aga samas kuidas võtta

need kaneelisaiad said lõpuks päris head. natuke hapukad, aga mulle see just meeldis, tasakaalustas magusust hästi.

juuretisega hapusaia küpsetama hakkasin ma siis, kui me olime otsutanud Londonist ära kolida ja saime aru, et me ei saa enam iga nädal oma lemmikpagarikojast oma lemmikleiba* osta. ma ei olnud enne kunagi viitsinud saiategu ette võtta, sest 1) olin kuulnud, et haputainas on hull mässamine ja elus muu jaoks enam ei jäägi siis aega, 2) ma ei ole elu sees ära õppinud pärmitaignast küpsetamist – see lihtsalt ei kerki mu käes – ja kahtlustasin, et juuretis on veel kapriissem.

tegin endale nullist juuretise ja hakkasin eksperimenteerima, esialgu oli sellega tõesti jahmerdamist üksjagu. ma küll lugesin haputaigna kohta läbi ühe raamatu ja mitu blogipostitust, aga ikkagi läks aega, enne kui õppisin poest valgusisalduse järgi jahu valima ja sain aru, et ma pean oma gaasiahju absoluutselt maksimaalsele temperatuurile keerama, et sai õigesti kerkiks. ja siis me kolisime ära ja pidin uue ahjuga otsast peale harjutama hakkama.

aga nüüd on mul nõks enamvähem käes. mis peamine, olen endale leidnud sellise retsepti ja süsteemi, mis ei nõua iga poole tunni tagant taimeri peale kuhugi jooksmist ega mingit erilist sõtkumist ega voltimist – segan lihtsalt õhtul taigna kokku, hommikul vormin, kergitan tunnikese ja siis küpsetan malmpotis saia valmis. kui keegi täpset juhendit tahab, küsige, ma võin kirja panna küll.

ja pole see juuretis ka nii pirtsakas midagi. kui mul parajasti küpsetamisplaane pole, lükkan ta külmkappi ja ootab seal, kuni teda jälle vaja läheb; kui tahan õhtul tainast teha, piisab, kui võtan ta hommikul välja ja toidan.

lisaks tavalisele hapusaiale saab juuretisest või tema jääkidest (toitmise eel tasub enamus vana juuretist tegelikult eest ära võtta ja ega seda ju ära ei viska, ikka läheb külmkappi ootele) teha pitsat, pannkooke ja igasuguseid küpsiseid; no ja neidsamu kaneelisaiu kasvõi. ükspäev leidsin ka päris ägeda retsepti “võileivasaia” jaoks – selle tainas tahab natuke sõtkumist, aga see-eest saab temast keeksivormis küpsetades normaalse viilutatava vormisaia, millel ei ole hiiglaslikke auke sees ja millest on tõesti päris ok teha näiteks kaasapakitavaid võileibu.

ja et kas saia lihtsalt poest ei võiks osta? ei, sest mulle ei maitse siinsed poesaiad üldse :( pealegi on hapusai kõhule palju parem!

* – igavene vaidlusküsimus: kas ingliskeelse sõna “bread” peaks tõlkima leivaks või saiaks? ma tegelikult nimetan seda, mida ma küpsetan, leivaks, aga see tekitab eestlastes nii palju segadust, et ei ole seda väärt. las ta siis olla hapusai.