Autor: kitty

kindlalt veel ei tea öelda, aga kahtlustan, et olen kolinud eelmisest kehvemasse kliimasse. miks kahtlustan: sest 1) sel talvel on juba kaks korda lumi maha tulnud, 2) selgub, et kõigil inimestel siin on majapidamises kelgud ja nad ei karda neid kasutada.

(mitte et peaks kartma, aga kui teel kohaliku kõrgeima tipu suunas – Moel Famau, 555 meetrit üle merepinna – möödus meist otsustaval sammul kolm salvokatega täismeest ja nendega koos tihe kanepipilv, siis mõtlesin küll korra järele, et kas mul mäepäästeteenistuse telefoninumber on olemas. ehkki nii madalates küngastes vist tuleb ikka tavaline kiirabi kutsuda.)

sinna mäe otsa suundusime plaaniga vaadet vaadata, aga oli udune ja vihma lund lörtsi midagi sadas ja kuigi kaugele ei näinud. see-eest tasus vaadata lähedale.

kliimapagulast selline asjade käik muidugi otseselt ei rõõmusta, aga samas kohe kolima ka jälle ei hakka ju. sooje riidekihte mul matkaja ja mootorratturina esialgu varuks on ja esimest korda sai Suurbritannias õue ka mu talvel-Eestis-käimise-jope. kõik mu talvesaapad elavad paraku permanentselt Tallinnas, nii et kui seda lörtsis sumpamist veel palju ette tuleb, peab vist ühed juurde ostma. aga kelku ma küll hankida ei kavatse!

mul, märkmikuga inimesel, on muidugi olemas aastaeesmärkide nimekiri, ja kuigi vahepeal tundus, et ma tegin kõik oma eluplaanid käigu pealt ümber, saab siiski öelda, et enamus neid eesmärke sai täidetud ka. võibolla see näitab, et ma ei seadnud piisavalt kõrgeid sihte, sest vähemalt tagantjärele tundub, et need asjad oleksid juhtunud nagunii (no kas ma oleks jätnud mõne oma reisidest tegemata, kui seda poleks eesmärgina kirjas olnud? tegelt võibolla, sest teisi inimesi õhutasin neid kaasa tegema just argumendiga, et peab, sest mu nimekiri ütleb nii). lisaks tegin ma ära päris mitu päris suurt asja, mida jaanuaris ei osanud küll ette näha. näiteks kolisin teisele maale. ja toimetasin kolm raamatut!

neist asjadest, mis päriselt pingutamist nõudsid, jäi mitu tükki tegemata. näiteks kätel seisma ma ei õppinud (isegi ei üritanud tbh) ja kui tagurpidi uisutamisega veel kuhugi jõudsin, siis pidurdamist ikka selgeks ei saanud. tantsutrenni ei läinud (aga samas tõi elu mu teele Crossfiti, mis arvatavasti viib varem või hiljem selle kätelseisuni ka). investeerimiseesmärgid kah töötul inimesel päriselt ei täitunud.

aga üks selline eesmärk mul sel aastal ikka oli, mille saavutamise nimel tegin süstemaatiliselt tööd ja jõudsingi sihile. see oli: vaadata ära kõik Hayao Miyazaki filmid.

kui selle idee eelmise aasta detsembris sõnastasin, selgus kohe uusaastapidustuste käigus, et inimesi on kaht sorti. need, kes küsivad “miyamisasi?” ja ka seletamise järel nendivad, et ei ole elus kuulnud ei sellisest režissöörist ega ühestki tema animefilmist; ja need, kellel läheb silm särama ja kes hakkavad reastama oma kolme lemmik-Miyazakit, aga siis küsivad, kas võib viie või äkki isegi kümneni laiendada ja kas teised Studio Ghibli filmid ka loevad. kui kusagil on ka kolmas sort, siis neid inimesi ma 2024. aasta jooksul ei kohanud.

igatahes alustasin jaanuaris seisust, kus ma olin näinud ainult “Totorot” (sedagi napilt mõni nädal varem) ja pidin kõigepealt googeldama, mis filme ja kui palju Miyazaki üldse teinud on. see ei ole ka lihtne ülesanne, sest sõltub, kuidas lugeda, aga kenasti 12 tükki on animeeritud mängufilme, mille ta on ise nii kirjutanud kui lavastanud, nii et otsustasin, et neid siis vaatan.

lõppes see asi muidugi detsembrikuise filmimaratoniga, mis omakorda kulmineerus sellega, et veel vahetult enne jõule nuiasin vennalapsi, et nad minuga koos “Ponyot” (eelviimane nägemata film) vaataksid, ja esimesel jõulupühal vaatasin üksinda “Porco Rossot”, mis tundus kirjelduste põhjal nii veider, et kes teine seda ikka näha tahab (tegelt oli päris tore). ja “The Castle of Cagliostro” jäi nägemata, sest seda Netflixis pole. aga ma loen oma Miyazaki-eesmärgi sellest hoolimata täidetuks ja siin on minu isiklik top3:

1. “Minu naaber Totoro”. ma enne arvasin, et ma pole päris kindel, mis mu lemmik neist kõigist oli, aga kui vennapoeg pärast Ponyot küsis, kas ma vaataksin nendega ehk veel mõnda Miyazaki filmi, siis vastasin hetkegi mõtlemata, et Totorot alati (ja kohe vaatasime ka, nii et ma olen nüüd kõiki neid 11 filmi ikkagi samal aastal näinud!). muide, käisin kevadel Londonis vaatamas ka Totoro teatrilavastust, mis oli tehtud üliägedalt – kui vähegi võimalust on, vaadake kindlasti (see kolib uuel aastal West Endi, ma vaatan).
2. “Tuul tõuseb” – ei tundu olevat Miyazaki tuntumaid filme, aga kandis pikalt ta viimase filmi tiitlit ja selles tõesti on sellist… aastatega kogunenud küpsust.
3. “Vaimudest viidud” – ei saa öelda, et ma seal kõigest aru sain, aga ma ei saa kunagi kõigest aru, see on ok. kogu see vaimuvärk oli ikkagi kuidagi hirmus äge ja eelkõige… ilus?

aga kui võib viis, siis “Howli liikuv kindlus” ja “Kiki kullerteenus” ikkagi ka! või tegelikult ikkagi seesama “Porco Rosso” oli omamoodi väga äge. ja “Tuulte oru Nausicaa” peaks olema üsna kõrgel kohal, sest Nausicaa meeldis mulle tegelasena rohkem kui Kiki tegelikult. ja kõigi nende lendamisfilmide hulgas oli “Laputa, lendav kindlus” ju ka täitsa mõnus (pluss: inspireeritud Miyazaki reisist Walesi). ah, las ta jääb. tasub küll kõik ära vaadata.

lugejad küsivad: kuidas töötab nimekiri asjadest, mida (tohib) osta?

mul ta töötab kuidagi… iseenesest, st seal ei ole tegelikult mingit tõsist teadust või struktuuri taga ja ma ei ole mingeid reegleid otseselt sõnastanud.

üldiselt on selle nimekirja eesmärk eelkõige ikkagi pigem vältida asjade ostmist. sest noh, eks ole neid (asju) juba kogunenud ka elu jooksul ja ma võrdlemisi tihti mängin seda mõttemängu, et mis saaks, kui ei oleks enam kunagi võimalik ühtegi juurde hankida. et kaua saaks niiviisi hakkama ja kust esimesena king pigistama hakkaks. (kingadest igatahes mitte. mul isegi ei ole üle mõistuse palju jalanõusid, aga eeldusel, et mu jalanumber jääb samaks, saaks ilmselt konkreetselt elu lõpuni hakkama olemasolevatega. lihtsalt ära tüütavad ja mood ja maitse muutub ja nii neid jälle juurde tulebki. aga tegelikult mis mõte sellel on.)

nii et alustuseks, jah, kui mul tekib mõte, et tahaks mingi uue asja osta, siis ma panen selle mõtte kirja ja lasen tal natuke oodata. see muidugi ei kehti toidu ja esmatarbekaupade kohta. šampooni ja toidukilet ikka ostan, kui kodus otsa saab. (marie kondo õpetuste kohaselt aga: enne ka ei osta. st sedasorti asjade varusid mul kapis ei ole.) aga kui tekib soov osta mõni raamat või riidehilp või kunsti- või spordi- või majapidamistarve… eelkõige tuleb meeles pidada, et ühegi sellise asjaga ei ole kunagi kiire, eks. kui ma olen siiamaani hakkama saanud ilma, ütleme, polariseeritud suusaprillide või pitsakivita, siis ilmselgelt saan täna ja homme ka veel! niisiis, läheb nimekirja.

edasi on suht rahulik, kuni see mõte mingitel asjaoludel uuesti tuleb. miks ta tuleb? kas mul on seda asja päriselt nüüd kohe praegu tarvis (no et iga kord pitsat tehes mõtlen, et ikka kehv on niiviisi)? kas ma nägin müügil midagi eriti sobivat või eriti sobiva hinnaga? hea küll, ma ostan siis. aga teate, õudselt harva tuleb seesama asi lihtsalt iseenesest mitu korda pähe!

tihemini juhtub seda, et ma satun poodi või kuulutab keegi kuskil veebis välja soodusmüügi või küsib keegi, mida ma jõulu- või sünnipäevakingiks tahan… ja ma teen oma nimekirja lahti ja loen seda tõelise hämminguga. päriselt ka tahtsin endale jaapani uhmrit? miks? mis ma teinud oleks sellega? mul üks uhmer juba on ja ma ei kasuta sedagi ülemäära tihti. ok, nüüd meenub, seda soovitas oma Masterclassi loengus Alice Waters ja see tundus tol hetkel jube hea idee. aga selle loengu vaatamisest on üle kahe aasta möödas ja kordagi ei ole köögis tulnud seda mõtet, et oleks nüüd see suribachi, küll siis uhmerdaks. tõmban uhmri nimekirjast maha ja hingan kergendunult, et see karikas minust mööda läks.

aga muidu jah need poed ja lemmikbrändide allahindlused ja sellised olukorrad, ma oleks ausalt öeldes täitsa abitu muidu, sest minu jaoks on müügil leiduvate kaupade hulk ikkagi täiesti hoomamatu ja kuidagi ma pean kitsendama, et mida ma seal isegi vaatan. siis on abiks, kui nimekiri informeerib mind, et ma olen vajalikuks pidanud kevadjaki, kummikute ja viisakate mustade pükste hankimist. see viitab, et pesuosakonda nt pole mõtet minna. ja et ma võin spordiriideid ju vaadata (ma vaatan spordiriideid alati hea meelega, need on nii ilusad kuidagi!), aga lõpuks ohkan ikka, et “aga mul ei ole siit ju midagi vaja”.

mingid asjad elavad selles nimekirjas suht turvaliselt juba mitu aastat umbes selle mõttega, et ma ostan nad küll, aga alles siis, kui päriselt tarvis hakkab minema. need suusaprillid näiteks, ja kohe nende kõrval uued lumelauasidemed. ostan kohe, kui järgmise lauareisi jaoks piletid ära olen broneerinud! ainult et see talv jälle vist ei jõua selleni. või siis üks konkreetne pidulik kleit, mida proovisin poes ja meeldis ja panin kirja, et kui peaks tulema mingi nii pidulik üritus, siis tean täpselt, mis mudel ja värv ja suurus netist tellida. aasta jooksul pole tulnud. praegu vaatan, et ta on mõnevõrra alla hinnatud (pole enam väga uus mudel ju), aga mitte nii palju, et oleks mõtet kappi seisma osta.

muidugi ma pole ka kivist tehtud ja ikka tuleb ette, et osavalt sihitud sooduskampaania murrab mu ja ostan ikkagi veel ühed trenniretuusid või vesivärvid, milleta oleks veel tükk aega hakkama saanud. aga see on ausalt pigem erand kui reegel!

selle aasta lõpuks on mu ostunimekirjas järel 18 asja ja ma arvan, et ma uue aasta märkmikku kirjutan neist ümber 8. ülejäänud on pigem jälle sellised… jaapani uhmrid.

üks ägedamaid asju, mis ma sel aastal tegin, oli see… asi.

tegelikult tegin sellestki ainult poole – mingi pere ehitas seest tühja püramiidi ja mina siis sama asja, aga peegelpildis, ja panin need kaks kokku. kõik see nõudis käteosavust rohkem kui mõtlemist ja kippus lõpupoole ära lagunema, aga see teine pere tuli tagasi ja aitas mul auke lappida ja lõpuks olime kõik väga uhked.

kasutada olid ainult 2×4 kollased legoklotsid. ma võiks Billundi Lego House’i lihtsalt sisse kolida ja oma elu veeta seal mõttetuid struktuure konstrueerides.

mõtteid ega sõnu endiselt suuremat pole. lappasin inspiratsiooniotsinguil läbi kõik oma sel aastal tehtud fotod, aga pole siin peale kassipildipiltide suurt midagi.

ükskord plaanisin vahelduseks joonistada lamba, aga välja tuli… hunt lambanahas.

selle vist küll võib lugeda üheks selle aasta õppetunniks: joonistamine käib üldjoontes nii, et kõik jooned tuleb ära teha. ja kui vähegi võimalik, tasub ära unustada, mida sa tegelikult plaanisid joonistada. siis vaatad tagantjärele ja… ka kena ju.

sõbranna saatis mulle täna toreda artikli maamajas vanavara hulgast leitud ajakirjast “Majapidaja”, aastast 1911. tema loal jagan teiegagi, sest tarkuseteri leiab siit rohkem kui ühe, aga lisaks ka tarvilist täiendust tervisehoolitsuse alasele sõnavarale.

(just loen Timo Palo “Jäist teekonda”, kus suusa- ja süstaretkele põhjapooluselt Teravmägedele pakiti kaasa eelkõige rasvast ja süsivesikutest koosnev toit. wäga pisut munawalge-aineid!)

tänase postituse toob teieni eelkõige muidugi Helen (ja kaudselt tema kollektsionäärist äiapapa, kellest selline varandus maha jäi), aga samavõrra peame tänama ka vanaema Aitat, kes millalgi juba enne mu kaheksandat eluaastat postuleeris, et haritud inimene peab ühevõrra hästi lugema nii tavalist kui gooti kirja, ja praeguseks kahjuks unustusse vajunud nimedega 20. sajandi alguse naistekaautoreid, kelle teosed motiveerisid mind… haritud inimeseks saama. loetud lood on kõik meelest läinud, aga tähed on mu peas alles!

nimekiri nimekirjadest minu 2024. aasta märkmikus:

• sisukord (ehk… nimekiri nimekirjadest mu 2024. aasta märkmikus)
• nimekiri olulistest numbritest – peika ja ema telefoninumbrid, mõnede dokumentide numbrid, kindlustuspoliiside numbrid, firma registrikood jne. et oleks sellised asjad olemas kusagil ka juhuks, kui kõik akud on tühjad ja internet otsas ja üldse maailma lõpp käes. reaalselt on neist aasta jooksul vaja läinud Girlguidingu liikmenumbrit (korduvalt) ja mõned korrad vist ka UK passi numbrit (Eesti oma on mul peas).
• nimekiri aastaeesmärkidest (ja selle kõrval tühi lehekülg aastakokkuvõtte jaoks, mis saab ka olema nimekiri)
• nimekiri kinkekaartidest, sooduskoodidest jne, mis kuskil ärakasutamist ootavad (koos aegumistähtaegadega – imetlen aastaalguse minu ettenägelikkust ja süstemaatilisust. ta ei oleks detsembrikuise minu üle uhke.)
• nimekiri asjadest, mida oleks vaja osta… või, ütleme, mida tohib osta. reegel on, et kui tekib tuju midagi osta, siis võib seda teha juhul, kui see on nimekirjas olemas.
• nimekiri filmidest ja seriaalidest, mida võiks vaadata
• eraldi alamnimekiri kõigist Hayao Miyazaki animefilmidest, sest kõigi nende äravaatamine on aastaeesmärkide nimekirjas olulisel kohal.
• nimekiri kõigist kordadest, mil käisin ujumas (sel aastal väga lühike, eelmisel aastal võttis see kolm lehekülge…)
• nimekiri asjadest, mida tahtnuks Londonis veel enne ärakolimist teha
• nimekiri asjadest, mida tahaks teha või kuhu minna või mida õppida – nii üldiselt elus, mitte tingimata selle aasta jooksul, st rohkem selline braindump ja ideede otsimise koht, mitte to-do list.
• matkavarustuse pakkimisnimekiri
• nimekiri matkadest, kus olen sel aastal käinud (ja kuhu ma olen unustanud kirja panna selle aasta ainsa korraliku, viiepäevase matka :P)
• nimekiri asjadest, mida võinuks gaididega suvetrimestril teha
• iga kuu to-do list jaanuarist detsembrini
• mai, juuni ja juuli kuukokkuvõtted (done-list) – ülejäänud kuude kohta ei paista olevat olnud meeles teha, mis teeb aastakokkuvõtte tegemise… keerulisemaks, kui ta hädapärast olema peaks :(
• nimekiri teemadest, millest võiks blogida, kui tuleks kunagi jälle mõni mõte mu kõledasse pähe
• nimekiri ühe konkreetse tööprojekti tähtsatest/lahtistest teemadest
• nimekiri olulistest Walesiga seotud märksõnadest
• absoluutselt mitte nimekirjaformaadile alluv, aga sellest hoolimata nimekirjana vormistatud kõmri keele grammatika konspekt
• kolimise checklist
• nimekiri neist majadest, mida kolimise eel vaatamas käisin
• nimekiri gaidide sügistrimestri plaanidest
• nimekiri 2024/2025 õppeaasta koolivaheaegadest Coleg Cambrias
• nimekiri Uned 4 uutest sõnadest

hakkasin lennukis oma selle aasta märkmikku algusest peale lugema, natuke selleks, et näha, kas saab igasugustest to-do nimekirjadest veel midagi enne aasta lõppu maha tõmmata, aga põhiliselt sellepärast, et mu ainus kaasavõetud raamat ei pakkunud mulle huvi (vt ka: kõik raamatud on igavad, tahaks telefoni rullida, aga lennurežiimis on telefon ka igav). ja leidsin kohe algusest, 5. ja 6. jaanuari vahelt lehekülje, mille olin pealkirjastanud “blogiteemad”. absoluutselt ei mäleta sellise nimekirja sisseseadmist. ja kahjuks ei ole sellest suuremat abi isegi blogimisega jõuludeni väljavedamise osas (endiselt ei ole mu peas mitte ühtegi mõtet ja nii on õudselt raske iga päev mingi tekst kirja panna siia:S), sest…

nimekirja esimene punkt on “oravad”. mis oravad?! mul ei ole udust aimugi, millal ja miks ja mida olen ma plaaninud kirjutada oravatest. vaatasin igaks juhuks telefoni fotoalbumisse (kui seda ei oleks, siis ma ei suudaks üldse enam midagi meenutada oma elust) ja ma ei ole isegi ühtegi oravapilti teinud see aasta. peale selle:

aga see on oktoobrikuisest Lake Districtist, nii et ei seleta ikkagi, miks ma kirjutasin jaanuaris märkmikku “oravad”.

järgmine märksõna on “raamaturänt” ja ma jälle ei tea, mida ma sellega mõtlesin. ju ma olin millegi peale vihane raamatutega seoses, aga mis see olla võis? (üks teooria mul tegelikult on: äkki just see, et inimesed ajavad audioraamatute suhtes nina püsti ja ütlevad, et see pole lugemine ja et “nemad küll ei suuda kuulamisele keskenduda”. you do you, aga selle peale minna väitma, et _keegi teine_ pole raamatut lugenud/sellest aru saanud, sest ta kuulas seda, on üpris kitsarinnaline.)

ülejäänud teemadest saan ma vähemalt aru, sest mõttes, et mul on mingi üldine idee, mida ma võisin mõelda, kui ma nad kirja panin. kahjuks ei ole ma kirja pannud, mida ma neil teemadel siis öelda oleksin tahtnud. võibolla ma ei teadnud veel ja plaan oligi, et neil teemadel võiks mõtiskleda ja siis äkki midagi öelda? no siin on kirjas asju a la “alkohol” ja “raha”, aga hetkeseisuga mul ei ole jällegi kummagi kohta mingeid erilisi arvamusi.

“märkmik” olen siia ka kirjutanud. kuskil (Ritsiku juures?) keegi (Klari?) imestas, et kellel üldse on tänapäeval märkmik. vot mul on, sest nagu näha, ei tea ma mitte midagi, mida ma ei ole kirja pannud (või üles pildistanud), ja neid asju, mille olen kirja pannud… tean ka väga uduselt.

ja ikkagi, mis oravad?!