mis minuga Ameerikas veel juhtus: väga lootsin Yosemite rahvuspargis näha karu, sest igal pool olid sildid, et ettevaatust, karu. üks pargivaht käis meid isegi isiklikult hoiatamas, et karu on parajasti kuskil väga lähedal ja et tuleb oma asjadel silm peal hoida ja autosse mitte hügieenilist huulepulkagi jätta, sest loom on maias ja võib selle nimel sisse murda. noh, paraku ma olen just see turist, kes sellisest asjast väga elevile läheb, sest tahaks ju ikkagi näha metsikut looma metsikus looduses.
aga jah, karuga ei kohtunud. see-eest nägime sealsamas rahvuspargi keskuses majade vahel võsas… ilvest (bobcat, eesti keeles täpsemalt punailves). püüdsin muidugi pilti ka teha, aga enamuse fotode pealt ei leia nüüd pool aastat hiljem ise ka enam subjekti üles. no umbes nii see oli:
kuigi karu minuga randa kaasa ei tulnud, käisin suplemas Mercedi jões, kus vesi oli täpselt jääkülm. juuli lõpuks oli lumi napilt ära sulanud ja kõik kosed selle aastaaja kohta ebatavaliselt veerohked.
kui ma nüüd kõiki neid oma Sierra Nevada pilte vaatan, siis pean tõdema: aasta maastiku tiitel jääb välja andmata kandidaatide rohkuse tõttu, aga aasta maastikufoto tiitel kandidaatide vähesuse tõttu. ei ole mul mõtet püüda oma telefonikaameraga pildile saada üht korralikku mäge, järve, sekvoiat või alpiaasa.
näiteks see siin on maailma suurim puu. napilt mahtus pildile ära (ja napilt mahtus internetti ära, mul just praegu sai täis blogisse piltide laadimise andmemaht ja ma ei tea, mis ma edasi teen selles osas), aga vaatad nüüd ja… lihtsalt üks puu ju?
whatever 