üks teema, mille olen blogilugejatele võlgu juba ammusest ajast, on “elu hassiidi juutide kogukonna vahetus läheduses”. ainult et… esiteks ma enam eriti ei mäleta, mida täpselt ma mõtlesin, kui ma koroonalockdowni ajale viitasin. see kõik oli nii ammu ja tundub tagantjärele nii ebaoluline. ja teiseks… seoses olukorraga lähis-idas on mul tunne, et hetkel nagu ei tihkagi seda teemat puudutada, võib väga lihtsalt plahvatada.
samas jällegi… üks meie naabruskonna juudi kogukonnas üles kasvanud (nüüd kõrvallinnaosas elav ja töötav) rabi korraldab siinkandis ekskursioone, mille käigus ta näitab ja räägib, kuidas see eriti konservatiivsete ortodokssete juutide elu päriselt käib, mis kombed ja traditsioonid on, mis on müüt ja mis on päriselt. lõpuks viiakse pagariärisse šokolaadisaia sööma ka. meie käisime sel ekskursioonil igiammu, möödunud aasta suvel millalgi – aga vaatasin praegu ja ta teeb neid endiselt korra kuus ja ilmselt siis ei karda, et miski plahvatab.
õieti kulukski mulle ära uus ekskursioon, sest mul ei ole kindlasti enam kõik meeles, mida ta rääkis, ja samuti paistab, et ma ei teinud ühtegi fotot (hmm, äkki seal ei tohtinudki teha? see pole ka meeles). aga käisin ükspäev sealkandis ja ühte asja nähes tuli küll meelde, et sellest peaks rääkima neile, kes ei tea.
niisiis, kes oskab ära arvata, mis on pildil?
sellel traadil on muidugi ka mingi heebreakeelne nimi, mida ma enam ei mäleta; aga tema otstarve on märkida ära kodu piir. ja seda omakorda on vaja teha sellepärast, et sabati ajal ei ole lubatud väljaspool kodu asju kanda (see hõlmab ka selliseid asju nagu koduvõtmete kandmine taskus või lapsevankri lükkamine) ja siis on üsna praktiline defineerida kodu… natuke suuremaks kui ainult su oma maja. selles konkreetses kohas on lihtsalt hoov, aga rabi rääkis, et vahel piiratakse ära terve tupiktänav.
(okei, ma vaatasin selle nime järele, see on “eruv” ja kes tahab lähemalt selle kohta teada, siis Wikipedias on päris põhjalik artikkel.)
teine väga põnev objekt, mida ekskursiooni ajal nägime ka kasutatavat, aga millest mul pilti pole, on… noh, põhimõtteliselt üks vann sünagoogi ees õues. rabi rääkis seal kõrval meile hoopis millestki muust, kui ilmus kohale üks perekond, proua võttis kotist ja pakendas lahti äsjaostetud rösteri ja kastis selle üleni vette, juhetpidi hoidis peos. solgutas paar korda, siis võttis välja, pani kotti tagasi ja lahkus koos lastega.
me olime kõik elektriseadme sellisest kohtlemisest üksjagu šokeeritud, aga rabi kinnitas, et kõik on okei, proual on kodus spetsiaalne kuivatuskapp, kuhu ta rösteri nüüd mitmeks päevaks paneb, enne kui stepsli seina lükkab. ja et milleks seda kõike vaja oli – et oleks koššer! sellest (või analoogsest) vannist peavad läbi käima kõik toiduga otseselt kokku puutuvad nõud ja seadmed. sinna juurde käib muidugi mustmiljon reeglit ja vann ise on ka ikka spetsiaalne, mitte suvaline, aga kui ma õigesti aru sain, peab seal sees olema vähemalt mingil määral vihmavett.
selle kontseptsiooni nimi on kelim/keilim mikva/mikvah/mikveh (ei ole see heebrea transkriptsioon nii ühene midagi) ja selle kohta võib ka detaile lugema jäädagi, kui korra ette võtad. et mis materjalist nõud ja riistad peavad saama loputatud ja mis mitte ja mis asjaoludel üldse ja mis tingimused sellele vannile ja veele täpselt on ja kas tuleb sõnu ka juurde lugeda või võib niisama.
igatahes kõik see meenutas mulle ühte vennalt kuuldud lugu metsikute kahetuhandendate Tartust, kus teatavas Iisraeli kasiinotarkvarafirmas töötas pikema komandeeringu raames üks mees, kellel oli vaja panni, aga kui ta oleks selle lihtsalt endale poest ostnud, siis ta oleks pidanud seda alustuseks Emajões pesema ja… ta vist ei viitsinud, igatahes lahendas ta asja nii, et kinkis ühele kolleegile uhiuue panni ja küsis siis endale laenuks. vähemalt selle allika kohaselt… on see ka täiesti okei viis see olukord lahendada.
whatever 
Nii põnev! Mõnda aega tagasi pudenesin Netflixi ja Youtube’i eriti veidrasse jäneseurgu “ortodokssed juudid” ja vaatasin igasugu dok- ja tavafilme ja YT-st koduperenaiste videosid sabati pidamistest ja riietumisreeglitest ja millest kõigest veel. Püha jumal, kui keeruliseks saavad ühed inimesed oma elu elada. Ma olin juba nende videote vaatamisest väsinud.
PS ma igaks juhuks mainin ära, et mul vist on endas ka tilgake juudiverd (mu vana-vanaisa nimi oli Ivan Abramovitsh), mul otseselt pole juutide vastu mitte midagi, küll aga tekitavad erinevad usukombed minus alati palju hämmingut.
sama (st usukombed ja hämming, juudi esivanemaid mul teadaolevalt ei ole – ehkki mu vanaisa eesnimi oli Ephraim!), aga juutide osas on selles mõttes topelthämming, et kõigepealt on nad näinud hästi palju vaeva iga viimse kui reegli ja käsu ja keelu ülesleidmiseks ja kehtestamiseks, ja siis näevad nad teist samapalju vaeva neistsamadest reeglitest… no mul pole paremat sõna kui kõrvalehiilimiseks. seesama majapidamist laiendav traat ja panni kinkimine mittejuudile on head näited, ja kindlasti oled neis filmides kokku puutunud sabatilifti kontseptsiooniga?
see on kõik väga huvitav ja jõudu neile, mind nad oma kombetäitmistega ju kuidagi ei sega ega ohusta, aga lihtsalt… mulle tundub, et selle peale läheb nii kohutavalt paljude inimeste aeg ja energia ära.
Mulle on judaism väga meeltmööda ja huvi pakkuv. Meil on mitu head sõpra ja tuttavat kes on juudid ja nende kaudu olen ma üsna palju nende kommetest osa saanud, aga ükski neist ei ole siiski konservatiivne ortodoks juut (üks pere on mulle isegi nii lähedane nagu oleks tegu mu oma ‘kasu’perega ja ma olen mõnda aega isegi nende juures elanud, nii umbes 20 aastat tagasi). Üks pere on aga küll ka koššer ja neil on köögis kõike kaks (külmutukapp, ahi, kraanikauss jne).
Ma alles hiljuti hakkasin Instagram’is jälgima ühte konservatiivse ortodoksse juudipere kontot kus nad nende kombeid lähemalt tutvustavad ja just eile oli neil postitus kus poeg kinkis isale leiva(spetsiaalse leiva) lõikamise noa ja isa käis siis seda jõkke kolm korda kukutamas/õnnistamas.
Kui ma noor(em) olin, siis ma oleks peaagu Israeli kibbutz vabatahtliku tööd tegema läinud, aga kahjuks või õnneks ma sinnani siiski ei jõudnud. Aga ma tahaks ka sellisele ekskursioonile minna kus sina käisid. Lapse võtaks ka kaasa. Kas see on midagi sellist mida kohe avalikult reklaamitakse või vaid tuvuse kaudu? Ma muidugi ei tea, kas praegu oleks selleks sobiv aeg, aga mingil ajal tulevikus kohe kindlasti.
PS. Kas ma mäletan õigesti, et ükskord sa kirjutasid et sa sattusid ühte juudi (toiu)poodi ja sa olid natuke kahtlev kas sul sobib sinna sisse minna või mida sealt osta või midagi ‘along these lines’ ja mainisid, et kirjutad sellest kunagi pikemalt? Ma ei eelda, et sa nüüd mitu aastat hiljem seda nii täpselt enam mäletaksid või sellest kirjutaksid, aga mulle tuli lihtsalt see praegu meelde :)
ekskursioonid on avalikult saadaval: https://www.jewishislington.co.uk/events-1/stamford-hill-walking-tour-2024-01-14-12-00 , uueks aastaks on neli kuup2eva juba paigas ja tundub, et toimuvadki ysna regulaarselt iga kuu. muidugi minge/tulge :)
toidupoega on nii, et ma ei m2leta yldse, et oleks sellest kirjutanud, aga seda m2letan kyll, et k2isin ja ei osanud midagi pihta hakata seal :) k6igi asjade peal olid kirjad ainult heebrea keeles ja yhtegi hinnasilti ei olnud ja ma t6esti ei saanud aru, et kuidas ma ostan sealt siis, hakkan iga kypsisepaki yle eraldi l2bir22kimisi pidama v6i :D ja et kas ma yldse tohin meesmyyja kassasse minna v6i peaks m6ne naise otsima jne. nii et hiilisin j2lle v2lja. kusjuures see on yks mu kodule l2hemaid toidupoode, aga rohkem kui selle yhe korra polegi aastate jooksul seal sees k2inud…
Oo, su jutust paistab, et tegu on lausa üsna suure poega siis. Ma arvan, et sa pead sinna kindlasti uuesti tagasi minema ja siis meile sellest kirjutama ja pilti tegema mis kraamiga sa sealt pärast koju tulid :D
Ära seal ühtegi meest kallistama või puudutama hakka jah, aga ma ise läheks küll mõne töötajaga rääkima ja ütlekski, et ma ise juut ei ole, aga ma olen väga huvitatud midagi siit ostma ja proovima ja et mida nad soovitaksid. Või mine ja osta lihtsalt nende Eesti stritsli moodi saia või siis peanut butter crisps mis näevad maisipulkade moodi välja (vähemalt need mida ma Sainsbury’st ostan). Need peanut butter maitsega snackid on Isralis väga populaarsed (ma ühest youtube videost nägin).
Või viinamarja mahla ja halvaad. Või Matzos flatbread. Ma oma tuttavate juures sõin tihti chicken soup with matzos balls mis on enam vähem nagu klimbid, aga nats teist värvi ja natuke teise maitsega (õigemini üsna maitsetud). Ma küll tegelikult enam täpselt ei mäletagi kuidas klimbid maitsevad, sest ma ei saa neid enam süüa, aga noh tegu on ikka selliste klimbiste pallikestega :D. Nüüd nad teevad minu supi eraldi kuhu palle sisse ei panda.
Suur tänu lingi eest! Ma kohe täitsa tõsiselt tahan sinna nüüd minna. Pean vist endale ka sinu moodi märkmiku ‘mida ma tahan teha’ nimekirjadega tegema, et ma ära ei unustaks ;D
täitsa hea plaan! ma kiirelt googeldasin seda poodi ja selgub, et nad on eriti tuntud oma marineeritud heeringa poolest, mida nad müüvat 13 sorti. ma olen suur heeringasõber ja seda ma küll julgen teha, et astun sisse ja küsin, et kus teil siin see kuulus heeringas on ja millist sorti soovitate :)
(ta on jah selline Tesco Expressi või Sainsbury Locali mõõtu, ei ole päris tilluke nurgapood.)
Kas nemad on ühtlasi needsamad, kes on antisionistlikud juudid, sest tõelise Isareli riigi saab ainult messias rajada ja mingi poliitikute susserdamine on valskus? või on need keskid teised?
kle esimest korda kuulen praegu antisionistlike (ja mittesionistlike) juutide olemasolust üldse! mulle tundub, et need meie kandi juudid ei ole needsamad, vähemalt mitte mingi ühtse grupina. seda võiks küll rabi Mendy käest üle küsida, kui ma juhtun kunagi uuesti ekskursioonile minema. või võibolla Alice saab küsida meie jaoks :)