Kuu: juuli 2025

mäletate, kuidas ma veebruaris läksin laulma koori, kus nii laulud kui proovid on kõmrikeelsed?

tibude lugemise aeg saabub järgmise nädala lõpus, mil me hoolega ettevalmistatud suurprojekt lavale jõuab. ja nii keele- kui kultuurikümbluse osas on see pool aastat mu jaoks väga hästi asja ette läinud. olen saanud uusi tuttavaid, harjutanud end Duolingo-häälduselt kohalikule dialektile ümber, omandanud hulga (võimalik, et edaspidi kasutut) sõnavara, harjutanud väga heade dirigentide käe all ja leidnud endale koori, kus saan edasi laulda ka siis, kui sellesuvine suurpidu läbi saab.

ühesõnaga, nüüd ma tunnen end siin juba piisavalt mugavalt, et esitada ka mõned kaebused.

alustuseks – ei esimesel proovil veebruari alguses ega ka veel päris mitmel järgneval ei saanud ma ju tegelikult eriti täpselt aru, mis toimub. mõtlesin, et teen lihtsalt enamvähem kõik kaasa, mida teised teevad, ja kui päris häda käes, küsin kelleltki üle. mingit häda otseselt ei tekkinud tükk aega. aga pikapeale hakkas selguma, et me ei harjuta mitte üheks asjaks, vaid kaheks – lisaks muusikalilaadsele jalgpalliteemalisele lavastusele, mida esitame Eisteddfodil kahel õhtul, on plaanis veel ka cymanfa.

vot just nimelt cymanfa, sest sellest mõistest ei ole ingliskeelset varianti olemas ja kõik, kes sellest räägivad, kasutavad ka ingliskeelses kokkuvõttes kõmrikeelset sõna. sõnaraamat annab tõlkeks “assembly” ja see ei tee asja just paremaks. mis assembly, kuskohas, mis toimub, miks? ainus, millest ma aru sain, oli see, et cymanfa on Eisteddfodil kavas pühapäeva õhtul ja et selle jaoks tuli meil selgeks õppida kaks (väga ilusat!) kirikulaulu, millel tõesti oli üsna teistmoodi vaib kui kogu sellel jalgpallilavastusel. dirigent oli ka teine.

kas oleks olnud aeg üle küsida – no võibolla, aga mul oli tähtsamaid asju ka küsida inimestelt ja pealegi rääkisid kõik minuga nii hoolega kõmri keelt, et ma püüdsin hoida miinimumi peal need hetked, kui ikkagi inglise keelele üle läksin. ja ma absoluutselt ei olnud valmis kõmrikeelseks seletuseks, sest kognitiivne ülekoormus oli tegelikult päris suur niigi.

aga siis kuskil maikuus läksin laulma ka teise koori, kus enamus liikmeid on ikkagi ingliskeelsed – ja juba teises proovis tuli mu juurde üks bass, ütles, et nägi mind pühapäeval Eisteddfodi kooris ja küsis, kuidas see tundub mulle. ohh! kolme kuu jooksul kogunenud frustratsiooni sain järsku välja elada, kui tunnistasin, et väga tore on, aga et ma ei saa ikka pool aega mitte millestki aru ja MIS PAGANA ASI ON CYMANFA?

Kim oli väga mõistev ja ütles, et jaa, tema ka ei ole kõmrikeelses kultuuriruumis üles kasvanud ja et cymanfat teab ta ainult tänu oma abikaasale, kes on lapsest saadik asja sees olnud. proua isegi korraldab ja juhatab cymanfasid!

no vot tuleb välja, et cymanfa on selline ettevõtmine, kus inimesed tulevad kokku ja laulavad koos kirikulaule. (või mis see eestikeelne sõna õieti on, kui inglise keeles on hymn ja kõmri keeles emyn? kas koraal on mingi teine asi?) neljal häälel, dirigendiga, kes võib vajadusel kogu peo seisma panna ja öelda, et kuulge, sõbrad, see läks küll metsa, teeme uuesti ja paremini. palvetamist vm jumalasõna sinna juurde ei toimu, kuigi aset leida võib see laulupidu kirikus või kabelis. aga ei pruugi. võib näiteks toimuda Eisteddfodi käigus ehk siis mudasel põllul ajutises telgis – mis, selgub, ongi meil augusti alguses plaanis.

peenemate cymanfade jaoks trükitakse spetsiaalsed lauluraamatud, kus kõik selle korra laulud sees on. aga mõnikord öeldakse lihtsalt ette, mis laulud plaanis on, ja palutakse neil, kellel kodus olemas, oma noodid kaasa võtta. ja NÜÜD me jõuame selleni, mille üle ma tegelikult protesteerida tahtsin! sest vaadake, kuidas näeb välja iga viimne kui laul igas viimases kui cymanfa laulikus:

tähendab, vb inimesele, kes muidu väga noodist ei laula, tundub see kõik okei, aga… kust ma isegi alustan.

ilmselgelt saab siit laulikust seda laulu laulda inimene, kes teab KAS sõnu VÕI viisi (ja mitte lihtsalt viisi, vaid oma partiid) peast. aga kui mõlemat oleks vaja lugeda, siis kuidas nagu? ma pole taibanud enne vaadata, aga kas on võimalik, et kõik kabelikultuuriga üles kasvanud kõmrid on… kõõrdsilmsed?

ja teine küsimus muidugi on see… alternatiivne notatsioon parempoolsel leheküljel. selle kohta teadis Kim rääkida, et vanasti siinkandi koolides õpetati seda ja et ilmselt leidub veel inimesi, kes oskavad seda ka lugeda, aga mitte eriti palju :) see on iseenesest üsna põnev, sest meenutab minu lapsepõlves kasutatud jo-le-mi süsteemi, mis nüüd vist ka põhjalikult moest on läinud? ainult et tuleb välja – ja mina ausalt enne ei teadnud – et ingliskeelses kultuuriruumis kasutatakse do-re-mid relatiivse noodisüsteemina (vaadake, seal on alguses kirjas, et la=e). (muidugi nutikam inimene vb oleks selle “Helisevat muusikat” vaadates läbi hammustanud millalgi viimase 40 aasta jooksul või nii.) aga noodid nootideks, ma ei suuda küll välja mõelda, mismoodi seda rütmi mõttes lugema peaks.

tulles tagasi selle juurde, et mille üle ma siis ikkagi kaeban – umbes nädal aega tagasi jõudis mulle kohale, et minu osalemine Eisteddfodi cymanfal ei piirdu kahe laulu esitamisega koorina (ehkki see vist on see, mille eest publikult raha kasseeritakse), vaid mult ikkagi oodatakse terve lauliku jagu nendes teistes lauludes osalemist ka. eilses proovis laulsime nad siis kõik korra läbi. ja noh, vastus sellele, kuidas kõmrid seda teevad, on ikkagi see, et nad on neid laule eluaeg laulnud ja need on neil peas. neljal häälel! vot see on koorilaulukultuur.

kuna pea kõigi viiside autoriteks on kas mõni Hughes, Williams või Roberts, siis on ilmselge, et mina poleks neid kunagi enne kuulnud olnud ka siis, kui ma ei oleks suurema osa oma elust püüdnud kirikusse sattumist aktiivselt vältida. (kuigi peab nentima, et kui meie kirikutes ka nii ilusasti lauldaks, äkki ma siis oleksin selle vältimisega vähem vaeva näinud.) ühte laulu teadsin siiski enne ka! see on Sibeliuse “Finlandia”, mille pealkiri on viisakalt samaks jäetud, aga tekst palub siiski issanda õnnistust kaunile Kõmrimaale, niipalju kui ma siit ilma sõnaraamatuta aru saan :D

lugesin ükspäev kokku, mitu korda ma olen laulupeol esinejana käinud. tegelikult lugesin lausa kahel päeval, sest esimesel korral sain kümme üld- ja noortepidu kokku, aga siis hakkasin kirja panema, millised just, ja enam ei tulnud nii palju. kui 1991. aasta “Laulusillad” hulka lugeda, siis oleks ikkagi kümme, aga no ma ei tea. vist pean ikkagi leppima sellega, et alles järgmisel korral on ümmargune number.

aga selle loendamise käigus lugesin jälle omaenda blogi arhiivi tükk aega, sest esiteks ma 2007. aastal juba panin kõik selleks ajaks käidud peod kirja ja teiseks üldse tuli sealt välja igasuguseid huvitavaid asju, mis mul olid ammu meelest läinud (näiteks et ma juba aastal 2011 nentisin, et aasta 2004 ei tule enam kunagi tagasi, ja see on siiamaani ka tõeks osutunud). tervitused Kittyle aastal 2034, kes ilmselt ühel hetkel on õudselt tänulik, et ma seepeale ikkagi otsustasin ka sellest aastast mingigi märgi maha jätta, kuigi üldse ei viitsi kirjutada tegelt!

asjad, mida ma tahan mäletada 2025. aasta laulupeost:

– kuidas esimesse eelproovi minnes astusin lauluväljakule hetkel, mil lastekoorid harjutasid laval Heino Kaljuste “Ringmängulaulu”, ja mul oleks äärepealt tulnud esimene liigutuspisar, sest mina laulsin seda laulu lastekooriga 1994. aasta laulupeol. see on see lugu, et “toa teeks ma endal tamme alla”.

– uus liikumisjuht, kelle kohta ma alguses arvasin, et ta ei oska teha seda “nüüd keerame kõik ümber ja astume kolm astet kõrgemale” asja, aga siis leidsin Õhtulehest temaga tehtud intervjuu, kust selgus, et ta lihtsalt ei taha. seetõttu jäin avaühendkooris puha ette platsi peale ja esimest korda laulupidude ajaloos sellisesse kohta, kust dirigenti tõesti kohe üldse ei näinud. olin sellest väga nördinud, aga sain oma revanši järgmisel päeval, kui segakoorid ikkagi laululavale ära ei mahtunud ja uus poiss oli sunnitud Margus Luuri klassika välja tooma. siis olin küll, et “told you so”. sest no ma ei tea, laulupidu on ikkagi traditsioonidega üritus ja selle põhialuseid ei saa niisama heast peast muuta. õnneks lava taga rivistas koore endiselt Laine Jänes (ma tean, et tal on juba ammu mingi teine nimi, las see jääb), kes on seda teinud minu meelest terve mu eluaeg (ok, vaatasin järele ja pole veel 20 aastatki).

– see halastamatu efektiivsus, millega kogu laulupeorongkäik täpselt selle liikumise tempos ära toideti. ma arvan küll, et see käis eelmisel korral ka juba samamoodi, aga sellest on kuus aastat möödas ja ma pole kirja pannud ja seega ei mäleta enam. igal juhul juba selle operatsiooni nägemise nimel tasub peole lauljana tulla, mitte publikuna. (supp ise on ka muidugi väga hea.)

– viipekeeletõlge, mida sattusin vastavalt ekraanilt nägema sümfooniaorkestrite esinemise ajal ja jäingi võlutult jälgima, sest… kes üldse teadis, et instrumentaalmuusikat saab ka viipekeelde tõlkida?

– kuidas me kõik hetkeks uskusime, et oleme Neeme Järvi surnuks laulnud.

– kuidas laulupeoõhtud – kaks päeva iga mõne aasta tagant – on need ainsad hetked, kus eestlased ühistranspordis üksteisega juttu räägivad. mul näiteks oli bussis tore vestlus Hiiumaa rahvarõivaste teemal ja siis pärast trammis kuulsin valikkooride meestelt, et neil ka ikkagi ei olnud laval piisavalt ruumi.

– kuidas Triin Koch juhatas “Tuljakut” kiiremini kui kunagi varem (eelkõige igasuguste traditsiooniliste pauside ja aeglustuste ärajätmise teel)… ja siis läks see lugu koori soovil kordamisele ja samuti koori soovil veel kiiremini.

– et ma olen küll mõnevõrra leebunud lipulehvitamise ja mesipuupoolelendamise osas, aga minu meelest ei pea olema tingimata kõik ärkamise ajad ja mesipuud ja põhjamaad ja maarjamaad jne alati kavas. kui me tahame, siis me laulame neid niisama oma rõõmuks lõpus, ja me ei pea alati kõiki tahtma.

– aga ühesõnaga jah, ma ikkagi nüüd lõpuks olen nõus tunnistama, et laulupidu on veidike ikkagi isamaaline üritus ka ja et see on okei. (ühtegi lippu siiski keeldusin kaasa võtmast, aga samas olen maru tänulik koorikaaslastele, kellel olid lisaks Eesti lippudele olemas ka Ühendkuningriigi omad, millest oli tohutult abi, et neid rivistusalalt üles leida ja ikkagi koos lavale jõuda.)

– et selle peo (isamaaline) liigutuspisarakoht jõudis minu jaoks kätte alles Ehala/Tungla “Sa oled ainus” kolmandas salmis – “meil ühine on tänane ja eilne, kus mõni viiv näis suure imena”. vot see on see, millest ma viimasel ajal Eesti riigiga seoses palju mõtlen. et kui hämmastav on, et see üldse olemas on.

– nii et vb ma kolme aasta pärast tulen ise ka lipuga juba. või isegi mitmega.

– või siis ka mitte. hetk selleaastasest rongkäigust, kus koorikaaslane Khobi (eestlasest ema ja ghanalasest isa Londonis sündinud ja kasvanud poeg) sattus kandma suurt Ühendkuningriigi lippu ja oli sellest ise suures hämmingus. “This is the most British thing I’ve ever done in my life. I’m not sure how I feel about it.”

– siiski, üks liigutuspisar oli veel. see oli siis, kui kuus tuhat mudilast ja Liisi Koikson laulsid – jälle muidugi Leelo Tungla tekstiga – et “siin ta on, see minu kodu” ja see kodu seisis neil keset nii lume- kui aastasadu ja see oli, noh, lihtsalt ilus.

mõtlesin, et kas paneks mõne pildi ka, aga tuleb välja, et täpselt kuue aasta eest olen juba postitanud nii vaate lõpuühendkoori vasakust servast publikule kui vaate II aldist segakooride reedesele proovile. ja no ausõna, sel aastal tegin samadel hetkedel samadest kohtadest täpselt samasugused kaadrid. mitte midagi ei ole muutunud ja ei muutu ka, kuni ma soprani (vähetõenäoline) või tenori (pole välistatud) häälerühma üle ei lähe.

aga mul on olemas pilt sellest, kuidas ma Laine (rõdul, punases) juhendamisel rivistuseks valmistun!