täna oli meil selle aasta viimane gaidikoondus. seda peeti jõulupeo vormis kolme rühmaga koos ja korraldasid teise rühma juhid, nii et ma ei pidanud ise eriti midagi tegema (v.a. põgus hetk, mil mul tuli ühes mängus merileopardi rollis pingviine püüda. kätte sain väga vähe, sest, ee, merileopard ei peagi maismaal väga dünaamiline olema, eks?), nii et jõin teed, sõin mince pie’d, vaatlesin melu ja sain tõdeda, et ma olen nüüd lõpuks ometi kõigi oma gaidirühma tüdrukute nimed ja näod selgeks õppinud.
septembris oli tunne, et see hetk ei saabu iial. mu Londoni gaidirühm oli küll poole suurem, aga seal oli ohtralt Londonile omast… diversiteeti – oli mustanahalisi ja asiaate, oli punaseid juuksepahmakaid ja poisipäid, mõnel lapsel käis vastas pearätiga ema ja mõnel oimulokkidega isa, mõni ilmus koondusele otse jalkatrennist dressipükstes ja mõni erakooli vormiseelikus. lisaks olid nad kõik tõesti vanusevahemikus 10-14. nii et kui kõik nimed ka kohe meelde ei jäänud, polnud vähemalt raske tüdrukutel vahet teha.
siin pigem jõukas piiriäärses Walesi külakeses on küll ainult 16 gaidi, aga kümme neist on omavahel esmapilgul äravahetamiseni sarnased… pikkade sirgete blondide juustega inglise roosid, kes lisaks käivad kõik samas koolis ja samas klassis ja samades trennides (mis tunduvad sisaldavat ohtralt hundirattaid, kätelseise ja sildu) ja ühtmoodi riides ja osadel on ühesugused nimed ka (kaks Phoebet, kaks Alice’it ja Alisha – appi). ma olin alguses täitsa meeleheitel, sest suutsin kogu kambast eristada ainult kõige pikemat, kõige lühemat, kõige vanemat, ainsat tumedapäist… no ja teiste gaidijuhtide tütreid, kes on kumbki oma emaga äravahetamiseni sarnased.
lähemal vaatlusel muidugi on selgunud, et neil plikadel on ikka igaühel oma nägu ja iseloom ka olemas seal heledate tukkade all. läheb veel aega, kuni ma teile päris igaühe kohta neist midagi huvitavat öelda oskan, aga mu lemmikfakt on, et kaks mu gaidi tegelevad kunstratsutamisega. päriselt on olemas selline spordiala! sisaldab… neidsamu kätelseise ja sildu, aga liikuva hobuse seljas.
sellega võrreldes see, et mõned teised gaidid on osalenud kepphobusesõidu meistrivõistlustel, ei olegi nagu märkimisväärne enam.
uus aasta tõotab kindlasti uusi huvitavaid avastusi sel suunal, aga seni olen rahul, et teen lõpuks ometi ka Libbyl, Freyal ja Phoebel vahet… ja täis imetlust õpetajate suhtes, kes suudavad mingi nipiga oluliselt kiiremini saada selgeks rohkem kui ühe klassitäie nimed. vist ju.
whatever 
gaididest võib alati kirjutada, see nii huvitav teema =)
Mis on “safeguarding policy”…?
täpselt see, mis sa arvad, et olla võiks – dokument (või mitu), kus on kirjas, mida peab tegema ja mida ei tohi teha, et tagada kõigi gaidiorganisatsioonis osalevate laste ja täiskasvanute füüsiline, vaimne, digitaalne jne turvalisus. muuhulgas on seal sätestatud reeglid selle osas, kes, kus ja kas tohib jagada lastest tehtud (äratuntavaid) pilte. mina siin ilmselgelt ei tohi.
Mhmh… Meil siin on JJ-street värske hirmutav juhtum, kuidas lastega ei tohi töötada ega toimetada. Ainult et… sellest vist ei saanud mitte midagi peale mitme näpuviibutuse eri ametite suunast.
Soomes on see kepphobuste teema väga pop. Aga kunstratsutamisest ei teadnud ma mitte midagi. Väga osavad!
See postitus tuli justkui tellimise peale! Plaanisin just sult küsida, et kas sa gaididega ka uues kohas veel tegeled :) Ma mõtlen peaaegu iga laupäeva hommikul korraks su peale kui laps on taas minemas nende kõige väiksemate gaidide (Rainbow) rühma abistama (vabatahtliku tööna). Ta alustas sellega eelmisel kooliaastal, kui tegi Silver DofE programmi käigus 6 kuud, aga pärast otsustas ka sel kooliaastal jätkata, kuigi Gold level DofE programm jätkub alles järgmisest kooliaastast, sest sel aastal on neil põhikooli lõpetamine ja seega kogu aasta jooksul hullult palju õppimist ja eksameid. Vabatahtlikuks käib ta küll osaliselt sellepärast, et oma CV-le head täiendust saada ülikooli astumise tarbeks, aga talle tegelikult meeldib seal rohkem kui ta algul arvata oskas. Ta on nüüd Young Leader positsioonil.
Mul on lapse sõbrannade NIMEDEGA natuke sama probleem mis sul laste endi ära tundmisega. Nimelt kui mu laps algkoolis käis olid osade ta sõbrannade nimed Eva (iiva), Avy (eivi), Ava (eiva), Eve (iivi), Ivy (aivi), Aoife (ifaa)!!! No minu jaoks täielik ‘tongue twisters’. Kõik eestlase a-d ja e-d täiesti vastupidise hääldusega. Täitsa higistama võttis :D. Lõpuks siiski õppisin kuidagi need nimed ära nii, et pidevalt enam segamini ei läinud, aga siis sai algkool läbi ja ükski neist lastest ei pääsenud meie omaga samasse põhikooli. Lapse uue kooli sõbrannade nimedega saan ma õnneks hakkama…kuigi me naabritüdruku nimi on Eve, aga tema nimega saan ma nii kaua ilusti hakkama kui ma me Eesti tädi Ivi peale mõtlen :D
respekt G-le, Rainbowd on minu meelest täiesti juhitamatu stiihia :) nagu ka teine R-tähega sektsioon, Rangerid. gaidide 10-14 ja Browniede 7-10 on sellised magusad vanusevahemikud, aga allaseitsmesed ja üleneljateistkümnesed hirmutavad mind rohkem, kui ma avalikult tunnistada julgen! (ehkki mõned Rangerid – eelkõige need, kelle ma ise gaididena üles kavatanud olen – on ühekaupa väga toredad tüdrukud. aga mitmekesi koos, palun, ei:))