Ma tegin muide autokooli teooriaeksami täna ära. Ühtegi vale vastust ei olnud, palju õnne mulle. Aga autoteema on kuum. Kalkari meelest on ilma autota olemise põhiline häda see, et ühistranspordis peab kokku puutuma inimeste/loomade/juurviljadega, kellega ta kokku puutuda ei taha. Aga minul on hoopis selline jutt – ühistransport on minu meelest autotaolemise juures kõige vähemhalb … Loe edasi “halfway around the world”
Ma tegin muide autokooli teooriaeksami täna ära. Ühtegi vale vastust ei olnud, palju õnne mulle. Aga autoteema on kuum.
Kalkari meelest on ilma autota olemise põhiline häda see, et ühistranspordis peab kokku puutuma inimeste/loomade/juurviljadega, kellega ta kokku puutuda ei taha. Aga minul on hoopis selline jutt – ühistransport on minu meelest autotaolemise juures kõige vähemhalb asi (ok, jalgrattasõit on veel vähem halb). Ütleme nii, et siinkohal teeb Mõigu Kalamajale 1:0 ära:)
Kõige hullem on hoopis see, et tihti tuleb ette teiste inimeste autodega sõitmist ja vat seda ma ei või kannatada silmaotsastki. Look who’s talking, jah? Vat mul on selline teooria: võõrastes autodes sõitmiseks on inimesele antud limiit, umbkaudu üks ring ümber maakera, 40 000 km. Mina olen enda oma nüüdseks ära raisanud. Midagi üle 30 000 km häälega mööda Euroopat, oluline osa mu metsiku nooruse jooksul häälega Tallinna ja Tartu vahel ja siis mingi murdosa sõprade ja tuttavatega. Nüüd on kõik.
Kui ma olen sunnitud kedagi paluma “äkki sa saad mu peale võtta,” tabab mind iiveldushoog. Kui ma kuskil tänavanurgal külmetan või kodus närviliselt kella vaatan ja seda pealevõtjat ootan, tunnen ma end alandatuna. (Ja alati tuleb oodata. Autoinimesed, erinevalt bussiinimestest, elavad vaba graafiku alusel. Nende 18.30 on suvaline ajavahemik 18.45 ja 21.00 vahel.) Kui ma istun autos ja kannatan autoomaniku sigaretisuitsu, kohutava muusikavaliku või talumatu temperatuurieelistuse all, tuleb mulle nutt peale. Ma ei taha! Ma tahan tellida takso ja maksta kinni õiguse muusikat tellida, nii otseses kui kaudses mõttes!
Ainus auto peale takso, kus ma end veel hästi tunnen, on õppesõiduauto. Selle eest ma teatavasti ka maksan.
Kui ma veel hääletasin nagu segane, oli mu põhiargumendiks alati see, et raha pole, aga minna on hirmsasti vaja. (Ma ju käisin alati asja pärast, mitte niisama seiklemas. Välja arvatud see üks kuulsusetu kord, kui me Eleniga pidime Hispaaniasse minema, aga Varssavist tagasi pöörasime.) Nüüd on väärtushinnangud nii palju muutunud, et ma leian tihti: kui raha pole, siis pole ka minna vaja. Jah, ma jätan tihti asju tegemata selle nimel, et ei peaks võõrastes autodes sõitma.
Ja tihti ma teen asju selle nimel. Asi, mida ma eriti tihti teen, on külgboksi harjutamine Premia jäähalli taga õppesõiduplatsil. Homme jälle:P
whatever 