olla endale tuldnäitav torn

meenutagem, et raamatuaasta 2018 eesmärk oli  – nagu ta mul ikka on – “vähem lugeda, rohkem kirjutada”. tehtud! lugesin ainult 248 raamatut (eelmise aasta 365 asemel); arvustused kirjutasin neist 74-le (eelmise aasta 6 asemel, ja noistki 3 olid ühelauselised). selleks, et neid kõiki näha, tuleb Goodreadsi minna, blogis olen jaganud valitud palasid ja ei oska tegelikult isegi seletada, miks just neid.

tärnide jagamisel püüdsin meeles pidada nii Goodreadsi enda skaalakirjeldust (1 – did not like it, 2 – it was ok, 3 – liked it, 4 – really liked it, 5 – loved it) kui Gaussi kõverat ja Kauri definitsiooni 5-le: “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”. seega jagasin kolmesid-nelju üsna heldelt ja viitega hoidsin veidi tagasi; kaheväärilisi raamatuid püüdsin eos vältida ja ühelisteks osutunud jätsin põhiliselt lihtsalt pooleli (statistikas need ei kajastu ja mul on küll kuskil postituse mustand teemal “kuidas rääkida raamatutest, mida me pole (lõpuni) lugenud”, aga kuna ma pole veel välja mõelnud, kuidas, siis jääb see sõnavõtt mõneks teiseks aastaks). kõigi 248 raamatu peale tuli keskmine hinne 3.5.

aasta parima raamatu kuulutasin veidi ennatlikult juba novembris välja: Heli Laaksoneni “Ole ise”. kusjuures see on üks väga väheseid luuleraamatuid, mida üldse lugesin sel aastal, tavaliselt satub ikka veidi rohkem. vast olekski võinud olla rohkem luulet, sest kaks aasta suurt lemmikut, Indrek Koffi “Eestluse elujõust” ja Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb” olid just sellised meeldivad ja meeleolukad lühivormid sinnasamma väravasse.

IMG_1565 (1).jpg

Veronika Kivisilla, “Kuni armastus peale tuleb”

päris palju lugesin koomikseid ja graafilisi romaane, nt terve Luciferi-sari jäi siia aastasse, aga kogu Sandmani lugesin ka uuesti üle. Gaimani 1602 oli uutest leidudest mu kindel lemmik, kuni jõuluvana selle Pärdi-raamatu tõi…

populaarteaduslikest raamatutest avaldas “Prisoners of Geography” enim muljet, aga tegelikult ka Hans Roslingi “Faktitäius”, kuigi viimast hindasin millegipärast esimese lugemise järel nelja tärniga (võimalik, et eestikeelse väljaande toimetamisvigade tõttu?). siiski lugesin kohe teist korda veel, rääkisin sellest pärast nädalate kaupa kõigile ja nõudsin, et nad peavad seda raamatut kindlasti lugema. arvustust kirjutada pole siiamaani jõudnud ja nüüd ilmselt enam ei viitsi ka, vana asi.

aga siis lihtsalt proosast… pooled mu viie tärniga hinnatud raamatud olid vanade teada asjade ülelugemised – Neil Gaimanit ja Ursula le Guini ja Jaan Krossi. sekka peoga bestsellereid: Educated, Circe, Gentleman in Moscow, Little Fires Everywhere. (NB! väga kiidetud ja müüdud teoseid oli ka mu poolelijäetud raamatute hulgas täitsa mitu, esimesena meenuvad “Eleanor Oliphant is Completely Fine” ja “My Year of Rest and Relaxation”. nii et see päris nii ei ole, et kui kõik kiidavad, siis mina ka.)

ja no mis sealt siis veel mälestusväärset jääb:
elulugudest Phil Knighti “Shoe Dog”, mille olen ristinud raamatupidamisdraamaks, aga ma ausalt mõtlen seda parimas võimalikus mõttes;
Eesti ja eestlaste elust “Õhus on Kalamaja” ja “Eesti läbi 100 silmapaari”;
reisi- ja kohalugudest “Minu New York” ja “Meie küla eided La Gomeral”;
raamatutest ja lugemisest “Bookworm”, “Grammatika ülistus” ja “84 Charing Cross Road”;
pigem vist lastele mõeldud raamatutest “Vali okaapi”, “The Lady’s Guide to Petticoats and Piracy”, “End of Term” (viimane vist siiski esindab kogu sarja, mille osaks ta on ja millest teen siin vast veel juttu, kui mul kord õnnestub kõik osad hankida ja läbi lugeda).

midagi nagu ikkagi oleks ka. aga meeldejäävaim raamatuhetk aastal 2018 oli siiski see, kui seisin ühel sügisõhtul Helsingis keset Akateeminen Kirjakauppat – raamatupoodi, kuhu mul 90ndate lõpus ja 2000ndate esimesel kümnel oli kombeks jätta oluliselt rohkem raha, kui ma endale tollal lubada sain – ja tundsin, et ma võiksin sealt osta ükskõik mida, aga ei tahagi nagu midagi enam. et kõik maailma raamatud on mul kas olemas või loetud või minust ühe kliki kaugusel, ja et nende väärtus läheneb (olgu siis selle tõttu või sellest sõltumatult) tõkestamatult nullile.

ühesõnaga… ma ikkagi püüan uuel aastal jälle vähem lugeda ja rohkem kirjutada. aga võtan vastu mõned raamatualased väljakutsed, mis vast panevad mind midagi uut avastama või muudmoodi veidi sära juurde toovad.

IMG_1527.jpg

aasta raamatuhetk nr 2 – ometi mingi asjalik rakendus kogu sellele riiulitesse mittemahtuvale lasule.

Advertisements

enne kuula siis kumise kaasa

Kahe heli vahel: Graafiline romaan Arvo PärdistKahe heli vahel: Graafiline romaan Arvo Pärdist by Joonas Sildre

My rating: 5 of 5 stars

see on kindlasti esimene eesti algupärane graafiline romaan, mida ma lugenud olen, ja võimalik, et esimene, mis üldse kirjutatud – ma igatahes teisi ei tea. ja kas teda romaaniks kutsuda õige on, ei tea ka, see on (osaline) elulugu ju siiski.

olen viimastel aastatel seda žanri kõrgelt hindama õppinud ja lugenud täitsa palju kvaliteetseid koomikseid ja graafilisi romaane ja asju, mis tahavad olla üks, aga on lõpuks teine. Sildre ei valmista muu maailma taustal pettumust, see kõik on väga hea! algus ehk veidi ühemõõtmeline, aga kui juba muusika kirjutamiseks läheb, siis läheb ka muusika joonistamiseks ja sellele on siin leitud väga nauditavaid ja veenvaid lahendusi.

esimesel korral neelasin kogu loo lihtsalt otsast lõpuni alla, siis võtsin algusest uuesti ette ja kuulasin kõiki mainitud-näidatud Pärdi teoseid kõrvale. oo! tõesti täiesti geniaalne töö kunstnikult ja just nii soovitangi seda raamatut lugeda. sest lihtsalt… “Credo” visualiseerituna, kes oleks arvanud, et seda saab teha? või siis “Tabula Rasa” ebaõnnestunud proov vs õnnestunud esiettekanne. aga ka Pärdi eneseotsingud noodijoonte vahel ja kohal ja lõpus… raamatu II osa lõpp on eriti hea näide sellest, kuidas pilt saab toetada ka väga abstraktset teksti.

muidugi ongi Arvi Pärdi elu- ja loomingulugu väga põnev ja eriti palju ma tema noorusajast ja kujunemisest enne ei teadnud, nii et ka muusikast teadmata või hoolimata on huvitav lugemine. aga selleks ajaks, kui lõpuni jõuad, ilmselt juba tead ja hoolidki :)

üks huvitavlugu veel siia juurde: just eelmisel päeval lugesin “Minu Jeruusalemma”, mis mul õnnestus raamatukogust mingi vedamise läbi hankida (e-kataloogi andmetel poleks teda seal riiulis üldse olema pidanud) ja seal oli meeleolukas lugu eestlannast ortodoksi nunna ema Ksenija ja Arvo Pärdi kohtumisest ja sellest, kuidas raamatu autor läks hiljem suvalisse Kopli postkontorisse Pärdile pakki postitama ja kohtus seal Pärdi endaga. ta ei arvanud, et see olnuks lihtsalt pime juhus. mitte et ma nüüd just jumalikku ettehoolet kahtlustaks selles, et ma kohe sinna järele Pärdi-raamatut lugesin (selle tõi jõuluvana ja jõuluvanale ma olin enne kirjutanud), aga tore kokkusattumus ikka kõigi nende inimeste õigeuskupööramise lugude juurde, et nad mul nii korraga ja läbipõimunult käsil olid.

“Kahe heli vahel” lõpeb 1980. aasta ja Pärtide sundemigreerumisega. nüüd tahaks ainult paluda, et tuleks järgmised osad ka sellele raamatule, sest just sellisel kujul ma tahangi Pärdist ja ta muusikast lugeda veel ja veel ja veel.

IMG_1542

see, et Heino Elleril oli iiristega mingi värk, on naljakas ainult minu perekonnale. aga meie jaoks on see see-eest väga naljakas!

View all my reviews

half of what i say is meaningless

The Family from One End Street (The Family from One End Street, #1)The Family from One End Street by Eve Garnett

My rating: 3 of 5 stars

iseenesest on see suht lihtsakoeline lasteraamatuke – igas peatükis juhtub ühe lapsega pere seitsme hulgast midagi veidi täbarat, lõpuks laabub kõik kenasti ja elukvaliteet saab paremgi kui enne pisiseiklust (tavaliselt jäädakse plussi rahaliselt, aga minimaalselt annab keegi hea inimene kommi ja kooki, ja ikka kõigi õdede-vendade jagu varuga).

huvitav on hoopis see, kuidas tegu on inglise lasteraamatuskene läbimurdelise teosega – väidetavalt esimene raamat, kus seiklevad vaesed, töölisklassist pärit lapsed, mitte privilegeeritud erakoolipõngerjad, väikesed printsessid ega lord fauntleroyd. see ilmus aastal 1937 ja võitis tol aastal Carnegie medali (aasta parim uus briti laste- või noorteraamat), kusjuures nomineeritud oli ka “Kääbik”. eestis, muide, ilmus samal aastal Jüri Parijõe “Teraspoiss”, nii et ajastu vaib oligi vist pigem agulilaste kui mäekollide poole kaldu.

Screenshot 2018-12-03 at 11.54.11

tsivilisatsioonide kokkupõrge – erakoolilaps kohtub riigikooli omaga, kõik on segaduses.

View all my reviews

whenever this world is cruel to me

Peter's Room (The Marlows, #5)Peter’s Room by Antonia Forest

My rating: 4 of 5 stars

vanakooli lasteraamat (välja antud 1961, hind 15 šillingit, saadaval raamatukogudevahelise laenutuse kaudu), mida lugesin vanakooli lapse kombel, lihtsalt hakkasin enne õhtusööki pihta, lugesin söögi ajal ja siis mõned tunnid diivanil ja siis hambapesu kõrvale ja siis natuke aega veel voodis ja läbi ta saigi.

mulle need Marlowde sarja raamatud meeldivad igal moel, seal on veenvad tegelased ja toredad lood ja noortel inimestel on seal üksjagu vanakooli privileege (pooltel paljulapselise pere lastest on oma ponid või hobused?), aga ka vanakooli attention span, mis võimaldab pikki vestlusi obskuursetel teemadel. seekord oli mu lemmikuks peatükk, kus neli internaatkoolis haritud teismelist õde (vanuses 13-18) arutavad põhjalikult perekond Brontëde vaimse tervise ja eluvalikute üle, tsiteerides erinevaid luuletusi, proosateoseid, päevikukatkeid ja eluloolisi detaile, sest loomulikult on nad kõik nendega kursis, pluss vestlus toimub raamatukogus (te ju ei arva, et kooli- või avalikus raamatukogus? ikka nende isikliku maamaja omas!) ja saab ju vajadusel järele vaadata.

teine mu lemmikosa sellest raamatust oli detailne kirjeldus rebasejahist osaleja pilgu läbi (mitte rebase). kah normaalne, paneme kõik lapsed (laenatud) hobuste selga, loeme sõnad peale, et käituda tuleb viisakalt, ja laseme nad koerakarja järel üle kraavide ja müüride kalpsama, sest… noh, ma ei teagi, ilmselt kui sul lapsi piisavalt palju on, siis pole probleem, kui üks või teine suure vaprusehoos kaela murrab?

aga ka kirjeldus kolmekuningapäeva tantsuõhtust naabrite juures koos eelneva kõigile kuuele peretütrele sobivate kleitide leidmise minidraamaga oli väga muhe. no selline meeleolukas sissevaade vaesemapoolse, aga viisaka kõrgema keskklassi eluu sõjajärgsel Inglismaal.

kursiivis osad ehk need, kus nooremad lapsed Brontëde eeskujul omaleiutatud RPG-d mängivad, jätsin põhiliselt vahele, nõustudes peategelase Nicolaga, et see asi läks neil ülemäära obsessiivseks. mulle oleks ühest näiteleheküljest piisanud küll ja veel.

jah, selliseid raamatuid enam ei kirjutata. võtan isiklikuks väljakutseks selle sarja võimalikult paljude osade leidmise ja läbilugemise… ja see ei ole mingi 1-click projekt. vt ka: 1961, raamatukogudevaheline laenutus.

View all my reviews

tee mulle öösse ase vahele sygissadude

In Paris With YouIn Paris With You by Clémentine Beauvais

My rating: 4 of 5 stars

“Jevgeni Oneginit” lugesin keskkoolis kohustusliku kirjandusena ja see on mul sealt päris hästi meeles, sest erinevalt paljudest teistest tollal loetud klassikateostest ta päriselt huvitas mind ja meeldis mulle. noh, eks olin ka selline Tatjana-ealine.

“In Paris With You” on “Jevgeni Onegini” ümberjutustus, tegevus on ümber tõstetud 21. sajandi Pariisi, aga lugu on ikkagi täiesti see. huvitav on vaadata, kuidas suurem osa teisi lugejaid-arvustajaid suudab seda lugeda nagu täiesti iseseisvat teost ja paljud isegi imestavad, et kuidas siis nüüd selline asi on välja mõeldud ja miks need tegelased niisugused on jne. no sellepärast on, et Puškin!

originaalis on raamat kirjutatud prantsuse keeles, ma lugesin tõlget inglise keelde. endiselt on tegu värssromaaniga ja kuigi liigendus on üpris… kaasaegne, läks see kõik suures osas isegi riimi. selle avastasin küll alles umbes poole lugemise pealt, sest lugesin teda oma peas kuidagi pigem vabavärsina ja nii oli ta ka mõnus.

noh, mulle meeldis see kaasajastatud versioon. just see, kuidas kogu lugu ja tegelased ja motivatsioonid jäid alles ja sobisid ka uude konteksti suurepäraselt – oh, see teismelise Jevgeni spliin! meeldis see Pariisi-õhkkond ja meeldisid kõik viited nii 2006. kui 2016. aastale ja meeldis see versioon kõiketeadvast jutustajahäälest.

20181112_202828.jpg

võibolla ta on veidi rohkem teismelisteraamat kui originaal, ja igatahes soovitaksin seda teismelisele, kes peab koolis “Jevgeni Oneginit” lugema ja ei suuda sellega kuidagi suhestuda. ise otsisin küll riiulist originaali välja ja kavatsen seda täna õhtul nautida, nagu poleks ei 21. ega ka 20. sajandit kunagi olnudki.

20181110_153211

View all my reviews

love of my life can’t you see

mulle tulid igasugused vanad asjad meelde, kui ma Bohemian Rhapsody filmi vaatasin.

ükskord – see pidi olema millalgi 1993. aastal – oli MTVs Queeni päev. MTV oli tol ürgsel ajal selline uskumatu telekanal, kust tuli päev otsa muusikavideosid, vahele ainult mõned reklaamid. noh, kuidas ma seletan, nagu Youtube, aga ilma otsinguta. ja Queeni päev oli, nagu oleks keegi pannud hommikul mängima Queeni ametliku kanali ja siis lasknud asjadel isevoolu teed minna. ja selle kõige nägemiseks pidi majapidamises olema satelliit-TV. mul ei olnud, aga mu sõbrannal E-l oli ja seega tegime me tol päeval koolist poppi ja vaatasime päev otsa Queeni videosid.

selle päeva lõpuks olime me otsustanud, et E. on Freddie ja mina olen Roger. mõned aastad hiljem saabus me eludesse internet ja üks lihtne alias kulus marjaks ära, nii et hulga inimeste jaoks olen ma Roger siiamaani. no ja kui te olete kunagi mõelnud, miks selle blogi URL on selline nagu ta on…

eile filmi vaadates püüdsin ette kujutada, kas see kõik oleks võinud olla ka teisiti. ei usu, et Freddie rollile kunagi kandideerinud oleksin, aga miks ma Brian ei tahtnud olla? no vot kes teab, mis ühe 13-aastase preili peas täpselt toimus; kahtlustan, et blondid salgud ja sile näolapp avaldasid mulle tollal rohkem muljet kui kitarr ja astrofüüsika.

millalgi noil põhikooli lõpuaastatel blondeerisin oma juuksed ära. ei mäleta, millega (või kas üldse) seda avalikult põhjendasin, aga salaja tegelt ikka selleks, et rohkem Roger olla.

trumme mängima üritasin ka õppida. ei jõudnud eriti kuhugi.

üheksandas klassis andis meile kodanikuõpetuse tundi tollal tuntud (noor?)poliitik Arne O, kes pakkus soovijatele võimalust teha ja esitada klassi ees referaat… suvalisel omavalitud teemal. lihtsalt ühe jooksva hinde saamiseks. kohustuslik see ei olnud ja vist kõigil tekkis küsimus, et kus konks on, aga konks oligi selles, et meil oli õnnestunud jõuda põhikooli lõppu ilma kordagi niisugust asja tegemata ja A.O. tabas vist ära, et ettekande koostamise ja esitamise kogemus osutub me jaoks oluliselt vajalikumaks kui… misiganes teadmisi kodanikuõpetusest ta meile seal tunnis jagas, no vot ei mäleta, mis need olla võisid. (kas mitte ei paigutatud tol hetkel olemasolevaid erakondi tahvlil parem-vasak skaalale näiteks?)

noh, minu mäletamist mööda ei olnud klassis palju neid, kes selle väljakutse vastu oleksid otsustanud võtta, kokku ehk 5-6? teemadest on mul meeles niipalju: mina tegin enda ettekande Queenist, mu pinginaaber tegi narkootikumidest ja klassivend Silver M tegi Venemaa sisepoliitikast. (või oli see välispoliitika? igatahes võite mõistatada, kes meist kolmest hiljem Riigikokku välja jõudis.)

nojah, ikka veel oli aasta kas 1993 või 1994, referaadi tegemiseks läksin Tartu linnaraamatukogu ajakirjade osakonda ja põhilise allikana kasutasin ühte vist ajakirjas Noorus ilmunud artiklit. muuhulgas lugesin sealt, kuidas Queen esines Live Aidil. täpsemaid detaile artikkel ei jaganud ja mäletan täpselt, kuidas murdsin pead, mis pagana asi see Live Aid olla võis – mingi laev äkki? (no et selle peal sai terve bänd esineda ja publik mahtus ka. paistab, et mu mõtteviis oli tollal ikka veel põhiliselt karupoeg Puhhi maailmanägemisest mõjutatud, vt ka: espitsjoon.)

tegelt saingi alles eile kinos lõplikult aru, misasi Live Aid oli.

siis mäletan veel seda, et mul oli kurikaval salaplaan kasutada 10 või 15 minutist ettekandeks ettenähtud ajast 6 minutit “Bohemian Rhapsody” otsast lõpuni ettemängimiseks. ja et selle plaani oluline osa oli asjaolu, et kodanikuõpetuse tundi peeti ajalooklassis, mille kõrval oli raadioruum, kust pidi saabuma vajalik tehniline tugi. seda, kas saabus ka ja kui, siis kas mul tõesti oli jultumust lugu lõpuni mängida – ei mäleta.

ikka veel napilt internetieelsel ajal hankis mu isa mingist alternatiivsest arvutivõrgust (fidonet? usenet?) täiskollektsiooni Queeni laulusõnu ja trükkis need maatriksprinteril välja. sel hetkel sain aru, et moodne tehnoloogia teeb elu ikka väga elamisväärseks. sest see oli uskumatu progress võrreldes kassetilt mahakirjutamisega, mis oli seni olnud laulusõnade väljauurimise põhiline meetod. ja kust meil üldsegi need kassetid? need sain ka isalt kuidagi. olid iselindistatud, nagu tol ajal enamus kassette oli (KES ostis originaalkassette?), aga sildid olid arvutil kujundatud ja – seekord äkki isegi juba laserprinteriga? – trükitud, sest ikkagi moodne tehnoloogia.

aga pärast ostsin endale KÕIK Queeni albumid CD-de peal, digitally remastered versioonidena. see juhtus varajastel 2000ndatel, kui ma endale niisugust luksust teglikult lubada ei saanud, aga olen väga õnnelik, et ikkagi lubasin. need plaadid on nüüd, ma loodan, kusagil isa käes, et ring täis oleks. alguses lohistasin kogu diskograafiat ringi kaasaskantavas CD-mängijas ja siis oma esimese ja seni viimase auto CD-boksis ja siis juba mp3-de kujul oma iPod nanos, mille ju alles paari aasta eest Londonis bussi alla pillasin

maiteagi, tahtsin teile rääkida Queeni tähtsusest oma elus, sest mu elus ei ole eriti ühtegi tähtsamat asja olnudki, aga välja tuli ikka “omg kui vana ma olen”.

jutustage te nüüd ka mõni iidsete aegade lugu mulle.

selgem allikaveestki

Ole iseOle ise by Heli Laaksonen

My rating: 5 of 5 stars

leidsin vist üles 2018. aasta parima raamatu. võtsin alguses raamatukogust, aga kohe, kui läbi sain, läksin poodi, ostsin endale oma eksemplari ja olen seda sellest peale praktiliselt vahetpidamata lugenud… no ikka iga päev paar korda kaanest kaaneni.

Heli Laaksonen on soome luuletaja, kes kirjutab edelasoome murdes (jaa, ma kontrollisin ekstra üle, et midagi ei ole tõlkes kaduma läinud – inglise keeles on see “dialect of south-west Finland” ja soome keeles “lounaismurre” ja kuigi mul oli hiljuti jälle just plaan soome keelest paremini aru saama hakata, ei luba ma selle osas midagi, kuni eesti- ja soomekeelsed sõnad üksteisega nii segadusseajavalt suhestuvad). Valik tema luuletusi on eesti keelde tõlgitud hiiu murdesse ja ma oma värskeltleitud hiidlase-identiteediga ajasin kohe kõrva kikki, sest kuigi ma võru keelest olen paari Uma Pido nootide-proovide-peo enda abil õppinud täitsa hästi aru saama, siis… kas ma hiiu keelt üldse kunagi kohanud olen?

20181107_210152.jpg

lugedes tundub, et justkui oleks… kuidagi tuttav kõlab see kõik, ja kui mõnest sõnast või fraasist hästi aru ei saa, siis tasub see kõva häälega välja öelda, saab tihti selgem. raamatu lõpus on muidu sõnastik ka, päris kasulik. ja seal on ka järelsõna, kust tuleb välja, et tõlkija jaoks oli hiiu murde kirjapanek päris keeruline. millest ma järeldan, et ju seda väga palju siis tehtud polegi.

nojah, aga need luuletused ise siis ikkagi, nad on lihtsalt nii kohutavalt toredad! kui ma oskaks luuletada ja hiiu keelt, siis ma kirjutaksin ise just selliseid kogu aeg ja vahetpidamata. mõned on niisama elust nagu ta on ja mõned on armastusest ja mõnes on postkast putru täis (sidenaiste jaoks) või minnakse lehmaga koos Selveri parklasse käsipiduripöördeid tegema, sest “ui-ui, kuda moole meeldib kui lehm naarab”.

niisugused luuletused võiks ju küll meeldida neilegi, kellele luuletused üldse ei meeldi?

20181107_211026.jpg

View all my reviews