lugejad küsivad: kuidas töötab nimekiri asjadest, mida (tohib) osta?
mul ta töötab kuidagi… iseenesest, st seal ei ole tegelikult mingit tõsist teadust või struktuuri taga ja ma ei ole mingeid reegleid otseselt sõnastanud.
üldiselt on selle nimekirja eesmärk eelkõige ikkagi pigem vältida asjade ostmist. sest noh, eks ole neid (asju) juba kogunenud ka elu jooksul ja ma võrdlemisi tihti mängin seda mõttemängu, et mis saaks, kui ei oleks enam kunagi võimalik ühtegi juurde hankida. et kaua saaks niiviisi hakkama ja kust esimesena king pigistama hakkaks. (kingadest igatahes mitte. mul isegi ei ole üle mõistuse palju jalanõusid, aga eeldusel, et mu jalanumber jääb samaks, saaks ilmselt konkreetselt elu lõpuni hakkama olemasolevatega. lihtsalt ära tüütavad ja mood ja maitse muutub ja nii neid jälle juurde tulebki. aga tegelikult mis mõte sellel on.)
nii et alustuseks, jah, kui mul tekib mõte, et tahaks mingi uue asja osta, siis ma panen selle mõtte kirja ja lasen tal natuke oodata. see muidugi ei kehti toidu ja esmatarbekaupade kohta. šampooni ja toidukilet ikka ostan, kui kodus otsa saab. (marie kondo õpetuste kohaselt aga: enne ka ei osta. st sedasorti asjade varusid mul kapis ei ole.) aga kui tekib soov osta mõni raamat või riidehilp või kunsti- või spordi- või majapidamistarve… eelkõige tuleb meeles pidada, et ühegi sellise asjaga ei ole kunagi kiire, eks. kui ma olen siiamaani hakkama saanud ilma, ütleme, polariseeritud suusaprillide või pitsakivita, siis ilmselgelt saan täna ja homme ka veel! niisiis, läheb nimekirja.
edasi on suht rahulik, kuni see mõte mingitel asjaoludel uuesti tuleb. miks ta tuleb? kas mul on seda asja päriselt nüüd kohe praegu tarvis (no et iga kord pitsat tehes mõtlen, et ikka kehv on niiviisi)? kas ma nägin müügil midagi eriti sobivat või eriti sobiva hinnaga? hea küll, ma ostan siis. aga teate, õudselt harva tuleb seesama asi lihtsalt iseenesest mitu korda pähe!
tihemini juhtub seda, et ma satun poodi või kuulutab keegi kuskil veebis välja soodusmüügi või küsib keegi, mida ma jõulu- või sünnipäevakingiks tahan… ja ma teen oma nimekirja lahti ja loen seda tõelise hämminguga. päriselt ka tahtsin endale jaapani uhmrit? miks? mis ma teinud oleks sellega? mul üks uhmer juba on ja ma ei kasuta sedagi ülemäära tihti. ok, nüüd meenub, seda soovitas oma Masterclassi loengus Alice Waters ja see tundus tol hetkel jube hea idee. aga selle loengu vaatamisest on üle kahe aasta möödas ja kordagi ei ole köögis tulnud seda mõtet, et oleks nüüd see suribachi, küll siis uhmerdaks. tõmban uhmri nimekirjast maha ja hingan kergendunult, et see karikas minust mööda läks.
aga muidu jah need poed ja lemmikbrändide allahindlused ja sellised olukorrad, ma oleks ausalt öeldes täitsa abitu muidu, sest minu jaoks on müügil leiduvate kaupade hulk ikkagi täiesti hoomamatu ja kuidagi ma pean kitsendama, et mida ma seal isegi vaatan. siis on abiks, kui nimekiri informeerib mind, et ma olen vajalikuks pidanud kevadjaki, kummikute ja viisakate mustade pükste hankimist. see viitab, et pesuosakonda nt pole mõtet minna. ja et ma võin spordiriideid ju vaadata (ma vaatan spordiriideid alati hea meelega, need on nii ilusad kuidagi!), aga lõpuks ohkan ikka, et “aga mul ei ole siit ju midagi vaja”.
mingid asjad elavad selles nimekirjas suht turvaliselt juba mitu aastat umbes selle mõttega, et ma ostan nad küll, aga alles siis, kui päriselt tarvis hakkab minema. need suusaprillid näiteks, ja kohe nende kõrval uued lumelauasidemed. ostan kohe, kui järgmise lauareisi jaoks piletid ära olen broneerinud! ainult et see talv jälle vist ei jõua selleni. või siis üks konkreetne pidulik kleit, mida proovisin poes ja meeldis ja panin kirja, et kui peaks tulema mingi nii pidulik üritus, siis tean täpselt, mis mudel ja värv ja suurus netist tellida. aasta jooksul pole tulnud. praegu vaatan, et ta on mõnevõrra alla hinnatud (pole enam väga uus mudel ju), aga mitte nii palju, et oleks mõtet kappi seisma osta.
muidugi ma pole ka kivist tehtud ja ikka tuleb ette, et osavalt sihitud sooduskampaania murrab mu ja ostan ikkagi veel ühed trenniretuusid või vesivärvid, milleta oleks veel tükk aega hakkama saanud. aga see on ausalt pigem erand kui reegel!
selle aasta lõpuks on mu ostunimekirjas järel 18 asja ja ma arvan, et ma uue aasta märkmikku kirjutan neist ümber 8. ülejäänud on pigem jälle sellised… jaapani uhmrid.
whatever 
huh. Mulgi on palju jalanõusid, aga ikkagi on vahel konkreetselt vaja midagi uut, sest just seda konkreetset tüüpi jalanõu on omadega läbi. Näiteks tantsusussid või madala kontsaga / ilma kontsata poolsaapad, millega siin kliimas suurem osa sügis-talv-kevadest kõige praktilisem on käia. Kingsepp paikab mingi ajani, aga siis ei saa enam tema ka.
Ühed tantsusussid seisid lõpuks ainult teibi abiga koos, kuni loobusin. Seejärel olid ühed väga head, mida ei jõudnud lõpuni kanda, sest nad läksid ühel eriti magamatul tantsuõpetuskäigul kaotsi. Nüüd on kolmandad, aga pole nii mugavad nagu need kaotsiläinud, nii et kui ma peaks nonde taolised kuskilt uuesti leidma, soetaksin nad ikkagi – kasutaks trennis ja need kolmandad vähemmugavad, aga viisakamad jätaks esinemiste tarbeks.
ep kord imestas, miks mul on nii palju sügis-talvesaapaid korraga _vaja_, ma siis seletasin, et olenevalt sellest, mis jalavigastus mul parajasti tunda annab, saan suhteliselt valuvabalt käia kas ühtede, teiste või kolmandatega. Liiga kaua samadega järjest käia, hakkab midagi juba puhtalt sellest valutama, aga muidu on umbes nii, et kui valutab kannakõõlus – on vaja kontsa; valutab pöid – on vaja madalat, laia ninaga; valutab pöid teisest kohast – on vaja nii jäika saabast, et ei laseks varvastel üle painduda ja vbla just tihedamalt neid varbaid koos hoida.
aga isegi erivajadusi kõrvale jättes – kui lörtsi sajab, pole ju kasu sellest, et on veel sandaalid olemas, ja +30 kraadiga pole kasu talvesaabastest.
aga mul ongi olemas nii sandaalid kui talvesaapad, mõlemaid isegi rohkem kui üks paar. jätkub julgelt veel kümneteks lörtsi- ja kuumahooaegadeks. (püüan muidugi ka piirata lörtsipiirkondades veedetavat aega. nt on mul Eestis ühed saapad, mis on pärast 12 aastat ikka nagu uued, sest kannan neid max kord aastas max 2 nädalat.)
mis ei tähenda, et ma ikkagi uusi ei ostaks vahel. aga kui peaks tabama kogu jalatsitööstuse kokkukukkumine või sõda või tohutu vaesus, siis paljajalu ma ikkagi ei jää (ok, siis ilmselt tekib kiusatus mõned kingad leivajahu või muude oluliste ressursside vastu vahetada, nii et lõpuks äkki jään ka).
Sinu (ja minu) suguste pärast jookseb tarbimisele üles ehitatud lääne majandussüsteem kokku :P
Issand, kui hea mõte. Ma vist hakkan ka nii tegema. Muidu veel kuidagi saan, aga mis hilpudesse puutub, siis kaotan vahel täieliklt mõõdutunde.
Tahan ka ostunimekirja!!! Aga selleks, et oleks meeles asju osta, kui poodi satun.
See nimekiri on mul telefonis olemas, muidu jääks ka mõni asi mitu poeraundi ostmata.
Aga selle lubava nimekirja peab ka endale sisse töötama ikkagi. Aitäh seletuse eest!
Nii tore, et sellest pikemalt kirjutasid! Ma mõtlen päris palju selle üle, et mida mul tõesti päriselt vaja on ja mille ostmist kaalun selle pärast, et on tahtmine ja võimalus ja kas selle teise kategooria peaks realiseerima või mitte. Et mitu paari trenniretuuse on mõistlik. Või jooksutosse. Või sooje villaseid asju. Nii et ühest küljest loen huviga selle kohta, kuidas inimesed kalduvad minimalismi poole, aga samas ikka on asju, mis naudingut pakuvad. Nii et jah ostukeelunimekirjad on teema. Nagu ka nimekirjad, mis tuletaksid meelde, mida vaja on, ja hea on teiste inimeste lähenemistest ideid saada.