suu laulab süda ootab millal pidu läbi saab

kuna diipe ja tähtsaid mõtteid, mis blogimist vääriksid, võingi ilmselt ootama jääda, siis… lihtsalt üks argipäeva kirjeldus. kui tast muud tolku pole, aitab ehk iseenda jaoks lati natuke madalamale lasta ja siis äkki õnnestub sel aastal jälle advendiblogimine. sest ema ikkagi tahab teada, “kuidas mul siin Walesis läheb”.

niisiis, selline neljapäev:

äratus on kl 7:30. ajan end püsti üsna vaevaliselt, sest eile tõmbasin kuskil seljas või õlas või kaelas mingi lihase ära. kui juba jalul olen, pole häda midagi, aga vot pikali heita, külge keerata ja üles tõusta on jube valus.

väljas on hästi ilus roosa päikesetõus, kraadiklaas näitab -3C ja murul on härmatis. ma olen lõunamaa inimene ja ei ole selliste oludega harjunud. muretsen natuke oma kompostiusside pärast, kes ka ei ole.

minu kord on hommikusööki teha. omlett. söögitegemise kõrvale tühjendan nõudepesumasina ja tõstan ukse tagant tuppa ja pakin lahti öösel saabunud köögiviljakasti. kohvi kõrvale loen lõpuni ühe raamatu ja teen Duolingo harjutusi. Wordle ja Connections täna meelde ei tule, õnneks mul ei ole kummaski ambitsiooni mingit streaki hoida.

kella 9:30ks plaanin jõuda trenni. õues on endiselt kõik härmas, kaasa arvatud see auto, millega muidu oleks võibolla kiusatus sõita. otsin esimest korda sel aastal välja mütsi ja kindad ja lähen võtan garaažist jalgratta. kõrvaklapid unustasin tuppa, nii et neile pean eraldi järele minema.

rattaga trenni on mingi… 20 minutit sõita äkki. liiga külm ei ole, aga nii mütsi kui kinnaste üle on hea meel. kuulan üht podcasti, kus on külaliseks austraalia poliitik Peter Malinauskas (nagu nimest arvatagi, leedu päritolu, kuigi ta ütleb, et kõik arvavad, et kreeka). tal on öelda igasuguseid päris huvitavaid asju, aga mina hämmeldun kuulates põhiliselt selle üle, kuidas on võimalik kõik täishäälikud tekstis asendada ä-ga ja ikkagi täiesti arusaadavat inglise keelt kõneleda selle juures. olen ju elus ennegi austraallastega kohtunud, aga nii paksu aktsenti pole enne nagu märganud. või võibolla on asi kontrastis saatejuhtide eriti britiliku inglise keelega.

see härmatis näeb madalas päikeses tegelikult hullult maaliline välja, aga mul ei ole aega peatuda ja kindaid käest võtta, et pilti teha. ja ega ei taha ka väga võtta, mul just hakkas parajalt soe. 

jõuan trennisaali parklasse, hakkan ratast oma tavapärase laternaposti külge lukustama ja avastan, et mul ei ole võtmeid kaasas. hmm, see oli see kõrvaklappide järele minemine… aga huvitav, kas ma jätsin nad ukse ette või viskasin vähemalt esikusse ukse kõrvale? lükkan ratta võimlasse sisse, selles hilishommikuses trennis ei ole tavaliselt kuigi palju inimesi ja ta ei jää seal kellelegi jalgu. kuigi ilmselt ei juhtuks temaga seal õues ka midagi, see on selline kant, kus suvalisi möödakäijaid ei ole.

trenni esimeses osas harjutame köieronimist. ma ei ole seda elus enne teinud. saan nõksu põhimõtteliselt kätte, aga väga kõrgele ei roni – piirajaks ei ole siin mu õla/seljavigastus (mis, nagu arvata oligi, pole endast pärast voodist tõusmist absoluutselt märku andnud), vaid ülakeha tugevus. ja nagu ütleb laulusalm – coming down is the hardest thing. treener soovitab võimalusel libistamise asemel alla ka ronida, olevat peopesade jaoks sõbralikum. aga  ma väga ei jaksa.

WOD teen enda jaoks nii kergeks, kui suudan – lõuatõmbed asendan sangpommitõstetega, burpeed teen astudes, mitte hüpates, ja sangpommivibutusteks valin ettenähtud 16 kg asemel 12 kg pommi, sest neid tuleb teha “’Murican style”, üles pea kohale välja, ja ma ei ole niisuguse versiooniga harjunud. sellest hoolimata lõpetan oma seti viimaste hulgas ja olen lõpuks täielik laip. vähemalt ei ole mu peopesad verised, ühel trennikaaslasel on. kuigi väikeste sõrmede peal väikesed villid ikkagi hiljem tuvastan sellest köiest.

koduteel pole kindaid enam vaja ja teen paar fotot ka, aga nüüd enam nii maaliline ei ole see kõik. vastu tuleb üks jõulukampsunis koer, seljal kiri “Santa Paws”.

Malinauskase intervjuu saab läbi ja algab uus poliitikapodcast, kus arutatakse eutanaasiaseaduse üle. ma väga ei viitsi seda kuulata ja mõtisklen hoopis raamatust, mille eile õhtul lõpetasin ja kus räägiti psühhosomaatilistest haigustest. huvitav, kas see (korduv) vigastus, mis ei sega vähemalgi määral trennitegemist, arvuti taga istumist ega koduseid toimetusi, aga ei lase mul 1) magada, 2) voodis lesides raamatut lugeda, 3) diivanil vedeldes telekat vaadata… tahab mulle midagi öelda?

jõuan koju ja leian oma võtmed ikkagi välisukse eest, väljastpoolt.

köögis on mu eile õhtul toidetud haputaignajuuretis saavutanud maksimaalse valmisoleku küpsetamiseks, aga leivapuudust hetkel majas ei ole. otsin välja ühe kaneelisaiade retsepti, mida olen ammu proovida tahtnud, see küll ütleb, et tee tainas õhtul ja küpseta hommikul, aga minu juuretis kindlasti õhtuni oodata ei taha… noh, kui ta nii äkiline on, saavad vast õhtuks küpsetusvalmis need saiad. segan taigna kokku – jah, ma olen ikka veel trenniriides ja pesemata, aga kuna kahe sõtkumiskorra vahel peab tainas pool tundi seisma, siis jõuan vahepeal duši alla ka. ja enne seda aknast märgata, et olen ratta õue unustanud, ja selle garaaži ära panna.

uksele koputab mingi gaasitehnik, kes on naabrimehe väljakutse peale kohale tulnud ja tahab igaks juhuks meie maja ka üle kontrollida, et kas lekib kusagilt midagi. ei leki.

kell 12:30 jõuan arvuti taha ja leian eest eile õhtul lahti jäetud tabid, mille ülesandeks on mulle meenutada, et ma pean vähemalt ühe töölekandideerimisavalduse ära saatma täna. ses mõttes pean, et ma tegin selle endale ülesandeks… juba eile, aga siis ei saatnud. kõik muud jupid on olemas, aga vaja on kirjutada kaaskiri ja omg, kuidas ma seda tegevust vihkan.

nii et – prokrastineerimist alga! mulle on eile õhtul ja täna hommikul saadetud kaks linki, millesarnaseid ma parematel päevadel isegi avada ei viitsi, sest üks on ligi pooletunnine video ja teine pea tunnine raadiosaade. no kas inimestel oleks raske selle heietamise asemel need asjad kuidagi… üles kirjutada, et ma saaksin nad 10 minutiga läbi lugeda, selmet poolteist tundi kulutada? aga kui alternatiiv on see pagana kaaskiri, siis noh, bring it on!

kuulan pajatust mardi- ja kadripäevast ja samal ajal nokitsen Goodreadsi raamatuid lisada, sest üks sõber palus. ja siis kuulan ultratöödeldud toidu kohta. midagi uut otseselt teada ei saa, aga kõigega olen nõus. vahepeal toob peika mulle arvuti taha juustuvõileiva (ei ole ultratöödeldud) ja raamatutega saab asi ühele poole ja lobisen veel veidi messengeris, kuni see toidusaade veel käib. taustal tiksub mure kaaskirja pärast. või üldisemalt selle pärast, et peaks ikkagi otsima endale mingi töö, aga kuigi ma olen päris hea töötegija, siis kahjuks jube halb tööotsija ja eelistan pigem… agressiivset ootamist. et äkki keegi tuleb ja lihtsalt annab mulle mingi sisulise ja toreda ja vajaliku töö teha.

mis ei ole ka olnud päris viljatu, selle lähenemise tulemusena on mul siin üks raamat toimetada. nii et vahetan prokrastineerimisel käiku, panen Pomodoro käima ja pühendan kaks tundi päris meeldivale tekstinokitsemisele. selle aja jooksul lendab aknast õudse mürinaga mööda kaks RAFi treeninglennukit ja vahepeal panen taimeri pausile ja käin (väga hilist) lõunat söömas.

nüüd on kell juba nii palju, et varsti (noh. tunni aja pärast) pean kodust ära minema, seega tundub, et kaaskirjaga pole nagu mõtet alustada. loen lõpuni viimased leheküljed ühest pooleliolnud raamatust ja kirjutan sellele Goodreadsi arvustuse. siis kirjutan veel ühe arvustuse hommikukohvi kõrvale voodis lõpetatud raamatule. siis veel kolmanda, eile õhtul lõpetatud raamatule… ja ongi aeg iganädalasse kõmri keele tundi minna. õnneks on auto päeva jooksul puhtaks ja kuivaks sulanud.

kuulan tee peal oma poliitikapodcasti edasi, aga eriti tähele ei pane, mida seal räägitakse. liiklus nõuab päris palju mu tähelepanu, maa pole pikk (14 miili, natuke üle 20 minuti), aga sõita tuleb valgustamata kaherealisel teel, kus kaugtulesid kasutada ei saa, sest kogu aeg tuleb keegi vastu, aga midagi ei näe ka ja kiirus on 70 miili tunnis. ja tee peale jääb üks selline ringristmik, kus ma pärast kolmekuulist harjutamist ikka iga kord ära eksin.

poolel teel meenub mulle, et unustasin kolledži uksekaardi maha. parklasse keerates meenub, et pastakat ka kaasa ei võtnud. kuna olen veidi juba hiljaks jäämas, püüan valida parkimiskoha parkla selles nurgas, kuhu ma kunagi muidu ei viitsi trügima minna, sest seal pole ruumi (aga see on uksele lähemal). leian viimase vaba koha ja pargin parempoolsele autole nii lähedale, et saan ise vaevu autost välja. aga uuesti ja paremini tagurdada pole ka nagu aega enam.

ukse ees näen ootamas Ianit, kes on käinud autos oma õpiku järel, uksekaardi klassi unustanud ja loodab järgmise saabuja peale. aga minul ju ka ei ole kaarti kaasas. õnneks on Stuart Iani kaarti laual märganud ja taipab talle vastu tulla, nii et saame majja sisse ja ei jää isegi eriti hiljaks.

parajasti on käimas iga tunni alguse küsimustering, kus õpetaja Huw küsib kõigilt, mida nad eile tegid ja mis homme plaanis on. keeleliselt see mulle raskusi ei valmista – ainus häda, et ma nagu ei tee eriti midagi kunagi ja seega on mu vastused jube igavad. seal tohib valetada ka, aga tühja koha pealt midagi välja mõelda on ju veel keerulisem kui tõtt rääkida. seega ütlen, et täna lugesin raamatut (mi wnes i ddarllen llyfr) ja homme lähen trenni (mi fydda i fynd i’r gampfa). keegi ei ole üllatunud.

saan kaks ja pool tundi ilma pastakata täitsa hästi hakkama, sest see ongi pigem rääkimise kui kirjutamise rõhuga kursus. teepausi ajal küsin Huwlt üle ühe asja, mis mind hiljuti lõpetatud kõmrikeelsest raamatust vaevama jäi – kas Walesi lapsed tõesti oma vanemaid teietavad? Huw kinnitab, et tänapäeval kohe kindlasti mitte ja et see ongi imelik raamat.

selleks ajaks, kui tund läbi saab, on terves parklas alles kolm autot. üks neist on minu oma ja üks blokeerib endiselt minu juhiust (jaa, ma tean, et ma ise parkisin nii, tema oli enne seal). autosse sisse pugemine osutub veel raskemaks, kui enne väljasaamine.

tagasisõidu ajal saab eelmine podcast läbi ja algab uus, aga selle helikvaliteet on selline, et maanteemüras teda hästi ei kuule. juttu on eelmise nädalalõpu tormist ja selle tekitatud üleujutustest Walesi lõunaosas. maitea, see on kõik nii masendav. ei mäleta enam, millal keegi mulle viimati auto- või rattasõidu kõrvale midagi… helget ja toredat jutustas.

kodus ootab mind juustuga üleküpsetatud ahjulõhe. kõht oligi hirmus tühi, eriti kuna tunni lõpus rääkisime pikalt sellest, mida keegi menüüst valiks, kui laupäeva õhtul takeawayd telliks (harjutasime tingivat kõneviisi, noh). takeaway on kõmri keeles muide têcawê – ei ole ju keeruline keel? :P

kaneelisaiade tainas läbib edukalt (või siis just kukub läbi?) mu nõiakatse – vettevisatud taignatükk vajub põhja, ei uju. aga see tähendab, et saia temast täna ei küpseta. panen taigna külmkappi, kus ta võibolla kerkib hommikuks parajaks, või kui ei, eks siis kergitan toas edasi, kuni vaja.

mingit kaaskirja ma nüüd kell kümme õhtul muidugi enam kirjutama ei hakka, homme ka päev. teen Duolingo õhtused harjutused ära ja siis loen voodis raamatut, kuni uni tuleb.

tegelt ei tundugi nagu, et mul oleks kogu selle rapsimise kõrvalt siin veel aega kuskil tööl käia.