mind hoia põuetaskus supersuure hoolega

banaani-šokolaadijäätis Peningi kaupluse taustal

seda küsimust, et “millist eesti toitu sa välismaal elades kõige rohkem igatsed?” on mult aastate jooksul ikka küsitud ja see vastus on aastate jooksul muutunud ka. näiteks Eesti juustu ja Kalevi komme ma harjumusest ja nostalgia mõttes ikka ostan kaasa ja lasen külalistel endale tuua, aga tegelikult ausalt öeldes saan nüüdseks juba täitsa hästi ilma hakkama, eriti juustu osas. kohukesed ja must leib ja kilud ja Selveri maksapasteet ootavad kõik kenasti Eestis, kuni ma järgmine kord jälle tulen. (üldse, mis värk on sellega, et kiluleib on nüüd järsku pidulik ja isamaaline toit – kuidas ja millal see juhtus?)

viimastel aastatel olen oma traditsioonilisel suvelõpu-eestiskäigul kohvri täitnud hoopis kukeseente ja õuntega. eriti õuntega, sest selliste maitsetega õunu nagu valge klaar ja kuldrenett ja mis nad iganes on, siin lihtsalt ei ole.

aga siis üks asi, millele viimase aasta jooksul olen mitu korda sattunud mõtlema, on… jäätis. nagu lihtsalt see tavaline pulga- või vahvlijäätis, mille ostad supermarketist või bensujaamast või külapoest või R-kioskist või kasvõi muuseumi piletikassast. (kas te olete kunagi sellele mõelnud, et Eestis on muuseumipoodides jäätisekülmikud?! ma just praegu sain aru, et see on maailma kontekstis pigem nagu ebatavaline asi.)

ühesõnaga jah, et kui mult on küsitud, mis Eesti toitu ma igatsen, siis ma viimasel ajal olen neile jäätisest rääkinud. sellest, et Eestis saab jäätist VALIDA, kõigis neis ülalnimetatud kohtades ja veel paljudes muudes ka. et igal pool on vähemalt üks, aga reeglina mitu sügavkülmikut täis sedasorti jäätist, mida saab osta ühekaupa ja hakata kohe poeuksel sööma ja mis maksab euro kuni kolm ja et kuigi igal inimesel on oma lemmikjäätised, siis mitte keegi ei ole neid kõiki söönud, sest neid on nii palju ja kogu aeg tuleb uusi juurde (ja eeldatavasti kaob ka vanu eest). ja et tegelikult ikkagi ei ole normaalne see brittide versioon, et igal pool on valida ainult kolme eri maitsega Magnumi vahel ja see ongi kõik. okei, supermarketist saab pappkarbis kolme- või neljakaupa mingeid omabrändi mahlapulki ka.

küsijad selle peale tavaliselt elavnevad ja hakkavad mulle rääkima mõnest oma lemmikjäätisekohvikust, kus saab “jumala head itaalia gelatot! ja nii palju eri maitseid, üle kümne! ükskord ma sain seal RABARBERIjäätist, see oli imeline!” ja ma saan aru, et nad ei saa aru, ja ma ei jaksa rohkem seletada.

aga kui ma nüüd sõitsin Eestisse kümneks täispäevaks (ja ma tegelt ei mäleta, millal ma viimati nii pikalt järjest Eestis olin suvisel ajal), siis mõtlesin, et millal veel, ja seadsin korraliku mõõdetava eesmärgi: süüa 20 eri jäätist, soovitavalt sellist, mida enne pole söönud.

10/10 soovitan, üks paremaid projekte, mis elus olen läbi viinud! raske ei olnud, keeruline ei olnud. kõik, kellele rääkisin, elasid kaasa ja rääkisid oma lemmikjäätistest ja olid vajadusel seltsiks ja toeks. seda hetke, et poleks enam jäätist tahtnud, ei tulnud, aga seda hetke, et “tahaks veel rohkem jäätist”, ka ei tulnud :) valikud otsa ei saanud ja sain endale lubada seda, et ei söönud ühtegi piparmündi- ega karamellijäätist, sest need maitsed lihtsalt pole mu lemmikud.

mis ma siis ära tegin ja teada sain:

  • üldvõitja selgus tegelikult juba neljandal päeval, kui leidsin Pirita Rimist Jäämari (Jäämarja?) maapähkli-vaarikajäätise ja nentisin, et palju paremaks üks jäätis enam minna ei saa. tõesti ei läinudki.
  • auväärse teise koha annan jäätisele Reaalne, sest see oli tõesti maitsev ja punane sõstar/rabarber on täpselt sedasorti kombo, millest ma räägin, kui ma räägin, et eestlased ikka oskavad jäätisemaitseid leiutada.
  • kõige kehvem oli minu meelest Väikese Tomi Kroko – õuna- ja kirsiglasuur kõlas palju paremini kui maitses ja üldse tundus see kõik maiuse kohta kahtlaselt tervislik. kuigi mingi jäätis selle mahlapulga südames siiski olemas oli.
  • kõige lapsepõlvemaitselisem oli Premia 40% vähema suhkruga jäätis (nimi pole küll suurem asi sellel) – täpselt nii maitses minu meelest see kõige tavalisem valge ilma glasuurita plombiir. lapsena ma küll millegipärast arvasin, et see on jäätisepulga maitse, mitte jäätise enda.
  • the one that got away – mu vennapojal õnnestus Peningi kauplusest skoorida limonaaditäidisega Väike Tom ja ma tahtsin ka hirmsasti sellist, aga järgmisel korral, kui Peningisse sattusin (vb see sattumine ei olnud ka päris juhuslik), seda seal enam polnud ja kuskilt mujalt ma ka ei leidnud.
  • Peningi pood oli tõesti üks neist kohtadest, kust ostsin kaks jäätist, ja see on… külastamist väärt asutus. ma rohkem ei tahakski midagi öelda, aga kui jääb see koht elus ette, siis ärge sõitke peatumata mööda.
  • kaks jäätist tulid ka R-kioskist (bussijaama ja lennujaama omadest), kaks muuseumipoodidest (Rotermanni soolalao ja vabaõhumuuseumi omadest), kaks söögikohtadest (Kolu kõrts ja NOP), üks tanklast ja üks sõbra sügavkülmikust. ülejäänud kümme supermarketitest (Rimi, Prisma, Selver, Maxima). kuhugi ma spetsiaalselt jäätise jahile ei läinud (no vb see teine ring Peningi kauplust välja arvata), lihstalt astusin sisse kohtadesse, mis muude tegemiste käigus tee peale jäid, aga õnneks mul on vaheldusrikkad tegemised.
  • pulgajäätisi sõin rohkem kui vahvlijäätisi, sest viimased hakkasid kiiresti tunduma hirmus suured. eraldi kiidusõnad siinkohal ka kõigile Väikese Tomi jäätistele, mis on normaalses mõõdus, st väikesed :)
  • kui mulle alguses tundus, et Eestis on tohutu hulk jäätisetootjaid, siis tegelikult sõin 80% ulatuses ikkagi ainult Premia ja Balbiino tooteid (täpselt pooleks, täiesti planeerimatult). 15% oli Jäämari ja 5% (noh, üks jäätis) La Muu.
20 pilti 20 jäätisest
imekombel oli meeles igast jäätisest pilt ka teha!

mis muidu teie lemmikjäätised on? ja kas te olete kunagi mõelnud sellele, et selline jäätisevalik nagu Eestis ei ole tegelikult päris normaalne?

Lisa kommentaar