ja asjade mudimine olla samuti keelatud. passe ei ole, ja neile, kes muidu hakkama ei saa, on lubatud. kui vahele jääd siis oleneb õpetajast – kes pööritab silmi, kes teeb märkuse, kes paneb kisama. ma küsisin, et mis põhjendus on? olla vandalism, sest vanemad on ju maksnud nende vihikute ja raamatute eest (märkusena: need kodus ei käi, kasutataksegi ainult koolis, aasta lõpus tulevad koju ja siis lähevad, kas ahju või pükkarisse) ja samuti olla tegemist otstarbetu ajakasutusega. ta ise selles probleemi ei näinud ja samas räägib, et indoneesia keele tunnid on temast vorminud tõelise kunstniku, et seal on nii igav, et ta istub tagumises pingis ja muudkui aga joonistab. ma olen külastanud keskkooli (7-12 klass), kus wc-d olid lukus, sest õpilaste hulgas on rohkelt selliseid, kes seal kõige muuga kui põhiotstarbega tegelevad. süütumatest tegevustest näiteks paberirullide potti loopimine. ma ei teagi, kuidas siis vajaduspõhiselt sinna pääseb.
diagnooside osas. siin üks teadlane, õpetaja ja vaimse tervise patsientide õiguste eest võitleja dr Martin Whitley avaldas hiljuti raamatu “Overprescribing Madness…” , ma lugeda ei ole jõudnud, aga kuulasin tutvustust, see raamat on jätk uuringule, mis hõlmas 310 000 Lääne-Austraalia algkoolilast ja leidis, et klassi noorimatel lastel oli kaks korda suurem tõenäosus saada ADHD diagnoos. et paljude diagnooside põhjuseks on laste liiga varajane haridussüsteemi surumine.
see point on küll hea, mis nii Alice kui Maris välja tõid, et eks seal WC-des toimub ilmselt igasugust ja see on suhteliselt haldamatu. mul on endagi kooliajast meeles, et tüdrukute WC oli vahetunni ajal kõige popim koht, kus lihtsalt… koguneda ja hängida, üksteise salmikuid ja ennustustevihikuid lehitseda ja mis me seal veel tegime. tundub suht uskumatu, sest me räägime ikkagi 1980ndate nõukogude koolipeldikust, mis ju objektiivselt oli üsna ebameeldiv koht. aga, ma ei tea, seal oli uks ja poisid ja õpetajad sinna ei tulnud. ja koridoris minu mäletamist mööda ei tohtinud niisama kambakesi nurgas seista ja rääkida, sellest tuli alati kiirelt mingi jama, ja vahetunniks klassi jääda ka ei tohtinud. (oo, mul tuleb nüüd meelde, et põhikooli lõpuaastatel avastasime samaks otstarbeks garderoobi, istusime sõbrannadega seal oma klassi boksis kõigi jopede vahel kõik vahetunnid ja vahel ka tunni ajal.)
jällegi kontorielust paralleeli tuues, kes meist ei oleks vahel läinud keset tööpäeva WC-sse ja seal lihtsalt… veerand tundi üksi olnud. sest mõnikord on seda vaja.
ja näen seda jälle meie gaidide pealt ka, et just WC-sse nad lipsavad, kui käimasolev tegevus eriti huvi ei paku (näiteks kui peab eelmise, huvipakkunud tegevuse järel enda järelt koristama:P) või kui sõbrannadel on omavahel mingi põnev jutt pooleli, aga neil palutakse vait olla ja kuulata, mis neile öeldakse, või lihtsalt teisi mitte segada. vahel on nad seal kaheksakesi pool tundi järjest, kui keegi otsima ei lähe ja välja ei kamanda neid. ja no mis sa ära teed, ühest küljest ei ole meil ju mingi… koonduslaager ja kedagi otseselt ei sunnita millekski, teisest küljest oleme ikkagi kõik mingi plaaniga kohale tulnud ja teeme mingeid asju mingitel põhjustel ja alati ei ole väga okei, et mõned ainult valikuliselt osalevad.
nii et jah, ma täiesti näen seda vaatenurka, et kui tunni ajal wc-s käimine oleks vabalt lubatud, siis mõned tundi ei jõuakski, ja veipimise ja laamendamiseni ma isegi ei jõudnud veel.
aga kõik see paneb ikkagi mõtlema, et päris karmis keskkonnas peavad lapsed oma päevi veetma ja päris vähe autonoomiat on neil seal. ja ikkagi see aspekt, et lihtne viis suurema autonoomia saamiseks on defineerida see erivajaduseks… aga minu meelest ei ole see erivajadus, need on normaalse inimese normaalsed vajadused, igaühel kindlasti mingi erinev komplekt, aga lõppeks ikkagi on see lihtsalt see, et kõik on inimesed.
Selleks, et tunni ajal vetsu pääseda ei pea sul olema erivajadus või arstitõend või mingi diagnoos :) Sa võid olla lihtsalt väga häbelik kogu klassi ees seda küsida või õpetajale põhendama hakata. Päris nii ju ka ei saa, et õpilane lihtsalt tõuseb püsti ja kõnnib klassist välja, AGA, eks kõik need reeglid olene ka palju sellest millise piirkonna kooliga on tegemist ja kui suur hulk probleemseid lapsi (probleemsete vanemate lapsi) seal käib.
Passide idee ei seisne üksnes erivajadustega lastel, vaid selle eesmärk on kogu protsessi ka tavaliste laste ning õpetajate jaoks kiiremaks ja sujuvamaks muuta ning need on võetud kasutusse ju just pigem selleks, et lapsi aidata ja neile vastu tulla mitte nende karistamiseks. Ja ausalt, kool ei tööta siin laste vastu vaid teeb nii palju kui võimalik ikka nende heaks.
Algkoolides vestu uksi ei lukustata, aga eks ka seal ole neid tegelasi kes ilma tegeliku vajaduseta Wc-sse tihti küsivad, või kel mingi probleem, et peavadki tihedamini käima. Algkoolis on asi selles suhtes kergem, et seal annab igale klassile kõike tunde vaid üks õpetaja ja seega ta tunneb oma õpilasi paremini kui põhikoolis, kus sul on üle 10-ne erineva õpetaja.
Näiteks ma tean ühte sellist algkooli last, kes lihtsalt häbenes kõvasti teiste ees rääkida ja üleliikset tähelepanu ning tema probleemiks ei olnud et ta peaks tihti WC käima, vaid ta lihtsalt muretses, et kui tal peaks see vajadus tulema, siis ta ei julgeks küsida. Kui õpetaja sellest murest teada sai, siis lepiti kokku, et ta ei peagi midagi ütlema, vaid lihtsalt püsti tõusma ja tahvli nurka ühe väikese magneti panema ja klassist lahkuma. Õpetajal oli siis kohe teada millega tegu ja probleem lahendatud ilma midagi ütlemata.
Ps. Inglismaal on kõik koolivihikud ja plannerid (päevikud) ning kunsti/tehnoloogia tunni tarbedkooli poolt tasuta nii algkoolis kui ka põhikoolis (algkoolis on ka kõik kirjutustarbed kooli poolt). Ainult siis kui planneri ära kaotad, siis pead ise koolist uue ostma, sest see on justkui su ID kaart/pass mis sul peab kogu aeg kaasas olema. Ma ei tea kas kõik teised koolid ka ‘päevikuid’ kasutavad, aga vihikud on küll igal pool tasuta. Algkoolis püsivad vihikud samuti koguaeg koolis, aga põhikoolis võtad need ikka endaga iga päev kooli kaasa :)
Mul on kritseldamiskeelu kohta veel selline küsimus, et kas see tähendab siis ka joonistuselementidega konspekteerimise keeldu? mu parimad konspektid näevad välja sellised, kus ma olen ühest lõigust teiseni seostejooni vedanud ja mõni joon võib olla ka sakiline või lilleline. Igatahes on selline graafiline seostekujutamise viis mõnel puhul ökonoomsem kui sõnadega kirjapanek.
Eriti harrastasin seda ülikoolis.
Vähemalt keskkooli ajal õnneks keegi ei keelanud ka, peamiselt sodisin kaustiku kaaned täis, sest minu kaustik, kus on minu märkmed minu huvides, kelle asi see peaks olema?
Jooni võid vedada palju tahad- nii lillelisi kui sakilisi :D ja eks see muidugi olene ka mis ainega on tegu ja mida üldse vihikusse on vaja kirjutada. Nad kirjutavad üsna minimaalselt mõnes aines, sest palju on siiski arutelusid või pratilist tööd või grupi/partneritööd. Koju antakse harva õppida ja tihti on kodutööde tegemine interneti kaudu.
Näiteks ma tean, et kui neil mõnes aines on test tulemas, siis neil palutakse just läbi mind maps või spider wes või ajajooned või läbi mõne teise igale õpilasele sobiva meetodi korrata ja sellest oma vihikusse jälg jätta. Kui sa google-dad ‘mind maps revision’, siis sa näed kui värvikad ja kirevad need võivad olla :) Iga õpilane saab kasutada mis tahes meetodit, et talle paremini meelde jääks või et ta paremini teemast aru saaks ja seoseid looks. Neile õpetatakse erinevaid meetodeid juba noorest east peale, aga kui sul on mõni oma viis, mis sulle sobivam, siis sa võid seda kasutada :)
Ja seda ka veel lisaks, et jutt ju ei ole hetkel ei gümnaasiumist või ülikoolist. Algkoolis kus lapsed käivad 7 aastat ja põhikoolis 5 aastat nad ju ei kirjuta konspekte ülikooli moel vaid õpetamise ja õppimismeetodit nats teised :) Gümnaasiumis (2 aasta) on asjad rohkem ülikooli moodi ja üldse erinev põhikoolist juba ka tundide ja kohalkäimiste poolest ning gümnaasiumis ei kanta ka enam koolivormi.
Alg- ja põhikoolis ei ole vihikud täielikult vaid sinu enda omad, vaid nende abil kontrollitakse ka õpetajate tunnitööd, õpetamismeetodeid ning tagasisidet.
mul on kaks mõtet vahepeal tekkinud, mille tahaks sellele mõttevahetusele lisada. (kui iga päev blogipostitus teha, siis ausalt öeldes kommentaaridega ei jõua enam järjele väga hästi:))
esiteks see, et kogu see süsteem, et “kehtestame kõigule reegli, aga siis neile, kes piisavalt veenvalt küsivad, teeme erandi”, tundub mulle… ebaõiglane ja ebavõrdsust süvendav. jaa, on olemas vanemad, kes astuvad oma laste eest välja ja nõutavad kõik vajalikud kempsu- ja kritseldamis- ja kesteabmis load. kui mõni mu enda (vastutusel olev) laps sellises koolis käiks, ma ka ei jätaks ühtegi võimalust kasutamata! kui vaja, luiskaks mingi vabanduse kokku, kui vaja, võltsiks arstitõendit. aga… kõik vanemad ei ole sellised ja tegelikult ideaalis ei peakski olema. võiks olla nii, et süsteem toetab ilma erandeid lunimata ja sohki tegemata võimalikult paljusid. needsamad “chavid” nt, keda Alice siin mainis… need vanemad ilmselt ei vaevu kooli helistama ja doodle passi küsima; nad ei pruugigi teada või olla märganud, et nende lapsele kritseldamine meeldib või põis nõrgavõitu on. ja siis on, nagu briti ühiskonnas paraku kipub olema kõige kõrgema tasemeni välja, “one rule for them and another for us”, ja see ei ole aus, sest lastel võiks kõigil olla võrdsed võimalused.
(natuke seonduvalt. tänases lehes kirjutati, et rekordarv, 350 000 inglise perekonda maksis sel aastal rahatrahvi selle eest, et lapsed väljaspool koolivaheaega reisile viisid. selline tegu nimelt ei ole siin legaalne juba mõned aastad. jällegi, mingist jõukuse tasemest alates lihtsalt… saad oma lapse koolist vabaks osta, vaesed peavad kogu aeg kohal käima. huvitav.)
teiseks, just päev enne doodle passist teadasaamist lugesin The Economistist mõtlemapanevat artiklit sellest, kuidas britid ülediagnoosivad ja -medikaliseerivad vaimseid häireid, tihti just selliste olukordade lahendamiseks (näide artiklist: “2022. aastal anti rohkem kui veerandile 16–18-aastastele Suurbritannia kooliõpilastele tervisliku seisundi tõttu eksamitel lisaaega.” no kui veerandil on vaja lisaaega, siis antakse kas kõigile liiga vähe aega ja ongi rohkem vaja, või ikkagi märkimisväärne osa veerandist väärkasutab süsteemi, arvan mina…). see artikkel avaldati just Edasis ka eesti keeles: https://edasi.org/211654/the-economist-kuidas-lopetada-vaimse-tervise-kasitlemine-uksnes-meditsiinilise-probleemina/ (raudselt te mu soovituse peale kõik juba tegite tellimuse. originaalartikkel on ka tasuline paraku: https://www.economist.com/leaders/2023/12/07/how-to-stop-over-medicalising-mental-health ja teine v hea samal teemal: https://www.economist.com/britain/2023/12/07/britains-mental-health-crisis-is-a-tale-of-unintended-consequences). ja et miks on probleem, kui kõik noored inimesed arsti juures ATH diagnoosi saamiseks (et saada eksamil lisaaega ja bluetac pass jne) järjekorda võtavad – sest siis jäävad abita need inimesed, kes päriselt toimetulekuks arstiabi ja ravimeid vajavad. äkki ikka oleks ühiskonna jaoks parem, kui lihtsalt kõik, kes tahavad, tohiks mingit nätsu näppida?
kommentaari-kõrvalteemal – just sel põhjusel ma ei taha iga päev blogida. Tahaks ikka oodata, et sumin viimase postituse ümber vaibub, kui just mingi mõte kohutava jõuga välja ei punnita. Sest kuni on sumin, ei ole veel päris ühel pool ja ma tahan ise seal suminas osaleda ka.
jah, tõsi!
üks asi on see, et mul siin tavaliselt ei teki nagunii erilisi keskustelusid, postitan suure osa ajast tühjusesse. (mul on blogi FB lehekülg ja mõned inimesed panevad sinna laike, selle järgi tean, et keegi ikka loeb ka.) nii et ma ei ole osanud arvestada sellega, et KUI tekib vestlus, siis ma pean kell üksteist õhtul valima, kas osaleda vestluses või kirjutada uut postitust.
teine asi on see, et enamus neid postitan-iga-päev postitusi ilmselgelt sünnivad mul ainult selle postitan-iga-päev surve abil – räägin siin ju tagantjärele vanu lugusid, mille oleks võinud ju kohe kirja panna, kui need juhtusid. aga kuigi ma nt otsustasin aasta alguses, et kolm blogipostitust kuus oleks hea ja ka realistlik teha, siis ikka andis neid iga päev edasi lükata, kuni oli juba uus kuu käes ja siis polnud juba enam vahet ja.
vb peaks see sisemine reegel olema hoopis, et “iga päev kirjutan blogisse midagi” ja seega vana postituse kommentaar loeb ka sisuna ja kui see tehtud, siis uut sel päeval ei pea? mõtlen selle üle.
Ma võtan süü enda peale! :)
Mina olen see, kes neid advendipostitusi siin alati lunib (mulle lihtsalt nii meeldivad su postitused) ja nüüd siis ka veel kommenteerin vaat et kogu aasta eest, kuigi ma tegelikult ei ole juba väga pikka aega pea kellegi blogis kommenteerinud.
Palju kergem oleks olnud, kui ma selle teema oleks lihtsalt oma blogisse (mida mul enam ei ole) üle võtnud. Kommentaar kommentaari haaval läheb nii keeruliseks ja kogu tähelepanu on ühe väikse osa koolielust palju, palju suuremaks paisutanud kui see tegelikult on. Ma ei tea kust kohast see arstitõendide võltsimine siia üldse tuli või valetamine, aga tegelikuses on diagnoosi saamine väga pikk ja vaevaline protsess (kuna ma töötasin selles valdkonnas siis olen seda ise nii kõrvalt näinud kui ka kaasosaline olnud ja tean, et aastatega ei ole selles vallas midagi paranenud. Eriti veel nüüd, kus abivajajaid on peale koroonapandeemiat tuhandeid, kui mitte miljoneid rohkem).
Mis puutub vaimsesse tervisesse, siis jah, minu arvates on sellele ka liiga palju tähelepanu pööratud ja läbi selle ka paljud muidu terveid mõtlema pandud, et neil on midagi viga, aga samas pandeemia on ikka meeletu laastamistöö väga, väga paljudele teinud (igas vanuses lapsed ja täiskasvanud) ja see on väga tõsine teema. Laste ja noorte puhul sinna otsa veel ka suureks mõjutajateks sotsiaalmeedia ning intensiivne LGBTIQA+ propageerimine. Samuti sünnib tänapäeval millegipärast ootamatult palju autiste või autistlikute joontega lapsi, kelle jaoks ei ole tihti raha/ressursse et neile võimaldada korralikud tingimused tavakoolis õppimiseks või kohad spetsiaalkoolides.
Aga jah, ma vabandan, et ma alati nii ‘passionate’ kooliteemadel olen. Kuna kooli/laste teemad on mu ametiga nii tihedalt seotud ning muidu ka teema suur huviallikas, pluss mul on siin palju õpetajatest sõbrannasid ning Eestis mu oma tädi ja hea sõbranna õpetajad, siis ma lihtsalt ei saa ennast pidurdada :D :D
Aga ma nüüd pidurdan.
Alustuseks, kommenteeri aga mõnuga edasi, väga tore on! Kuigi sinu blogist tunnen ma väga puudust, just selle koolielu kirjeldamise osas. Äkki ikkagi tekib üks anonüümne eestikeelne Inglise hariduse teemaline blogi kuhugi ühel päeval – paluks siis vihjata, mis aadressile;)
Võltsimise teema tõin sisse täitsa tühjalt kohalt illustreerimaks, et lapsevanemana teeksin isiklikult mida iganes, vajadusel ka seda. Ei väida, et keegi teine teeks!
Tead, ma ise tunnen ka oma blogist uskumatult suurt puudust ja kurbust, et mul seda enam ei ole. Ma nii tihti otsin sealt infot igasugu erinevate teemade kohta või lihtsalt vaatan pilte (ja imestan kui noored ja ilusad me siis olime :D) ja loen seiku meie elust mille peale ei oskaks enam ise mõelda/mäletada. Ja hirmus kahju on, et enam pole kohta kuhu talletada kõik need toredad kohad kus me käinud oleme, pluss siis kõik need põnevad koolijutud. See oli ikka täielikult meie pere ajaloo päevik. Ma täitsa uskumatult leinasin seda ja pole vist isegi praegu veel korralikult sellest üle saanud, kuigi sel ajal oli see õige otsus.
Aga, aga, aga…ma olen juba mõnda aega selle mõttega mänginud, et uuega algust teha ja kui aus olla, siis juba mingi väike algus on olema. Pikalt oli asi selle taga, et ma lihtsalt ei suutnud ennast kokku võtta ja uut lehte koostama hakata (disainima, nime välja mõtlema jne), aga ma alles hiljuti avastasin, et mul on üks vana fotoblogi täitsa olemas kus on vaid paar postitust ja kus ma siis need paar postitust lihtsalt mustandisse tõstsin. Disainiga mängimine võttis aga jälle nii palju aega, et muu elu tuli vahele ja sinna see jäi. Ma tahan sama värvi tausta kui vanas blogis, sest minu arvates paistsid seal pildid hästi välja ja teksti ei olnud silmadel valus lugeda, aga loomulikult osutus see väga keeruliseks ja seda sama disaini blogeril enam ei ole või ma lihtsalt ei leia. Nii et neid takistusi on veel igasuguseid ja võib olla isegi kõige raskem see, et kuna nii palju asju on jäänud kirjutamata, siis ma ei tea enam kust alustada. Mu esimene plaan on alguses vaid kooliteemadel kirjutada ja mul on palju materjali alles hoitud, aga kas siis kohe jooksvalt värskete teemadega ja vanu tagant järgi kirjutada ning lisada, või ikka jätkata sealt kuhu järg eelmises blogis jäi…
Samas ma aga ka ei tea, kust ma seda aega kirjutamiseks leian, sest mu elu on peale koera võtmist drastiliselt muutunud ja ma olen nii füüsiliselt kui emotsionaalsed pidevalt väsinud…ja seda rahu ja vaikuse momenti on veelgi vähem kui enne. Aga ma proovin ja seda enam, et ma saan jõuludeks uue arvuti (vana on nii täis et on iga minut lõhkemas) ja et nii paljud on öelnud et nad igatsevad ja et ma juba lubasin ühele blogi tuttavale, et ma teen selle asja lõpuks ära :D
Nii et – Stay tuned! ; )
Mina ka, mina ka tahaks Alice blogi “tagasi” :)
Aga whatever blogi on muidu lihtsalt huvitav lugeda nii gaididest kui koolidest kui matkamisest jne. Ma ka väikset viisi skautide/gaididega siin Soomes tegelen.