kaks korda kuus laupäeviti on mul Londonis kooriproovid, sest… kui oli see aeg, kui tuli ära otsustada, kas ja mis kooriga ma laulupeole püüan saada, siis mõtlesin, et aitab ka sellest Ryanairi või Eurostariga kooriproovis käimisest (Strasbourgis ja Bonnis ja kus veel) ja et otsiks midagi lähemat. nii et aasta alguses liitusin Ühendkuningriigi eestlaste segakooriga, mis käib koos Londoni Eesti majas. ja pool aastat hiljem kolisin Londonist ära.
natuke hea õnne ja suures osas ikkagi mu enda heade otsuste tulemusena on siit tegelikult võimalik täitsa kärmelt Notting Hilli jõuda – rong Chesterist Eustoni jaama sõidab parematel hetkedel kaks tundi ja kolm minutit. lisaks muidugi tuleb saada kodust Chesterisse ja Eustonist Eesti majja, esimene ots võtab natuke alla ja teine natuke üle poole tunni. kuus tundi reisimist ühe proovi nimel ei ole isegi mitte koori rekordi lähedal (meil üks daam käib Shetlandilt).
samas muidugi seda sõiduplaanijärgset kahte tundi rongiga ei ole ma elus kogenud… vist mitte kunagi. kui see olemas oleks, siis oleks see päris kiire sõit, sest vahemaa on 265 km. aga enamus ronge sõidab siiski natuke aeglasemalt (kaks ja veerand tundi või sinnakanti); alati ei ole sobival ajal otserongi ja tuleb kulutada lisaveerandtund ümberistumisele Crewe’s; ja last but not least, selle liini rongid lihtsalt alailma hilinevad või jäetakse üldse ära.
kindlasti oleks elus olukordi, kus selline asi tekitaks mulle suurt stressi. näiteks kui oleks vaja sellise rongiga sõita kuhugi lennujaama või jõuda mingile tähtsale töökohtumisele või mis asjalikke asju inimesed veel oma elus teevad. aga mina olen uskumatult zen siin, sest… ma olen nagunii terve oma laupäeva selle sõidu peale arvestanud ja mis seal ikka.
pilet maksab 109 naela. tööpäeviti on võimaik odavamaid variante ka leida, aga ma olen juba selgeks saanud, et laupäeval pole lootustki – kõige odavam pilet on ühtlasi kõige paindlikum ja kallim pilet, off-peak day return. ja muidugi see ei ole objektiivselt võttes odav, aga paraku sellised need rongipiletihinnad siin riigis on.
igatahes annab see pilet mulle võimaluse jooksvalt otsustada, millise rongi peale ma minna tahan ja viitsin. kui ma hommikul magada tahan, siis lähen rahulikult kümnese rongi peale, millega ma jõuan kl 13 algavasse proovi üsna kenasti täpselt. kui tahan enne linna peal hängida ja lõunat süüa, lähen kaheksase rongi peale. sellest varem küll ei viitsi keegi siin tõusta. (lõunat süüa tahan ma Londonis juba sellepärast, et omg mis valikud ja rahvusköögid! eile nt sõin jube head liibanoni toitu. Walesis on selliste võimalustega veidi kitsas käes.)
kooriproov lõppeb kl 17 ja ma alati olen selle aja peale piisavalt väsinud, et tahaks 18:02 rongiga koju sõita. no sama hästi võiks tahta… ma ei tea, Sigatüüka ekspressiga. see rong lihtsalt alati kas jääb ära või hilineb nii pikalt, et kõik järgmised rongid lähevad enne teda.
aga mis seal ikka. käin veel mõnes sedasorti poes, mida põhjainglastele ega waleslastele ei võimaldata, näiteks Mujis või John Lewises. söön veel midagi head (sushi! pad thai!). jalutan Bloomsburys või King’s Crossis. lõpuks ikka mingi rong sõidab õiges suunas ju.
rong on tegelikult päris hubane võimalus veeta 4+ tundi ühest päevast. loen raamatuid, vahel kuulan muusikat või podcasti, termosega on tee või kohv kaasas, mõni võiku või puuvili ka… ja mul ju muid plaane polnudki selleks päevaks.
ja kui lõpuks koju jõuan, tuleb magusaim osa sellest reisist: võtan lahti rongifirma Delay Repay veebilehe ja sisestan sinna täitsa ausalt, kui palju hiljem ma sel korral oma tavalise plaaniga võrreldes kohale jõudsin. raha antakse tagasi proportsionaalselt – veerand- kuni pooletunnise hilinemise puhul veerand selle otsa piletihinnast, kuni tunnise puhul pool ja ületunnise eest terve summa.
õhtu lõpuks on alati tunne, et… minu võit. sest ma sain Londonis käidud odavamalt kui 109 naela eest, laupäevasel päeval! ja kui juhtuks ükskord, et saan mõlemad otsad sõidetud vähem kui veerandtunnise hilinemisega – see oleks ju ka täielik lotovõit, sest selle tõenäosus on nii kaduvväike.
whatever 
Vaikusetsoonid rongides on huvitav seik, kas need on pigem 1. klassi reisijatele mõeldud vagunitest või võib juhtuda, et igas klassis? Ja kas hilinemine on reegel pigem Londist startides ja mõne konkreetse teenusepakkuja teema või võib see olla teema ka mujal piirkondades ja kõigil? Olen aru saanud, et seal on mitu erinevat teenusepakkujat, mitte 1 nagu meil.
tavaklassis on “quiet coach” kindlasti olemas (no vb mitte igal firmal ega igal liinil, aga neil pikematel otstel, mida mina sõidan), esimese klassi kohta ei teagi, ei ole sattunud sinna :)
hilinemise osas on meil jah teenusepakkujate… hierarhia, mida juhib kindlalt Avanti West Coast, mis teenindab paraku just seda suunda, kuhu minul kõige rohkem sõita on vaja (Londonist Manchesteri ja Lake Districti kaudu Glasgowsse).
aga ei ole ka ühtegi teist rongifirmat, mille puhul hilinemine kedagi otseselt üllataks :) põhjuseid, mis võivad seda tekitada, on nii palju, et jälle puhtalt tõenäosusteooria põhjal mõni ikka tabab. ilm kehv (leaves on track) või mingi foor katki (signalling failure) või keegi hüppab/kukub rongi ette (person on track) või lihtsalt ei viitsinud rongijuht või vagunisaatja kohale tulla (shortage of train crew).
selle viimasega on veel eriti palju nalja, sest paljude rongifirmade paljude töötajate lepingud on sellised, et pühapäeviti töötamine on vabatahtlik ja panustatakse lihtsalt sellele, et ületunnitasu motiveerib inimesi siiski kohale tulema. aga kui on eriti kehv ilm või telekas põnev jalkamäng või lihtsalt jõuluaeg, siis kõik on pigem nagu et: ah, las ta jääb, ega mul seda raha nii vähe ka ei ole. ja tulebki lihtsalt sõidud ära jätta ja inimestele piletiraha tagasi maksta. need vähesed rongid, mis ikkagi sõidavad, on siis ülerahvastatud ja hilinevad ja… ükskord mul konkreetselt juhtus nii, et kuskil keset Põhja-Inglismaad (Oxenholme’is, kui tahta täpne olla) teatas rongijuht, et selles rongis on liiga palju inimesi ja tema nii raske rongiga sõita ei saa ja seega seisame siin nüüd niikaua, kuni osa reisijaid maha läheb. aga selle jõllitamisvõistluse ta kaotas, keegi ei nõustunud minema.
Aitäh! Väga lõbus lugemine!
Ma millegipärast arvasin, et nii peen teema nagu quiet coach on 1. klassis ainult. Ilmselt satun millaski sõitma kuskile-sinna-ei-tea-kuhu ja teades oma õpetaja juttudest kui suur patt on see kui sa 3h sõidu ajal “vaikses vagunis” paar sõna oma reisikaaslasega vahetad. Eriti kui sa ei sosista või juhtumisi oled väga vali klahvitoksija läptopis :D Ta sõidab palju rongidega ja no pea iga kord on teemaks see, kuidas küll ameerika turist haigutas valjult või siis keegi kuulas liiga valjusti klappidest muusikat ja kuidas tema jälle pidi “pssst” tegema :D Aga eriti hull pidi olema see, kui tuleb paar ameerika turisti ja otsustab teekonna vältel mõnusasti juttu puhuda! Patt ja puhastustuli, ma ütlen. Nii et mul on juba kerge mure, et kas ma ikka oskan käituda.
Ma oma 16 UK aastaga olen ka peast nii palju britt, et ma vihastaks end siniseks, kui keegi quiet coachis juttu hakkaks puhuma. Seda viha muidugi väljendatakse vaid põlglike pilkude ja mõne üksiku “psst”-ga. :D Ehk siis pole vaja väga muretseda. Isegi kui paned seal millegagi pange, ei juhtu muud midagi, kui et keegi ehk kõõritab su suunas. :D
Ma pigem loodan, et saab selliseid vaguneid vältida :)
Või on neil muid eeliseid peale vaikuse?
Ma ei tea. Mu jaoks vaikus ongi see eelis. :D
Aga kui tahaks kuulata kellegi telefonikõnet ja/või muusikat või ise lobiseda, siis võib alati istuda vagunis, kus ei ole quiet coachi silti. :)
kusjuures õige britt ei kõõrita isegi mitte sinu suunas, vaid demonstratiivselt selle “quiet coach” sildi suunas :D ja kui see ei aita, siis on veel võimalus kaaskannatajate pilke püüda ja vastastikku ohates pead vangutada. aga liiga kõvasti ohata ei tasu, sest quiet coach ikkagi!
Täpselt nii ta kirjeldas 😀
hee, väga meeleolukas kirjeldus :)
Twitteris oli üksvahe hästi populaarne Ukraina raudtee konto, kus esitati vabandusi stiilis “raudtee sai selles-ja-selles lõigus raketirünnakus kannatada, palume väga vabandust, selle liini rong hilineb pool tundi” ja siis käisid britid seal muudkui kommenteerimas, et “kas te meie raudteed ei taha korraldama tulla? meil isegi ei pommitata ja ikka jäävad rongid rohkem hiljaks!”
Tundub, et rongijuhtidel saigi villand pühapäevasest töötamisest. Jäi silma, et kuulutasid kuni maikuuni streigi lausa, et pühapäevadel ei sõida. Ja valitsus pakkus heldelt pühadeajaks lahendust.
Sa elad ikka täitsa põhja Walesis. Ma arvasin, et oled rohkem Aberystwythi kandis. A see oli ilmselgelt mingi minu oma illusioon :D
John Lewisest tunnen ma siin Torontos küll puudust vahel.
jaah, see oligi see enda hea otsus, millele postituses viitasin – kuigi oleks ju tore elada Aberystwythis või Caernarfonis, tundus ikkagi mõistlik sättida end mõne rahvusvahelise lennujaama ja enamvähem kiire raudteeühenduse levialasse :) nii et ma olen tõesti Chesterist kohe üle piiri ja mul on tunne, et logistika mõttes enam palju paremini ei saaks Walesis paikneda.
“lõpuks ikka mingi rong sõidab õiges suunas ju.”
jääb üle oodata, kuni sa proovid seda nippi, mis “Kolmes mehes paadis” –
“Läksime siis ülemisele platvormile, nägime vedurijuhti ja küsisime, kas ta sõidab Kingstoni. Vedurijuht vastas, et ta ei ole selles muidugi päris kindel, aga arvatavasti sõidab. Igal juhul, kui ta ei sõida 11.05 Kingstoni, siis on päris kindel, et ta sõidab 9.32 Virginia Vetele või 10.00 Wighti saarele või kuskile sinna kanti, ja me saame sihtkoha teada, kui oleme päral. Pakkusime talle poolekroonilist ja käisime peale, et ta sõidaks 11.05 Kingstoni.
“Mitte keegi sellel liinil,” ütlesime, “ei tea, mis rong see on või kuhu ta läheb. Teie tunnete teed, sõitke märkamatult minema ja viige meid Kingstoni.”
“Ma tõesti ei tea, härrased,” vastas see õilis noormees, “aga küllap mõni rong sinna ikka minema peab; eks ma siis tee seda. Andke see poolekrooniline siia.”
Nii jõudsime mööda Edelaraudteed Londonist Kingstoni.
Saime hiljem teada, et see rong, millega me sõitsime, oli tegelikult Exeteri postirong, ja et nad olid seda mitu tundi Waterloo jaamas taga otsinud ja keegi ei teadnud, mis temast oli saanud.”
Ühtlasi sain nüüd aru, et vähemalt see Briti raudtee kirjeldus on seal puhas realism.