uue aasta alguses saab täis kuus kuud sellest, kui ma viimati oma peamise pangakonto juurde käivat deebetkaarti nägin. kadunud ta ei ole, täpselt tean, kust teda leida: magamistoast kapi otsast, matkaseljakoti vöötaskust.
igapäevane arveldamine käib mul sellesama kaardiga, telefoni kontaktivaba makse kaudu. selle limiit on nüüd nii kõrge, et ma ei teagi, kui kõrge just, ma nii suuri summasid ei kulutagi nagu; aga need paar korda, mil olen kulutanud (või kui mingil muul imelikul põhjusel füüsilist kaarti vaja on olnud), olen krediitkaarti kasutanud, see on rahakotis alles.
täpselt üks kord selle poole aasta jooksul on tabanud ootamatu vajadus sularaha järele – oli mingi gaidivärk. kontaktivabalt sularaha ei saa (aga miks?) ja krediitkaardiga on tobe võtta (maksab midagi), nii et kandsin käigu pealt ja äpi kaudu oma tavaliselt pangakontolt raha Revoluti kaardile ja võtsin sellega automaadist välja.
ükspäev sain e-maili ühest neist pankadest, kus mul Eestis konto on. väga viisakal moel paluti selgitada, miks on mulle laekunud mingi ajavahemiku jooksul mingi summa raha teatud Revoluti kontolt. selgitasin meeleldi, aga olin sunnitud oma kirja lõpetama nendinguga, et tõesti olen siin rahapesu väärilise ahela üles ehitanud, aga raha teenisin ikkagi ise, ausõna. (just selles sõnastuses kirjutasingi, normaliseerigem pankadega suhtlemine inimkeeles. mitte legaalsel teel omandatud vahendid, vaid ausa tööga teenitud raha on see!)
aga jah, see, kuidas ma oma raha ühest kohast teise solgutan, võib kaugelt vaadates vist tõesti jätta mulje, et mul on midagi varjata. tegelt olen lihtsalt laisk ja ei viitsi kapi otsa kaardi järele ronida! (ainus olukord, kuhu võtan alati kaasa mõnikümmend naela sularaha JA deebetkaardi, ongi matk, kus peab olema valmis selleks, et pole ei akut ega levi.)
whatever 
Aga Eestis juba saab telefoniga pangaautomaadist sularaha võtta :)
Väga ilus lambapilt ja suurepärane blogi.
Ilus lammas.
” vahelduse” lambapilte võiks sagedamini olla :) :) üliarmas :)
Mul on veendumus, et skandinaavia pangad on selle rahapesuga täiesti üle võlli läinud ja ei saa vähimalgi määral aru, mida nad teevad või miks. AML/CTF eesmärk on muuta rahvusvahelise kuritegevuse ja muude mastaapsete pahalaste elu keerulisemaks. Selle asemel jälgitakse mingeid mikro-ülekandeid. Kui sa just miljonit ei liigutanud oma Revolutile, ei peaks see neid üldse huvitama. Aga näe, huvitab. Keegi kirjutab sellest praegu aruannet (käsitsi), see kõik on jaburus kuubis.
Kas lambad pai teha ka lubavad? Ma tean, et see on tobe, aga no mul tekiks vist kohe kiusatus kätt sellesse kasukasse pista.
ega nad üldiselt ei luba, kalpsavad eest. aga ükskord tegime matkal lõunapikniku otse lambakarjamaa aia kõrval ja meelitasime üht julgemat oinast küpsistega niikaua, kuni ta ikka lasi end veidi kõrva tagant sügada. käed jäid sellest üsna rasvased :) neil ju kasukas lanoliiniga õlitatud.
Aha, meil oli periood, mil ema pidas paari lammast ja neile meeldis inimese läheduses olla. Ilmselt suure karjaga harjunud ja üksi igav. Vanaema käis vahel madala taburetiga nende juures istumas ja lugemas :)
Ei saa mitte vaiki olla. Pangad ei ehita omaenese tarkusest AML/CTF (rahapesu ja terrororismi rahastamise tõkestamise) reegleid, vaid neid kehtestab seadusandja (kas siis EL või vastava riigi tasandil), regulaator (Finantsinspektsioon), lisaks kui tahta pangas arveldada ka teiste riikidega – tuleb järgida ka nende reegleid. Pank ei tohi vastu võtta raha, mille päritolu ei ole teada. Pank peab tundma klienti ja tema tehinguid, neist arusaama – kui ei saa ja klient keeldub vastamast (selgitamast), viib see kliendiga suhte lõpetamisele. Keegi ei taha pankadest saada hiigeltrahve … ja nii see lumepall kerkib. Pank ei ole selgeltnägija ja ei tohi usaldada teise panga (makseasutuse) hoolsusmeetmeid, vaid peab igakord ise neid kohaldama…ja nii toimubki trikoovoor igas pangas uuesti.
Väikestest summadest saavad suured ja kui mina või sina – ei ole pahalane, siis ikkagi kusagil on terve hulk, kes on…ja kuidas tunda ära, kes neist on? Otsa ette ju kirjutatud ei ole ning keegi ei kirjuta ju maksekorralduse selgitusse: maksupettuse tulemusena saadud vahendite kihistamine.
No nii ongi, nagu sa kirjutad. Pankadele on peale väänatud majanduspolitsei totaalseire üksuse ülesanded. Minu arust on see lihtsalt vale.
Rahapesu reeglid tulevad ikkagi SEC’ist, sisuliselt on need USA välispoliitika instrumendid. EU ei mõtle neid ise välja, meie seadused on Brüsseli interpretatsioon ookeani-ülestest nõuetest. Skandinaavlased keeravad sellele veel omapoolse vindi peale nii regulaatori kui pangasisese protsessi tasemel. Tulemus ongi, et Venemaa või Araabia rahavoogude asemel vahitakse Kitty mikro-ülekandeid. (Vabandust, kui ikkagi oli sul miljard seal Revolutis.)
Ka Danske “trahv” ei olnud ju mitte trahv, vaid indulgents. Trahvi peaks maksma oma tegevusriikide või litsentsi välja andnud riigi regulaatorile. Aga Danske maksis suurema osa USA-le – täiesti väline osapool. Miks? Selleks, et saaks jätkata dollaris arveldamist… Sisuliselt kardetakse kirikuvannet (blokki USA arveldussüsteemides) , mitte seaduse järgset karistust.
Nojah. Praeguseks on see suuresti moraalne küsimus. Kas ühiskonnas raha vahendav süsteem peaks olema õiguskaitsesüsteemide agent? Kui jah, siis mil määral? Miks me selle privaatsusriivega lepime ja mille nimel?
Samad teemad on üleval ka kommunikatsioonis. Varem hõikasid naabrile “tere” üle õue, nüüd kirjutad nutitelefonis. Tehnoloogia võimaldab seda seirata, analüüsida, reageerida. Kas peaks? Mis tingimustel?
Ühiskonnateadlased ja ka majandusinimesed arvavad “ei tohi”. Jäme ots on aga julgeolekuasutuste käes, kellel on kontroll kõikide sidekanalite ja enamike rakenduste üle.
Kitty mikroülekanne tuli sellisest kohast nagu Revolut, endine maksevahendusplatvorm (vaatamata sellele, et R on tänaseks saanud pangana toimimise litsentsi – on hoolsuskohustuste kohaldamise määr, pehmelt öeldes kui õhuline siidkardin). Pangad on ettevaatlikud, sest on hulk inimesi, kes kasutavad maksevahendusplatvorme oma valgust kartvate sissetulekute liigutamiseks.