arvasin, et suur elumuutus on kolida Inglismaalt Walesi, aga tegelikult muidugi on see pisiasi võrreldes sellega, et kolisin linnast maale. täpsemalt ühest Euroopa suurimast linnast alla 5000 elanikuga külla. (ma ausalt ei tea, kui palju siin tegelikult inimesi elab; väikseim omavalitsusüksus Walesis on community ja meie community‘s oli viimatise rahvaloenduse andmetel 6536 elanikku, aga see on kahe küla peale kokku.)
mõned asjad elus on läinud paremaks ja mõned… tahavad veel harjumist.
esimest korda aastate, aga võibolla kogu elu jooksul on mul vaja autot. see ärritab mind vähemalt esialgu kõvasti, sest mitte ükski koht, kuhu mul on vaja minna, ei ole mu vana elu mõistes _kaugel_. vastupidi, enamus asju jääb 5 kilomeetri raadiusesse. normaalne jalutus/rattasõidukaugus ju? aga… pooltesse neisse kohtadesse ei vii teed, kus ma julgeksin rattaga sõita, ja ometi võiks arvata, et 12 aastat Londoni liikluses on mind üsna julgeks teinud. ei, selgub, et suurlinn oma valgustatud tänavate, asulasiseste kiiruspiirangute ja üleüldiste ummikutega on titekas. aga kitsale käänulisele valgustamata maanteele, kus tohib sõita 60 mph (keegi küll vist ei sõida, ma ise ei saa seal autoga küll üle 30 kuidagi kätte) ma jalgrattaga lihtsalt ei lähe, isegi mitte selle üheainsa miili läbimiseks, mis see teejupp pikk on. ega ka jala. nii hakkangi kord nädalas gaidikoondustele sõitma autoga, 6 minutit üks ots. okei, see konkreetne commute ilmselt ei ole see, mis me planeedi selgroo murrab, aga nii tobe tundub ikkagi. küllap pikapeale harjun.
samas näiteks trenni (3.8 miili) või lähimasse linna (6 miili) või isegi jõe äärde ujuma (7.2 miili) saan rattaga okeilt – peale paari teeületuse ei ole maanteedel vaja sõita ja suurem osa ajast on isegi mingitsorti rattatee saadaval.
tähtsaid raamatukogusid on mu elus nüüd kaks. üks on tavaline avalik raamatukogu me oma külas, kodust 5 minutit jalutada. üsna pisike, aga armas ja sõbralik koht. lahtiolekuajad on veidi veidrad (näiteks teisipäeviti on nad suletud), aga iga kord, kui sinna satun, toimub seal midagi – vanainimesed mängivad Scrabble’it, mudilased ehitavad legodega, koolilapsed sebivad riiulite vahel ja läbivad mingit lugemisväljakutset. peaaegu ühtegi raamatut, mida ma laenutada tahan, seal ei ole, aga saab tellida teistest raamatukogudest – konsortsium ulatub üle mitme lähema krahvkonna ja kokku on valik päris hea. ja selle eest ei pea maksma! (Londonis maksin samal platvormil pakutava teenuse eest 50 penni raamatu kohta.) pärast umbes kaht nädalat olid mõlemal raamatukogutöötajal mu nägu ja nimi selged, nii et väga sujuvalt ulatatakse mulle mu tellitud raamatud kohe, kui uksest sisse astun.
raamatukogu kui kogukonna südame ees nägin esimes korda 12 aasta jooksul siin riigis ära ka selle Eesti tavalise sügisese vaatepildi, et keegi on tõstnud välja kasti õunu ja pannud sildi juurde, et palun võtke. olin alati arvanud, et brittidel pole seda kommet (või pole ülearu palju õunapuid), aga selgub, et lihtsalt Londonis ei jää inimestel aiasaadusi üle, maal ikka jääb!
teine raamatukogu on kõrvalkülas. mitte selles, millega moodustame community, ega ka mitte selles, kus on gaidid, ega selles, kus käin trennis. ühes… neljandas. sinna on umbes 3 miili ja sinna _peaaegu_ saab rattaga sõita, aga… see on pikem lugu, mida räägin teine kord.
see on hoopis teistsugune raamatukogu. lugejapilet on tasuline (no tehniliselt võttes ei ole, aga väga tungivalt palutakse igal aastal 10 naela annetada kulude katteks), raamatuid koju ei laenutata ja ma pole sealt seni leidnud ka ühtegi raamatut, mida laenata tahaks või lugeda viitsiks. aga!
see on töötegemise raamatukogu. wifi on olemas (mu koduküla raamatukogus mingitel arusaamatutel asjaoludel… ei ole. telefonilevi ka ei ole. mis on töötegemise jaoks muidugi omal moel kasulik, vähemalt mõnda sorti töö puhul), lauad-toolid-laualambid on olemas ja, mis peamine, kehtestatud on absoluutse vaikuse nõue.
raamatud riiulites käsitlevad eelkõige religioonilugu. neid, mis siin pildil näha, tohib lihtsalt laua peal lugeda, aga kõrvaltoas on köited, mis pärinevad William Gladstone’i (Briti peaminister millalgi 19. sajandil) isiklikust kollektsioonist ja nende jaoks tuleb võtta riiulist padi ja siis ainult padja peal võib avada. ma kunagi kindlasti proovin seda ka teha, juba elamuse mõttes… aga siiamaani olen põhiliselt ikkagi wifi ja vaikuse peal väljas. kui millalgi aasta lõpupoole satute lugema “Minu Sri Lankat” või “Minu Prantsusmaad”, siis vot sellises õhkkonnas on need lõpliku lihvi saanud. (blogida ma Gladstone’i raamatukogus ei tihka, sest minu klaviatuurikasutus teeb rohkem lärmi, kui seal sünnis on.)
Londonis käisin vahel British Librarys haruldasi raamatuid või vaikset tööõhkkonda otsimas, aga siinkohal küll küla võidab. muide, see imeline koht on iga päev õhtul kella kümneni avatud!
trennis käin peaaegu et Inglismaal, 100 meetrit piirist. sellega läks ka hästi – mind oli juba mõnda aega kummitanud mõte, et ma tahaks tegelikult teha Crossfiti, aga Londonis ei olnud ühtegi logistiliselt sobivat boksi ja jube kallis oli ka. siin leidsin suurema vaevata koha, mis, nagu öeldud, on rattaga ligipääsetav ja maksab oluliselt vähem. kolm korda olen ainult jõudnud käia, nii et vara vb hinnata, aga seni mulle hullult meeldib – hästi sõbralik vastuvõtt ja toetavad treenerid ja… toredad koerad. ma ei tea, kas see on Crossfiti värk või maainimeste värk või Walesi värk, aga alati on trenni ajal mõni koer saalis ringi hängimas. klubi omaniku koer näiteks on väike valge nähvits, kes on valmis banaaniampsu nimel trikke tegema ja kelle nimi on LOOMULIKULT Thor, sest… noh, ma ei tea, Crossfit?
ujumas saab käia jões (kolmveerand tundi rattaga) või meres (kolmveerand tundi autoga). mõlema puhul on mul tunne, et jube kaugel. Londonis oli tegelikult ka ujumiskohani vähemalt pool tundi, halvemal juhul (nädalavahetusel ühistranspordiga) tund, aga seal tundus, et nii hea lähedal. lisaks muidugi maainimene ujub tasuta. aga omal vastutusel.
aga kogu selle saab-rattaga-ei-saa-rattaga tema kokkuvõtteks: omg, kui mugav on elu, kui saab lihtsalt garaažiukse lahti teha ja jalgratta välja veeretada ja sõitma hakata! kindlasti elab maailmas ka linnades inimesi, kes nii teha saavad, aga Londonis küll ei ela.
whatever 
Kui ilus raamatukogu!
Igapäeva-sõite auto asemel motika või muu mootoriga kaherattalisega ei saaks teha?
saab, aga ei viitsi mingi kuue- või viieteistminutilise sõidu pärast kogu varustust selga ja maha ajada ju. nt mootorrattaga ujumas käia on täiesti mõttetu kepp (niiske keha peale on veel eriti raske kevlar-pükse või kaitsmevesti selga vedada).
sinna pimedale maanteejupile ma ausalt öeldes tsikliga ka väga ei kipu nagunii. üldse tuleb välja, et pole oma senises elus osanud tänavavalgust vääriliselt hinnata. imeline leiutis!
Ma ilmselgelt tean liiga vähe tsiklisõidust.
Siis järgmine variant on kohalike lühikeste sõitude jaoks väike elektriauto soetada.
ma ei tea, millist probleemi sina üritad lahendada, aga minu probleemi – et ma tahaks jalakäigu ja rattasõidu kaugusel olevatesse kohtadesse minna jala ja rattaga – ei lahenda paraku ka elektriauto :D
transpordihaldur on küll mõelnud ka väikese elektriauto peale (BMW i3 nt oleks vastuvõetav), aga otsustanud siiski selle vastu, sest:
olude muutumisel võivad kalkulatsioonid tulevikus muidugi muutuda.