lugesin ükspäev kokku, mitu korda ma olen laulupeol esinejana käinud. tegelikult lugesin lausa kahel päeval, sest esimesel korral sain kümme üld- ja noortepidu kokku, aga siis hakkasin kirja panema, millised just, ja enam ei tulnud nii palju. kui 1991. aasta “Laulusillad” hulka lugeda, siis oleks ikkagi kümme, aga no ma ei tea. vist pean ikkagi leppima sellega, et alles järgmisel korral on ümmargune number.
aga selle loendamise käigus lugesin jälle omaenda blogi arhiivi tükk aega, sest esiteks ma 2007. aastal juba panin kõik selleks ajaks käidud peod kirja ja teiseks üldse tuli sealt välja igasuguseid huvitavaid asju, mis mul olid ammu meelest läinud (näiteks et ma juba aastal 2011 nentisin, et aasta 2004 ei tule enam kunagi tagasi, ja see on siiamaani ka tõeks osutunud). tervitused Kittyle aastal 2034, kes ilmselt ühel hetkel on õudselt tänulik, et ma seepeale ikkagi otsustasin ka sellest aastast mingigi märgi maha jätta, kuigi üldse ei viitsi kirjutada tegelt!
asjad, mida ma tahan mäletada 2025. aasta laulupeost:
– kuidas esimesse eelproovi minnes astusin lauluväljakule hetkel, mil lastekoorid harjutasid laval Heino Kaljuste “Ringmängulaulu”, ja mul oleks äärepealt tulnud esimene liigutuspisar, sest mina laulsin seda laulu lastekooriga 1994. aasta laulupeol. see on see lugu, et “toa teeks ma endal tamme alla”.
– uus liikumisjuht, kelle kohta ma alguses arvasin, et ta ei oska teha seda “nüüd keerame kõik ümber ja astume kolm astet kõrgemale” asja, aga siis leidsin Õhtulehest temaga tehtud intervjuu, kust selgus, et ta lihtsalt ei taha. seetõttu jäin avaühendkooris puha ette platsi peale ja esimest korda laulupidude ajaloos sellisesse kohta, kust dirigenti tõesti kohe üldse ei näinud. olin sellest väga nördinud, aga sain oma revanši järgmisel päeval, kui segakoorid ikkagi laululavale ära ei mahtunud ja uus poiss oli sunnitud Margus Luuri klassika välja tooma. siis olin küll, et “told you so”. sest no ma ei tea, laulupidu on ikkagi traditsioonidega üritus ja selle põhialuseid ei saa niisama heast peast muuta. õnneks lava taga rivistas koore endiselt Laine Jänes (ma tean, et tal on juba ammu mingi teine nimi, las see jääb), kes on seda teinud minu meelest terve mu eluaeg (ok, vaatasin järele ja pole veel 20 aastatki).
– see halastamatu efektiivsus, millega kogu laulupeorongkäik täpselt selle liikumise tempos ära toideti. ma arvan küll, et see käis eelmisel korral ka juba samamoodi, aga sellest on kuus aastat möödas ja ma pole kirja pannud ja seega ei mäleta enam. igal juhul juba selle operatsiooni nägemise nimel tasub peole lauljana tulla, mitte publikuna. (supp ise on ka muidugi väga hea.)
– viipekeeletõlge, mida sattusin vastavalt ekraanilt nägema sümfooniaorkestrite esinemise ajal ja jäingi võlutult jälgima, sest… kes üldse teadis, et instrumentaalmuusikat saab ka viipekeelde tõlkida?
– kuidas me kõik hetkeks uskusime, et oleme Neeme Järvi surnuks laulnud.
– kuidas laulupeoõhtud – kaks päeva iga mõne aasta tagant – on need ainsad hetked, kus eestlased ühistranspordis üksteisega juttu räägivad. mul näiteks oli bussis tore vestlus Hiiumaa rahvarõivaste teemal ja siis pärast trammis kuulsin valikkooride meestelt, et neil ka ikkagi ei olnud laval piisavalt ruumi.
– kuidas Triin Koch juhatas “Tuljakut” kiiremini kui kunagi varem (eelkõige igasuguste traditsiooniliste pauside ja aeglustuste ärajätmise teel)… ja siis läks see lugu koori soovil kordamisele ja samuti koori soovil veel kiiremini.
– et ma olen küll mõnevõrra leebunud lipulehvitamise ja mesipuupoolelendamise osas, aga minu meelest ei pea olema tingimata kõik ärkamise ajad ja mesipuud ja põhjamaad ja maarjamaad jne alati kavas. kui me tahame, siis me laulame neid niisama oma rõõmuks lõpus, ja me ei pea alati kõiki tahtma.
– aga ühesõnaga jah, ma ikkagi nüüd lõpuks olen nõus tunnistama, et laulupidu on veidike ikkagi isamaaline üritus ka ja et see on okei. (ühtegi lippu siiski keeldusin kaasa võtmast, aga samas olen maru tänulik koorikaaslastele, kellel olid lisaks Eesti lippudele olemas ka Ühendkuningriigi omad, millest oli tohutult abi, et neid rivistusalalt üles leida ja ikkagi koos lavale jõuda.)
– et selle peo (isamaaline) liigutuspisarakoht jõudis minu jaoks kätte alles Ehala/Tungla “Sa oled ainus” kolmandas salmis – “meil ühine on tänane ja eilne, kus mõni viiv näis suure imena”. vot see on see, millest ma viimasel ajal Eesti riigiga seoses palju mõtlen. et kui hämmastav on, et see üldse olemas on.
– nii et vb ma kolme aasta pärast tulen ise ka lipuga juba. või isegi mitmega.
– või siis ka mitte. hetk selleaastasest rongkäigust, kus koorikaaslane Khobi (eestlasest ema ja ghanalasest isa Londonis sündinud ja kasvanud poeg) sattus kandma suurt Ühendkuningriigi lippu ja oli sellest ise suures hämmingus. “This is the most British thing I’ve ever done in my life. I’m not sure how I feel about it.”
– siiski, üks liigutuspisar oli veel. see oli siis, kui kuus tuhat mudilast ja Liisi Koikson laulsid – jälle muidugi Leelo Tungla tekstiga – et “siin ta on, see minu kodu” ja see kodu seisis neil keset nii lume- kui aastasadu ja see oli, noh, lihtsalt ilus.
mõtlesin, et kas paneks mõne pildi ka, aga tuleb välja, et täpselt kuue aasta eest olen juba postitanud nii vaate lõpuühendkoori vasakust servast publikule kui vaate II aldist segakooride reedesele proovile. ja no ausõna, sel aastal tegin samadel hetkedel samadest kohtadest täpselt samasugused kaadrid. mitte midagi ei ole muutunud ja ei muutu ka, kuni ma soprani (vähetõenäoline) või tenori (pole välistatud) häälerühma üle ei lähe.
aga mul on olemas pilt sellest, kuidas ma Laine (rõdul, punases) juhendamisel rivistuseks valmistun!
whatever 