i didn’t mean to miss you all the time

mu muusikahala peale laekus muude konstruktiivsete ideede hulgas soovitus laadida alla Fairmus äpp ja toetada Eesti muusikuid. kohe laadisin! sest tõesti, mul on ikkagi mingi tõrge Spotify suhtes. mulle väga meeldib idee õiglase kaubanduse põhmõttel töötavast voogedastusplatvormist. pluss ma nagunii kuulaksingi hea meelega palju rohkem eesti muusikat.

et mis see maksab? €2.99 kuu. andke andeks, kulla Fairmusi tiim, kui ma nüüd kogemata tundlikku äriinfot avalikkusele jagasin – mulle tundub, et see hind on mingi tohutu saladus! ainus viis seda teada saada on äpp hankida, kuulamiseks mingi lugu välja valida ja “play” nuppu vajutada. siis saab süsteem aru, et sul on arve veel puha maksmata, ja suunab poodi. kas see on suurest hirmust, et kui kodulehel või mingis sellises kohas hind avaldada, siis ma ehmatan ära ja ei lähe kunagi isegi vaatama, mis muusikat valida on? klge, 2.99 ei ole üldse nii jube number. ikka läheks. praegu jääb natuke mõru maik, et mind üritatakse varjamise ja vassimise abil kliendiks meelitada.

mis muusikat valida on? mulle tuttavatest esitajatest jäid esmapilgul silma Toe Tag, Trad Attack!, Zetod, Svjata Vatra, Lenna, Rita Ray, Andres Roots. hulgem oli ka minu jaoks täitsa võõraid nimesid, tundub, et pigem noorem põlvkond. ja siis tohutus koguses ERR arhiivist võetud muusikat – esitusloendis “Eesti 70ndad” on 630 laulu! 60ndad, 80ndad ja 90ndad on ka olemas.

Andres Alaru? Mart Abro? kes need on?

lubati, et iga päev lisandub paarkümmend lugu, ja tõesti, täna on eilsega võrreldes umbes viis uut albumit kohe esilehel näha. mis tekitab usaldust küll, et küllap see valik kasvab jõudsasti.

põhiliselt selle “Uus Fairmusis” sektsiooni kaudu saingi näha, keda seal siis kuulata saab, sest sellist kohta, kus oleks olnud kõigi esitajate või albumite nimekiri, ei leidnud. žanrite nimekiri on olemas. arvake, mis bänd peidab end žanrinimetuse “Viking Cossack Folk Rock” taga? aga kõiki žanreid ma ei viitsinud läbi klikkida, et kõik albumid ära näha.

lemmiklugusid saab märkida, esitusloendeid (playlist) saab teha. teate, iseenesest on ju jumala tore, et on olemas eestikeelne eesti muusika äpp, aga miks ta ikkagi tundub sellise kohmaka tõlkena inglise keelest? “esiletõstetud esitusloend”, no kes see ütleb nii? mul ei ole endal paremaid sõnu pakkuda, aga mumst selline ettevõtmine oleks küll väärt seda, et keegi tuleks ja mõtleks välja kasvõi täitsa nullist uue terminoloogia ja hakkaks seda kuulutama sellest päevast peale.

ok, see on nii kohmakas, et peaaegu nunnu, aga siiski… KOMAD!

samas jälle osad elementaarsevõitu funktsioonid tunduvad veel puudu olevat, nt juhusliku loo valimine. paned albumi mängima (mul hakkasid nad mängima suvalisest loost, mitte algusest. ja vähemalt üks album ei hakanud üldse mängima) ja siis ta lihtsalt järjest mängib ja lõppu jõudes alustab uuesti algusest, see tundub natuke ebaloogiline. aga ma olen kindel, et seda osa arendatakse veel. see äpp tuli alles eelmisel kuul välja!

alla laadida ka midagi ei saa, nii et niipea, kui metrohe sukeldusin, lakkas mu kaunis kuulamiskogemus ja pidin aga jälle podcastid välja kraamima. vot see on küll üks asi, mida tasulisest äpist ikkagi ootaksin. et saaks metroos kuulata.

mis veel tasumise ossa puutub, siis maksta saab, tundub, ainult in-app purchase kaudu, minu puhul siis Google Payga. mis omakorda transleeris selle €2.99 hinna mu jaoks $3.43-ks ja seadis kohe igakuise makse püsti. samas on äpil ikkagi 72-tunnine prooviperiood, st esimene makse oleks võetud alles kolme päeva pärast. ja küll ma siis üritasin aru saada, kuidas ma oma tellimuse katkestada saaks – äpis ei saa seda (veel – tundub, et plaan on, sest mingi menüüvalik on, aga selle taga pole veel sisu) hallata, koduleht muidugi ka migit infot ei jaga. lõpuks jõudis mulle kohale, et sealsamas Google Plays saan oma püsimakse üles otsida ja ära tühistada. mis veidi ebameeldiva üllatusena võttis mult ka KOHE laulude kuulamise õiguse äpis, kuigi ma oleks eeldanud, et see 72h prooviperiood ikkagi lastakse ära kasutada. (kust ma üldse tean, et 72h? pole kindel, sest jällegi, ametlikku infot selle kohta antakse jube kitsilt. aga kuskilt jäi selline asi silma ja minu kogemus klapib, alustasin 11ndal kuupäeval ja Google lubas, et 13ndal võetakse esimene makse.)

ühesõnaga, nagu näete, ma esialgu veel maksma ei soostunud selle eest, kuigi lootusrikas olen. hoian äpi telefonis alles ja piilun aegajalt, kuidas ta areneb, ja ma usun, et ühel päeval maksan oma kolmeka ära küll ja hakkan kasutama. seni, sõbrad Fairmusist, kui te seda loete (nagunii loete) – rohkem kommunikatsiooni oleks abiks! avalik hinnakiri, prooviperioodi info ja mingi ülevaade sellest, mida edaspidi veel oodata on, tooks kindlasti kasutajaid juurde, mitte ei peletaks eemale.

‘cause everything is out there and there’s no limits out there

ma olin 42 aastat, 2 kuud ja 4 päeva vana, kui esimest korda elus täiesti iseseisvalt jalgratta tagaratta kummi ära vahetasin.

see on nüüd see koht, kus, kui mul õnnestuks kohtuda iseenda noorema versiooniga, oleks ta minus pettunud ja mina tunneksin ka, et vedasin teda alt, sest – miks see nii kaua võttis?!

mul nimelt oli lapsepõlves üks suurimaid unistusi see, et ma oskaksin jalgratast parandada. kahjuks ei teinud ma selles suunas mingeid erilisi jõupingutusi. (teate, siis kui mina väike olin, polnud edenemismõtteviisi veel vist üldse leiutatudki, mulle teda igatahes keegi ei tutvustanud – elasin julgelt 20., aga võibolla isegi 30. eluaastani teadmises, et olen teatud asjades andekas ja teistes mitte ja nende teistega pole mul mõtet katsetadagi mitte. igasugune käeline tegevus käis nende teiste alla.) edasi polnud jalgrattad pikka aega mu elus kuigi tähtsal kohal ja kui nad jälle hakkasid olema, siis olin juba nii tähtis proua, et hooldus- ja parandusteenuste sisseostmine paistis igati asjakohane.

nüüd aga sõidan töö juurest saadud laenu/testrattaga ja selle kummide vahetamise või mutrite pingutamise eest kellelegi oma taskust maksta tundub erakordselt loll idee. muidugi on mul töö juures umbes tehasetäis inimesi, kelle jaoks on maailma lihtsaim asi mu ratast vajadusel hooldada (mõne jaoks neist on see isegi ametikirjelduse osa), aga millegipärast ei lähe mul kumm katki kunagi hommikul tööle sõites, vaid alati õhtul koduteel. ja kui ma esimest korda olin valiku ees, kas lohistada katkise kummiga ratas bussi ja metrooga teise linna otsa või küsida peikalt nr 15 mutrivõti ja võtta youtube’i video lahti… noh, õnneks oli edenemismõtteviis ka selleks ajaks kohale jõudnud ja olin üsna kindel, et kui ma natuke harjutan, saan hakkama.

esimesel katsel oli lisaks õppevideole peika ka mu kätt hoidmas, iga etapi juures nõu andmas ja aegajalt tõhusamaid tööriistu kohale tassimas. aega läks, aga asja sai. teisel korral olin juba nii palju enesekindlam, et otsustasin sisekummi väljavahetamise asemel ära lappida. mina olin ülesannete kõrgusel, mu kummilappimiskomplekt kahjuks liiga kaua jõude seisnud ja liim vanaks läinud – ütlesid tehase hooldustöökoja mehed, kui järgmisel päeval ikkagi metrooga neile selle ratta kohale viisin, sest õhtul täitsa õhkupidava mulje jätnud kumm oli hommikuks täitsa tühi.

aga täna! täna videot enam vaja ei läinud, mutrivõtme ja heeblid leidsin ise üles ja panin pärast ise tagasi ka, ja kui mul veel selline pump oleks, mis rattaventiiliga ühildub, siis saaks selle rattaga kohe homme hommikul sõitma hakata.

pump mul tegelikult isegi oli – kontrollisin enne, kui teistsuguse ventiiliga kummi karbist välja võtsin! – aga… see läks katki. tegu oli mingi neljanaelase odavtootega, mille ostsin, mäletan täpselt, oma proua-perioodil, mil ma isegi ei eeldanud, et ma seda ISE kasutama hakkan. oleks teadnud, oleks korralikuma ostnud, minu käes kipuvad odavad asjad väga kergelt purunema.

aga õnneks on mul teine ratas ka varuks, saan sellega hommikul sõita nii ujuma kui rattapoodi, et osta uus pump, kummilappimisvahendid ja autoventiiliga varukumm (sest autopumpadega on siin majapidamises lood hästi, jagub igas suuruses). mõtlen juba elevusega, et äkki paremad heeblid ka. teate, see suurima lapsepõlveunistuse täitumine 35 aastat hiljem pole minu jaoks üldse mingi pisiasi, kuigi inimkonna jaoks ehk hiigelhüppega tegu ei ole :)

kuna mul oma rattast ühtegi asjakohast fotot varuks pole, siis illustreerin kogu lugu hoopis tehasekoridorist leitud optilise illusiooniga – seinamaaling vale ja õige nurga alt vaadatuna.

kord ehk jäängi või kes see teab

lihtsalt hoiatan: kui see postitustevool siin ühel päeval lakkab, siis mitte sellepärast, et mul saaks otsa (triviaalsed) teemad, millel kirjutada. küll aga saavad otsa pealkirjad.

aegade alguses, kui blogi pidama hakkasin, tundus jube hea mõte pealkirjadena laulusõnu kasutada. just sellepärast, et need ei saa ju kunagi otsa ja neid on nii häid ja tabavaid, jagub igavesest ajast igavesti ja igasse olukorda. haa. kes oleks arvanud, et 17 aastat hiljem saab mu puhver tühjaks, kõik elu jooksul kogutud head fraasid on ära kasutatud ja peale ei tule enam kusagilt.

see elu jooksul kogumine pole muide mingi nali. mul on olnud vähemalt viimased 10 aastat üks gmaili mustandkiri, kuhu ma olen jooksvalt kirja pannud igasuguseid uusi kõrva- ja meeldejäänud lauluridu, et oleks hea võtta, kui tuleb blogimistuju. parematel päevadel on mul seal mitukümmend fraasi varuks olnud (need paremad päevad olid… umbes sel ajal, kui Tanel Padar & The Sun andis välja albumi “100% Rock’n’roll” ja ma vaatasin järele, see juhtus aastal 2006). praegu on neli, kui ma tänasele postitusele pealkirja ära panen, siis kolm.

probleemi üks juurpõhjus on selles, et kui ma üldse muusikat kuulan, siis ainult igasuguseid vanu lemmikuid uuesti üle (nt Maarja blogist inpireerituna täna Jää-äärt aastast 1992) ja sealt on kõik paremad read juba kasutatud või vähemalt ma kahtlustan, et on – jumala tihti käin omaenda blogist otsinguga otsimas, kas see pealkiri oli juba, ja enamasti on vastus, et jah.

teine mure on see, et väga suur osa muidu iseenesest kauneid mõtteid ei kõneta praeguses eluperioodis üldse – igasugused eluväsimuse või õnnetu armastuse teemad, mida, selgub, suur osa mu läbi aegade lemmikmuusikat täis on.

tõesti teen aegajalt pingutuse mingeid uusi lemmikuid leida, aga pole kuidagi… aegagi nii palju muusikat kuulata (st mu kõrvaklapiaeg on täidetud igasuguste minu jaoks oluliste ja huvitavate podcastidega) ja üldse, kust tänapäeval muusikat saab, kui ei taha spotify tellimuse eest maksta ja tahaks offline’is ka kuulata?

ühesõnaga, kui te tahate, et ma edasi kirjutan, siis palun soovitage, mida ma kuulama peaks ja kust. aitäh!

hommikused haigrupildid ei saa otsa, neid ma teen juurde

ain’t no mountain high enough

ükspäev jagati kuskil sotsiaalmeedias paari lehekülge Naksitrallide raamatust, mis on järsku ootamatult ajakohaseks osutunud – juttu oli vaktsineerimisest. vastu ootusi oli Kingpool see, kes arvas, et ei lase endale igasugust sodi sisse süstida ja tarvitab haiguste vastu parema meelega põdrasamblateed, ja Sammalhabe see, kes kõigi eest ära otsustas, et kui vaja, siis vaja. ja vaktsineeriti rottide levitatavate haiguste vastu ja seda rottide osa ma juba mäletan, aga vaktsiiniteema tõesti oli aastatega täiesti ununenud.

selle peale tuli mulle meelde veel üks vana aja lasteraamat, kus vaktsineerimisest (ja sellest keeldumisest) juttu oli. Sergei Golitsõn, “Võrukaelte linnake”. avaldatud 1965 ja seega üks neist mu isa lapsepõlve raamatutest, mida lugesin vanaema juures ja mida ühelgi mu sõbral kodus polnud ja kõik alati imestasid (siiamaani imestavad), mis imelikke raamatuid ma lugenud olen, ja kahtlustasid, et olen pooled need lood ise välja mõelnud. aga nii head fantaasiat mul küll kuskilt võtta pole.

anyway, võrukaelte linnake oli üks lastelaager, kuhu jutustaja – täiskasvanud mees, arst ja lastekirjanik – suveks tööle sattus. erinevalt tavalisest pioneerilaagrist oli seal põhimõte, et lapsed saavad kõik otsused ise teha; täiskasvanute asi oli neid ainult enamvähem elus hoida ja selleks oli laagrisse ka arsti vaja.

üks oluline intriig ses raamatus keerleski selle ümber, et ühel hetkel tekkis vajadus kõiki laagrilisi mingi nakkushaiguse vastu vaktsineerida. vaktsiin seejuures oli suukaudne, sogane vedelik pruunides pudelikestes (või oli see vastupidi, pruun vedelik hägustes pudelites). ja lapsed otsustasid, et… mkm. mingit sellist asja me küll sisse juua ei soovi. läksid hoopis pikemale matkale, mis ühtlasi oli rühmadevaheline orienteerumisvõistlus – kes esimesena finišisse jõuab, on võitnud ja saab teistele rühmadele esitada ühe soovi või nõudmise, mille teised täitma peavad (meenutagem, reegleid tegid siin lapsed).

vahepeal on mul mingid kriitilised sündmused natuke udused, aga lugu lõppes sellega, et arstionu pani erinevatel põhjustel (haigused, karistused, üldine saamatus) laagrisse mahajäetud lastest kokku lisarühma, kes võttis need vaktsiinid koos kõigi klaaspudelite ja puidust kastidega kaasa, asus matkale tükk aega pärast teisi rühmi ja – mis te siis arvate – muidugi võitis selle mängu. ja muidugi oli nende nõudmiseks teistele, et vaktsiin olgu sisse võetud, kellele me siis tassisime. ja muidugi ei saanud selles olukorras keegi enam vastu vaielda, sest niisugused reeglid olid ju kokku lepitud.

hoolimata puuduolevatest puzzletükkidest on see mul meeles ühe erakordselt helge ja meeleoluka raamatuna. lapsena see idee laste endi võimust tundus suhteliselt mõistlik ja teostatav :D ja kui nad seal laagris pioneerid olidki (ju nad pidid olema tol ajal), ei ole mul sealt meeles mingit ideoloogiavärki. fanfaari muidugi puhuti ja lipule au anti, aga kas mitte lipp polnud ka iseõmmeldud ja oma laagri oma, mitte punane riigi-?

igatahes kui kellelgi see raamat meeles või käepärast on, siis võite mu mäluauke täita ja meenutusi parandada. mingi teema oli seal veel kõige vanema rühma alatu käitumise ja seejärel laialisaatmisega; aga kuidas see ikkagi juhtus, et arst pidas mõistlikuks ideeks nende underdogidega matkale asuda ja eriti veel neid kaste kaasas tassida? kas võis olla, et vaktsiinidel oli lühike säilivusaeg? külmaahelast igatahes juttu ei tehtud! ja kas sellele, et nad võitsid, oli mingi hea seletus ka või oli see lihtsalt… deus ex machina? aa, ja mis haigus see üldse oli, mis neid seal ähvardas?

kulunud kampsun teksad ja rätt

olen vist ennegi vihjanud, et glamuuri mu argipäevades tegelikult kuigi palju ei leidu, tehasetööline nagu ma olen. kuni selleni välja, et kontoripäevade lõunasöögi ostan supermarketist, ja ma ei räägi siin Stockmanni kulinaarialetist (oh, olid ajad).

seega rubriigis “triviaalsed postitused”: täna püstitasin vist isikliku rekordi oma isiklikus pisikeses “Tesco meal deal challenge’is”. mis seisneb kolmenaelase lõunapakkumise (võileib/salat, jook, snäkk) väärtuse maksimeerimises – tuleb leida võimalikult kallid, aga siiski selle kampaania alla kvalifitseeruvad toidud-joogid, et saada võimalikult suur allahindlus.

tänane tulemus: 6.75! (st 3 naela maksin ja 3.75 oli allahindlus.)

kõik need asjad maitsevad muide täpselt ühtmoodi, nii et ilma väljakutseta olekski väga raske sealt midagi välja valida. võileibu võiks samahästi kinnisilmi rabada (kana? muna? kalkun? peekon? vahet pole!) ja ükskõik mis kirjadega smuutidel ei teeks pimetestis kindlasti vahet.

iga päev ma ka Tescos ei söö. kui vahel end väga hellitada tahan, siis lähen McDonald’sisse! sest 1) soe toit, 2) saab sees laua taga istuda. jah, sellised mu standardid neil päevil ongi.

so I start a revolution from my bed

täna käisin kontserdil. sõbrannal oli pilet üle ja ta kutsus kaasa ja ma ausalt öeldes väga ei süvenenud, mis mind ees ootab – teadsin, et Royal Albert Hall ja mingi greatest hits tüüpi klassikavärk ja et saab lasershowd ja lõpuks on ilutulestik. mis iganes, mõtlesin, kuninglik filharmooniaorkester nii kuninglikus hallis väga kehv ikka ei saa olla, ja Griegi ja Tšaikovskit ja Straussi olen ka alati valmis kuulama.

noh. orkestrandid ja lauljad ja isegi tantsijad said ju pandeemia ajal kodus ka harjutada oma kunsti, nii et võibolla nemad tõesti ei olnud kehvad. aga sel juhul pean nentima, et täiesti rooste on vahepealsete aastatega läinud helimeeste oskused. igatahes ei kõlanud see kõik kokku just otseselt vaimustavalt. (koor kahises sellisel moel, et mul tekkis kohe tõsine huvi, kas sellist häält annab ainult helitehnika abil tekitada või pidid ikkagi lauljad ise ka panustama.)

aga noh, showd ja nalja ikka sai ja see asi kuidagi laabus kuni esimese poole lõpuni, kus dirigent järsku teatas, et nüüd on sobiv aeg välja võtta… lipud! ja… kõik võtsidki lipud välja! mängima hakati Elgari “Land of Hope and Gloryt” ja järsku istusin keset Union Jackide merd ja ei saanud üldse aru, mis nüüd juhtus. ma arvasin, et sellist asja tehakse siin riigis kord aastas, Last Night of the Promsi ajal. mitte lihtsalt niiviisi suvalisel novembriõhtul. kes ja miks peaks tahtma… riigilipuga vehkida ja kaasa laulda, et “wider still and wider shall thy bounds be set”? mis sajand meil õieti on?

nojah, aga miks ikkagi.

analüüsisin olukorda lähemalt ja loomulikult olid kõik inimesed saalis valged, vanaldased, kõrgema keskklassi britid (v.a. üks mats mu kõrval, kes Griegi “Hommikumeeleolu” esimeste taktide ajal kõrvulukustavalt kommipakiga krabistas. klassikuuluvuse – madalam kesk! – määrasin muidugi kommide brändi põhjal, aga ega see käitumine ka koššer polnud). mõtlesin natuke impeeriumist ja siis meenutasin Maarja kuldseid sõnu, et tema ei solvu enam teiste inimeste asemel. ma juba seda lugedes mõtlesin, et jei, geniaalne, ma edaspidi ka! aga polnud enne olnud võimalust praktikas rakendada. nüüd siis sain ära proovida – mul isiklikult pole impeeriumiga mingit kana kitkuda, seega ei solvunud, vaid lihtsalt vaatasin, mis edasi saab.

ega ei saanudki midagi, vahepeal oli vaheaeg ja siis veel kehva saundiga muusikat ja kui uuesti lipud välja tulid, olin juba valmis ja mitte ei solvunud, vaid hakkasin naerma, kui solist lavale tulles pintsakuhõlmad lahti tõmbas ja oma Union Jackiga vesti näitas. veel rohkem naersin (viisakalt, endamisi), kui kõik hakkasid laulma “Rule, Britannia! Britannia rule the waves!”

jaa, musid, muidugi te valitsete laineid. La Manche’i väina kalade üle teil küll suuremat võimu pole ja kõige ägedam laev kogu te laevastikus kannab nime Boaty McBoatface, aga… nevermind. Britons never, never, never shall be slaves!

you’re the whisper of a summer breeze

käisime täna ühes… kohas. võiks ju järele vaadata ja kirja panna selle koha nime, aga ma väga ei viitsi ja see pole üldse oluline. ühe lossi aias ja arboreetumis kuskil Milton Keynesi lähedal. lihtsalt spst et eile käisime ilutulestikuüritusel Santa Podi kiirendusrajal ja ööbisime sealkandis ja otsisime, mida koduteel teha, ja see lossiaed oli just läinud üle talvisele hinnakirjale ja pilet maksis umbes kolmeka.

lossiaias – nagu paremas muinasjutus – olid parajasti valmimas/valminud metsmaasikad. novembrikuus.

mõne päeva veel annaks, enne kui korjama läheks

vaarikaid oli ka, need olid täitsa küpsed. ehkki ma ühe salaja noppisin endale ja see maitses pigem kättesaamatu-viinamari-hapu kui keelatud-vili-magus.

see kõik meenutas, et Guardiani lugejakirjade rubriigis on inimesed terve selle nädala praalinud, kellel kus veel vaarikad põõsas valmivad. kuni ükspäev kirjutas üks proua nii:

Can people stop going on about raspberries in November? I still have a clipping of my letter of 29 December 2014; then we still had raspberries.

The Guardian, Brief letters, 4 Nov 2021

ma ei hakka seda tõlkima, sest see toon ei ole päriselt tõlgitav. natuke nagu… “meil viisid rotid kapsaraua ära”.

kui ma vahel mõtlen, et KUI (enda jaoks) triviaalsetest asjadest ma võin blogis kirjutada, ilma et kõik lugejad ust paugutades lahkuksid, siis on hea meeles pidada, et isegi üleriigilise levikuga päevalehes avaldatakse… selliseid asju.

and all i want from you is what you are

kõmri keelega, tänan küsimast, edeneb kenasti (hiljuti lugesin terve raamatu läbi ja sain isegi aru), aga paistab, et oma aia olen küll unarusse jätnud viimasel ajal:

ei julge vaatama minnagi
ju vist

tegelikult on kõigi Duolingo kõmri keele õppijate lemmik hoopis keegi Owen, kes armastab väga pastinaake – kedagi ei üllata laused “Owen sööb vihma käes pastinaake” või “Oweni ööklubi müüb pastinaake”. kui Owen jutuks tuleb, vaatan alati kommentaare, sest võib kindel olla, et diskussioon ei käi mitte grammatika ümber, vaid arutatakse, kas Oweni monomaania on seekord üle piiride läinud või on kõik endiselt okei.

mida siis veel.

ja et raagus paju otsas istuks harakas

mai lõpus mõtisklesin, et kas Hampstead Heathi hooajapileti ostmine lõppeb mu jaoks talisuplusega, lihtsalt selleks, et hind tasa teenida.

täna, 4. novembril käisin selle hooajapiletiga 56. korda ujumas. siit edasi on puhas kasum! ja edasi see asi läheb, järele jätta ma ei plaani.

kust ma nii täpselt tean – pidasin hoolega järge.

esiteks on vesi ikka veel 11 kraadi soe (khm), mis, selgub, pole üldse nii palju külmem, kui ta hiliskevadel oli. vaatan oma märkmetest, et 28. maiga võrdne 14 kraadi oli täpselt kuu aega tagasi, oktoobri esimestel päevadel. teate, et taliujumiseks loetakse alles siis, kui vesi on alla 10C? seni… “õeke, praegu on suvi.”

ja teiseks… mulle lihtsalt meeldib.

september ja oktoober on olnud täiesti imelised ujumiskuud – suvised suplejad on kadunud, tiikide ja basseini juures pole järjekordi ega broneerimisvajadust (juulis käisin Heathil ujumas ainult neli korda – olin koroonas ja karantiinis ka, aga põhiliselt lihtsalt ei saanud löögile, sabad olid pikad, sest kuumalainega tahab igaüks ujuda). veelinnud on julgemad, pardid ujuvad vahel otse nina alla välja, haigur lendab väga madalalt üle ja kormoran sukeldub nii lähedal, et olen oma varvaste pärast mures (kas ja kui palju ta seal vee all näeb, mis ta teeb? kust ta aru saab, kas on kala või olen mina?).

kõigi ujumiskohtade lahtiolekuaegu on lühendatud, nii et ujuma jõuan ainult hommikuti enne tööd. mis tähendab kell seitse. mis tähendab, et olen näinud imelisi päikesetõuse ja olen saanud ujuda ka üsna ööhämaruses. olen sügisesest kellakeeramisest tundnud suuremat rõõmu ja kergendust kui kunagi varem, sest see annab mulle veel ühe kuu kella-seitsme-hommikuid. (detsembri ja jaanuari pärast olen juba ette veidi mures, aga selle probleemiga tegelen siis, kui see käes on.)

üks oktoobrihommik, Hamptsead Heath. esiplaanil Lido, kaugemalt paistab City

huvitavaid üllatusi ilmselt tuleb vee jahenedes juurde, aga seni on mul taliujumise kohta jagada üks avastus: kui siin sügise alguse poole sõbrannadega oli juttu, et kuidas ikkagi pole külm jäises vees ujuda, siis minu teooria oli, et harjud tasapisi ja mis seal nii väga vahet on, kas 14 või 13 või 12 või 11 kraadi… kuni nullini välja. selgub, et eksisin, ja õige vastus on: on küll külm! ja mõte ongi pigem selles, et on külm ja ikka ujud, mitte et ujud, sest pole külm.