Kuu: detsember 2023

sellel kevadel on tõmmatud kõik nööbid eest

loodusfotograafi jaoks (olen ma jee mingi loodusfotograaf. ma olen inimene, kes veedab palju aega õues, sest tööle on nii pikk maa, ja kes laenas peikalt kaamera) ei ole detsember ülemäära viljakas kuu, nii et võtan endale vabaduse välja kuulutada oma selle aasta parimad teosed vähemalt looma- ja linnufotode kategoorias*.

kuna surnud rotid käivad natüürmortide alla, siis on loomadega lihtne, ega ma siin peale rebaste kedagi eriti ei kohta ju. rebane on samas suurepärane modell – julge, ilus ja ükskõikne. palun, siin teile aasta kõige ükskõiksem:

hetk hiljem asus lõunauinakule, kaua sa ikka jaksad puhkamata järjest ilus olla

lindudega on asjad huvitavamad – mul on siin valida haigruid ja kormorane, taitu ja lauke, parte ja laglesid, mõned erakordselt numpsikud punarinnad ja isegi üks musträstas. kui ma kõiki neid pilte vaatan, siis tekib suur tahtmine hakata välja andma igasuguseid hõbemedaleid ja lohutusahindu ja debüüdipreemiaid ja mida kõike. õnneks tegin otsuse ära enne, kui pilte üldse üle vaatama hakkasin – juba aprillikuus, kui selle pildi tegin, mõtlesin kohe, et raudselt aasta linnufoto. see on see:

need on kanada lagle tibud

*arvasin, et maastikufoto kategoorias ma sel aastal üldse ei osale, aga praegu tuli meelde, et ma käisin ju suvel Ameerikas. nii et ma millalgi vaatan, äkki on mõni kenam mägi või järv ka pildile jäänud.

ja küll ma sõidaks siit ära kui mul oleks load

kui Ukrainas sõda algas, siis mõtlesid küllap paljud kuhugimaale läbi selle mõtte, et… mida ma teeks, kui see juhtuks siin meie juures. tean rohkem kui üht või kaht inimest, kelle puhul see päädis naiskodukaitsja baasväljaõppe läbimisega, ja mul on selle otsuse ja teo suhtes tohutu respekt, sest isegi kaugele paistab ära, et kerget pole selles midagi.

ise jõudsin oma mõtlemisega eelkõige selleni, et pidin nentima: ei oleks minust ilmselt ei head relvakandjat ega ka suuremat asja haavasidujat. muidugi kui tõeline häda käes, teeksin oma parima, aga kui ikka inimeste elud mängus, ei ole mõtet lihtsalt osavõtudiplomi nimel oskajatele jalgu minna.

ma arvan, et see oli Mart Kase, kes ütles Twitteris välja mõtte, mis mind tõeliselt kõnetas: Eesti kaitsevõimele on vaja inimesi, kes suudavad suuri sõidukeid juhtida. tõepoolest, viimasel ajal on Ukraina traktoristidest vähem kuulda olnud, aga mäletate, kuidas nad esimesel sõjakevadel endale vene tanke koju lohistasid? nii et kuskil selle koha peal mul klikkis ära, et see on see, mida ma oleksin valmis tegema. juhtima traktorit, rekkat, soomukit, bussi, mida iganes vaja on, et asjad ja inimesed saaksid sinna, kuhu tarvis.

(lisaks ukrainlastele inspireeris mind ka üks raamat, mille esimesel sõjasuvel mäluvärskenduseks uuesti üle lugesin – austraallase John Marsdeni “Tomorrow, When the War Began”. see on tegelikult terve sari ja ma lugesin kunagi kõik seitse osa läbi, aga teist korda enam ei jaksa, sest see oli päris jube kõik tegelikult – lugu räägib kambast teismelistest, kes lähevad nädalavahetuseks metsa telkima, aga vahepeal tungib riiki vaenlane, kõigi pered võetakse vangi ja lapsed on sunnitud käigupealt sissisõda alustama. kuna nad on kõik üles kasvanud kas farmides või väikelinnas, siis püsib üllatavalt suur hulk neist üllatavalt kaua elus, sest neil on olemas hulk ellujäämisoskusi, hea piirkonnatundmine ja võimekus käia ümber levinumate masinate ja kemikaalidega. minajutustaja Ellie erioskus on praktiliselt iga sõiduki juhtimine, ja on üsna muljetavaldav, mida suudavad vaenlase, ütleme, lennuvälja vastu ära teha inimesed, kellel on paar ärandatud kütuserekkat, toos tikke ja lõpuni väljaarenemata otsmikusagar.)

ühesõnaga, elaks ma Eestis, oleks ma läinud pigem autokooli C-kategooria koolitusele kui naiskodukaitsesse. ja vb poleks sedagi viitsinud. siin Londonis… korra ikka vaatasin, mis see maksaks ja kus seda teha saaks, aga logistika ei oleks kuidagi klappinud ja ausalt öeldes ei tundu see sõjavärk siit mere tagant vaadates nii kriitiline, et oleks kohe vaja valmistuma hakata.

pealegi, kust ma tean, kas ma tegelikult ka suudaks ja tahaks traktorit või rekkat juhtida? kõrvalt vaadates tundub jah lahe, aga kuidas kabiinist?

selgub, et sellele küsimusele vastuse pakkujaid leidub Inglismaal küll, nad tegutsevad lihtsalt pigem elamuskingituste kui sõiduõppe sektoris. igatahes selle aasta jaanuaris veetsin tunnikese ühe Nottinghamshire’i talumehe maisipõldu äestades (vt ka: Tom Sawyer, plank, õun) ja novembris teise tunni kuskil Surrey lennuväljal paduvihmas haagisega rekkat boksi tagurdades.

vasakult: inspiratsioonitahvel, traktor, rekka

mingi sissiväljaõppena see muidugi ei loe ja vaevalt, et ma nüüd 11 kuud hiljem enam suudaks sellesama traktorigi uuesti liikuma saada, tanki vedamisest rääkimata (seal oli kolm käigukangi ja see oli veel enne, kui me nende nuppude ja lülititeni jõudsime, millega lisaseadmeid hallatakse). rekka vist saaks, see oli automaatkäigukastiga ja üldse üsna lihtne elukas, v.a. muidugi tagurdades, aga äkki sõjaolukorras saab tagurdamata ka hakkama? pöörderaadius see-eest oli väiksem, kui ma arvanud oleks.

aga… ma jään selle juurde, et ma võiks seda teha, nii põhimõtteliselt. ja C-kategooria mõtet to-do listist maha ei tõmba esialgu. sõda sõjaks, aga sõidukite juhtimine on ju suhteliselt praktiline oskus ka kõigi muude maailmalõpustsenaariumide puhuks :) näiteks kui tuleb hakata ise endale toitu kasvatama. või zombiede eest põgeneda.

aga mis põhiline, väga toredad olid mõlemad need tunnid! hästi veedetud aeg meeldivas seltskonnas (talumehel oli koer ka kaasas, see lesis kõik aeg mu jalge ees. minu meelest peaks rohkem sõiduõpet toimuma teraapiakoera juuresolekul, väga stressimaandav) ja, noh, päris äge tunne on ka nii suuri ja mürisevaid asju kontrollida.

ma tegelikult pole enam kindel, kas see oli äke või midagi muud seal taga.

feeling like a someone

spordiblogi, vol 21: I did yoga every week for a year and this is what happened*

selgub, et kadunud poja naasmisest spordiklubisse on möödas nii peaaegu täpselt aasta, et täitsa asjakohane on kokkuvõtteid teha.

mäletan täpselt, et kui tookord üle mitme aasta esimest korda joogatrenni kohale hiilisin, teatas treener reipalt “täna harjutame peapealseisu” ja ma olin et: nalja teete. teoreetiliselt, jah, ma võiks pea peal ju seista, olen seda lapsena palju teinud – aga praktikas sai kohe selgeks, et üleneljakümnese jalagadele ja tagumikule mõjub gravitatsioon hoopis teises suurusjärgus kui allakümnese omadele, ja mul puudusid nii lihased kui oskused nende taeva poole upitamiseks ja seal hoidmiseks. proovisin põhjalikult ja feilisin põhjalikult.

aga jäin neid joogatrenne siiski esimest korda elus mingi regulaarsusega väisama – kord nädalas vähemalt, vahel kaks ka. esialgu lihtsalt spst, et maksin spordiklubile 10 trenni eest kuus ja kogu aeg ka jõutrenni teha ei viitsinud. aga ootamatult kiirelt selgus, et polegi nii hull, kui kartsin.

mind muidu on jooga alati päris hullusti frustreerinud, sest mulle on alati tundunud, et seal esitatakse mu kehale mingeid täiesti täidetamatuid nõudmisi. mina, vaadake, olen lapsest saadik olnud see inimene, kes ei ulatunud sirgete jalgadega kummardudes sõrmedega põrandani, ei suutnud sirge seljaga rätsepistes istuda, ei osanud kükitada nii, et kannad jääks maha. ja kuigi head joogaõpetajad alati pakuvad selliste hetkede jaoks ka muid variante (minu lemmikfraas üleüldse: “if you don’t have it in your practice…”, mis on palju ilusam, kui öelda, et kui sa seda ei suuda, siis tee midagi lihtsamat), siis… kehvi õpetajaid leidub ka päris palju.

aga midagi on mu kehaga juhtunud pärast neljakümnendatesse eluaastatesse jõudmist, ja lisaks sellele, et juuksed ja näonahk ei ole enam rasused ja et kempsus tuleb käia mitu korda öö jooksul (ma ei öelnud, et kõik need juhtunud asjad head on, eks)… olen ma muutunud tükk maad painduvamaks kui iial varem. tsirkusesse kondiväänajaks muidugi ei võetaks, aga olen saavutanud sellise täiesti tavalise inimese taseme – saan omaenda varbaid puudutada. ei tea, mis maagia see on, aga ei kurda ka.

samuti on aastatega muutunud kõvasti painduvamaks mu vaim. tõeliselt ja päriselt toimubki minu joogatund nüüd ainult minu enda mati peal ja see, mida keegi teine samal ajal teha suudab või otsustab, ei sega mind üldse. kui tema praktikas on see peapealseis või kätelseis või ratas (mille kohta meie lapsena ütlesime “sild”, aga joogas on sild üks teine ja palju lihtsam poos) olemas, siis palju õnne talle, mina teen seda, mida mina suudan (või siis napilt veel ei suuda, aga äkki järgmine kord juba tuleb välja). see tundub nii kohutavalt lihtne mõte, aga uskumatu, kuidas mind on aastaid frustreerinud see, kui teised oskavad ja mina ei oska. mitte ainult joogas, aga muudes trennides ja elusituatsioonides ka.

nojah, ja kuhu ma siis aasta hiljem omadega jõudnud olen?

eelkõige sinna, et käingi nüüd päriselt vähemalt kaks korda nädalas sellises joogatrennis, kus varem või hiljem öeldakse sõnad “if you have headstand in your practice”. higi voolab ojadena ja koju minnes jalad värisevad ja rohkem kui korra olen väitnud, et ma oleks peaaegu ära surnud. aga päriselt ei sure kunagi ja tagasi lähen alati.

aga ka sinna, et kui joogaõpetaja ütleb asju nagu “if you have the space for it”, “if you want to take it further”, “if you have the flexibility”, siis enamasti ma otsustan, et jah, mul on ja ma tahan ja ma teen selle järgmise variandi, mis ta välja pakub. see vist ka tundub kõrvalt vaadates rohkem pisiasjana, aga tegelikult on õudselt suur asi inimese kohta, keda keka tunnis alati viimasena rahvastepallimeeskonda valiti.

ja noh, last but not least võin täna ikkagi öelda: peapealseis on mu praktikas. keset põrandat veel ise jalgu üles ei saa, aga kui sein julgestuseks on või õpetaja aitab, siis juba saan, ja kui korra juba kohale jõuan, siis tasakaalus püsin täitsa tükk aega.

vasakul pilt, mille aasta alguses oma inspiratsioonitahvlile panin; paremal mina suvalisel novembriõhtul kontori sööklas kolleegidega hängimas

kuna mu spordiklubi pakub ka kätelseisutrenni ja ma ükskord käisin seal luuramas ja see oli üks lõbusamaid asju, mida olen elus teinud, siis… noh, vaatame, aga ma ei välista midagi.

* normaalne influencer oleks lihtsalt ühe instagrami video teinud selle kõige kohta. vanakooli blogija kahjuks raiskab hea clickbait-pealkirja ära nii, et ei pane sinna linkigi, mida klikkida.