sõidan homme pühadeks Eestisse ja tegin aklimatiseerumisega juba algust – ja ma ei räägi sellest, et veetsin nädalavahetuse Taanis, kus oli OMG KUI PIME KOGU AEG ja Eesti on ju veel poole kaugemal põhjas ja ma ausalt ei tea, kuidas ma kaks nädalat ilma päevavalguseta üle elan.
ei, aga täna oli minuga samas rongivagunis üks koer, kes lõrises agressiivselt kõigi möödujate peale. ma kontrollisin igas peatuses üle, et me oleme ikka veel Cambridge Heathis ja Hackney Downsis jne, mitte näiteks Nõmmel või Lagedil. sest inglise koerad lihtsalt… ei tee sellist asja.
kõik need ühe käe sõrmedel üles loetavad korrad üle kümne aasta jooksul, mil olen siin riigis kohanud koera, kes uriseb, inimeste peale haugub või rihma sikutab, olen mõelnud, et oo, idaeuroopa koer, ei oska käituda. ja ma ei ole siin kunagi näinud, et mõni koer teisi inimesi nuuskima läheks, kellegi najale püsti hüppaks või mingis suunas kontrollimatult ja käsklusi kuulamata jooksu paneks. (okei, siiski koroonapandeemia ühel tipphetkel nägin olukorda, kus rihmast lahti lastud koer hakkas keset päist päeva keset linnaparki rebast taga ajama ja ei tulnud kutsumise peale tagasi. aga selleks hetkeks ei olnud me keegi veel harjunud sellega, kui ülbeks rebased lockdowni käigus minna suutsid. isegi rebased ise olid pidevas hämmingus.)
ükskord üks inimene palus mult vabandust selle eest, et tema (rihmas olev) koer minu poole VAATAS. pärast seda hakkasin tähele panema, et nad üldiselt ei vaata jah, st nad on treenitud nii, et möödakäijatest ei tee üldse välja.
kui ühes suuremas pargis esimest korda nägin silti, mis keelas ühel inimesel rohkem kui 4 koera jalutamise, siis naersin kõva häälega ja tegin fotosid – sest miks peaks keegi jalutama 4 või enama koeraga ja kuidas üldse? noh, see küsimus on ajapikku saanud vastuse, seda teevad enamasti professionaalsed koerajalutajad ja väga osavalt. mis ei ole vist raske, kui kõik koerad kaasa töötavad. ja nad töötavad. ja ei ole üldse kogu aeg rihmas – seal, kus lubatud, lastakse lahti ja saavad joosta ja mängida. nüüd murran põhiliselt pead selle üle, kuidas jalutajal meeles püsib, milline rihm millise koera oma on.
kui ma VÄGA palju üle 4 koera ühe jalutajaga näen, siis teen selja tagant salaja ikka vahel pilti, sest see on nii vaimustav vaatepilt alati.
noh ja siis on mu elus see dilemma, et kui ma kunagi päriselt Eestisse tagasi kolin, siis ma tahaks kindlasti koera võtta, ainult et see peaks olema just selline… hästikasvatatud inglise koer. kas Eestis sellist üldse kuskilt saab või on mu saatus sama, mis kõigil eesti koerapidajatel, keda näinud olen – lohiseda abitult rihma otsas oma loomale järele, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses, ja aegajalt möödakäijatele või ettejääjatele kinnitada: “ärge kartke, ta ei hammusta”?
whatever 
Ma lihtsalt EI SAA seda postitust kommenteerimata jätta :)
Ühendriikide koerad on Suurbritannia omadega sama masti. Ma pole siin mitte ÜHTEGI inimeste suhtes agressiivset koera kohanud. Teiste koerte suhtes agressiivset ka mitte. Reaktiivset – seda küll, paaril harval korral.
Eesti oludega pole ma arusaadavatel põhjustel enam kursis. Aga üks on kindel: olgu tegu mistahes riigiga, koera käitumine on omanikus kinni, mitte koeras.
p.s. Fotod on toredad! Inglismaa lõhn lõi ninna.
Omanud nii Inglise koera (noorem koertest) kui ka Eestis sündinud (kuigi Soome vanematest) koera, tegin tähelepaneku, et osa käitumisest on sissekodeeritud, ehk geenidega kaasa antud. Koerte sõnakuulelikkuse treeningutel märkasin, et viga on rihma teises otsas, st inimesed ei võta koera – koerana vaid sõbrana ja ei oska ennast kehtestada (halloo, kes räägib, mina…kel oli värske koera omanikuna oskamatus “loomaga” ümberkäia) ja ei saa aru põhitõdedest, mis koera omamisega (pidamisega) kaasneb.
Mul on olnud Inglismaal üks juhus koertenäitusel, kus üks kuldne retriiver mu 1,5 aastase lapse peale urises, mis peale imearmsad Inglise prouad pöörasid päid ja kulmud tõusid taevasse, sest see oli ennekuulmatu ja veel selle tõu osas. Koera omanik vabandas, et koer nägi esimest korda väikelast!!! Ehk küsimus on sotsialiseerumises, ent ükskõik, mis ei juhtu, see tõug peab toime tulema igas olukorras.
Eestis pigem väldin koeri, sest paljud on sotsialiseerimata (kasvatamatud) ja mul puudub igasugune soov, et nad tulevad mind nuuskima ja seejärel üles hüppama. On ka väga häid eksemplare ja au nende omanikele, kahjuks tundub, et pärast koroonat on asi läinud hullemaks, sest siis võeti tohutult lemmikloomi ja kõigile muidugi ei oleks andnud looma pidamise luba.
meil siin naabruskonna sotsiaalmeediagruppides tegelikult käib ka päris kõva arutelu sel teemal, et koroona ajal võetud koerad on puha hukka lastud ja ei oska seltskonnas käituda. paljud koeraomanikud väidavad, et teiste inimeste kasvatamatud koerad ründavad nende hästikasvatatuid ja et omanikud ei saa isegi aru, et see on probleem. lisaks selgub, et täiestui lõputult võib jaurata selle üle, kas kalmistupargis peaks olema lubatud koera rihmast lahti lasta (st seni on lubatud, aga plaanitakse ära keelata).
jäin üldsegi mõtlema selle üle, et miks Eestis ei näe selliseid hulgi-koerajalutajaid. kas koeri on nii vähe või teenus nii odav, et professionaalid jalutavad ka ainult 1 või 2 koera korraga? kas üldse pakutakse sellist teenust? või on nad tegelikult olemas, aga jalutavad kuskil, kuhu mina ei satu?
pigem pakuks, et pole piisavalt palju maksmisvõimelist klientuuri, et üldse sellist teenust tellida.
Ma pakun, et see viimane, st sa ei satu sinna. Tallinna ümber (rattaga) ringi sõites saab see maksmisvõimelise klientuuri asi ruttu selgeks, villade rajoone on järjest. Eile käisin Vimkal (Viimsi suusanõlv), parkla oli täis uusi bmw/mercesede maastureid. Raha on rahval ohtralt.
Aga võimalik, et pole ka traditsiooni. Multimiljonärid võtavad koera iseendale ja on siis rahul, et saavad aja maha võtta ja ise temaga tegeleda. Või on see neil laste kasvatuse vahend ja meelega pannakse oma jõmpsikad koeraga tegelema.
Villade rajoonis võib rohkem olla ka seda (minu teada pigem mitte õiget) mõttekäiku, et “mul suur mu, lasen koera sinna jooksma, mis tast ikka jalutada”. Londonis ole kui rikas tahes , sellist ruumi ikka pole võtta.
Vabalt (ilma peremehe või lasteta) ringi jooksvaid koeri pole ma Tallinnas ega selle lähedal viimasel ajal üldse kohanud. On üks konkreetne koht lennujaama taga, kus on mingi bomžide kodu ja lahtised kurjad koerad. Kuid koer üksi uusarenduses või ka mujal – olematu nähtus.
Või sa mõtlesid, et koer on oma aias lahtiselt? Seda on küll palju.
ikka jah et oma aias lahtiselt. ja kui siis vahel harva kellelgi pähe tuleb ta jalutama viia, siis läheb koer lolliks, sest pole harjunud rihmas olema, inimesi nägema, käsklusi kuulama jne.
MInu meelest on asjad meil palju paremaks läinud. Ma sain oma esimese päris oma koera 2000.a ja olin sisuliselt ainus jalutaja oma auulis. Nüüd on koerajalutajaid massiliselt ja enamus on siiski sotsialiseeritud. Aina rohkem on küsimusi kohalikus foorumis, et kuhu kooli koeraga minna jms. Otsitakse samavanuseid kutsikaid, et koos mängimas käia nt. Minu meelest võrreldes 20a taguse ajaga suur muutus ja ega need asjad ei käigi nii ruttu.
Mis ei tähenda, et lolle poleks, sry. Mu enda proua muutus kurjaks siis kui me ühe lahtise ründaja käest hammustada saime. Tema sai tagusmendile suured hambajäljed ja mina kätte augu. Peale seda oli iga koer tema meelest kahtlane, eriti need, kes tulid jooksuga või tahtsid mängida. Enne käis tuimalt mööda ja allus kenasti minu tähelepanule, maiusele. Oli pärit suurest kennelist ja harjunud teistega. Aga see lahtine peni ja tema omanik, oeh. Omanik võttis kutsika sotsiaalkorterisse. Loom kasvas suureks (ups!) ja ei mahtunud ära, pandi õue ketti, valla maa peale eksole. Ja sealt ketist tema vahel lahti siis pääses, vaktsineerimata ka muidugi. Ja õigust jäi omanikul veel üle, et pool alevit üles kruttida. Ma nimelt tegin avalduse politseisse. Teine jalutaja, kes jalga sai hammustada ja lapsekäruga eest jooksis, võttis avalduse tagasi, pisike koht ja kartis.
Kuu hiljem oli koer vaktsineeritud, vald lubas aediku teha ja omanik käis loomaga õhtuti jalutamas. Saab küll kui tahta! Aga mind jõllitab see vanamees poes siiani :D Aga jah, pika jutu lõpetuseks – ma olin nii uhke oma hästikäituva muti üle! Ja piisas ühest jamast kui asjad läksid keeruliseks. Õnneks on pisike koer, võtan sülle ja ei lase haukuda. Mõni rahulik koerpoiss meeldib ka, aga suure valikuga. Pikalt peab harjutama ja ma pean enne teavitama teist omanikku, et kas nad soovivad proovida. Ilmselt olen ka mina ise pinges peale seda hammustust, kuni selleni ma isegi ei osanud eriti koeri karta. Praegu on eriti jube kui keegi selja tagant müdinal tuleb, ilmselt lihasmälus vms. Ja oma koer ju tajub, kuidas inimene käitub.
Hea point sellega, et koeraga peab jalutamas käima, siis ta õpib jalutama üldse. Kui kord kuus aiast välja minna koeraga, muidugi ta tirib igale poole ja käitub idiootselt – talle ongi kõik uus, imelik ja järeleproovimata.
Meil on koer kohe varsti kaks aastat olnud ja ma pikka aega arvasin, et ta ei oskagi haukuda :D
Nüüd vahel korraks haugatab või uriseb, kui näeb aknast et keegi võõras uksele tuleb, aga mitte alati ja jääb kohe vait, kui me ütleme et kõik on ok. Mis minu jaoks veel üllatavam on on see, et kui ta koerahoidja juures käib, siis seal on koos korraga terve hulk koeri nii suuri kui väikeseid (üks mees hoiab neid omas kodus, elab madalas väikses kortermajas) ja need koerad ei haugu seal mitte kunagi! Meie koer on mehe maja juurde kõndides nii elevil ja indu täis, et ta ei tea mida endaga peale hakkata, aga teiste koertega kohtudes et hakka ükski neist haukuma.
Aga koera treenimine ja koolitamine on ikka üks väsitav ja kallis töö, samas muudab aga treenitud koer loomulikult elu palju lihtsamaks. Me ei saaks koeraga kuhugi kohvikusse/poodi/ aianduskeskustesse/üritustele või isegi lihtsalt parki jalutama minna kui ta korralikult käituda ei oskaks ja kui ka käitub, siis ikkagi pead alati valmis olema, et ta mingil põhjusel võib äkki mitte käituda. Õnneks on tõesti suurem osa koeraomanike siin väga mõistlikud ja kohusetundlikud, aga kahjuks on samas ka palju XL bully omanike kelle koerte rünnakud inimeste kallale on märgatavalt tõusnud ja tihti isegi surmadega lõppenud ja kelle pärast nüüd see koeratõug üldse ära keelatakse alatest järgmise aasta algusest (või siis olemasolevate koerte omanikud peavad spetsiaalse loa hankima).