sõbranna saatis mulle täna toreda artikli maamajas vanavara hulgast leitud ajakirjast “Majapidaja”, aastast 1911. tema loal jagan teiegagi, sest tarkuseteri leiab siit rohkem kui ühe, aga lisaks ka tarvilist täiendust tervisehoolitsuse alasele sõnavarale.
(just loen Timo Palo “Jäist teekonda”, kus suusa- ja süstaretkele põhjapooluselt Teravmägedele pakiti kaasa eelkõige rasvast ja süsivesikutest koosnev toit. wäga pisut munawalge-aineid!)
tänase postituse toob teieni eelkõige muidugi Helen (ja kaudselt tema kollektsionäärist äiapapa, kellest selline varandus maha jäi), aga samavõrra peame tänama ka vanaema Aitat, kes millalgi juba enne mu kaheksandat eluaastat postuleeris, et haritud inimene peab ühevõrra hästi lugema nii tavalist kui gooti kirja, ja praeguseks kahjuks unustusse vajunud nimedega 20. sajandi alguse naistekaautoreid, kelle teosed motiveerisid mind… haritud inimeseks saama. loetud lood on kõik meelest läinud, aga tähed on mu peas alles!
whatever 
Aitäh vanaemadele/vanaisadele, kes omal ajal haritusse panustasid. Meil oli perekonna piibel (1864 või oli 1861 väljalase), mida alates 5ndast eluaastast lugesin. Eeskuju nakatab…vanaisa luges ja lapsed teatavasti kopeerivad täiskasvanute elu/olu kuni teatud eani.
KurtzMahler tuleb nimena meelde. Kirjaviisis pole kindel, aga gooti kirjas lugusid mahajäetud maalossides, kus metsavaht või keegi selline päästis päeva, mäletan küll.
Vot järgmine kord tsiteerin vanaema Aitat kui sunnin kaheksandikke iseseisvusmanifesti lugema!