kaks tähtsat asja on minuga veebruaris juba juhtuda jõudnud:
esiteks lõpetasin otsustavalt Duolingo kasutamise. sain kätte 4-aastase streaki ja kõik vimplid, mis neil mulle pakkuda oli. viimane neist aastatest oli nagunii ainult vana materjali kordamine, sest kõmri keele kursus sai otsa juba tüki aja eest. teate, päris imelik on ühel päeval lihtsalt enam mitte teha midagi, mida oled neli aastat iga päev teinud!
teiseks… täna, täpselt seitse kuud pärast Walesi kolimist leidsin lõpuks ometi üles inimesed, kes kõmri keelt päriselt räägivad. nagu, lihtsalt sellepärast, et tahavad, esimese valikuna.
täitsa uskumatu, kui raske oli sellesse punkti jõuda. ma elan päris aktiivset sotsiaalset elu siin, käin trennis ja kõmri keele tunnis ja gaidides ja isegi kogukonnakooriga ühinesin, lootuses, et kohtun mõne inimesega, kes tunnistaks, et ta räägib kõmri keelt emakeelena või on selle vähemalt koolis päriselt ka selgeks saanud. aga ei, jätkuvalt avaldan hoopis mina kõigile muljet sellega, et ma üldse üritangi. ja kui ma siis olen küsinud, et kus ometi on need 500 kuni 800 tuhat keeleoskajat, kes siin maal erinevatel andmetel peaks leiduma, siis kõik vangutavad kahetsevalt pead ja ütlevad, et jah, siinkandis tõesti mitte, proovi Caernarfonit äkki. Caernarfon on Walesi teises servas!
konkreetselt kõmrikeelne koor on üks asi, mida ma olen aktiivselt otsinud juba kuude kaupa, ja ma lihtsalt ei leia, sest mul ei ole õnnestunud õigesse keele- ja kultuuriruumi sisse murda end.
aga sel aastal toimub meie naabermaakonnas Wrecsamis Eisteddfod – ma ei jaksa ega oskagi seda kontseptsiooni hetkel lahti seletada, aga põhimõtteliselt iga-aastane ülemaaline kõmri kultuuri festival. ja kuidagi sain jaole, et otsitakse kohalikke lauljaid suurde projektikoori, ja muidugi panin end kirja. absoluutselt ette kujutamata, mis juhtuma hakkab, aga selles mõttes üsna enesekindlalt, et kooris laulmine on küll üks asi, mille ma olen elus hästi selgeks saanud. seda võin teha ükskõik mis keeles.
juhtus see, et astusin uksest sisse ja mult küsiti: “Pa llais dach chi?” ja sel hetkel sain ma aru, et ma ikkagi ei osanud oodata, et nüüd hakkamegi kõmri keeles _vestlema_. aga tulin toime, st vähemalt kahele esimesele vestluspartnerile isegi ei reetnud, et ma tegelikult ei oska seda keelt. sellele küsijale vastasin, et alt (õnneks tuleb välja, et neil kas ei ole või nad ei kasuta häälerühmade jaoks omakeelseid nimesid, ikka on soprano ja alto ja tenor ja bass) ja teisele ütlesin kenasti täislausega oma nime ja no teate… see ei ole ikkagi okei, et mul läks SEITSE kuud, et saada üldse võimalus midagi sellist teha. (muidugi me räägime keeletunnis ka jõudumööda kõmri keeles, aga see on teistmoodi.)
edasise smalltalki käigus lähedalistuvate daamidega mu fassaad muidugi murenes ja üsna kähku olin sunnitud tunnistama, et olen ikkagi “siaradwr newydd” (otsetõlkes “uus rääkija”, väljend, mida praegusel ajal eelistatakse kasutada nende kohta, kes keelt alles õpivad – arvatakse, et “algaja” või “õpilane” mõjuvad ehk patroniseerivalt) ja huvitavamate teemade juures inglise keelele üle minema. aga daamid osutusid peaaegu kõik õpetajannadeks ja ei teinud mu elu liiga lihtsaks, vastates ikkagi põhiliselt kõmri keeles ja siis kontrollides, kui palju ma aru sain:)
ametlik osa läks enamvähem samas vaimus – kuna tegu oli koori esimese kogunemisega, siis rääkisid igasugused korraldajad ja lavastajad ja heliloojad ja dirigendid, mida nad meist õieti tahavad, ja seda kõike ikkagi kõmri keeles, tehes lõpus mõnelauselise ingliskeelse kokkuvõtte. ainult Duolingo ja iganädalase keeletunni varal oleks ma seal küll üsna abitu olnud, aga õnneks olen viimastel kuudel vaadanud ohjeldamatus koguses kõmrikeelset televisiooni (põhiliselt küll tõsielusarjade vormis:P) ja kuulanud autos BBC Radio Cymrut, nii et ühtteist ma saan ikka aru ka sellisest suulisest tekstist, mis ei ole otseselt uue kõneleja jaoks kohandatud.
ja ikkagi. seitse kuud.
laulud on muidu toredad ja ma arvan, et tuleb äge projekt sellest. mingi… 150 inimest oli kokku tulnud, neist vähemalt kolmandik mehed – selgelt näha, et Walesis on kõva meeskoorimuusika traditsioon. ja ma sain õpetajaprouadelt ka vihje, kust ikkagi leida endale see kõmrikeelne koor natuke lähemalt kui Caernarfonist :)
whatever 
kuidagi nii hea meel on seda lugeda.
Nii hoida! <3