oma puuduseis ja oma iseolemises

kui ma siin ükspäev oma mõlema lugeja üle mõtteid mõlgutasin, küsis anonüümne kommenteerija H: “Kas 20 inimest on vähe? Kui palju peaks neid olema, et mõtete sõnadesse panemine hakkaks ära tasuma?” ja peaaegu samal ajal rääkisin juttu teise, vähemanonüümse H-ga, kes päris ka, et “aga kirjutad ikka endale ju?”

teate, ei kirjuta endale.

ma muidugi olen iseenda kõige tänulikum lugeja, sest mu mälu halveneb iga päevaga ja ma enamvähem ainult neid asju teangi oma elu kohta, mis ma kirja olen pannud. samuti hindan omaenda huumorimeelt kõrgemalt kui keegi teine… kombinatsioonis halva mäluga tähendab see seda, et ma kogu aeg itsitan siin arhiivis sobrades.

siiski, iseenda jaoks võiks kirjutada kuhugi vähemavalikku kohta ja näha kõvasti vähem vaeva nii sõnade kui nende taha peidetavate mõtete valimisega. (ja käekirjaga. noh, selle taha mu privaatsed päevikupidamised üldiselt jäänud ongi – kombinatsioonis halva mäluga tähendab see seda, et praeguseks on kõik vanad märkmikud ja kaustikud dešifreerimatud.)

mu jaoks ikkagi on olulised need like’id ja pageviewd (nagu H-le ka vastasin: 20 on selgelt vähe, 100 oleks juba okei) ja kommentaarid (millele ma küll midagi vastata ei taipa, aga ma hakkan seda ka harjutama, sest äkki siis tekivad lõpuks lausa mingid… vestlused?) ja eriti mõnus on, kui keegi tuleb ja otse ütleb, et nii tore, et sa kirjutad, kirjuta veel. ma muidugi ütlen vastu, et noh, mis nüüd mina. aga tegelt hakkan mõttes kohe uut postitust planeerima, et jälle pai saaks.

nagu ütleb vanasõnagi, kiida lolli, siis loll blogib. (mul ei ole tegelt aimugi, mida see vanasõna päriselt ütleb, sest esimese kahe sõna järel on alati kõik selge ja keegi ei jõua kunagi lõpuni.)

in the greatest city in the world

Neverwhere: the Illustrated EditionNeverwhere: the Illustrated Edition by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

muidugi olen ma Neverwhere’i varem ka lugenud, aga mul (vist? tõesti peaks tegema raamatuinventuuri või vähemalt lõpetama suure osa oma raamatukogu hoidmise kodust 1800 km kaugusel ühe riidekapi alumistel riiulitel) ei olnud seda endal olemas ja seega tundus õigustatud uue, illustreeritud väljaande ostmine. (Kas mul õnnestub kedagi veenda, et see, et uus on Neil Gaimani autogrammiga ja et ma olin õigel ajal õiges kohas, st ühel vihmasel hommikul kl 9 Piccadilly Waterstone’is, et seda osta, on juhus?)

eelmine kord, kui ma Neverwhere’i lugesin, olin ma Londonis küll käinud, aga mitte elanud. nüüd olen 6 aastat elanud ja muidugi on see seda raamatut oluliselt muutnud ja tegelikult ei suudagi ma enam ette meenutada, kuidas oli seda lugeda siis, kui neid metroojaamu ja tänavaid ja maamärke ei tundnud. üsna kindlalt läks minust eelmine kord mööda näiteks see, kuidas Old Bailey Centre Pointi katusel pesu kuivatab ja nendib, et sealt avaneb üks West Endi paremaid vaateid, kuna Centre Pointi pole näha. seekordsel lugemisel pani muigama küll.

aga juba esimesest lugemisest mäletan, et mõtlesin: kõik see on tõenäoliselt päriselt ja metroos tuleb olla väga ettevaatlik. ja tõesti olen olnud ka, sest see raamat muudab pöördumatult seda, kuidas sa Londonit näed.

Riddelli illustratsioonide suhtes olin pikalt skeptiline, aga enam ei suuda meenutada, miks, sest tegelikult ta mulle illustraatorina väga meeldib. Markii de Carabas näeb piltidel välja hoopis teistmoodi kui ma ette kujutasin, aga eks see ole mulle paras, sest tõesti, kui hoolikalt lugeda (mida ma kirjelduste osas tihti ei tee), siis… noh, minu viga. jah, tuleb tunnistada, et piltidega väljaanne on parem kui ilma piltideta.

View all my reviews

i was the first to get nowhere

ilublogi vol 2: kulmud

vaatasin eile peeglisse ja tuli järsku meelde, et unustasin ilublogi esimeses postituses kirjutada kõigest, mida ma oma kulmudega ei tee. niisiis: ma ei kasuta kulmupliiatsit, kulmupuudrit, kulmuvaha ega ühtegi muud kulmutoodet. ma ei ole kunagi oma kulme kitkunud ja pole seda lubanud teha ka kellelgi teisel.

(ok, väikse erandina, vahetult pärast Londonisse kolimist käisin uudishimust proovimas, mida kujutab endast threading. selgus, et tegu on ääretult piinarikka ja ebahügieenilise viisiga kulmude kitkumiseks. olete lapsena kunagi niidist ja nööbist vurri teinud ja siis oma juuksed sinna kogemata vahele jätnud? vot asendage mõttes juuksed kulmudega ja nööp ühe mossis aasia prouaga, selline tunne.)

ei saa öelda, et ma kulmuteema peale elus just palju mõelnud oleks, aga mõned aastad tagasi täheldasin, et maailm on mulle järele jõudnud ja et minu kulmud (nii lähenemine kui tulemus) on all the rage. vt ka: Cara Delevingne:

“They just grow. I’m lucky with the shape. I inherited it from my grandmother. I pluck a few, but I don’t shape them. I usually don’t let other people touch them, just in case.”

ilukaugem lugeja vbla kergitab nüüd hämmeldunult kulmu (haha), aga ilublogijana võin kinnitada, et lähenemine “nad lihtsalt kasvavad” on ilumaailmas üsna unikaalne ja sellisena jäädvustamist väärt.

paraku tundub, et see trendi laineharjal surfamise pidu on nüüd läbi – ma endiselt ei loe ise Vogue’i, aga ma loen inimesi, kes loevad, ja olen seega kursis, et September issue 2018 kuulutab kitsakskitkutud kulmude naasmist. oh well. see oli tore, kuni see kestis!

jätame vaevad ja laulame

üks väljakutsetest (ma tõesti kasutan seda sõna üle, kas pole?), mis mu ees neil päevil seisavad, on: laenata/rentida üheks septembrikuu õhtuks Londonis akordion. 120 bassiga. mida iganes see ka ei tähenda.

helistasin ses asjas täna ühte West Endi muusikapoodi ja vestlesin Pauliga, kes oli alguses tõredavõitu ja nõudis, et ma selgitaksin, miks mul akordioni vaja on. kuna see on veits pikem lugu, siis ma tegelikult saatsin talle juba mõne nädala eest maili ja kirjeldasin olukorda, aga Paul polnud maili kätte saanud, sest “mul ei ole internetti. või noh, ilmselt mul internet on, sest ma saan Youtube’ist videosid vaadata… aga midagi muud ma selle arvutiga teha ei saa!”

rääkisin siis oma loo otsast peale ära – et võõrustan septembris Londonis üht Eesti meeskoori ja neil oleks vaja ühe kontserdi jaoks akordioni ja… “Oo, Eesti! Ma käisin aasta alguses Eestis! See oli imeline koht, ei ühtegi turisti!” Lähemal uurimisel selgus, et talvisel ajal Eestisse oli Pauli viinud parmupillifestival (“parmupill” ütles ta eesti keeles, muidu ma ilmselt siiamaani ei teaks, millest me rääkisime).

120 bassiga (nagu tõesti, wtf?) akordioni osas, arvas Paul, ei saa ta mind aidata, aga tegelikult aitas ikkagi – esiteks juhatades, kellelt tasub küsida, ja teiseks manitsedes, et ma pean kindlasti eelnevalt välja uurima, kas akordion peab olema “piano accordion” või “continental chromatic”. nii et kuigi sellest bassideasjast ei saa ma ikka veel aru, siis tean ma nüüd, mis neil kahel vahet on ja kumb parem on (Pauli arvates viimane. kiiduväärne olevat ka see, et Põhja- ja Baltimaades ongi see levinum).

kuidagi juhtus nii, et vestluse lõpuks olime me Pauliga jõudnud rääkida ka järgmisest parmupillifestivalist, Eesti 100. sünnipäevast, laulupidudest (ta tahaks hirmsasti juubelilaulupeole tulla) ja eesti pagulaste saatusest Inglismaal pärast II maailmasõda; ja ta oli nõudnud oma poodi ülesriputamiseks Haaslava meeskoori Londoni-kontserdi plakatit. noh, ja ma nüüd tean, kuhu selle pagana akordioni osas järgmiseks helistada.

meenutab veidike seda paari aasta tagust lugu, kui ma ühe Londoni transpordipolitseinikuga Freddie Mercury vuntsidest vestlesin… sest mu jalgratas oli ära varastatud.

peeglist paistab miljonivaade

mis ma teile lubasingi, ilublogi? oo, mul on tunne, et sellest saab teha mitmeosalise sarja!

ilublogi vol 1: meik

alustan meigiteemast, sest sellega on kõige lihtsam: ma pole hoolimata oma juba üsna soliidsest east ikka veel end meikima õppinud ja enam väga ei looda ka.

ainus dekoratiivkosmeetikatoode, mida ma iga päev kasutan, on ripsmetušš. valin alati mõne sellise, mis sooja veega pestes maha tuleb, sest pole üldse harv juhus, et ma kohe hommikul selle tuši põhjalikult oma nägu mööda laiali mäkerdan, ja kellel on siis aega hakata mingi silmameigieemaldajaga jamama? tehniline termin nende pisara-aga-mitte-näopesukindlate tuššide kohta on muide tubing mascara. mul on praegu Eyeko Black Magic ja see on päris mõnus, ei lähe tükki ega hakka pudisema.

silmalainerit ma ei kasuta, sest kui ma ei suuda värvipliiatsiga paberilegi ühtlast, soovitud suunas minevat joont vedada, siis kuidas peaks ma seda suutma peegli ees ja ainult ühe silmaga vaadates?

jumestuskreemidest ei saa ma lihtsalt aru. esiteks tundub, et neist saab alguse mingi lõputu tsükkel, mille käigus tuleb kõigepealt kõik oma näojooned kustutada ja siis uuesti joonistada (aluskreem-jumestuskreem-puuder-päiksepuuder-põsepuna, midagi sellist?) ja ma juba ütlesin, et ma ei oska joonistada. teiseks… kas ma olen ainus inimene, kellel on vaja aeg-ajalt nina nuusata, kelle silmad jooksevad külmast või tuulest vett või kellel on lihtsalt kombeks käsipõsakil aeleda? minu elustiili juures oleks kogu maaling näost kadunud kella 10.30ks hommikul, enamus salfakatele määrituna prügikastis ja osa kätel ja riietel laiali.

punnide ja muude hädajuhtumite tarbeks on mul olemas täiesti korralik peitekreem.

huulepulgaga näen ma välja nagu prostituut (noh, iseenda jaoks). ma tean, et see tahab lihtsalt harjumist, aga puudub igasugune motivatsioon harjutada. huuleläige võiks ju olla tore, aga mu juuksed kleepuvad selle külge kinni kogu aeg. ja kõik need huuleasjad söön ma kohe ära ka nagunii ja neid kogu aeg värskendada… ain’t nobody got time for that.

lauvärvid… vot selle väljakutse võtan küll elus vastu, et lauvärve õpin enne 40. sünnipäeva kasutama. vaikselt juba harjutan. mul on üks 6 värviga palett (spekter helebeežist tumebeežini. ega siin metsikuks ka minna ei saa) ja üks pintsel (ma olen aru saanud, et see on umbes 3 pintsli jagu liiga vähe) ja… mul on lauvärvi aluskreem ja vot see on üks asi, millest ma vähemalt saan aru! see hoiab päriselt ka selle pudi paigal seal, kuhu ta pandud on.

20180812_212951

urban decay naked 2 basics

ja ma leidsin youtube’ist paar videot, kus abivalmis preilid-prouad on ostnud endale täpselt sama lauvärvikomplekti ja näitavad täpselt ette, mis värvi kuhu panna tuleb. joonistada ma ikka veel ei oska, aga värviraamatute alal olen suht kõva käpp, nii et kui raske see olla saab? varsti hakkan ostma neid metalliktoonides palette, kus on 36 värvi – nagu popimate klassiõdede vildikatel omal ajal. can’t wait!

sellest, kuidas ma kõigest ülalkirjeldatust hoolimata täiesti okei suudan välja näha, juba ilublogi järgmistes osades.

inemesel on kipõ puiõl om aigu viil

veetsin täna meeloluka hommiku, lugedes Kaisa blogist tema Peraküla-Ähijärve matkapäevikut – seda on 820 km ja 41 päeva jagu, pikem, kui nii mõnigi raamat, mida viimasel ajal lugenud olen. ja väga huvitav.

esiteks tekitas see muidugi tohutu tahtmise matkale minna (siiski mitte jaanuarikuisesse Eestisse), teiseks aga küsimuse, miks ma ise ühtegi matkapäevikut kunagi 1) korralikult kirja, 2) blogisse pole pannud?

tegelikult ma ükskord üritasin – mul on siin varuks üks üsna pikk mustand, mis algab eikusagilt ja lõpeb üldse poolelt sõnalt ja mille taga on olnud ilmselt ambitsioon kirjutada üksainus postitus kõigist matkadest, mille ma võtsin ette tol imelisel suvel 2016, kui ma tööl ei käinud. aga suur tükk on suu lõhki ajanud ja see plaan pooleli jäänud; ja ma nüüd ei tea, mida ma tagantjärele taastada ja meenutada suudan.

siiski, ühe koherentsema tüki tollest mustandist võiks ju ära avaldada; seda juttu on kahepäevase matka kohta küll häbematult vähe, aga otsin vääristamiseks mõned pildid juurde.

Ikka veel oli maikuu ja ma otsustasin läbi viia matkavarustuse testi – ööbimisega jalgsimatka. Kuna Dartmoor on enamvähem ainus koht Inglismaal, kus metsikult telkimine lubatud on, siis tundus Two Moors Way hea plaanina – mõtlesin, et hakkan Ivybridge’ist (Dartmoori lõunaservas) pihta ja eks näe, kuhu ja millal välja jõuan.

20160514_104550.jpg

matkaraja tähis ühest hetkest, mil ma parajasti eksinud ei olnud

Varustuse testis selgus eelkõige see, et kompass on rikkis:P noh, okei, tegelt selgus, et mu kaardilugemisoskused on aastatega veidi rooste läinud. Lisaks selgus, et moor (mille sõnaraamat tõlgib rabaks või nõmmeks, olgu siis nõmm, sest raba moodi see küll ei ole) on selline maastikuvorm, kus jalgealune läheb seda märjemaks, mida kõrgemale mäe otsa ronid. Mägesid seal omakorda… jagub. Lõpuks jõudsin (väga märgade jalgadega) siiski kaardile tagasi, püstitasin telgi ainsale lamedale telgisuurusele platsile, mida terve päeva jooksul näinud olin, ja jätkasin varustuse testi avastusega, et mu magamiskott ei ole maikuu jaoks sugugi piisavalt soe.

20160513_141437.jpg

selline näebki välja moor. Lehmi ma tegelt kardan, aga näe, ellu jäin.

20160513_191732.jpg

niiskevõitu telgisuurune plats ja märjad saapad

Teisel päeval nii suuri üllatusi enam ette ei tulnud, kuigi ega see kompassiasi ka väga ei edenenud ja suur kergendus oli avanõmmelt jälle teedevõrgule jõuda. Õhtul selgus, et ka kahekesi kahe magamiskotiga on telgis külm. Kokku matkasin seda rada koos kõigi äraeksimistega ehk 40 kilomeetri jagu (umbes Widecombe in the Moorini) ja koju jõudes tellisin internetist uue magamiskoti. Seda, kust leida Ordnance Survey kaartide mõõtkava ja mis vahe on teeraja ja administratiivpiiri tähistustel, plaanin nüüd mõnda aega hoolega meeles pidada.

20160514_141625.jpg

astelhernes, mu lemmik!

20160514_151021.jpg

ebahüatsintidest sinetav metsaalune, ka mu lemmik.

(Kuna nüüd on mul tunne, et olen kõva matkablogija, siis panin tolle suve matkadelt pärinevad pildid ilmestama ka oma, ee, purskkaevu – ehk siis seda Facebooki-lehekülge, mille blogi jaoks tegin, et WordPressist postitusi otse avaldada saaks. soovijatel avaneb võimalus seal Follow-nuppu vajutada ja sealt siis vast tuleb signaal, kui siin midagi toimuma peaks. kõik see juhtub muidugi meie kõigi privaatsuse hinnaga, aga lõpuks on kõik ainult enesemüümine nii ehk nii.)

ja kui homne päev sind kaasa viib

20180810_215620

Jüri Kolk, kogust “Ära mine valguse poole” (2013)

selle luuletuse autor on üks mu mõlemast lugejast. tšau, Jüri!

hakkasin augusti alguses tegema üht eksperimenti, aga ei ole enam väga kindel, millist. tähendab, eksperiment ise seisnes selles, et otsustasin kuu aega iga päev midagi blogisse postitada. aga mida ma sellega saavutada ja tõestada tahtsin, ei mäleta.

võibolla oli see lihtsalt selline väljakutse iseendale: leia iga päev midagi, mida öelda, ja tee see pingutus, et see sõnadesse panna, isegi kui on keeruline? (Sest üsna keeruline on.)

aga võibolla ma tahtsin teada, mis saab, kui puu metsas blogib, aga Facebooki selle kohta teadet ei postita – kas ta teeb siis häält?

10 päeva hiljem võin WordPressi statistika põhjal raporteerida, et ilma lisapromo tegemata satub siia iga postitust lugema tavaliselt 10, parimal päeval 20 inimest.

kas peaksin purskkaevudesse ronima, mis te arvate, mu mõlemad lugejad?

(kuu lõpuni on veel aega ja ega ma pooleli ei jäta. ma pole teile üldse veel ilu- ega arvamusbloginud näiteks!)

a gentleman will walk but never run

English: A Story of Marmite, Queuing and WeatherEnglish: A Story of Marmite, Queuing and Weather by Ben Fogle

My rating: 2 of 5 stars

Inglastest on kirjutatud väga palju paremaid raamatuid kui see. Absoluutselt parim on Kate Foxi “Watching the English”; kui see on läbi töötatud ja tahaks veidi rohkem nalja saada, siis Bill Brysoni “Notes from a Small Island” pole ka paha. Fogle’it julgen soovitada ainult tõelisele inglase-aficionadole ja kindlasti mitte algajale.

Kogu eelnevalt läbitöötatud kirjanduse pluss isikliku elukogemuse pealt tean, et inglasi peaks iseloomustama understatement ja self-deprecation. Fogle end juba selliste stereotüüpidega piirata ei lase! Mul sai üsna kiirelt otsa kannatus tema imeliste seikluste, nimekate sõprade ja arvukate talentide suhtes. (Paraku ei säästeta meid raamatu lõpus ka pildigaleriist tüüpi “mina ja kuulsus”.)

Siiski oli tal jutustada ühtteist sellist, mida ma enne ei teadnud. Nišiteemad küll, nagu näiteks Marmite’i ajalugu, Eddie the Eagle’i seiklused ja – mu lemmik! – loetelu rohkem ja vähem jaburatest spordialadest, mille inglased on läbi aegade leiutanud. Eestlaste kiikingule ja naisekandmisele on neil vastu panna näiteks… worm charming ja extreme ironing. (Worm charming oli ka üks väheseid inglaslikke ettevõtmisi, mis hr Fogle’il just hiilgavalt ei õnnestunud, ja kirjeldus sellest, kuidas BBC hoolekogu hiljem tagajärgedega pidi tegelema, oli raudselt raamatu meeleolukaim osa ja teenis käesolevale reitingule hoobilt ühe tärni juurde.)

Ilmast räägib Fogle oma raamatus way rohkem, kui ükski inglane seda elus päriselt teeb (ja ma ei ütle, et nad seda üsna palju ei teeks), aga ei anna selle käigus bittigi infot (mis muidugi on ilmast rääkimise point, sort of). Aga olles lugenud Foxi, kes selgitab väga huvitavalt ära, miks ja kuidas see rääkimine käib… Fogle’ilt null lisaväärtust.

Minu diagnoos Fogle’ile on ikkagi, et lower middle class (aga, oh, kus tahaks olla upper). See obsessioon muru, kriketi, Marmite’i, Wimbledoni, Henley, Shipping Forecasti ja Barbouri jakkide suhtes muutub väga kiiresti väga üksluiseks. (Ja mis puutub Barbouri, siis see osa raamatust oli nii ilmselge sisuturundus, et tõesti üllatusin, et mu Kindle’i väljaandest otse veebipoodi linki ei viinud.)

View all my reviews

there was something in the water now that something’s in me

… ja nii saigi minust inimene, kes läheb spetsiaalselt selleks spetsiaalsesse koomiksipoodi, et osta värske (tänane) koomiks. loeb selle bussis läbi ja jääb ootama järgmist, milleni on veel peaaegu terve kuu.

20180808_184444

“mature readers” – yup, ma olen seitsmekümnendatel sündinud.

siit raugelt voodipesupildilt pole näha, aga ma olen tegelt äärmiselt elevil sellest kõigest.

history has its eyes on you

Käisin ükspäev muuseumis. Või siis just nimelt ei käinud:

20180805_114737.jpg

this is not – a museum

Ega ma ei saanudki kindlat selgust, mis siis muuseumi ja kollektsiooni vahe on – eksponaadid tundusid mulle täiesti tavalised autod, nagu nad automuuseumis ikka on (ja uskuge mind, ma olen PALJU automuuseume näinud oma elus!) – aga võimalik, et võti oli taustainfo koguses ja kvaliteedis.

Nagu ikka muuseumides, hängis sealgi ringi mitu reibast vanainimest, kes põhiliselt hoidsid silma peal, et keegi autosid ei näpiks ega üle sametköite ei roniks, aga olid rõõmuga valmis ka lisateavet jagama. Ainult et… nad ei teadnud mitte midagi ja suure osa ajast lihtsalt bluffisid! Näiteks väitis üks onkel mulle, et saan järgmise saalis näha kollektsiooni kõige vanemat autot, mis oma kõrgest east hoolimata igal aastal Londoni-Brightoni sõidul osaleb. “Kui vana see auto siis on?” küsisin jutujätkuks. “Oi, seda ma küll ei oska öelda, aga hirmus vana ikka!” kinnitas onkel. Noh, kui nimetatud autoni jõudsin, selgus, et kuigi ta on üsna vana, siis kõige vanem nagu ikka pole, ja Brightonisse on ta mõned korrad tõesti sõitnud, aga kindlasti ka mitte igal aastal.

Kirjalikud infomaterjalid hoidsid sarnast taset ja olid mulle sellistena väga meeltmööda. Vot see võibolla ongi mind tavaliste (auto)muuseumide juures ära tüüdanud – liiga palju fakte ja liiga vähe hinnanguid. Aga nüüd… üks maiuspala teise järel:

 

This slideshow requires JavaScript.

või siis lakooniliselt:

20180805_114841.jpg

dicky (noun) – a folding outside seat at the back of a vehicle. mitte see, mida teie arvasite.

või kui sa ikka üldse mitte midagi ei tea, siis seda on ka okei öelda:

20180805_122449.jpg

20180805_122114.jpg

engine size and performance: small and little

no ja üldse, keskendugem siiski olulisele:

20180805_121246.jpg

nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, olid autodele lisaks välja pandud ka portselani- ja kübaranõelakollektsioonid (bluffimisega vahele jäänud vanainimese teooria: “küllap selle autosid kogunud mehe naisel oli igav ja ta otsustas ka midagi koguma hakata”) ja muuseumi jaoks ostetud maatükil oli 15. sajandist pärinev torn, üks vanemaid telliskiviehitisi Inglismaal (kõlab isegi usutavalt, aga lõpuks ei uskunud ma seal enam mitte midagi).

oli tore vanatehnikaüritus! (btw, kui keegi oskab mulle selle imelise fraasi päritolu seletada, olen üks suur kõrv.)

don’t let them know what you’re against or what you’re for

lugesin sellesuvise kohustusliku kirjanduse läbi (noh, keegi otseselt ei sundinud, aga KÕIK soovitavad seda raamatut. ma ka soovitan).

Educated: A MemoirEducated: A Memoir by Tara Westover
My rating: 5 of 5 stars

väga muljetavaldav.

see oleks olnud väga hea raamat isegi siis, kui see olekski ainult selle loo jutustanud. see hullumeelne lapsepõlv (maailmalõpuks valmistuv mormoonipere Idaho mägedes) ja see, kuidas ja kuhu on võimalik sellest hoolimata välja jõuda (doktorikraad ajaloos Cambridge’i ülikoolist)… you couldn’t make this stuff up.

minu jaoks oli suurem osa loo väärtust siiski selles, KUIDAS see kirja pandud oli. kuidas autor jutustab (väga hirmsa) loo ja siis pöördub tagasi vaatama: aga äkki ma mäletan valesti? või mäletavad valesti teised? kelle versioon on õige, mis juhtus tegelikult? kui tegelikult juhtus midagi muud, siis kust tuli see versioon, mida ma mäletan? mida ma veel valesti mäletan? ja sealt, üldistatuna kogu maailmale ja ajaloole – mida ja miks me mäletame inimkonnana?

paljud arvustajad ütles, et raamatu esimene kolmandik oli kõige haaravam ja edasi enam nii huvitav polnud. minu jaoks, vastupidi, oli algus kõige raskem, sest see oli lihtsalt nii jube ja ma tahtsin, et see juba läbi oleks. asja ei teinud paremaks see, et mingis eelnevas arvustuses luges keegi üles, milliseid erinevaid kohutavaid vigastusi pereliikmed said, ja mul tiksus see nimekiri kuklas ja ma teadsin, et ikka veel on midagi ilget tulemas. kui siis lõpuks tõesti see koht käes oli, kus (view spoiler), hingasin kergendatult, sest kogu nimekiri oli läbitud ja Tara sai ära kolledžisse minna. vaimse vägivalla kirjeldused ei olnud muidugi vähemhäirivad.

lisaks mälule andis see raamat ohtralt mõtteainet ka perekondade teemal. kui hull (mõnikord sõna otseses mõtes) peab su pereliige olema, et sa temaga enam kunagi ei räägiks?

break my bones but you won’t see me fall

ma vist polegi kunagi ühtegi OOTD-postitust teinud (vanainimestele: see on see “mis mul täna seljas on”)… aga raudselt te tahate teada, mis riietega 30-kraadises palavuses mootorrattaga sõidetakse? palun:

I am the Stig

  • Saapad: aastaringselt samad, Daytona Lady Pilot GTX. Korralikud turvalised ja mugavad sõidusaapad, mida soovitan kõigile naistele, sest neis on peidus tallakõrgendus, mis lühema daami jaoks ratta püstihoidmisel palju kaasa aitab (ma ise nii lühike pole, aga on naisi, kelle jaoks need paar sentimeetrit määravad, kas nad üldse saavad või ei saa konkreetse tsikliga sõita). Lisaks on nad väga ilusad.
  • Püksid: MotoGirl Kevlar Leggings. Põlve- ja puusakaitsmetega; praeguse ilma jaoks paigalseismiseks tegelikult ka liiga palavad, aga vähemalt mugavad ja igatahes parem valik kui goretex-püksid.
  • Kaitsmevest: Leatt Body Protector 3DF AirFit Lite. See on küll aasta parim ost, mille eest võlgnen tänu Ööle, kellel oli see parasjagu üle – ise ma poleks viitsinud ega taibanud seda poest otsima minna, aga oh, kus on temast rõõmu olnud selle kuumalaine ajal. Õhtupoole, kui päike enam otse ei küta, olen sinna peale või alla pannud õhema dressika; goretex-jope (sama, millel külmemal hooajal kaitsmed ja vooder sees on) sobib vajadusel kõige otsa.
  • Kiivrisukk: see on mul igivana, peale on kirjutatud Probiker Comfort Air Technology ja see on üks suuremaid aardeid mu elus, sest tal on väga tõhus windstopper-manisk, mida selle kaitsmevesti juurde on täpselt vaja ja mis ka igal muul aastaajal mu kaela kenasti tuule eest hoiab.
  • Kindad: Richa Blast Glove, Black/Orange. ostsin ausalt öeldes põhiliselt selle oranži triibu pärast, mis pani nad kõigist teistest maailma kinnastest eristuma. esimesel kasutusel pettusin, sest, noh, see juhtus märtsikuus ja jube külm hakkas. aga nüüdseks on selgunud, et tavalisel briti suvel on nad suurepärased linnakindad ja kuumalainesuvel asendamatud maanteekindad. õhukesed, lühike randmeosa, nahast peopesa, korralikud nukikaitsmed, sõrmede vahel on õhku läbilaskev võrkmaterjal ja kas ma mainisin seda oranži triipu?
  • Kiiver: aastaringselt sama, Schuberth C3, ja ei saa salata, et on küll tulnud pähe küsimus, kas suveks mingeid… õhemaid ja kergemaid ei tehta? või et kas oleks vähemalt võinud valge osta. aga värvi valisin omal ajal tegelikult selle järgi, et see antratsiithall (päriselt on selline sõna eesti keeles?!) oli teistest oluliselt odavam. ja ega valge selle ülejäänud outfitiga ei sobiks ka.
  • Tsikkel: Honda Hornet, modelli isiklik. Topcase on Givilt ja seal sees on bikiinid, sandaalid ja kleit.

you don’t have to wear that dress tonight

käisin trennis (jah, laupäeva hommikul. see motivatsiooniasi töötab paremini kui ma oodata oskasin) ja lõdvestus oli korraldatud nii: pandi mängima The Police’i “Roxanne” ja selle saatel tuli teha star jump’e. iga kord, kui laulus öeldi “Roxanne” või “red light”, tuli teha burpee.

ärge seda kodus proovige.

life was a party to be thrown but that was a million years ago

Ma’am Darling: 99 Glimpses of Princess MargaretMa’am Darling: 99 Glimpses of Princess Margaret by Craig Brown
My rating: 3 of 5 stars

kui mul The Crowni esimese hooaja järel oli printsess Margaretist veidi kahju, siis selle raamatu lugemise järel enam ei ole, sest selgub, et ta oli ikkagi uskumatu bitch. (Võibolla oleks see selgunud ka The Crowni teisest hooajast, aga mul pole olnud aega seda vaadata, sest mul on vaja raamatuid lugeda.)

paistab nii, et printsess veetis kogu oma elu mingite boheemlastega hängides ja nende vastu üpris ebameeldiv olles, aga boheemlased kannatasid selle kõik välja, et panna kirja need lood, mida nüüd siit lugeda saame. ise poleks neil pidudel tahtnud olla, aga kaugelt vaadates on meelelahutuslik küll.

arusaamatu osa sellest raamatust on see, et kirjas on ka mõned lood, mida selgelt EI juhtunud ja enamus neist on… noh, lihtsalt veidrad. aga hüpoteetilise kuninganna Margareti hüpoteetiline jõulukõne oli piisavalt hea, et lepitas mind nendegagi.

südant kinkida pole mul südant

vaatasin oma Goodreadsi statistikat ja tahan raporteerida, et eesmärgiga “vähem lugeda” läheb üsna hästi – juulis lugesin ainult 14 raamatut – ja selle eesmärgi teine pool “rohkem kirjutada” edeneb tasapisi ka – viiele neist olen kirjutanud arvustuse.

Lemmik neist 14st oli Jaan Krossi “Neli monoloogi Püha Jüri asjus”, mille lugemise vastupandamatu soov tekkis mul – ootuspäraselt – Kumus Michel Sittowi isikunäitust vaadates. Õnneks olid nad sealsamas näitusel ära maininud, millise aastakäigu Loomingu Raamatukogus see ilmus, ja õnneks on mu emal olemas minu meelest kogu LR arhiiv, kenasti aastakäikude kaupa reastatud (jah, seda on umbes kilomeeter kokku). Igatahes õnnestus õige raamat vaevata üles leida – nagu raamatukogus! – ja mul oli see plaanis ka järjekordse lennureisini jäänud paari tunni jooksul läbi lugeda, aga selgus, et millalgi peab inimene ka pesema ja pakkima ja sööma. Seega pildistasin kõik 51 lehekülge kärmelt üles ja lugesin lennukis telefonist.

mis hõrk keelekasutus

aga arvustuste kirjutamise harjumuse juurutamisega kavatsen jätkata, sest juba neid juulikuiseid üle lugedes on selge, et kuu aega hiljemgi ei mäleta ma muidu enam midagi.

nüüd ma testin, kuidas näeks välja Goodreadsi arvustuse blogis avaldamine, sest otse Facebooki postitada neid enam ei lubata (nagu ka muide blogikandeid. mis ongi see põhjus, miks ma siin nii muretult möllan praegu, sest mitte keegi ei taipa kunagi lugema tulla, muhhahhaa!)

Võlurid (The Magicians #1)Võlurid by Lev Grossman
My rating: 2 of 5 stars

ohtralt rõõmu oli mul “Võlurite” eestikeelsest tõlkest, kus kasutati alailma sõnu nagu “lüüme”, “jumitu” ja “tüsilik” (yup, kõik pidin sõnaraamatust järele vaatama). hea töö Mart Kalvetilt. “prefekti” tõlkimine “korrapidajaks” oli ka hea leid. ja kõik ohtrad intertekstuaalsed viited ülejäänud ulme- ja fantasymaailmale olid ära tabatud, osavalt tõlgitud ja joone all kenasti lahti seletatud – tavaliselt nii hästi ei lähe.

muus osas… lubati täiskasvanute Harry Potterit ja suur osa tegevust toimus tõesti mingis veidras internaatvõlukunstiülikoolis, ohtra alkoholi ja seksiga ja ilma igasuguse süžeeta. lõpupoole nagu juba natuke midagi juhtus, aga siis sai raamat läbi ja mul ei ole soovi nende tegelastega järgmistes osades taaskohtuda, nad olid ebasümpaatsed vingatsid.

View all my reviews

hm, no pole ju kõige hullem. võibolla jagan edaspidigi.

anda täpselt nõnda palju nagu sul on anda

mul on uus spordiklubi. veits nagu sõna otseses mõttes.

on üks selline kallivõitu hipsteri-gym, mille üks asukoht on mu kodust 5 min jalutuskäigu kaugusel ja teine jääb täpselt kodu ja kontori vahelisele jalgrattamarsruudile. olen seal sooduspakkumiste toel nillimas käinud, aga ikka kõhelnud, kas ta oma hinda väärt on, kuigi noh, ongi sellised Londoni hinnad – ühekorrapilet 14 naela, rohkemateks kordadeks ette ostes läheb veidi odavamaks, aga no kümnekas ikka. muidu äge klubi. osades saalides poksikotid ja paljad tellisseinad, teistes koguneb stange äärde ja joogamattidele team Lululemon. kohvikus saab umbes kimchit ja lehtkapsakrõpse.

ja siis nad hakkasid ühisrahastuse kaudu investoreid otsima, et Manchesteris ka klubi avada. nagu need asjad käivad, capital at risk, kui hästi läheb, saame kõik rikkaks, kui kehvemini, siis… ei saa. aga investorile pakutava rosinana hakkasid need mitmekorrapaketid juba veidi odavamaks muutuma, ühtteist lubati tasuta ka anda ja… tegelt mõtlesin ma põhiliselt sellele rikkaks saamise õpikust loetud õpetusele, kuidas tark investor ikka omaenda ettevõtete teenuseid tarbib ja endale seeläbi tulu teenib. voh, siit võtangi oma trennimotivatsiooni edaspidi!

ühisrahastusring õnnestus ja sel nädalal olen juba kaks korda OMA klubis trennis käinud. täiega teine tunne on. pluss selgub, et poksitrenn on äärmiselt lahe… see on balletile kõige sarnasem trenn, mille ma leidnud olen (ja jah, ma olen need stangeäärsed kõik läbi proovinud) ja balletist olen ma tegelikult puudust tundnud.

ja te ei kujuta ette, mis uskumatud maksusoodustused siin riigis sedasorti investeerimisele kehtivad.

ah, muidugi peaks tegelt lihtalt jooksmas käima, aga selle ilmaga… las ta jääb.

oceans rise empires fall

lugesin just kokku, et ma olen sel aastal 23 korda lennukiga lennanud. noh, see pole mingi eriline asi, mille üle uhke olla, aga ma end halvasti ka ei kavatse tunda. olen kord juba migrant expat globaalne eestlane. mu kodu, kolleegid, kliendid ja ülemus on kõik eri riikides ja mu pere, sõbrad ja hobid on sama globaalsed kui ma ise, nii et jah, tulebki ette, et lisaks tööle tuleb ka kooriproovis, sõbrannadega pediküüris või vennatütre sünnipäeval lennukiga käia.

kaks hämmastavat asja selle kõige juures on, et 1) kõik need 23 lendu on olnud otselennud, 2) ma pole seni ühestki neist suutnud maha jääda. see viimane oli nüüd ülejäänud loo kontekstis küll veidi spoiler. nimelt… kui lennukisõit muutub sama rutiinseks kui trammisõit*, siis hakkavad juhtuma sellised asjad:

– võtad rongiperroonilt Gatwicki lennujaama viival eskalaatoril pardakaardi ette, et vaadata, kas lend läheb põhja- või lõunaterminalist… ja avastad, et see läheb Heathrow lennujaama kolmandast terminalist. (Jõudsin. esimest ja võimalik, et viimast korda elus olin läinud lennujaama tundidepikkuse varuga, sest… ah, see on pikem lugu, aga mul ei olnud eriti kuhugi mujale minna too päev.)

– valmistud Tallinna lennujaama minema normaalselt täpselt boardingu avamise ajaks, aga kui tahaks pardakaardilt järele vaadata, mis aeg see siis on, selgub, et pardakaarti pole, sest check-in on tegemata ja kuna lennuni on (kõvasti) alla 2 tunni, siis online’is enam ei saa teha ka. hm, huvitav, kaua see lennujaama check-in õige lahti on ja kas sinna jõuab? (Jõudsin. isegi raha ei küsitud, kuigi tegu oli odavlennuga ja ma olin juba valmis hajameelsuse eest lennupileti hinna jagu juurde maksma.)

– värskelt oma viimasest veast õppinuna hakkad järgmisel päeval kohe varakult check-ini tegema, et vähemalt pardakaart olemas oleks… ja avastad, et lend, mis eile Tallinnas kalendrit vaadates tundus olevat kenasti pärastlõunal, on täna Londonist vaadates nii kohe, et normaalne inimene oleks JUBA lennujaamas. because timezones. (Jõudsin, aga pole kindel, kas siis ka oleks jõudnud, kui lend ise poleks üksjagu hilinenud.)

kuna lennuvajaduse vähenemist pole lähiajal ette näha, siis päris tõsiselt kavatsen koostada edaspidiseks checklisti, et oleks meeles kontrollida kalendrit, kella, lennujaama, terminali, väravat, lennu numbrit… ja igaks juhuks veel korra kalendrit. because timezones.

* ma ei tea, mis mul nende trammidega on, aga olukord on endiselt sama, mis aastal 2006 – ma ei tea, kuhu nad lähevad, unustan järele ka uurida ja lõpuks sõidan oma peatusest mööda anyway. seda viimast pole vähemalt lennukiga veel ette tulnud.

ja kas ommava’ kaonu uma’ laulu’

alustuseks: eesti keeles ei ole olemas sõna “pangoliin”. on “soomusloom” (i.k. pangolin) ja kas pole see mitte üks imelisemaid loomanimesid? võiks isegi öelda, et soomusloom on imetajate roo-loorkull – suurepärane olend suu(re)pärase nimega.

aga eile öösel unes nägin ma pangoliine. kuna teiste inimeste unenäod ei huvita kunagi kedagi, siis säästan teid üksikasjadest, lihtsalt… pangoliine müüdi kahekaupa pudelis ja ma ostsin kohe mitu pudelit, sest see tõotas tulla tulus äri. kui pangoliin pudelist välja tuli ja end kerra tõmbas, nägi ta välja märkimisväärselt soomuslooma sarnane. enne kerratõmbamist aga umbes selline…

20180517_174246

yup, lugesin enne magamaminekut koomiksit. spoiler: selle palgamõrtsuka karjäär enam väga pikalt ei kesta.

see kõik aga on ainult sissejuhatus sooviloole. tahaksin siinkohal kõiki tervitada lauluga “pangoliinid öös”, mis hakkab teie peades mängima… nüüd!

how lucky we are to be alive right now

tavaline pühapäevahommik londonis: ärkad üles ja mõtled, kas minna tsiklimessile või loodusfotonäitusele; lõpuks lähed hoopis mošeesse.

lihtsalt… me naaberkvartali mošees olid avatud uste päevad, saime sellest mingi flaieri kaudu teada ja otsustasime läbi astuda. minul igatahes on sealt mööda minnes alati olnud suur soov sisse piiluda. ega see pole mingi minarettide ja kuplitega glamuurihoone meil seal, tänavalt vaadates tundub täitsa tavaline maja teiste vahel reas. kuidas ja millise mošee nad sinna täpselt ära on peitnud?

alustuseks sai ringi vaadata mošee kõrval kogukonnakeskuses. moslemiprouad pakkusid hijabi pähesidumise töötuba (valisin roosa räti, mis olla täitsa legaalne. neil endil olid küll kõigil mustad niqabid – ahjaa, hijab on pearätt, niqab katab ka ülejäänud näo peale silmade ja burka katab kogu näo ja keha, ainult läbi võrgu näeb välja) ja tegid minust isegi pilti, mida ma siinkohal ei jaga, sest mind ei kaunista mitte ükski peakate maailmas. (L uuris pärast imaami käest eraldi, mis suhe moslemitel ikkagi pildistamisega on – elusolendite pildid ei ole koraani järgi ju nagu lubatud? selgub, et kuni tegu on digifotodega, on kõik okei, need olla ainult pikslid ja mitte tegelik inimese kujutis! ja mina arvasin, et juudid on oma jumala petmise maailmameistrid… tundub, et neil on konkurente.)

üks härra demonstreeris araabia ilukirja.

siia on araabia keeles kirjutatud “Kitty”. võimalik muidugi, et hoopis “kana nuudlitega”…

mošees endas niisama kolada ei saanud, korraldati ekskursioon. kingad tuli jalast võtta, aga kuigi pearätid olid ukse kõrval kastis varuks, ei käskinud keegi neid pähe panna ja ma siis ei pannud ka (selle roosa võtsin ammu juba peast, no tõesti oli kole).

päeva kõige põnevam fakt oli, et Suurbritannias on kõik satelliiditaldrikud enamvähem Meka poole suunatud, mis teeb moslemi jaoks õige palvetamissuuna leidmise üsna lihtsaks. muidugi on selle jaoks olemas ka äpp. äpiga on asendatud ka muezzin (kutse palvele) ja üldse striimitakse kogu mošees toimuvat kogu aeg laivis veebilehele, nii et igaüks saab palves osaleda sealt, kus parajasti vaja (mõningase nördimusega jutustas imaam, kuidas sellest hoolimata olid nad paari aasta eest radiaatori tagant pealtkuulamisseadmed avastanud).

(otsisin selle veebilehe välja, see vastab ka küsimusele, millisesse majja on milline mošee peidetud. on ju ilus tuba?)

näidati ka mošee eesruumides asuvat pesemisruumi, kus enne palvust kindlal moel käsi, nägu, suud ja jalgu pestakse. olen küll käinud paaris maailma peenemas mošees nt Istanbulis, aga vot sellistesse telgitagustesse pole mind enne lubatud ega nende olemasolustki aimu antud.

palvust sai ka pealt vaadata. küsisin just enne seda imaamilt, kuidas on lood meeste ja naiste koospalvetamisega, ja ta vastas, et seda ei tehta, sest naised ei tunneks end mugavalt meeste juuresolekul palvetamiseks vajalikke… liigutusi tehes. mõtlesin, et duh, aga kui siis palvetamine peale hakkas… see oli üpris sarnane jooga päikesetervitusele ja kujutan ette, et seelikus tehes tõesti üsna awkward:) Mošee vaibale olid muide maha joonistatud nii umbes joogamatisuurused ristkülikud, kuhu härrased siis kenasti üles joondusid, nii et sarnasus peenema spordiklubiga oli üsna suur.

veel oli mulle uudiseks, et moslem on kohustatud oma “ülearusest” (good luck defining that) rikkusest 2.5% heategevuseks annetama. kuna muidu on tänapäeva lääne ühiskonnas abivajajat keeruline üles leida, teevad nad seda mošee kaudu ja püütakse toetada kohalikke (heategevus)organisatsioone – haiglaid, hooldushaiglaid, kodututega tegelejaid, Punast Risti jne. eelmisel aastal oli annetuste maht olnud 40 000 naela, mis on, noh, abiks ikka, ma arvan. ja kui siit nüüd püüda välja arvutada, palju me ümberkaudses moslemikogukonnas kokku aastaga raha üle jäi, siis – täitsa hästi elame:)

päeva lõpuks jõudsin ikkagi messile ka ja ostsin endale tsiklisõiduretuusid. kes üldse teadis, et midagi sellist on leiutatud? elame imelistel aegadel.

talk less smile more

mul on juba mõnda aega olnud plaanis teha juttu sellest, kust raamatud tulevad, ja nüüd sain #bookstagrami kaudu ühest blogist teada, et see on… asi. vaatasin üle oma sel aastal seni loetud raamatud ja see nimekiri katab vist tõesti kõik eri variandid, kust ma raamatuid saan – kaks raamatukogu füüsiliselt, needsamad kaks elektrooniliselt, üks neist kahest teisel moel elektrooniliselt, Amazon, kodune raamaturiiul (füüsiline ja elektrooniline), sõbrad, pärisraamatupoed, heategevuspoed, kasutatud raamatute poed. täpsemalt:

Inimesed puude võras – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Viimased tuhat aastat – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Grammatika ülistus – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Päevade vaht – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Hons and Rebels – ostsin Amazonist e-raamatuna, täishinnaga (£5.99)
Hea põhjatuule vastu – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Nooruse lugu – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Kooliraamat – laenasin ellu.keskraamatukogu.ee kaudu, lugesin brauseris
The Other Wind – varastasin (st võtsin oma e-raamatute kataloogist, kuhu on asjad sattunud eri viisidel ja pigem mõnda aega tagasi, aga pigem pole ma nende eest maksnud)
The Readers of Broken Wheel Recommend – laenasin Overdrive’i kaudu oma Londoni raamatukogust (London Libraries Consortium), lugesin Libby äpist
A Piece of Cake – lugesin läbi Stoke Newingtoni raamatupoes
Meremaa võlur – võtsin kodus riiulist. Ostsin üheksakümnendate keskpaigas ja maksin kindlasti rohkem, kui endale tol hetkel tegelikult lubada sain.
Keeping On Keeping On – Overdrive, LLC, Libby. Äpi ajalugu näitab, et laenutasin seda neli korda, enne kui läbi sain.
The Explorer  – ostsin Stoke Newingtoni raamatupoest täishinnaga, pakun, et £8.99
The Good Granny Guide  – ostsin heategevuspoest, £1
From Absinthe to Zest: An Alphabet for Food Lovers – ostsin heategevuspoest, £1
Preludes & Nocturnes – laenasin Stoke Newingtoni raamatukogust. täpsemalt hakkasin raamatukogus kohapeal lugema, sest kaua see koomiks ikka võtab; siis läks kõht tühjaks, nii et läksin laenutusmasina juurest läbi ja üle tee pubisse; kui supp söödud ja raamat läbi oli, viisin raamatukokku tagasi.
Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb – laenasin peikalt, kes sai selle kingiks
1,227 Quite Interesting Facts to Blow Your Socks Off  – Overdrive, LLC, Libby
Little Fires Everywhere – laenasin Overdrive’i kaudu Tallinna Keskraamatukogust, lugesin Libby äpist
Inside Out Sadly Ever After? – lugesin läbi San Francisco lennujaama raamatupoes
Tales from Earthsea – varastasin
Zen Shorts – lugesin läbi Palo Alto raamatupoes
Peegelmees – sain sõbrannalt e-raamatuna. no sisuliselt varastasin:P
Lois on the Loose: One Woman, One Motorcycle, 20,000 Miles Across the Americas – Overdrive, LLC, Libby
Haldjate veri – laenasin ellu.keskraamatukogu.ee kaudu, lugesin brauseris
Under a Cornish Sky – võtsin tasuta raamatute vahetuspunktiks ehitatud telefoniputkast kuskil Cambridge’i lähedal maal
Astrid the Unstoppable – ostsin Stoke Newingtoni kasutatud raamatute poest, ca £3
The Subtle Art of Not Giving a F*ck – laenasin audioraamatuna Overdrive’i kaudu Tallinna Keskraamatukogust, kuulasin Libby äpist
Uprooted – ostsin Amazonist e-raamatuna täishinnaga, £5.31
The Princess and the Suffragette – ostsin Stoke Newingtoni kasutatud raamatute poest, ca £3

nimekirjast ei tule välja, et olen varuks ostnud ka mõned Amazoni soodushindadega raamatud (mulle tuleb iga päev Bookbubi uudiskiri, sealt leian paar korda kuus midagi asjalikku £0.99-£1.99 eest). ja mind ennast üllatab, kui mitu raamatut olen jõudnud täishinnaga osta, ma oleks enne väitnud, et seda ma ei tee üldse mitte kunagi :)

ja kui teile tundub, et mu lugemisaasta 2018 on siiamaani olnud veidi… säratu, siis – jah, olen nõus. täiendus- ja parandusettepanekud on teretulnud.

20171221_100614

see päev, kui elukohajärgses raamatupoes ingliskeelse Hargla avastasin

alla pole üleliia vara vaja tulla

20180201_132556

Efa seekordne postkaart-kommentaar rääkis mh sellest, et ta plaanib Terry Pratchetti Tiffany Achingi-sarja uuesti lugema hakata. Ma jutustan siis vastu, et mina loen Ursula K. Le Guini Meremaa-lugusid jälle.

Mitte ilmselgel põhjusel, seejuures – pakkisin juba jaanuari esimestel päevadel pikemat sorti tööreisile kaasa “Tales of Earthsea” ja “The Other Windi” (pakkimise all mõtlen muidugi, et laadisin Kindle’isse). Päeval, mil Le Guini surmateade tuli, olin juba kodus tagasi ja siis võtsin tõesti mälestuse mõttes riiulist eestikeelse “Meremaa võluri”. Selleks ajaks, kui see läbi sai, oli selge, et “Atuani haudu” ma küll praegu üle lugeda ei viitsi – see on küll päris huvitav raamat, aga uff, see igavene maa-alustes käikudes kondamine, mul ei ole selleks praegu tuju.

Aga reisil jõudsin ma kahest kaasavõetud raamatust läbi lugeda ainult ühe (sest ma ostsin endale kuskilt Napa Valley suveniiripoest kleepsuraamatu ja see osutus täiesti sõltuvusttekitavaks ja torpedeerib kõiki mu lugemisplaane tegelt siiamaani. viis pilti on veel jäänud.)

20180121_134129

i haz made great art!

Nojah, aga Le Guin siis. Hakkasin praegu googeldama, et kas ja mis pealkirja all “The Other Wind” (i.k. 2001) eesti keeles ilmunud on ja selgib, et mitte ainult, et pole ilmunud, vaid ka teadmine, et see on olemas, pole kuigi laialt levinud – “Meremaa juttude” (e.k. 2012) arvustustes ja promotekstides mainitakse igal pool ainult sarja nelja esimest raamatut. Mulle sattus ingliskeelne variant näppu 2008. aastal (täpsemalt laenutasin selle Bundabergi raamatukogust Austraalias, kui te just teadma peate) ja olengi teda ainult selle ühe korra lugenud. Meeles on niipalju, et – maitea, kas siia peaks käima spoilerihoiatus? – sari lõppes täpselt samamoodi, nagu sarjad ikka lõppema kipuvad, või on see on ehk liigne üldistus, aga selgelt mäletan, et mõtlesin: seda finaali olen ju juba lugenud nii Pullmani “His Dark Materiali” kui Lukjanenko vahtkondade-sarja (tol hetkel) viimastelt lehekülgedelt; mõelge midagi muud välja, daamid ja härrad!

aga nüüd on läinud nii, et olen lennujaamas ja lend lükati 2 tundi ja 50 minutit edasi, nii et on sobiv hetk “The Other Wind” uuesti ette võtta ja meenutada, mis seal peale ilmselge lõpu veel juhtus.

(Le Guini kohta tahtsin veel seda öelda, et ükskord külas olles leidsin riiulist ühe ta lühijuttude kogu, kus kõik lood olid uskumatult lahedad ja kõik keerlesid ümber… sugude, as in, gender. Vot kui tolle uuesti kuskilt leiaks või keegi pealkirjagi ütleks – seda tahaks kindlasti uuesti lugeda ja teistelegi soovitada! Ja… on ju normaalne külla minnes kõigepealt peremehe raamaturiiul läbi sorteerida, suurem osa ülejäänd õhtust sealt leitud raamatuga veeta ja koju minnes see kaasa laenata? Ma ei tea, miks mind nii harva külla kutsutakse viimasel ajal…)

words are very unnecessary

20180120_113941

sain postkaardiga blogikommentaari/laigi. nüüd tahaks teada, kaua seda tsüklit õnnestub käimas hoida – Efa, sinu kord:)

seal kaardil oli põmtselt kirjas, et vähem lugema tingimata ei pea, aga rohkem kirjutada võiks tõesti. seepeale ostsin heategevuspoest viis raamatut, siis tavalisest raamatupoest veel kolm ja siis läksin raamatukokku lugema. alles hiljem tuli meelde, et me vist leppisime E-ga kokku, et eilsest alates ei osta enam raamatuid. anna andeks, E! ma nüüd rohkem tõesti ei osta.

ükspäev sain Kaurilt noomida, et ma üldse Gaussi kõverale ei mõtle, kui Goodreadsis raamatutele hindeid panen. mõtlesin seejärel vapralt kaks nädalat Gaussi kõverale ja ladusin kahtesid-kolmesid-nelju. siis aga tabas mind Celeste Ng’i “Little Fires Everywhere” ja kuigi Kauri definitsiooni järgi 5 tähendab, et “KÕIK peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”, ja selline lähenemine välistab ju ilukirjandusele viite panemise täiesti… panin ikkagi viie. kõik ei pea seda raamatut lugema, aga mulle meeldis see, kuidas seal olid emad ja tütred ja parimad kavatsused ja ei ühtegi lihtsat vastust. kuidas ükski tegelane polnud veatu ja kuidas neid kõiki võis väga hästi mõista. ja no lihtsalt väga huvitav lugu oli ka.

õnneks lugesin kohe sinna järele ühte kohutavalt halba raamatut, nii et Gaussi kõveraga peaks kõik korras olema.

there’s a million things i haven’t done

kui eelmisel aastavahetusel telefonist fotosid vaadates pilti kokku panin, et mis ma 12 kuu jooksul õieti ära teinud ja näinud olin, otsustasin, et 2017. aastal hoian alles rohkem füüsilisi tõendeid. kogusingi aasta otsa ühte ümbrikku piletikontsusid ja nüüd tean selle kollektsiooni põhjal öelda, et käisin vähemalt 6 korda kinos, 3 korda teatris, 2 korda balletti ja 1 kord operetti vaatamas; nägin Premier League’i jalkamatši ja Robbie Williamsi; sõitsin laevaga Hollandisse ja paadiga Abrukale ja veetaksoga kuskil Tallinna lahel mingi suht suvalise jupi; käisin vaatamas Niagara juga; käisin Liechtensteinis lumelauaga sõitmas; käisin paarikümnes muuseumis ja näitusel, mille detailidest teid säästan. ja siis on veel pardakaartide kontsud 10 Põhja-Ameerika ja 5 Euroopa lennujaamast (pluss kõik Londoni omad).

maiteagi, miks ma seda kõike räägin. kui see oleks võistlus, oleks mul võibolla võiduvõimalus… mingite teiste inimeste ees, kellel on näiteks lapsed või kes on terve aasta täiskohaga tööl käinud?:)

aga ega ta endal ka meeles ei püsi, kui kirja ei pane (pooled asjad olid juba detsembriks ununenud). pealegi, kuna raamatupostituses parimate elamuste väljatoomine sai kiitvat tagasisidet, siis võin ju üles tunnistada ka aasta lemmikud muudes kategooriates:

– muusikali- teatri- või tegelt üldse kultuurielamus: Hamilton. raske on selle kohta öelda midagi, mida veel pole öeldud, niisiis, tsiteerides üht kriitikut: kui teil tekib võimalus oma lapsed maha müüa, et sellele pilet osta, siis kasutage seda võimalust. ja blogipealkirjadega olen lähiajaks ka hästi varustatud, vbla juba märkasite.

– mägedest-paremad-on-ainult-mäed elamus: Striding Edge’i mööda Helvellynile tõusmine.

20170415_123518.jpg

siia toob lihtsamaid teid ka, aga where’s the fun in that?

– tsiklielamus: ringrajakoolitus. uut Anastassia Kovalenkot siit just loota pole, aga eeskujulik kogemus sarjast “vahel peab tegema asju, mis on toredad, aga natuke liiga rasked” (vt ka: kuidas kasvab inimesest inimene, kes asjadega hakkama saab).

IMG_6187

horisont on viltu

– reisielamus: ma käisin nii toredate inimestega nii toredates kohtades nii palju, aga lõpuks võidab ikkagi see nädalavahetus, mille ma täiesti üksinda New Yorgis veetsin.

IMG_0578

– tööelamus: klge, ärge naerge, aga minus tekitab ikka veel vaimustust see, kui ma saan robotil akut vahetada:)

– jooksuelamus: tegelt oli väga hale trenniaasta, aga siis ükskord läksin hommikujooksule… ja nägin armadilli. ilmselgelt on tegu ka aasta wildlife’iga.

View this post on Instagram

my running buddy this morning

A post shared by Kitty (@kittymamers) on

– inimesed: mu pere- ja hõimkond. oli selline aasta, mil sain vahemaadest hoolimata kõigiga kvaliteetaega veeta, ja ma olen nii tänulik, et te mul olete – aitäh, kallid!

who lives who dies who tells your story

mulle tundub, et iga natukese aja tagant annan endale ja teistele uusaasta- ja muidu lubadusi, et püüan edaspidi vähem lugeda ja rohkem kirjutada, aga välja tuleb ikka vastupidi.

Screen Shot 2018-01-01 at 09.50.00

ma ei ole nende teiste asjade suhtes kindel.

kui ma aasta lugemiseesmärgiks 365 raamatut seadsin, ei olnud mul sellega mingit erilist tagamõtet. tahtsin lihtsalt selles goodreadsi väljakutses osaleda ja sinna tuli mingi number panna ja ma tõesti ei teadnud, kui palju raamatuid ma tavaliselt aasta jooksul loen, aga raamat päevas tundus üsna… realistlik. ja lõpuks ta enamvähem nii oligi, kuigi jah, pean tunnistama, et eile varajasel pärastlõunal lugesin ühes poes püstijalu raamatut “Be a Unicorn & live life on the bright side” mitte niivõrd suurest ükssarvikuihalusest kui selle tõttu, et oli vana-aastaõhtu, aasta raamatuskoor oli alles 363 peal ja ma pidin sel päeval veel teatrisse jõudma, nii et kahtlustasin, et ühtegi seitsmest parasjagu pooleliolevast raamatust lõpetada ei jõua. (ega jõudnudki.)

aga ma ausalt lugesin selle aasta jooksul läbi päris mitu väga head raamatut ja pole kade jagama, millised kõige rohkem meeldisid.

Üldiselt oli selline… omaeluloolisuse aasta. Lugesin ja nautisin hästi palju päeviku-, kirja- ja eluloovormis raamatuid, pärisinimeste päriselusid ja pärismõtteid pärisasjade kohta. Meelde jäid Astrid Lindgreni II maailmasõja aegsed päevikud (“A World Gone Mad”) – vaade sõjale neutraalsest riigist, minu jaoks midagi täiesti uut. Lois Pryce’i “Revolutionary Road” – briti naine, kes reisis mootorrattaga Iraanis ja seda aastal 2011, mitte mingitel liberaalsetel kuuekümnendatel. Marju Lauristini “Marjustini sajand”. Diana Athilli “Alive, Alive, Oh!” – kui terane võib üks peaaegu saja-aastane inimene olla! Ja siis muidugi Mart Kase “Metsik päevaraamat” – kui ma peaks nimetama, mis raamat oli kogu aasta kõige parem (ja tundub, et peab – kõik küsivad:)), siis see oligi. See räägib kanadest ja kitsedest ja koertest, aga põhiliselt ikkagi inimestest, ja see oli kirjutatud nii hästi ja sellise emotsiooniga, et olin valmis ise maale kolima ja kitsed võtma. eestis. novembrikuus. Vot SEDA mõtles Goethe, kui ta ütles, et raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks! Ma arvan.

20171111_010827.jpg

Mart Kase, “Metsik päevaraamat”

Eesti (ilu)kirjandust lugesin logistilistel põhjustel pigem vähe, aga üht-teist ikka õnnestus, tippelamused: Kai Aareleiu “Linnade põletamine” (see oli vist 2016. aasta üks kiidetumaid raamatuid, ma jõudsin 2017 alguses jaole. väga Tartu. ja väga mõjus lugu.); Madli Lippuri “June|Julien” (ettevaatust, tabuteema. aga täitsa nagu välismaa raamat!); Tanel Saimre “Minu Norra” (üldse üks kogu Minu-sarja säravamaid tähti mu jaoks; Norrast oli ka tore lugeda, aga kui nii hästi kirjutada, siis võiks kirjutada ükskõik millest ja ma ikka naudiksin); Tõnu Õnnepalu “Klaasveranda”.

Muidu ilukirjanduse osas peab tunnistama, et mul on ikka täitsa mainstream maitse ja mu viietärnilemmikute nimekiri näeb välja nagu Bookeri longlist:

Sarah Winman, Kui jumal oli jänes
Tan Twan Eng, Garden of the Evening Mists
Naomi Alderman, The Power
Fredrik Backman, My Grandmother Sends Her Regards And Apologises
Michel Faber, The Book of Strange New Things
Elizabeth Gilbert, The Signature of All Things
Claire North, Harry Augusti esimesed viisteist elu
John Boyne, The Heart’s Invisible Furies

Ulme ja fantasy osas oli mu aastal tugev slaavi teema – jaanuari alguspäevil lõpetasin 2016. aastal alustatud Sergei Lukjanenko “Puhtandi”, millel oli ka eelmine osa “Mustand”. Hoopis teine lugu kui Vahtkondade-sari, aga ikkagi Lukjanenko (kes pidi olema inimesena paras värdjas, aga kõik tema kirjutatu on mulle alati väga meeldinud ja loomulikult lugesin aasta jooksul üle nii mõnedki vahtkonnaraamatud). Pooleldi lasteraamat-muinasjutt (kust see piir muinasjutu ja fantasy vahel üldse läheb?) on Katherine Ardeni “The Bear and the Nightingale” ja selle järgmine osa, äsjailmunud “The Girl in the Tower” – autor on ameeriklane, aga lugu toimub keskaegsel Venemaal, mis on täis igasuguseid vetevanasid, kolde- ja saunavaime, kuni surematu Kaštšeini välja. Sergei ja Marina Dyachenko (vist ukrainlased?) “Vita Nostra” lugesin uuesti läbi ja olen veendumusel, et see on üleüldse üks parimaid fantaasiaraamatuid. Ja nagu kõik teised, lugesin Ernest Cline’i “Ready Player One’i” ja ka see meenutas mulle kõige rohkem hoopis Lukjanenkot, täpsemalt “Peegelduste labürinti”. Noh, ja 2017. aasta alla see päris ausalt ei lähe, aga hetkel on mul pooleli Naomi Noviki “Uprooted”, tegevusega nõidade ja võlurite Poolas.

Ilmselt otseses seoses lugemisväljakutsega õppisin sel aastal hindama pildiraamatuid:) Ei teinud sohki ega lugenud neid kümnete kaupa lihtsalt selleks, et numbreid kirja saada, aga hakkasin raamatuarvustustes ka seda rubriiki tähele panema ja nägin natuke vaevagi, et parimad hitid endale kodusesse raamaturiiulisse hankida. Selle kategooria võitja on raudselt Carson Ellise “Du Iz Tak?”, väljamõeldud keeles raamat, kus tegelasteks on putukad, aga selgub, et seal putukate tasandil on näha ja uurida väga palju. Ainus pettumus selle raamatuga seoses oli mul see, et elus kuueaastane, kelle peal seda testisin, ehk siis tegelik sihtgrupp, ei olnud pooltki nii vaimustuses kui ma ise. Huumori mõttes vbla ka pigem täiskasvanutele oli Elys Dorani “Mr Bunny’s Chocolate Factory”. Õnnestus kohtuda ka Justin Richardsoni legendaarse geipingviinilooga “And Tango Makes Three”. oh, ja siis eelnimetatud kuueaastase raamaturiiulist leidsin Kätlin Vainola “Kelli hakkab piraadiks” – lõpuks ometi üks eesti lasteraamat, mis on roosa-printsessi-stereotüübi murdmise ette võtnud!

20180101_125931.jpg

Carson Ellis, “Du Iz Tak?”

Teismelisteraamatuid olen ka eluaeg väga armastanud ja lugesin neid sel aastal nii palju, et lõpuks sulasid nad kõik kuidagi ühte, aga tase oli pigem ühtlaselt kõrge. Nii et kui aasta lõpuks paljuhaibitud John Greeni “Turtles All The Way Down”-ini jõudsin, siis andsin sellele resigneerunult neli tärni viiest, kuigi tegelt oli see ka ikka täiesti hea raamat. Aga viis tärni said näiteks:

Emma Donoghue, The Lotterys Plus One (täiesti üle võlli perekond ja aspergerist peategelane. vbla see loeb isegi päris lasteraamatuna)
Ann Brashares, The Whole thing together (kah üsna üle võlli kärgpere)
Clare Furniss, How not to disappear (teismelised ja vanainimesed ja perekonnasaladused)
Julie Buxbaum, Ütle mulle kolme asja (no need ameerika keskkoolilood sobivad mulle)
Rainbow Rowell, Eleanor & Park (ditto)

Siis on mul veel üks täiesti isiklik raamatukategooria: raamatud, mis aitavad mul neid inimesi, kelle keskel ma elan (ehk siis britte) mõista. Ilukirjanduslikust otsast läheb siia alla kogu Nancy Mitfordi looming, mida lugesin sel aastal hästi palju, kõigepealt vanu hitte üle ja siis riburadapidi vähemtuntuid järele, nüüdseks olen juba jõudnud sellisteni, mis vist objektiivselt polegi väga head. Kõige rohkem meeldis mulle “Don’t Tell Alfred”, mida oli täiega raske hankida, aga mis oli väga meeleolukas, või no ütleme otse, ajas mind korduvalt kõva häälega naerma. (Oma)eluloolise poole pealt meeldisid mulle Noel Streatfieldi (of Ballet Shoes fame) “Tea By the Nursery Fire”, mis rääkis 19. sajandi lõpu inglise lapsehoidja elust, ja kaks Amanda Oweni raamatut, “The Yorkshire Shepherdess” ja “A Year in the Life of a Yorkshire Shepherdess”, kus proua räägib lamba- ja lastekasvatamisest (kaheksa tükki! ja lambad siis veel sinna lisaks) karmides looduslikes tingimustes.

Lugesin ka üsna mitut internaatkooliraamatut, mille hulgast jäi meelde Antonia Foresti “Autumn Term” – erinevalt Enid Blytoni mammutloomingust tegutsesid selles loos enamvähem pärisinimesed, kes ei olnud kõik veatud (või ei arenenud selliseks hiljemalt raamatu lõpuks) ja see kõik oli kuidagi veidi täiskasvanulikum ja realistlikum kui nad tavaliselt. Mitte et ma internaatkooliraamatutes otseselt realismi taga igatseksingi, eriti kuna üks huvitavamaid raamatuid kogu sel aastal oli Ysenda Maxton Grahami “Terms and Conditions: Life in Girls’ Boarding-Schools, 1939–1979” ja, noh… ei olnud need tingimused seal suuremad asjad tegelikult. Juhtus nii, et meie kohalikus raamatupoes korraldati selle raamatu esitlus, koos autoripoolse ettelugemise ja hilisema aruteluga; ma aimasin, et see võib tulla põnev, ja hiilisin kohale. Ei pidanud pettuma, enamus publikust olid internaatkoolikogemusega vanaprouad ja rääkisid lugusid juurdegi. Enid Blytonit ma endise pilguga lugeda enam igatahes ei suuda.

Britiraamatute hulka liigitan ka suurepärase paroodia kõigile hygge- ja lagom-raamatutele: Emlyn Rees, “Shabby: The Jolly Good British Guide to Stress-free Living”. Alguses naersin, siis muutusin murelikuks ja koristasin ja remontisin majapidamises nii mõnedki asjad ära, et oleks veidi vähem… shabby.

Aimekirjanduse tippelamuseks oli sel aastal see, kuidas mulle enamvähem korraga sattusid lugemislauale Angela Duckworthi “Grit” ja Amanda Ripley “The Smartest Kids in the World: And How They Got That Way”. Need täiendasid teineteist nii hästi, et ma ei tea nüüd enam üldse, mida ma kummast lugesin, aga muuhulgas veensid nad mind matemaatika õppimise vajalikkuses (see on pikem lugu. mulle on matemaatika ja selle õppimine endale alati väga meeldinud, aga ma olin arvanud, et sellega võiks koolides vabalt ka vähem tegelda. enam ei arva, õppige edasi!) ja üldse oli see teema hästi huvitav, et mismoodi kasvab inimesest selline inimene, kes asjadega hakkama saab. Aga mulle pakkusid suurt rõõmu ka David Hockney “Secret Knowledge” (maalikunstist), Sali Hughesi “Pretty Honest” (kosmeetikast), Jake Knappi “Sprint” (tootearendusest) ja Giulia Endersi “Võluv soolestik” (duh).

Loomulikult lugesin ma üle vanu lemmikuid, sest kuskil polnud öeldud, et tuleb lugeda 365 uut raamatut. Ei lähe mu elus ükski aasta mööda muumitrollide, puhhide ja suurmõmmikuteta – ennem surm! Ajaga ainult paremaks on läinud Kalev Kesküla “Elu sumedusest”, Viivi Luige “Varjuteater” ja Philippe Delermi “Väikesed naudingud”.

Aaa, ja aasta viimase nädala suurim lugemiselamus oli lugeda blogidest ja #bookstagramist teiste inimeste lugemisaasta kokkuvõtteid :) nii hoida!

you are ahead by a century

Niisuguses selts- ja keskkonnas pargin oma jalgratast neil päevil:

minu töölaud on parempoolne esimene

Uus kontor tähendab uut töölesõidumarsruuti ja, noh, hommikuti läbi City sõitmine ei ole mu lemmikosa päevast, aga eks helgeid hetki ikka leiab. Ma ei julge võõraid inimesi väga avalikult pildistada, aga ühel hommikul liikusin samas tempos selle härraga:
20171117_090756 (1)Laitmatu ülikond, viksitud kingad, soliidne mantel, soni ja no vaadake seda salli! Loomulikult sobis kogu riietus perfektselt kokku tema jalgrattaga, mis muidugi oli stiilne linnaratas, mitte mingi sporditegemismasin. Tahtsin hirmsasti talle öelda, kui väga ta väljanägemine mulle meeldib, aga see ei tundunud kuidagi sobilik kogu selle soliidsuse juures; lõpuks kiitsin, et kena ratas. Onu noogutas vastu ootamatult põlglikul ilmel ja kartsin, et olin varajase hommiku ja hillitsetud kultuuriruumi kohta siiski liiga ülevoolav olnud… aga tagantjärele mõistsin, et ilmselt vaatas ta hoopis mind ja mõtles “punane jalgratas ja roosa kleit, milline uskumatult maitsetu kombinatsioon!”

(Kaks foori hiljem küsis üks keskealine lükras mees, kuidas ma temast nii palju ette jõuda sain. ma küll ei olnud teda kümnete teiste samasuguste hulgas märganud ja ei teadnud, millal me viimati kohtunud olime, aga viisakalt siiski informeerisin teda, et punased jalgrattad ongi mustadest kiiremad. sportlasena võinuks ta seda ju ise ka teada.)

Täna hommikul jällegi kohtusin preiliga, kellel olid tenniste sees sädelevad sokid, seljas pikk voogav tumeroheline karvane kasukas, peas kuldne kiiver… ja kelle roosa huulepulk matchis toon-toonilt selle isoleerpaelaga, millega ta ratta kõverad sarved kaetud olid (sest see oli nüüd küll sporditegemismasin). Sääred olid paljad ja kui selle kasuka all seelik või püksid peidus olid, siis neid ma ei näinud.

hold on to nothing for good

jooksublogi, vol 19: taskud on leiutatud!

olen siin, eksju, aastate kaupa kurtnud selle üle, kuidas jooksuriietel pole taskuid. ja näete, juba aastal 2017 õnnestuski mul osta endale püksid, millel on! kaks taskut täiesti loogilistes kohtades reie välisküljel, kenasti liibuvad, ei paista välja, sega jooksmist ega lase seesolevatel asjadel koliseda või välja kukkuda.

ma ei tea, kuidas sai oli nii raske seda välja mõelda. nagu et… need on TASKUD, kõigil teistel maailma riietel olid need juba mõnisada aastat olemas.

kuniks teised tootjad end koguvad ja järele võtavad, jooksen, tundub, ainult Lululemoni pükstega. ega rikkus ei anna häbeneda.

tasku

modellil on kaasas Samsung Galaxy S7, aga tasku mahutab ka iPhone 7 Plusi vabalt ära (btw,  MIKS on nii suur telefon üldse olemas?)

if you want my future forget my past

jooksublogi, vol 15*: outbritted the Brits!

tänahommikusel parkrunil olin mina ainus maikaväel jooksja, teistel olid kõigil vähemalt T-särgid.

20170216_112905

pilt on pärit üleeilsest, kui päike paistis. head veebruari teile ka!

nagu mind lähemalt tundvad inimesed juba kindlasti ära arvasid, tähendab parkrunil osalemine seda, et võtan oma jooksmist nüüd jälle üsna tõsiselt. vaadake, mul on isegi uued tossud (Saucony Kinvara 7, Bostoni maratoni eridisainiga rohelised. Kinvara 6 jäigi vahele, sest mitte ühtegi mõistlikku värvikombinatsiooni ei ilmunud mõistliku hinnaga ja minu suuruses müügile).

* keegi muidugi ei pannud kunagi tähele, aga jooksublogi 15. sissekanne jäi omal ajal täitsa vahele. teeme siis tagantjärele ära.

do you recall not long ago

sarjast “universum täidab me soove”:

täna õhtul esineb meil southbank centre’is Neil Gaiman, kelle suur austaja olen. ta esitleb oma uut raamatut, mis mul küll käsi värisema otseselt ei pane, sest jutustab lihtsalt muinasskandinaavia müüte ümber (Norse Mythology, kui nüüd keegi hirmsasti tahab seda raamatut lugeda), aga Neili ennast oleks ma ikka näha tahtnud.

piletid sellele peole müüdi kahjuks juba paari kuu eest välja, ma ei saand jaole.

noh, aga samal ajal on meil siin koolivaheaeg ja samas southbankis mingid lasteüritused, mh keset päeva esines Chris Riddell. Riddell on tuntud illustraator ja kirjutab ise ka raamatuid ja on praegusel ajal “children’s laureate”, maiteagi, kuidas seda tõlkida või seletada. kõige tähtsam lastekirjanik riigis, keda kõik kuulavad, kui tal lastekirjanduse kohta midagi öelda on :)

mulle on mõned Riddelli raamatud täitsa meeldinud ja ta pildid meeldivad mulle ka ja olen täitsa mitu raamatut majapidamisse spst ostnud, et tema illustreeritud.

ma küll ei suutnud tükk aega ära otsustada, et kas ta mulle nii palju meeldib, et minna teda kuskile lastekarja sisse vaatama, aga siis täna mõtlesin, et üks tee, kaks asja, lähen kohale, vaatan, kas Gaimani jaoks on äkki mõni tagastatud pilet tekkinud ja kui jaole saan, siis vaatan Riddelli ka.

no läksingi ja Gaimani piletit muidugi polnud, aga Riddellile oli pilet vabalt saada täitsa umbes kaheksandasse ritta (sinna saali mahub mingi 2500 inimest muidu).

ja kui ma siis seal kaheksandas reas istusin, siis selgus, et Riddellil on külalistega üritus. kolm külalist olid lastekirjanikuprouad*, kes olid enne juba ka välja kuulutatud, ja neljas oli üllatuskülaline.

ja no selle jutu peale te vast arvate ära, kelle universum üllatuskülaliseks saatis :)

20170215_153338

‘I am so glad there were ponies,’ said my sister.

lõpuks läks veel nii hästi, et sattusin õigel hetkel lava eest mööda minema ja sain endale kaasa napsata selle pildi, mille Riddell Gaimanist joonistas, sellal kui ta oma külalisi välja kuulutas. kui tundub, et on rohkem Pratchetti moodi, siis sellepärast, et tegu oligi suure saladusega ja keegi ei tohtinudki teada, kes see on.

20170215_211016

autogrammi järel seisin pärast eraldi ülekahetunnises sabas (vt ka: koolivaheaeg, 2500 inimest)

kokkuvõttes – pääsesin muinasskandinaavia mütoloogiast veel veidikeseks ajaks (küllap ma sellegi raamatu kord läbi loen) ja sain Neili esituses kuulda hoopis natukest lasteraamatut ja üht luuletust, eks ikka Riddelli illustratsioonidega (oli selline onu Raivo jutupliiatsi stiilis üritus, kus paljud pildid valmisid kohapeal). superluks!

* – teised kirjanikud olid Cressida Cowell (temast ma olin enne ka kuulnud, tal on need lohetaltsutamise raamatud), Liz Pichon ja Posy Simmonds. kõik olid väga toredad ja kui mulle mõni nende raamat näppu satub, siis plaanin lugeda küll.

valge sirel õitseb ja rongid lähvad mööda

Täna tahan teile rääkida raamatukogudest oma elus.

Kõigepealt oli kooli raamatukogu, kuhu meid millalgi 1. klassi alguskuudel kogu kollektiiviga kohale talutati. Õpetaja Mitt tutvustas meile raamatukogu kasutuskorda (mis tolles koolis ja raamatukogus oli mäletatavasti väga… põhjalik) ja siis võis igaüks ühe raamatu kohe koju kaasa laenutada. Ma valisin välja tšehhi lasteraamatu “Väike tüdruk suures lossis” ja tekitasin sellega suure segaduse, sest nii kohalolevad pedagoogid kui laenutuslauda mehitavad suured tüdrukud (vähemalt viies klass:)) arvasid, et seda on esimeseks raamatulaenutuseks elus võibolla pisut palju (meenutagem, et emakeeletundides tegime sel ajal tööd kukeaabitsaga). Lõpuks otsustati mulle suurteose läbitöötamiseks tavalise nädalapikkuse tähtaja asemel võimaldada kaks nädalat. Kui ma sellega siis järgmisel päeval tagasi ilmusin ja uut raamatut palusin, võttis õpetaja Mitt isiklikult vaevaks kontrollida, kas ma ikka tõesti lugesingi nii paksu raamatu nii kiiresti läbi. Läbisin testi ja järgmise kaheksa aasta jooksul ei olnud ilmselt koolipäeva, mil ma ei oleks raamatukogus käinud. See oli selle suure õudse koolimaja ainus vaikne ja mõnus koht, seal oli piisavalt palju raamatuid, mida ma veel lugenud ei olnud, ja õpetaja Mitil oli alati kas aega juttu ajada või abi tarvis. Jube äge oli jõuda viiendasse klassi ja hakata ise teistele raamatuid laenutama! Uusi raamatuid kataloogi kanda Mitt mul kunagi ei lubanud, selleks oli mul liiga kole käekiri, aga ma sain templeid lüüa (tiitellehele ja 17. leheküljele – sest 17. leheküljelt algab uus poogen!) ja, eh, ma ei mäletagi, misasju me seal veel tegime, aga mingit toimetamist leidus alati ja Mitti oli väga lihtne veenda saatma õpetajatele kirjakesi, et tal on järgmiste õpilaste abi raamatukogus tarvis just nüüd selle tunni ajal. Sellest ajast, kui ma hommikuses vahetuses koolis käima hakkasin, olime me koos paari klassiõega vahel kuni õhtuse vahetuse lõpuni raamatukogus. Kui kõht tühjaks läks, käisime sööklast leiva- ja saiakontse küsimas. Meiesugustel insideritel oli lubatud Miti tooli ja ajaleheriiuli vahelt läbi pugeda ja olla raamatukogu selles osas, kuhu muidu õpilasi ei lastud. Seal olid laeni ulatuvad riiulid “suurte inimeste raamatutega” ja treppredel, mille otsas turnida ja mängida tegelikult ei tohtinud, aga eks me ikka kõõlusime. Selle redeli otsas istudes lugesin ma läbi suurema osa “Tõde ja õigust” ja Šalva Amonašvili “Tere, lapsed!” mis rääkis kuueaastaste laste õpetamisest ja mis tundus mulle kohutavalt põnev. Tahaks seda uuesti lugeda.

Kooliraamatukoguga paralleelselt käisin ma tol ajal ka Lutsu raamatukogu lasteosakonnas – sinna viidi meid samamoodi klassiga, aga mulle tundub, et mõned aastad hiljem. Seal sain ma esimest korda aimu kataloogi kasutamisest (mitte et koolis poleks kataloogi olnud, aga raamatuid oli nii vähe, et niisamagi leidis kõik üles) ja mõnda aega oli mu ambitsiooniks suureks saades sinna tööle minna… aga mitte raamatukoguhoidjaks, vaid riietehoidjaks, sest sealne garderoobitädi luges kogu aeg:) Lutsus olid olemas kõik raamatud, mida ma küsida oskasin, ja see avaldas mulle päris palju muljet. Ükskord umbes viiendas klassis andis ajaloo õpetaja soovitusnimekirja raamatutest, mida võiks õpikule lisaks lugeda. Ajalugu kui ainet ma üldse ei armastanud ja ei suuda üldse meenutada, miks ma selle nimekirjaga ikkagi raamatukokku läksin. Plaan oli, et laenutan ehk ühe, aga raamatukoguhoidja kadus mu ajaloovihikuga riiulite vahele ja naases sealt kõigi kümne raamatuga. Olin lapsena liiga häbelik, et selliseid arusaamatusi lahendama hakata, nii et võtsin kogu kuhja koju kaasa ja lugesin muidugi läbi ka. Ei mäleta, mis seal veel oli, aga üks raamat oli vanaaja seitsmest maailmaimest ja üks oli Cerami “Jumalad, hauakambrid, õpetlased”, mis osutus äärmiselt huvitavaks. Ajalugu mulle ikkagi meeldima ei hakanud paraku.

Suviti vanaema juures olles käisin Aegviidu raamatukogus. See oli päris pisike ja lahti üsna veidratel aegadel (umbes et teisipäeval ja neljapäeval kella kümnest kaheni), aga abiks ikka. Väikses raamatukogus on eriti mõnus lihtsalt kõik raamatud ükshaaval üle vaadata, et saaks otsustada, kas nad on toredad, ja ma leidsin sealt palju asju, mille peale mujal polnud sattunud. Kõige esimeste raamatute hulgas, mis ma Aegviidu raamatukogust laenutasin, oli Anne Franki päevik – vanaema arvas, et raamatukoguhoidja soovitas seda mulle, aga ma vaatasin lihtsalt kaane järgi, et ühe tüdruku pilt on peal ja päevik, kindlasti on vahva raamat. Noh.

Millalgi põhikooli lõpuaastatel muutus väga popiks ülikooli raamatukogus käimine. Sinna meiesuguseid põngerjaid tegelikult väga ei lubatud, lugejapileti saamiseks pidi viima soovituskirja kooli raamatukogu juhatajalt, kes pidi kinnitama, et varaküps õpilane on juba kõik läbi lugenud, mis koolil pakkuda on. Nagu võib arvata, siis õpetaja Mitilt sellise paberi saamine mulle raskusi ei valmistanud. Sellest, kuidas elu ülikooli raamatukogus käis, kirjutasin ükskord juba siin. Raamatuid ma sealt vähemalt alguses oma koolilapsepiletiga koju laenutada ei saanud, tuli lugeda kohapeal. Ükskord pidin tegema referaadi Taani kohta ja kasutasin põhilise allikana Briti entsüklopeediat. Kuskil kõrvaltoas oli sel ajal tegelt juba internet olemas, Unixi-terminalid rohelise tekstiga mustal taustal, aga seal oli alati mudamängijatest järjekord ja Wikipediat ka veel ei olnud nagunii.

Gümnaasiumis oli meil ka koolis raamatukogu, aga see oli nii väike ja kuidagi… suvaline, eriti Miti põhjalike süsteemidega võrreldes, et seal ma käima ei harjunudki. Kohe kümnendas klassis kaotas meil pool klassi pooled oma õpikud ära (noh, me ei viitsinud neid koju viia, hoidsime klassis ühes kapis, ja kevadel, kui tuli raamatukokku tagasi viia, siis kõigile enam ei jagunud sealt kapist kõiki raamatuid) ja ma olin sügavalt šokeeritud, et sellest ei tulnud mitte mingit jama. Jaan Mitt oleks saavutanud selle, et meid oleks kõiki koolist välja visatud!

Tallinnas hakkasin ma kõigepealt käima TTÜ raamatukogus. Võrreldes TÜ omaga oli seal ilukirjandust vähem, aga see-eest ajakirjariiul oli mõnusalt suure valikuga. Mitte et ma peale Kroonika ja Stiina sealt midagi väga regulaarselt lugenud oleks… aga ma oleks saanud, kui oleks tahtnud :P Mingit erialakirjandust õnnestus sealt küll ka hankida, ja no siis muidugi Saveljevi “Füüsika”, osad 1 ja 2. Muide… nii Nähtamatu Ülikooli kui Sigatüüka raamatukogud asuvad minu vaimusilmas TTÜ esimeses korpuses. (Ja mis seal vana raamatukogu ruumides praegu üldse on, nüüd, kus uus ehitati? Hoitakse keelatud raamatuid?)

Millalgi sajandivahetuse paiku olin pool aastat Rootsis vahetustudengiks ja ei suuda absoluutselt meenutada sealset ülikooli raamatukogu (mis ju kindlasti pidi olemas olema), küll aga on mul eredalt meeles Västeråsi linnaraamatukogu, kust ma laenutasin endale rootsikeelsena kõigepealt kogu Lindgreni loomingu ja siis hulga muud lastekirjandust takkapihta ja vahepeale lõõgastuseks ingliskeelset Pratchettit ka. See oli esimene raamatukogu mu elus, kus olid diivanid ja tugitoolid ja võibolla isegi kott-toolid; riideid ei käskinud keegi garderoobi panna ja koti tohtis kaasa võtta; ja kõige rohkem hämmastas mind see, et kui raamatukogu oli kinni, siis võis tagastatud raamatud lihtsalt välisukse kõrval olevast pilust sisse pista. Ühesõnaga, tohutu liberaalsus võrreldes Eesti kindlusraamatukogudega. Oi, mulle meeldis seal. Minu rootsi keele alaseks tippsaavutuseks jäi see, et lugesin läbi teismelisteraamatu “Jumala ja minu vahel on kõik läbi” ja siis jutustasin selle rootsi keele tunnis (edasijõudnute tase!) teistele ümber. Ma olen hiljem rootsi keeles asjalikumaid raamatuid ka lugenud (või noh. naistekaid ja krimkasid. aga ikkagi, täiskasvanutele suunatuid), aga ma ei ole kunagi pidanud nende üle pärast originaalkeeles arutlema.

Tallinna Keskraamatukogus käisin ma alguses ainult võõrkeelsete raamatute osakonnas Liivalaia tänaval. Elasin seal lähedal ja oli selline periood elus, et tahtsingi ainult ingliskeelseid paperbacke lugeda. Nende valik oli seal muidugi… mitmekesine, et mitte öelda lootusetult kesine.

Pärast hakkasin ikkagi käima Estonia pst majas, kus oli aastaid üks ebameeldiva kassinäoga turvamees ja kus oldi kohutavalt range kaasavõetavate kottide ja üleriiete jms suhtes. Rõõmuga avastasin millalgi eelmisel või üle-eelmisel aastal, et see jama on nüüd ära lõpetatud ja et garderoobi VÕIB, aga ei PEA kasutama. Kui nüüd vahel pikemalt Eestis olen, käin selles raamatukogus iga päev ja võtan hästi palju raamatuid korraga ja siis loen alati öösel kella kolmeni ja ei saa pärast hommikul kuidagi üles. Selline lapsepõlve flashback.

Londonisse kolides ei saanud ma päris tükk aega aru, kuidas siin avalikud raamatukogud töötavad. Mitte et neid ei oleks – vastupidi, on tihedalt. Esimese korteri juurest oli üks 5-minutise jalutuskäigu kaugusel ja praegusest on üks sama kaugel ja kaks tükki erinevates suundades 10 minuti tee. Aga igaühes neist on vähe raamatuid ja kuidagi… suvalised. No kes on näinud raamatukogu, kus on, ütleme, viis Terry Pratchetti raamatut?! Viiekümnest võimalikust? Pikapeale selgitasin välja, et terve linnaosa peale on üks raamatukogu ja selle raamatud on haruraamatukogude vahel jagunenud… no ikkagi suvaliselt:) Aga on olemas täitsa töötav elektrooniline kataloog, mille kaudu saab neid kõiki (ja ka hulga teiste linnaosade omi) endale sobivasse harukogusse kohale tellida. Nüüdseks olen läinud juba nii mugavaks, et tellin ette ka need raamatud, mis on õiges harukogus olemas, aga mida ma lihtsalt ei viitsi ise riiulitest üles otsida:P loomulikult on meil ka e-raamatute laenutusvõimalus ja laenutusautomaadid ja kuigi mu süda tilgub seda öeldes verd, pean siiski nentima, et hoolimata 90ndate stiilis UIst on brittide raamatukogusüsteem digitaalsem ja kasutajasõbralikum kui Eesti (vähemalt Tallinna keskraamatukogu) oma. Uudisteoste riiuli sisu näen ka Twitteri kaudu ära igal nädalal ja saan siis kohale lipata, kui midagi vajalikku paistab!

Tallinna keskraamatukogu e-laenutust kasutan ma ikkagi ka üsna usinalt, sest eestikeelse raamatu lugemine on rõõm omaette mu jaoks (ja teine rõõm on see, KUI palju raha hoian ma kokku iga kord, kui ma eestikeelse raamatu ostmise asemel laenutan. Eesti raamatuhinnad on täiesti ebanormaalsed mu meelest). Aga kuigi Ellu näeb üsna ilus välja, on funktsionaalsust ikkagi häbitult vähe (mis mõttes ma ei saa end väljalaenutatud raamatule järjekorda panna? wishlisti ei olegi? ja miks tableti peal lugeda ei saa?).

British Librarys oli lugejapileti saamine veel keerulisem kui omal ajal ülikooli raamatukogus. Ära ma selle tegin ja siis läksin põhimõtte pärast ja vaatasin kõik need kuulsad lugemissaalid üle ja lugesin läbi Oskar Lutsu mälestuste selle köite, mida meil kodus millegipärast polnud… aga aastaga aegub see lugemisõigus ära ja pikendada ma enam ei viitsinud.

Goodreads ütleb, et olen sel aastal seni lugenud 32 raamatut.