love of my life can’t you see

mulle tulid igasugused vanad asjad meelde, kui ma Bohemian Rhapsody filmi vaatasin.

ükskord – see pidi olema millalgi 1993. aastal – oli MTVs Queeni päev. MTV oli tol ürgsel ajal selline uskumatu telekanal, kust tuli päev otsa muusikavideosid, vahele ainult mõned reklaamid. noh, kuidas ma seletan, nagu Youtube, aga ilma otsinguta. ja Queeni päev oli, nagu oleks keegi pannud hommikul mängima Queeni ametliku kanali ja siis lasknud asjadel isevoolu teed minna. ja selle kõige nägemiseks pidi majapidamises olema satelliit-TV. mul ei olnud, aga mu sõbrannal E-l oli ja seega tegime me tol päeval koolist poppi ja vaatasime päev otsa Queeni videosid.

selle päeva lõpuks olime me otsustanud, et E. on Freddie ja mina olen Roger. mõned aastad hiljem saabus me eludesse internet ja üks lihtne alias kulus marjaks ära, nii et hulga inimeste jaoks olen ma Roger siiamaani. no ja kui te olete kunagi mõelnud, miks selle blogi URL on selline nagu ta on…

eile filmi vaadates püüdsin ette kujutada, kas see kõik oleks võinud olla ka teisiti. ei usu, et Freddie rollile kunagi kandideerinud oleksin, aga miks ma Brian ei tahtnud olla? no vot kes teab, mis ühe 13-aastase preili peas täpselt toimus; kahtlustan, et blondid salgud ja sile näolapp avaldasid mulle tollal rohkem muljet kui kitarr ja astrofüüsika.

millalgi noil põhikooli lõpuaastatel blondeerisin oma juuksed ära. ei mäleta, millega (või kas üldse) seda avalikult põhjendasin, aga salaja tegelt ikka selleks, et rohkem Roger olla.

trumme mängima üritasin ka õppida. ei jõudnud eriti kuhugi.

üheksandas klassis andis meile kodanikuõpetuse tundi tollal tuntud (noor?)poliitik Arne O, kes pakkus soovijatele võimalust teha ja esitada klassi ees referaat… suvalisel omavalitud teemal. lihtsalt ühe jooksva hinde saamiseks. kohustuslik see ei olnud ja vist kõigil tekkis küsimus, et kus konks on, aga konks oligi selles, et meil oli õnnestunud jõuda põhikooli lõppu ilma kordagi niisugust asja tegemata ja A.O. tabas vist ära, et ettekande koostamise ja esitamise kogemus osutub me jaoks oluliselt vajalikumaks kui… misiganes teadmisi kodanikuõpetusest ta meile seal tunnis jagas, no vot ei mäleta, mis need olla võisid. (kas mitte ei paigutatud tol hetkel olemasolevaid erakondi tahvlil parem-vasak skaalale näiteks?)

noh, minu mäletamist mööda ei olnud klassis palju neid, kes selle väljakutse vastu oleksid otsustanud võtta, kokku ehk 5-6? teemadest on mul meeles niipalju: mina tegin enda ettekande Queenist, mu pinginaaber tegi narkootikumidest ja klassivend Silver M tegi Venemaa sisepoliitikast. (või oli see välispoliitika? igatahes võite mõistatada, kes meist kolmest hiljem Riigikokku välja jõudis.)

nojah, ikka veel oli aasta kas 1993 või 1994, referaadi tegemiseks läksin Tartu linnaraamatukogu ajakirjade osakonda ja põhilise allikana kasutasin ühte vist ajakirjas Noorus ilmunud artiklit. muuhulgas lugesin sealt, kuidas Queen esines Live Aidil. täpsemaid detaile artikkel ei jaganud ja mäletan täpselt, kuidas murdsin pead, mis pagana asi see Live Aid olla võis – mingi laev äkki? (no et selle peal sai terve bänd esineda ja publik mahtus ka. paistab, et mu mõtteviis oli tollal ikka veel põhiliselt karupoeg Puhhi maailmanägemisest mõjutatud, vt ka: espitsjoon.)

tegelt saingi alles eile kinos lõplikult aru, misasi Live Aid oli.

siis mäletan veel seda, et mul oli kurikaval salaplaan kasutada 10 või 15 minutist ettekandeks ettenähtud ajast 6 minutit “Bohemian Rhapsody” otsast lõpuni ettemängimiseks. ja et selle plaani oluline osa oli asjaolu, et kodanikuõpetuse tundi peeti ajalooklassis, mille kõrval oli raadioruum, kust pidi saabuma vajalik tehniline tugi. seda, kas saabus ka ja kui, siis kas mul tõesti oli jultumust lugu lõpuni mängida – ei mäleta.

ikka veel napilt internetieelsel ajal hankis mu isa mingist alternatiivsest arvutivõrgust (fidonet? usenet?) täiskollektsiooni Queeni laulusõnu ja trükkis need maatriksprinteril välja. sel hetkel sain aru, et moodne tehnoloogia teeb elu ikka väga elamisväärseks. sest see oli uskumatu progress võrreldes kassetilt mahakirjutamisega, mis oli seni olnud laulusõnade väljauurimise põhiline meetod. ja kust meil üldsegi need kassetid? need sain ka isalt kuidagi. olid iselindistatud, nagu tol ajal enamus kassette oli (KES ostis originaalkassette?), aga sildid olid arvutil kujundatud ja – seekord äkki isegi juba laserprinteriga? – trükitud, sest ikkagi moodne tehnoloogia.

aga pärast ostsin endale KÕIK Queeni albumid CD-de peal, digitally remastered versioonidena. see juhtus varajastel 2000ndatel, kui ma endale niisugust luksust teglikult lubada ei saanud, aga olen väga õnnelik, et ikkagi lubasin. need plaadid on nüüd, ma loodan, kusagil isa käes, et ring täis oleks. alguses lohistasin kogu diskograafiat ringi kaasaskantavas CD-mängijas ja siis oma esimese ja seni viimase auto CD-boksis ja siis juba mp3-de kujul oma iPod nanos, mille ju alles paari aasta eest Londonis bussi alla pillasin

maiteagi, tahtsin teile rääkida Queeni tähtsusest oma elus, sest mu elus ei ole eriti ühtegi tähtsamat asja olnudki, aga välja tuli ikka “omg kui vana ma olen”.

jutustage te nüüd ka mõni iidsete aegade lugu mulle.

selgem allikaveestki

Ole iseOle ise by Heli Laaksonen

My rating: 5 of 5 stars

leidsin vist üles 2018. aasta parima raamatu. võtsin alguses raamatukogust, aga kohe, kui läbi sain, läksin poodi, ostsin endale oma eksemplari ja olen seda sellest peale praktiliselt vahetpidamata lugenud… no ikka iga päev paar korda kaanest kaaneni.

Heli Laaksonen on soome luuletaja, kes kirjutab edelasoome murdes (jaa, ma kontrollisin ekstra üle, et midagi ei ole tõlkes kaduma läinud – inglise keeles on see “dialect of south-west Finland” ja soome keeles “lounaismurre” ja kuigi mul oli hiljuti jälle just plaan soome keelest paremini aru saama hakata, ei luba ma selle osas midagi, kuni eesti- ja soomekeelsed sõnad üksteisega nii segadusseajavalt suhestuvad). Valik tema luuletusi on eesti keelde tõlgitud hiiu murdesse ja ma oma värskeltleitud hiidlase-identiteediga ajasin kohe kõrva kikki, sest kuigi ma võru keelest olen paari Uma Pido nootide-proovide-peo enda abil õppinud täitsa hästi aru saama, siis… kas ma hiiu keelt üldse kunagi kohanud olen?

20181107_210152.jpg

lugedes tundub, et justkui oleks… kuidagi tuttav kõlab see kõik, ja kui mõnest sõnast või fraasist hästi aru ei saa, siis tasub see kõva häälega välja öelda, saab tihti selgem. raamatu lõpus on muidu sõnastik ka, päris kasulik. ja seal on ka järelsõna, kust tuleb välja, et tõlkija jaoks oli hiiu murde kirjapanek päris keeruline. millest ma järeldan, et ju seda väga palju siis tehtud polegi.

nojah, aga need luuletused ise siis ikkagi, nad on lihtsalt nii kohutavalt toredad! kui ma oskaks luuletada ja hiiu keelt, siis ma kirjutaksin ise just selliseid kogu aeg ja vahetpidamata. mõned on niisama elust nagu ta on ja mõned on armastusest ja mõnes on postkast putru täis (sidenaiste jaoks) või minnakse lehmaga koos Selveri parklasse käsipiduripöördeid tegema, sest “ui-ui, kuda moole meeldib kui lehm naarab”.

niisugused luuletused võiks ju küll meeldida neilegi, kellele luuletused üldse ei meeldi?

20181107_211026.jpg

View all my reviews

sa ju tunned kui virge on viiv

Bookworm: A Memoir of Childhood ReadingBookworm: A Memoir of Childhood Reading by Lucy Mangan

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut soovitan kindlasti, KINDLASTI lugeda kõigil, keda on kunagi (aga eelkõige lapsena) raamatukoiks kutsutud või kes ise end sellena identifitseerivad. luban, see räägib teiega selgel ja kõlaval häälel!

Mangan jutustab põhjalikult oma lapsepõlve raamatutest ja ma olen neid pea kõiki küll lugenud, aga enamust mitte lapsena – briti lastekirjanduse varamut hakkasin süstemaatiliselt läbi töötama alles kahekümnendates eluaastates. ja tema lugemiskogemus vähemalt kuni teismeeani oli ikka väga inglise keeleruumi põhine (mõned kanada ja ameerika klassikud ikka lipsasid sisse Nesbiti ja Blytoni vahele). võiks ju küsida, mis lapsepõlv see üldse selline on, ilma naksitrallide, muumitrollide, kangelaspioneeride ja saja rahva lugudeta – aga sellele küsimusele vastuseks see raamat ju kirjutatud ongi, ja näe, ei olnud sugugi tühi ega rõõmutu:)

isegi sellele, kes ei ole samade raamatute peal kasvanud, on siin lugemisrõõmu küll ja veel, sest lisaks raamatukoi hingeelu osavale kirjeldamisele on Mangan minu meelest ka lihtsalt imeline sõnaseadja ja muidu tore inimene. (kui lugedes tundub ehk aegajalt, et ta oli täiesti talumatu laps, siis tasub tähele panna, et “ilukirjanduslik liialdus” võiks olla ta keskmine nimi ja lisaks on tal hästi käpas ka britilik self-deprecation. jah, selles raamatus on ta ise üle võlli raamatukoi, kes loeb parema puudumisel ka söögilauas maisihelbepakki, aga kamoon, ta väidab ka, et ta ema koostas kaheksaköitelise lamineeritud pesupesemisjuhendi, ta isal oli 800 õde-venda ja ta õde ehitas diivani taga Legodest Skyneti või midagi sinnakanti. tundub igal juhul tore perekond.)

20181025_185645.jpg
Lucy ema oli mu lemmiktegelane ses raamatus

muidugi ei leia siit mingeid erapooletuid raamatuarvustusi, leidub palju lapse ehedat rõõmu või ka segadust mõne teema suhtes; kahtlasemad raamatud-autorid käiakse küll tagasivaates üle, aga ei hinnata neid ka siis ülemäära kriitiliselt (juhtmõte on enamvähem see, et laps võiks lugeda kõike, mis talle rõõmu pakub, isegi kui see on vanamoodne, keeruline või sisaldab religiooniallegooriat, khmNarniakhm). mis tekitab huvitava ebakõla raamatu lõpulehekülgedel, kus kõigepealt kiidetakse taevani Sweet Valley High raamatusarja koos kõigi oma tuhandete vigadega (mis kenasti üles loetletakse, märkamata nad ei ole jäänud), ja siis rünnatakse samade vigade eest halastamatult Videviku-saagat, mida Mangan luges alles täiskasvanuna. ma muidugi nõustun iga tema sõnaga Videviku osas, selles pole üldse küsimus. aga SVH oli ikka ka täiesti kohutav, kui sa ei olnud parajasti neliteist sel hetkel, kui see välja tuli. ma ei old.

20181026_131220.jpg
Antonia Forest! ma arvasin, et ma olen ainus inimene maailmas, kes on tema internaatkooliraamatuid 1) lugenud, 2) selle žanri tippteosteks pidanud

igal juhul leidsin endale siit veel mitu vanakooli lasteraamatut (mu lemmikžanr!) lugemisnimekirja ja sain kinnitust, et ma ei ole maailmas üksi. juhtusin “Bookwormi” lugema kõvakaanelises paberväljaandes ja see aitas sisusse eriti sisse elada, sest viibisin neil päevil suuremas seltskonnas ja sain mitmest suunast kuulda samu kommentaare, mis raamatu-Lucy samal ajal – “noh, sul jälle nina raamatus” jne. (minu elukogemuse juures ja Kindle/Libby äppide ajastul saab selle kohta küll ainult öelda, et oma süü – salaja lugemine on täiesti võimalik ja raamatuga seltskonda ilmumine tundubki veits demonstratiivne juba nagu.) aga teate, selle raamatu kaanekujundus on ka väga ilus, siit saab selle valmimise kohta lähemalt lugeda ja pilte ka vaadata.

20181027_131913.jpg
tsitaat kontekstis. ei ole fotolavastus, see päriselt juhtus nii

View all my reviews

ei teagi täpselt kas on vesi või on taevas

ilublogi vol 8: kasutatud kirjandus

kui te nüüd kartsite, et ilublogi saab siinkohal allikate loeteluga oma lõpu, siis nii hull see asi vast ei ole, aga mul on üks jutt vaja kiiresti ära rääkida. nimelt kestab veel nädal aega Apollo soodusmüük, kust on võimalik aegade parimat iluteemalist raamatut soetada ainult 5.99 eest, ja ma mõtlesin, et ma ise ega teie ka ei annaks mulle andeks, kui ma vähemalt sellekohast vihjet välja ei jagaks.

20181022_214850

mul endal on Sali Hughesi “Pretty Honest” riiulis juba mõned aastad ja ausalt öeldes pärineb sealt suurem osa sellest, mida ma iluasjadest tean või arvan.

lisaks jälgin andunult ma Sali kolumne The Guardianis ja mõnevõrra vähemandunult videosid tema kodulehel. (video lihtsalt ei ole minu stiihia ja ma enamasti ei leia aega neid vaadata, aga kui mul on konkreetse teema kohta vaja teada, siis kannatan ettekande välja; ja parim meelelahutus feministi jaoks ever on vaadata ära mõlemad osad sellest, kuidas Sali Hughes ja Caitlin Moran viimase vanni(toa)s maailma asjadest vestlevad.)

mulle meeldib Sali eluterve lähenemine iluteemale – peaaegu miski pole keelatud ega kohustuslik; mõned asjad ei ole hea idee (ja ta seletab, miks); teadus võidab lõpuks alati. meeldib, et suure osa vigu on ta omal nahal läbi teinud ja oskab kogemust humoorikalt jagada; meeldib, et meigikunstnikuna on ta kogemus erinevate inimeste, nahatüüpide ja stiilide osas väga lai ja et iluajakirjanikuna on ta kokku puutunud tohutu hulga toodetega. eluterve skepsis on tal säilinud nii klantsajakirjanduse kui kogu ilutoodete tööstuse suhtes. (no ja muidugi olen ma otsinud ja leidnud võimaluse ka tema live-esinemist kuulamas käia ja ta on tõesti elusast peast ka sama sümpaatne kui oma tekstides.)

20181022_214829.jpg

nii et jah, kuigi ilublogjana tulistan ma siinkohal endale jalga, sest päris mitmel teemal ei oska ma iial midagi öelda rohkem ega paremini kui Sali Hughes seda juba öelnud on, siis ikkagi… selle raha eest see raamat lihtsalt tuleb hankida, te ei kahetse.

(aa, ja kui te küsite, et kas see eesti keeles tõesti lugeda sünnib, siis – ohverdasin end teie nimel, hankisin ja kontrollisin üle. jaa! tõlge on hea, toimetatud on korralikult, ühtegi tobedat viga pole silma jäänud ja mõned leitud eestikeelsed terminid kavatsen ise otsustavalt kasutusele võtta. pindkuivus, siit ma tulen!)

no escape from reality

Matemaatika õhtuõpikMatemaatika õhtuõpik by Juhan Aru

My rating: 4 of 5 stars

näe, selgub, et kaks kuud võttis mul selle raamatu läbitöötamine – võtsin pealkirja sõna-sõnalt ja lugesin seda ainult õhtuti voodis enne magamajäämist. (peab ütlema, et mu unerežiimiga tegi see imet. üldse ei ole igav raamat, aga siiski, ei olnud mingit öösel kella kaheni ülevalolemist, et “ainult üks peatükk veel, ma tahan teada, mis juhtub!”)

midagi päris uut ma sellest raamatust vist ei õppinud… aa, Kochi lumehelves kuskil lõpulehekülgedel, vot sellega polnud tõesti enne kohtunud! Rubriiki “hästiunustatud vana” läksid vektor- ja skalaarkorrutis – nii see, et nad üldse olemas olid, kui see, mis neil vahet on. ja pole kindel, kas keskkoolis nende füüsikalisest sisust räägiti, aga kardetavasti hiljemalt ülikoolis ikka. mul on elus juhtunud olema ainult head ja väga head matemaatikaõpetajad, nii et mind tõesti on raske üllatada nii sisu kui esitusega.

20181020_181522.jpgesitusest rääkidest on õhtuõpiku autorid teinud täitsa tubli tööd – igav igatahes ei ole ja hirmus ei ole ja kõik on (noh, vähemalt sellele, kes seda kõike esimest korda ei kuule) suudetud teha arusaadavaks. siiski… lisaks suurepärastele õpetajatele olen elus sattunud ka suurepäraste populaarteaduslike matemaatikaraamatute peale ja sellele, kes on Hajameelse Teaduste Magistri najal üles kasvanud, on lihtsalt sõbraliku hääletooni ja nunnude illustratsioonidega raske erilist muljet avaldada. Kus on seiklused ja avastusretked ja arendavad arutelud? Kus on tark Oleg ja püüdlik Nullike ja eelkõige geeniusest Üheke? Ja mis peamine, mida selle kõige taustal söödi ja miks ei haugata vahepeal ustav Pontu?

20181020_190606.jpgjah, noh, see ei ole aus võrdlus, aga lõpuks ma ei suutnud ära oodata, millal õhtuõpikuga lõpule jõuan ja Magistri-lood riiulist välja kaevata saan, et kontrollida, kas ma nüüd lõpuks ometi olen targem vähemalt Olegist, kui mitte Ühekesest.

View all my reviews

ladvad kõrgel üleval kuid maa sees juured

The Lady's Guide to Petticoats and Piracy (Montague Siblings #2)The Lady’s Guide to Petticoats and Piracy by Mackenzi Lee

My rating: 5 of 5 stars

oojaa. mulle meeldis täitsa hästi juba selle sarja eelmine raamat, kus 18. sajandi seiklusloos olid läbivaks teemaks geisuhted ja rassism. siiski ei suutnud ma tolle loo puhul minajutustajaga just päriselt suhestuda (ja vist ei aidanud kaasa ka see, et kuulasin audioraamatuna ja aegajalt kadus järg veidi käest).

teises osas tegutseb aga esimese peategelase õde ja siit saab kätte täislaksu feminismi. nagu Monty, pole ka Felicity iseenesest ülemäära sümpaatne tegelane; ega neil muidugi polegi kerge elu olnud (poor little rich kids) ja kui ühe toimetulekumehhanismiks on alkoholism ja juhuseks, siis teine on läinud nohikluse ja okkalisuse teed. raamatu käigus siiski isiksuse areng toimub ja Felicity tundub lõpuks ka täitsa tore tüdruk.

Bechdeli testi seatud lati ületab see raamat kõrge kaarega, sest nimede, lugude ja iseloomuga naispeategelasi on lausa kolm ja neil on suurem osa aega väga palju tähtsamaid asju teha ja arutada kui meestest vestelda. no ikka sellel tasemel tähtsamaid, et läbi Euroopa postitõllaga põgeneda või piraadilaeval kahureid laadida või sinnakanti. (mulle hakkas juba tunduma, et suht ebarealistlikul moel ei maini ükski neiu ühtegi poissi kuni raamatu lõpuni, aga siis ikkagi korraks juhtus, whew. paraku ei olnud kellelgi tol hetkel aega talle öelda, et see poiss on juba õnnelikus suhtes ühe teise poisiga, vt ka: eelmine raamat.)

ja KUI neil parajasti jääb paar hingetõmbehetke vestluse jaoks, siis on teemaks enamasti just see, kuidas jõuda naisena eneseteostuseni selles ühiskonnas, kuhu nad sündinud on. Felicity internaliseeritud misogüünia saab kenasti õhust tühjaks lastud ja jõutakse jälle sellele järeldusele, mille ma kunagi juba Frances Hardinge “Lie Tree”-st leidsin: sa võid ju arvata, et sa ei ole selline nagu teised tüdrukud, aga tõenäoliselt selgub lähemal uurimisel, et teised tüdrukud ka ei ole. ja kleiti kanda ja huuli värvida ei ole ebafeministlik!

tegu pole siiski kuiva traktaadiga naiste õiguste teemal, vaid tempoka seikluslooga kolme tüdruku sõprusest. nii piraadid kui alusseelikud on tähtsal kohal, ja kellele see peaks oluline olema, siis Monty ja Percy leiavad ka aega kohale ilmuda. mõnus lugemine!
Screenshot_20181010-140759_Amazon Kindle (1).jpg
View all my reviews

sind keegi öösse kannab valgel hobusel

Marvel 1602Marvel 1602 by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

selle koomiksi sissejuhatust lugesin ma umbes neli korda (alguses, lõpus ja iga mõne peatüki järel uuesti), sest ma polnud nende ämblik- ja x- ja muude meestega enne kokku puutunud eriti ja kogu aeg pidin järele vaatama, kes on kes. (paljudest meestest polnud isegi kuulnud, mis tegi järelevaatamise protsessi eriti tülikaks, sest nimed ja viited ei töötanud mu jaoks). aga selleks ajaks, kui lõppu jõudsin, hakkasin enamvähem juba aru saama, mis toimub ja kes möllab. abiks oli ka lisatud esimese osa skript, mis seletas mõned tegelased veel konkreetsemalt lahti.

üldse väga tihti juhtub, et koomiksite TP (trade paperback) väljaannetes on lisasisu rohkem ja huvitavamat kui koomiksit ennast. siingi kasutamata jäänud visandid ja kaanekunstniku kommentaarid ja Gaimani enda järelsõna juba eraldi on lugemist väärt.

(toimub see, et kõik Marveli superkangelased jauravad mingi arusaamatuse tõttu ringi Elizabeth I/James I aegses Euroopas. kus nad on arusaadavalt veidi põlu all, sest valitsev religioon – ja inkvisitsioon – ei kiida sellist jama heaks. lisaks ähvardab maailmalõpp. aga õnneks on tegelastel olemas võimekus probleemid jõudumööda ära lahendada; isegi liiga palju verd ei lenda selle käigus.)

ega ma nüüd ei lähe kõiki neid superkangelasi nende originaalmaailmadest üles otsima, aga see 17. sajandisse paigutatud täheparaad sobis mulle ülihästi ja vast läheb edaspidises elus mõni koomiksiviide selle võrra rohkem kohale jälle. hästiveedetud aeg (ehkki mul ei õnnestunud 1602-t lugeda Gaimani nõuande kohaselt ei onnis, paadis ega majakatusel).

väga ilusasti joonistatud on see kõik ka.

20181017_095928.jpg

View all my reviews

võibolla pahad on hoopis head

The Girl with the Red Balloon (The Balloonmakers, #1)The Girl with the Red Balloon by Katherine Locke

My rating: 4 of 5 stars

mul ei olnud üldse plaanis praegu järjekordset YA raamatut ette võtta, aga seda reklaamiti Overdrive’i esilehel kui suure ühislugemise raamatut ja anti ilma järjekorrata, nii et ma mõtlesin, et vaatan korra. ja no oli nii huvitav küll, et lugesin hooga lõpuni.

omaette meisterlik juba see, et lugu toimub põhiosas 1988. aastal Ida-Berliinis, aga diversity on 2018. aastale kohane, esindatud on eri rassid, religioonid, rahvused, seksuaalsed sättumused ja üleloomulikud võimed. lisaks veel tagasivaated holokaustile ja juba läks pisut liialegi see asi. moraal samas oli tugev ja lugu üsna liigutav.

ma üldiselt jään nukraks nende raamatulõppude juures, kus armunutepaari jäävad lahutama terved maailmad ja ajastud (vt ka maailma kõige kurvema lõpuga teos, Pullmani “His Dark Materials” sari). seekord mitte nii väga, ei tea, kas olen vanas eas kalestunud või oli asi ikkagi selles, et karakterid ei ole õhupalliraamatus väga põhjalikult välja arendatud ja mulle jäi selgusetuks, mida täpselt noored teineteises leidsid peale selle, et mõlemad olid ilmselgelt väga ilusad. seega oli tunne, et küllap nad saavad varsti üle.

lisaks häiris mind Ellie juures erakordselt tugevalt, et kogemata ajareisile sattununa ei märkinud ta kordagi, et oleks oma perekonnast puudust tundnud või isegi mõelnud, kas keegi ta pärast ka muretseb. ainsad asjad 21. sajandist, mis ta soovinimekirjas äramärkimist leidsid, olid internet, mobiiltelefon ja parima sõbranna seltsis küünte lakkimine… mis on teismelise kohta mõistetavad kired, aga siiski, muidu oli ta kirjutatud üsnagi empaatiliseks ja intelligentseks nooreks inimeseks, nii et halloo, ema peale oleks võinud ka korraks mõelda?

Kai puhul ei saanud ma terve raamatu jooksul üle lihtsalt asjaolust, et mul õnnestus lugeda teist raamatut järjest, kus ühe peategelase nimi on Kai :) leidsin roma poisi ja Nähtamatu Raamatukogu draakoni vahel rohkem sarnasusi, kui autorid neile vbla kirjutanud olid.

suure ühislugemise foorumis käisin ka korra luuramas pärast raamatu lõpetamist, palju huvitavat seal polnud (teos on mõeldud vist keskmisele ja vanemale koolieale), aga sain hea vihje, et esimene peatükk tasub uuesti üle lugeda, kui loole konkreetsemat lõppu soovid. noh, ma tegelt mõtlesin, kui ma seda esimest peatükki esimest korda lugesin, et ok, see on vist tähtis koht. aga selleks ajaks, kui viimaseni jõudsin, oli kuldkalal muidugi meelest läinud, nii et jah. püss ei ole lavale niisama toodud.

the girl with the red balloon.png
View all my reviews

ja mu saatjaks saab su kurvalt vaikiv hääl

CirceCirce by Madeline Miller

My rating: 5 of 5 stars

olin lapsena suur vanakreeka muistendite austaja, nii et Circe oli üks tore lugemine juba sellepärast, et seal olid kõik mu lemmiktegelased ühes loos koos (mõned neist pärast selle versiooni läbilugemist enam mitte nii suured lemmikud, khmAthenakhm).

tegelt on see täiega tõsine raamat, korralik ilukirjandus, mitte nagu see tilulilu, mida ma enamasti loen. jah, tuttavate lugude ümberjutustus, aga seekord negatiivse naiskõrvaltegelase vaatepunktist, kust tasapisi selgub, mis ja miks tegelikult (hehe) juhtus – kuidas ikkagi oli selle meeste sigadeks nõidumisega? puhas feminism ja #metoo on see kõik muidugi, olge hoiatatud.

minuga miskipärast rääkis ses loos enim see, kuidas läbi pika elu oli naisel mitu suurt armastust, ei piirdutud üheainsaga. oh, ja siis kirjeldus raskest sünnitusest ja lapse talumatust imikueast ja kuidas lõpuks selgus, mis selle põhjuseks oli – efektne.

aga jah, selline hästikirjutatud pärisraamat. tahtsin seda vahetult pärast lõpetamist 4-ga hinnata (“really liked it”), aga vahepeal olen paar päeva seedinud ja siiski, “it was amazing” ja “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”.

20181001_1854311.jpg

View all my reviews

forever carry on

Carry On (Simon Snow, #1)Carry On by Rainbow Rowell

My rating: 4 of 5 stars

hahaa. no see oli muidugi suures osas nagu Harry Potteri neljas osa, kus internaatkooli suletud teismelised maagid ei suuda terve igaviku ära otsustada, kes kellesse armunud ja kes kelle sõber on, ja see kõik muutub kohati üsna klaustrofoobseks ja frustreerunuks, aga lõpuks siiski laheneb. ja muidugi on olemas oht, mis ähvardab kogu võlukunstimaailma, ja Väljavalitu, kes peaks selle suhtes midagi ette võtma, kui tal oma tiinekaelu kõrvalt selle jaoks aega oleks.

samas ei olnud see üldse eriti nagu Harry Potter ja osutus täitsa mõnusaks lugemiseks (nagu kõik Rainbow Rowelli kirjutatu, ma ei tea, kuidas ta teeb seda). loitsud näiteks vahelduse mõttes ei põhine mitte ladina keelel, vaid käibefraasidel ja – mu lemmik – laulusõnadel. ja pihta hakatakse kohe viimasest kooliaastast, kõigile eelmistele seiklustele viidatakse rohkem möödaminnes, selmet nendega seitse raamatut täita. (mitte et mul HP vastu midagi oleks, aga ma lihtsalt olen neid seitset juba lugenud.)

mingi teatav fanfictioni maik on sel kõigel siiski kogu aeg juures. kusjuures ma ei ole ise lugenud, aga räägitakse, et Rowelli ühes teises raamatus tegutsebki mingi tütarlaps, kes kirjutab Simon Snow teemalist fanfictionit. väga meta.

(vampiirisse armunud olemine on ka nagu kuskilt juba tuttav teemaarendus, ei? aga see armastuslugu siin on jälle piisavalt teistmoodi, et lugemist väärt olla.)

üle pika aja selline sarja esimene raamat, mis tekitab tahtmise järgmist ka lugeda.

Screenshot_20180925-120619_Libby.jpg
View all my reviews

i can hardly wait to hold you feel my arms around you

The Princess BrideThe Princess Bride by William Goldman

My rating: 4 of 5 stars

alustuseks, ma tean, et sellest raamatust on tehtud mingi päris kuulus film, aga ma pole seda näinud ja ausalt ei teadnud mitte midagi kogu loost enne lugemist.

no oli see vast elamus, niiviisi nullist lugeda. jätan detailid jagamata, et teistel sama võimalus oleks, aga nii siirasse segadusse ei ole mind ükski raamat tükil ajal ajanud:) aga mitte halvas mõtttes.

isegi kui reaalsuse ja muinasjutu vaheline piir vaikselt selgemaks hakkab saama, keeratakse siin muinasjutule ikka mitu ülevõlliringi peale. tahaks öelda, et ülemäära tõsiselt ei tasu seal midagi võtta, aga siis korraga lähevad asjad… tõsiseks. nalja saab nii palju, et vahepeal see pole enam isegi naljakas, ja siis on jälle naljakas ja siis jälle “wtf, ta mõtleski seda tõsiselt!” (või kas mõtles?).

kõike muud kõrvale jättes on tegelased ja dialoogid igal juhul vaimustavad. nüüd vist peaks ikkagi seda filmi ka vaatama.

(ja täitsa tahaks teada, mis juhtuks, kui kirjutaks raamatus antud aadressil ja nõuaks taaskohtumisstseeni lugeda. kas keegi on proovinud?)

20180923_121514.jpg

View all my reviews

how do you catch a cloud and pin it down

Prisoners of Geography: Ten Maps That Tell You Everything You Need to Know About Global PoliticsPrisoners of Geography: Ten Maps That Tell You Everything You Need to Know About Global Politics by Tim Marshall

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut on veidi piinlik teistele soovitada, sest endal mul oli lugedes kogu aeg tunne, et ma peaksin kõike seda juba teadma. või et ma peaaegu tean seda. või isegi et ma tean seda küll, aga niiviisi seletada ei oleks osanud. ja et raudselt kõik teised on kogu aeg teadnud ja selles kõiges pole midagi uut.

samas tabas mind ahhaa-elamusi sagedusega nii umbes kord kahe lehekülje kohta. ah sellepärast on Venemaale Krimm nii oluline. ah sellepärast on Hiina Tiibeti iseseisvusele nii vastu. ah sellepärast Pakistan ja Bangladesh. (ma ütlesin, te kõik teadsite enne, mina lihtsalt… olin ära unustanud? enamus sest jutust ilmselt räägiti kuskil põhikooli geograafiatundides ära, mul lihtsalt oli tollal muud tegemist, kui kuulata, aru saada ja meelde jätta. või ehk puudus arusaamiseks piisav taust.)

ja kuidagi ongi ühte raamatusse täiesti sobival üldistustasemel kokku pandud kogu maailma geograafia ja selle mõju ajaloole, majandusele ja poliitikale. mõnes peatükis küll tundub, et ajalugu on geograafiast täiega üle sõitnud (kõik need korrad, kui euroopa kolonistid meelevaldselt kaartidele riigipiire tõmbasid).

pealkirja järgi võiks arvata, et raamatus on olulisel kohal kaardid, aga tegelt need raamatukaardid aitavad üsna vähe, illustratsiooniks kenad, aga nii mõndagi peatükki lugesin mina küll koduse seinakaardi ääres püsti seistes või taustal Google Mapsi rullides, et kõik detailid visualiseeritud saaks. (ja ma enda meelest vähemalt seda osa põhikooli geograafiast üldiselt mäletan, et mis riik ja jõgi ja mägi ja saar ja väin kuskohas on. aga kui asi läheb selleni, et millises riigi nurgas asub pealinn või kuhu jõgi suubub või kummal pool saart see väin on, on ikka abi vaja.)

kõik see on kirja saanud väga selgelt, arusaadavalt ja humoorikalt. boonuspunktid aegajalt esinevate kalambuuride eest (minu lemmik: how do you solve a problem like Korea?). ma laenutasin raamatukogust, aga üle pika aja selline raamat, mille vast tõesti ostaks koju ja hoiaks riiulis ja aegajalt loeks ühtteist üle.

Screenshot_20180905-084832_Libby.jpg

View all my reviews

kus on peidet minu saabumise sadam

Art MattersArt Matters by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

neli Neil Gaimani (varemavaldatud) teksti Chris Riddelli käekirja ja illustratsioonidega… jah, ei teagi, mis peaks valesti minema, et see kehvasti välja kukuks ja inimestele ei meeldiks.

mind kõnetab neist neljast enim muidugi see, mis räägib raamatukogudest ja lugemise olulisusest. sellest, et raamatud on nagu haid ja et lugedes õpib laps, et asjad ei pea olema nii, nagu nad on.

20180913_192435.jpg
lugege minu raamatukogupostitust ka, kui pole enne/ammu lugenud. mumst see sai päris hea.

“Make Good Art” on selline… üldine elujuhiste kogumik, millel on ühtteist öelda ka inimestele, kellelt palju kunsti loota pole mõtet (mina). mulle meeldis see koht, kus selgitati, et vabakutselise edu pandiks on täita vähemalt kaks kolmest tingimusest: teha head tööd, olla kena inimene ja pidada tähtaegadest kinni. kehtib mumst igal elualal.

“Credo” on, noh, kreedo, millega on raske mitte nõustuda – kõigil ideedel on õigus eksisteerida; nendega võib vaielda või neid võib ignoreerida, aga relvaga võidelda nende vastu ei saa. kuigi, noh, mulle tuleb ikkagi kohe pähe päris palju ideid, mis minu poolest pigem võiksid olemata olla, ja mul vist ei ole nii palju hingesuurust, et nende eluõiguse eest põhimõtte pärast välja astuda.

(ja siis on seal keskel veel mingi tooli kokkupanemise lugu, mis jääb mulle küll üsna arusaamatuks. kui see on allegooria, siis ma ei mõista seda, ja kui ei ole, siis… ikka ei mõista:) aga õnneks see on lühike ja eriti ei sega, ja pildid on ju kenad.)

klge, aga – aastatepikkune sotsiaalmeedias luuramine tasus end ära ja mul õnnestus sebida end selle raamatu esitlusele. see oli üsna samas formaadis ettevõtmine kui eelmine Gaimani-Riddelli üritus, kuhu poolkogemata sattusin – Neil luges ühtteist ette, Chris joonistas taustal pilte, õhtujuht (Lauren Laverne, kes mulle väga meeldib) ja publik said mõned küsimused ka küsida. isegi Amandat ja Ashi sai näha, kui otsida oskasid (sotsiaalmeediastalker ikka oskab.)

20180912_200118.jpg

selgus, et ikkagi sinised pöidlad ja südamed on see, mille nimel isegi briti tunnustatuim illustraator iga päev midagi kuhugi postitab. “Neil is a progenitor of blue thumbs.”

ja Neverwhere’i teine osa on tulekul! kuigi Neil on Good Omensi teleseriaali produtseerimisega hirmsasti ametis – te ju ikka teate, et tuleb ka see seriaal järgmisel aastal? igatahes tulevik on helge. kui maailmalõppu sisaldava tuleviku kohta muidugi nii öelda sobib.

aga miks ma seda esitlusejuttu üldse räägin nii pikalt, on tegelt see, et – mul on selle tulemusena raamatust üks autogrammidega eksemplar üle ja nii palju ma teist ju ikka hoolin, et… loosin soovijate vahel välja! pange lihtsalt siiasamma mingi tore kommentaar sellisel moel, et ma teid pärast üles leiaks (töötava mailiaadressi või pärisnime või mulle mõistetava hüüdnimega või noh. kuidagi.) ja siis, ütleme, pühapäeva õhtul vaatame, kellel kõige rohkem veab.

20180913_192222.jpg

‘cause i want you to take the wheel

Go Figure: Things you didn’t know you didn’t know: The Economist ExplainsGo Figure: Things you didn’t know you didn’t know: The Economist Explains by Tom Standage

My rating: 3 of 5 stars

mul olid kõrged ootused selle raamatu osas, sest mulle üldiselt meeldib, kuidas The Economist asju seletab. selline selge, enamasti neljalõiguline formaat: sissejuhatus, taust, seletus, kokkuvõte. vahel asjalik graafik ka kõrval.

ja täpselt seda Go Figure mulle pakkuski, aga… ma vist lootsin rohkem üllatusi? lubati, et saan teada asju, millest ma ei tea, et ma neid ei tea, aga enamuse kohta ma tegelikult teadsin, et ei tea. samas, ega ma polnud vaevunud suuremat osa neist enne järele ka uurima, nii et abiks ikka.

see on selline hea kempsu- või öökapiraamat. hoiad varuks ja loed aegajalt artikli või paar (originaalis need ongi mingid artiklid või blogipostitused nagunii). midagi maailmamuutvat vast ei õpi, aga obskuursed faktid ongi huvitavamad. minu lemmik mu uutest teadmistest on see, mis käib Guinnessi õlle kohta!

20180910_091033.jpg
View all my reviews

unustasin laulma end ja looma

ma nüüd pean ikka ära rääkima selle juurteotsimise loo.

(selle osa, kuidas ma jõudsin otsuseni, et mul on vaja rahvariideid, jätan vahele, muidu me ei jõua kunagi kuhugi välja. hästi lühidalt, seos minu pagulas- migrandi- globaalse eestlase eluga päriselt ei puudu, aga pole ka kuigi otsene.)

igatahes, mul hakkas vaja olema rahvariideid. eesti omi. aga ei pea just palju süvenema selleks, et avastada, kui palju erinevaid neid olemas on. küll hämmastab mind veidi, kui palju on inimesi, kes lihtsalt teavadki, millise kihelkonna rahvariideid nad endale tahavad. ehk siis – selgub, et kõik on kusagilt pärit!

mina, teate, ei ole pärit mitte kusagilt. lapsena ma arvasin, et ma olen Tartust, aga nüüdseks olen ma Tartus elanud tükk maad vähem kui poole oma elust (pole ka paista, et see protsent lähiajal suurenema hakkaks); ja teadaolevalt olen ma kogu oma suguvõsas, nii isa- kui emapoolses, esimene inimene, kes Tartus sündinud on. mingeid juuri mul seal seega justkui ei ole.

ema poolt pole mul juuri ka kusagil mujal. teistel inimestel olid mingid… esivanemate talud, kus põlvkondade kaupa elati. minu esivanemad olid need moonakad, kes igal jüripäeval uude mõisa kolisid! mõned ka vabrikutöölised või isegi insenerid, aga elasid ikka seal, kus parajasti hea elada oli ja kus tööd oli. (vt ka: pagulane, migrant, globaalne eestlane. oh, kui te vaid teaks lugu onu Johnnyst, mu vanavanaema nõost, kes elas oma elu briti meremehena!)

isapoolse suguvõsaga on lood pisut paremad, seal on tuvastatud vähemalt üks esivanemate talu. paraku asus too Vormsi saarel ja kui me räägime rahvarõivastest, siis… ei. lihtsalt ei. sellest ajast saadik, kui ma tuvastasin, millised näevad välja Vormsi naise rahvariided, olen ma kõik oma sidemed selle kandiga täielikult maha vaikinud (seda projekti hetkel küll torpedeerin üsna edukalt. ärge seda siis palun minu vastu kasutage). aga näiteks mu isaema vanemad sündisid üldsegi Venemaal. miks, ma ei tea. vt ka: globaalsed eestlased.

sellistele juurtetutele nagu mina pakuvad rahvarõivaeksperdid, et no vali siis lihtsalt, millised riided sulle kõige rohkem meeldivad. nüüd me juba räägime! kuna olin juba tükk aega Eesti kaarti selle pilguga analüüsinud, siis hakkas tunduma, et ma võin kõigepealt valida välja ilusad riided ja siis otsida sinna juurde sobivad esivanemad, sest kui Kihnu ja Setumaa välja jätta, siis igal pool mujal on võimalik keegi leida.

nii ma Hiiumaa riieteni välja jõudsin. sealsed seelikutriibud on ilusad kirevad ja mulle hirmsasti meeldivad rõhud ja muu kila-kola, mida hiiu naine endale puusale riputada tohib. väheoluline polnud mu jaoks ka see, et Hiiumaal kandsid neiud põlle. (feministina ma kohe ei salli seda abielunaise staatuse näitamist riiete kaudu, mida rahvariidepuristid ka 21. sajandi koorilauljalt nõuavad. kusjuures ma ei ole isegi abielus ja ikka nad nõuavad. ohjah.)

umbes aastajagu tagasi olingi mugavas olukorras, kus mul olid käepärast korraga mu ema, isa ja Eesti kihelkondade kaart (koos rahvarõivaste piltidega!), nii et rivistasin nad kõik üles ja esitasin tellimuse: kas mul on mõni esivanem mõnest Hiiumaa kihelkonnast pärit?

isa teadis kohe: jah, tema isapoolne vanaema sündis Reigi kihelkonnas.

minule olid sealtsamast kaardi servalt silma jäänud Pühalepa riided, mis on oma laheda punasepõhjalise seelikuga (teist värvi triibud on voldi põhjas peidus ja tulevad ainult kõndides nähtavale) alati ühed mu lemmikud olnud, nii et uurisin ahnelt edasi, et kas sealt ei ole kedagi. selle üle lubas isa järele mõelda.

mõni päev hiljem saingi talt geni.com ekraanitõmmise, kus oli kirjas, et aastal 1743 sündis Hiiumaal Pühalepa kihelkonnas Kärdlas (Kertel) minu isaisaisaisaisaisa Anders Mårtensson.

noh, ja nii ma otsustasingi, et minu juured on Hiiumaal. (boonusena, nagu esiisa nimest näha, sain alles hoida oma rannarootsi identiteedi, aga Vormsi selle küljest maha raputada.)

ega ma olen Hiiumaal käinud küll. vähemalt neli korda! ükskord põhikoolis klassiekskursioonil, ükskord mingi firma suvepäevadel, ükskord välismaa külalistele Eesti kaunimaid kohti näitamas ja ükskord sukeldumisreisil, mille jooksul ilm ei lubanud sukelduda, mistap ronisime hoopis kõigisse tuletornidesse ja kaalusime surfamaõppimist. lisaks olen mitu korda käinud kajakiga Hiiumaa-lähedastel laidudel lambaid hülgeid vaatamas ja tehniliselt võttes on selleks tulnud Heltermaa sadamas jalg maha panna.

aga lugesin “Minu Hiiumaad” ka ju ja tundub täitsa okei koht päritolemiseks. luban, et lähen sinna nüüd millalgi pikemalt ka!

DSC08444
OOTD-postituse teaser

 

you shoot me down but i won’t fall

The Invisible Library (The Invisible Library, #1)The Invisible Library by Genevieve Cogman

My rating: 4 of 5 stars

ma tavaliselt ei viitsi lugeda neid lugusid, kus mingi objekt on kaduma läinud ja keegi peab selle jälgi ajama ja eelmised omanikud on järjest surma saanud ja selgelt on kellelgi mingi salaplaan. aga seekord oli küll päris mõnus, sest jaht puuduoleva raamatu järele viib otsijad mingisse viktoriaanlikku aurupunk-Londonisse ja mängus on ka haldjad, vampiirid, lohed ja alligaatorid. kusjuures need alligaatorid pole üldse ohutud.

plusspunktid tulevad selle eest, et peategelasteks on raamatukogutöötajad ja lisaks olulistele ellujäämisoskustele (maskeerumine, võitluskunstid, salakeel, paralleelmaailmade vahel liikumise võime) on väärtuste hulgas kõrgel kohal korrektne keelekasutus ja hea grammatikavaldamine. romantilised tundedki saavad alguse potentsiaalse partneri koduse raamatukogu hindamisest.

ja Liechtenstein on selles maailmas ohtlik ja oluline poliitiline jõud, millega tuleb arvestada.

no ja siis need alligaatorid ikkagi.
View all my reviews

aga ausalt saan hakkama

staarilublogijale laekus tellimus: kirjutada alumiiniumivabadest deodorantidest. kahjuks ei tule siit mitte ilublogi, vaid arvamusblogi ränt.

deodorandis, tehniliselt õigemini antiperspirandis on alumiinium sees selleks, et higistamist vähendada.

hambapastas on fluoriid sees selleks, et hambaemaili tugevdada.

šampoonides ja palsamites on silikoonid sees selleks, et juuksed oleksid siledad ja läikivad.

alumiiniumivaba deodorandi, fluoriidivaba hambapasta ja silikoonivabade juuksehooldustoodete kohta pole mul seega öelda muud, kui et… igaühele oma. mulle isiklikult on terved hambad, ilusad juuksed ja higilaiguvaba igapäevaelu päris olulised. söögisooda abil ma neid tulemusi saavutada ei suuda (seda ei-pese-kunagi-juukseid-siis-nad-hakkavad-ise-puhastuma eksperimenti ma kunagi proovisin. ei hakanud!) ja muidu ka ei näe erilist põhjust iga toote kõige tähtsamat toimeainet välja jätta.

mis puutub sellesse, et see kõik on mürk ja keemia, siis – ma olen keemiatööstuse suur fänn, kui see mind ilusamaks teeb. jah, deodoranti ei maksa sisse süüa ja hambapastat suurtes kogustes alla neelata ka mitte (spst tehakse lastehambapastad ilma fluoriidita. mingi eani nad lihtsalt neelavadki.) ja… šampooni ju ka ei sööda?

kas alumiinium või silikoon pääsevad läbi naha meid mürgitama? klge, ma endiselt ei ole selleski kindel, et seerum (mis on spetsiaalselt selleks disainitud) pääseb läbi naha pealiskihi alumistesse kihtidesse midagi head tegema! kreem kohe kindlasti ei pääse. deodorandil ja šampoonil pole mingit lootustki.

seda, et hambapasta on kaladele mürgine ja ei tohiks iialgi avaveekogusse sattuda, õppisin ma oma elu esimeses skaudilaagris 10 aasta vanuses. kui te seda veel ei teadnud, siis nüüd teate – seebi võib matkatingimustes maha loputada otse järves, hambapesu peab toimuma kümnekonna meetri kaugusel. (šampooni kohta ma ausalt öeldes ei tea – olid 80ndad, me olime 10-aastased ja ööbisime telgis, iganädalane juuksepesu ei olnud prioriteet.) eeldatavasti siiski suurem osa me kõigi igapäevasest pesuveest läbib mingid heitveepuhastussüsteemid. ja noh, kui me tahame mõelda sellele, mida me elu kaladega teeb (muidugi me peaksime sellele mõtlema), siis oodake ainult, kuni me päiksekaitsekreemideni jõuame.

don’t be so hard on yourself

ilublogi vol 7: vatipadjad

nagu juttu oli, vähendasin korraliku näopesuharjumuse tekitamisega vajadust vatipatjade järele, aga päris ilma ka nagu elatud ei saa. seega veetsin ühe vihmase õhtutunni Etsys ja tellisin endale korduvkasutatavad froteepadjakesed.

tund aega võttis see sellepärast, et ma tahtsin midagi, mis ei oleks standardsetest vatipatjadest suurem – nägin ülemöödunud talvel hoolega vaeva, et lõpuni põletada üks lõhnaküünal, sest kõik ilublogijad hoiavad vatipatju vanas lõhnaküünlatopsis. põhiliselt vist küll parema instagrammitavuse huvides, aga see on tegelt päris mugav ka. no ja see tops oleks mul puha üle jäänud ja mingi teistsugune tops teisest otsast puudu, kui ma oleks suuremad padjakesed valinud; aga enamus, mida pakuti, olid 8 või 12 cm läbimõõduga. minu omad on 6 cm.

20180902_164010.jpg

muidugi oleks suht lihtne niisuguseid riidetükke ise lõikuda ja ääristada, aga esiteks ma veetsin just 20 min kaht nööpi ette õmmeldes – st ma ei ole eriline õmblusguru – ja teiseks, kust mul need kangaülejäägid? nii et tore, et keegi põhja-Inglise maaproua oma muude meisterduste kõrvalt ka selliseid teha on viitsinud. kohale tulid nad kiiresti ja mõistlikult pakendatuna (paberkotid pappkarbis).

tavalisest vatipadjast on need karedamad ja parema imavusega – natuke on tunne, et toodet läheb rohkem, aga samas, vatipatju ma kippusin liigselt läbi leotama, siit ei tilgu midagi vähemalt maha. mõlemad pooled on kasutatavad.

kuna õrna pesu pesemiseks mõeldud tüllkotte on mul kodus mitu tükki, siis seda ma juurde ei tellinud. riputasin koti pesuresti külge ja kasutatud padjakesed lähevad sinna ootele – kuivavad seal vaikselt ära ja kopitama ei lähe. pessu panin mõni päev hiljem, 40 kraadiga, koos värviliste puuvillaste riietega.

20180901_172906.jpg
kuidas neid vähem kui nädalaga juba nii palju kogunes? ilmselgelt alahindasin oma vatitarbimist.

vähemalt esimese pesu järel näevad nad endiselt välja nagu uued. ma pole neid küll veel mingi meigieemalduse või muu läbusemaga proovile pannud… ja näiteks küünelakki kavatsen endiselt ühekordsete vatipatjadega maha võtta, ma ei usu, et see pesus maha tuleks.

aga nii üldiselt, täiesti toimiv lahendus, julgen soovitada. ega see vist otseselt maailmamerd ei päästa (need plastvarrega vatitikud on palju suurem probleem), aga ikkagi mõni asi vähem ära visata iga päev.

elo om hukan ku puiõ takast joht mõtsa ei kae

mõned asjad, mis mul on meeles Hiinast (kus me käisime… hmm… aprillis? mais? igatahes ma just lõpetasin reisipiltide sorteerimise. vahel on hea seedimiseks natuke aega jätta):

20180426_124615.jpg
Longjini riisiterrassid
20180424_132542.jpg
Guilini karstimäed
20180429_101052.jpg
Shanghai tornid ja sudu
20180430_154542.jpg
veidrad ja imelised leiud turgudel
20180503_091713.jpg
Huangshani mägede männid ja ahvid
20180503_112408.jpg
meeleolukad juhendmaterjalid…
20180425_172354 (1).jpg
… sh teatav obsessioon tsiviliseeritud käitumise osas
20180502_171155.jpg
odavad disainhotellitoad kaugetes maapiirkondades
20180503_070539.jpg
söök
20180504_122924.jpg
taristu (kasvamise jagu suur)
20180425_170216 (1).jpg
ja ikkagi need riisiterrassid.

ma tulin su tänavaid kaudu

kui ma selle blogin-kuu-aega-iga-päev projektiga alustasin, olin üsna kindel, et varem või hiljem jõuan ma alkoholiteemani. lihtsalt… inimese kohta, kes ei joo (sel suvel sai 9 aastat, ei ole raske, tänan küsimast), mõtlen ma joomisest päris palju, ja kogu aeg on tunne, et tahaks sel teemal midagi… öelda.

aga teate. ainus asi, mida inimesel, kes ei joo, on lubatud sel teemal öelda, on: ega ma teistel joomist ei keela, ma lihtsalt ise [sisesta oma vabandus].

mis ei ole absoluutselt see, mida ma öelda tahaksin.

nii et ma ei teagi, jätan siia lihtsalt mõned lingid, ilma kommentaarideta.

Kas joomine on eestlastele omane? | Riina Raudne | TEDxTartu (2014)
Globaalsed eestlased. Riina Raudne – ühiskondlikult keeruliste teemade mõtestaja (2017)
Riina Raudne: alkohol on areen, kus me kujundame eestlase ohvriidentiteeti (2018)
The Guardian: No healthy level of alcohol consumption, says major study (2018)

ma ei pidanud kommenteerima, aga ses viimases artiklis on täitsa hämmastavat statistikat selle kohta, kui vähesed inimesed maailmas üldse joovad:

One in three, or 2.4 billion people around the world, drink alcohol, the study shows. A quarter of women and 39% of men drink.

ühtlasi tervitan siinkohal (mitte eestlasest) kolleegi, kes mulle täna ütles “ma ei suuda usaldada inimesi, kes alkoholi ei joo”. tänks, polnud seda värskendavat seisukohta juba mõned head aastad kuulnud!

when you get older plainer saner

ilublogi vol 6: hüaluroonhape

kõige jubedam asi hüaluroonhappe juures on tema nimi. “hape” kõlab nagu midagi söövitavat ja “hüaluroon” ei kõla üldse kuidagi, sest kes suudab sellise sõna välja öelda? mina annan poole ü pealt alla enamasti. ja meenutan hea sõnaga roo-loorkulli.

tegelikult on HH (inglise keeles lühendatakse HA) täiega ohutu. see on üks aine, mida inimese keha ise toodab ja mis hoiab nahas niiskust kinni (ühe HH molekuli kohta tuhat veemolekuli või midagi sellist). vanemas eas (khm) ei tooda keha seda enam nii palju kui enne. ehk siis – kui niisutada nahka sama palju kui nooremana (näiteks üldse mitte nagu me kõik teismeeas. või natuke kreemi pärast näopesu nagu paljud meist kahekümnendates), on ta vähem niisutatud.

vähemniisutatud nahk näeb välja veidi lõdvem, veidi kortsulisem, veidi tuhmim kui niisutatud nahk. lisaks võib ka lihtsalt tunda olla, et… näonahk nagu kisuks ja hirmsasti tahaks midagi leevenduseks peale määrida sinna.

variante selle olukorra haldamiseks on tohutult: võib ignoreerida, võib mingit meiki peale panna, võib lihtsalt rohkem kreemitada. kuna mina olen üks neist, kellel niiskuspuudus päriselt ka tunda annab, siis ma ignoreerida ei saa; meikida ei oska; ja rohkemkreemitamiseks olen liiga laisk. siis tulebki mängu hüaluroonhape seerumi kujul või kreemi sees.

glamuursest nimest hoolimata ei ole HH tegelt mingi eriti kallis koostisaine ja tänapäeval pannakse seda päris paljude normaalses hinnaklassis kreemide sisse. aga oma kreemiotsinguid ma siin ükspäev juba kirjeldasin… ühesõnaga, olen läinud seda teed, et kasutan HH-t pigem seerumi kujul.

(mõned teoreetikud ütlevad, et see on tõhusam ka. mõned ütlevad, et vahet pole.

seerum on selline vedelamapoolne asi, mida pannakse näkku enne kreemi ja mille osakesed peaksid olema väiksemad ja suutma seega sügavamale naha sisse välja jõuda. aga kas nad tegelt ka nii väiksed olla saavad, et naha pealiskihist, mis on ju inimest igasuguse jama sisselaskmise eest kaitsma mõeldud, läbi jõuavad… no mina ei tea.)

20180829_183829.jpg
does what it says on the bottle

nii jõuamegi servapidi mu lemmikbrändini: The Ordinary. see meeldib mulle spst, et nad enamasti lihtsalt võtavad ühe või paar toimeainet, panevad need väiksesse pipetiga pudelisse ja kirjutavad sinna peale, millega tegu. ilusate nimede ja värviliste pakendite peale rõhku ei panda. niisiis näeb mu majapidamine välja nagu väiksem apteek (aga ei lõhna nii, sest paari märkimisväärse erandiga need tooted lihtsalt EI LÕHNA) ja kasutan vestluses vabalt sõnu nagu “hüaluroonhape” või “retinool”. ja et misse kõik maksab? suurt midagi ei maksa. oma HH-seerumit (Hyaluronic Acid 2% + B5) ostan tavaliselt kolm pudelit korraga ja ikka jääb tasuta shippingu piirist (25 naela) kõvasti puudu.

20180829_182229.jpg
minu obsessiooni ulatus praegusel hetkel. vahel on hullem ka olnud.

olen teisi sama hinnaklassi HH-seerumeid ka proovinud, aga pöördun alati selle ühe juurde tagasi. teiste brändide omad on kuidagi kleepuvad ja The Ordinary enda Marine Hyaluronics on üks neid väheseid erandeid kogu nende tootevalikust, millel on lõhn – vaevumäratav, aga ebameeldiv:( muidu see imendub veel paremini kui minu lemmik, ehk siis hetkega.

maitea, kas te märkasite, aga kogu selle niiskusejutu juures olen osavalt vältinud sõna “kuiv” kasutamist. kõlab veidi uskumatult, aga see on ilumaailmas nii kontroversiaalne teema, et ma lihtsalt ei julge seda veel rünnata. võibolla kunagi võtan ette.

aa, ja  – hüaluroonhape ei ole söövitav. söövitavate hapete juurde me mõni päev ka alles jõuame:)

some broken hearts never mend

I Know Why the Caged Bird Sings (Maya Angelou's Autobiography, #1)I Know Why the Caged Bird Sings by Maya Angelou

My rating: 4 of 5 stars

ma terve igaviku lihtsalt ei julenud seda raamatut lugeda, sest mul oli kuskilt teadmine, et see on üsna jube.

eks ta muidugi on ka, sest pisikese mustanahalise tüdruku elu 1930ndate aastate Arkansases (ja 1940ndate Californias) lihtsalt oligi jube. asjaoludega arvestades on see kõik kirja pandud üpris mittejubedal, võiks isegi öelda, et lapsesõbralikul moel. eks ta vist enamvähem lasteraamatuna ongi mõeldud. põhiline paralleel, mis mulle pähe tuleb, on “Tappa laulurästast” ja seda lugesin ma kaheksa-aastasena küll täitsa mõnuga; oleksin ilmselt ka Angeloud lugenud, kui oleks võimalus avanenud.

vahelepõige: minu kadunud vanaema luges kord mulle ja vennale (olime alla 10 aasta vanad kindlasti) ette raamatut “Jeesuse jüngrid”, mis tundus ühe poistekamba üpris meeleoluka seiklusena sõjajärgsel Saksamaal. neil poistel olid küll ka vanemad õed ja aegajalt tuli ette minegid igavaid täiskasvanute dialooge, mille vanaema edasi lappas kommentaariga “see on nende omavaheline jutt, seda pole meil vaja teada”. hiljem, juba teismelisena, võtsin raamatu ise ette ja selgus, et omavaheline jutt käsitles põhiliselt ühe juudineiu võikaid kogemusi Saksa sõdurite tagalabordellides. respekt vanaemale olukorra elegantse lahendamise eest!

et jah, see puurilinnuraamat oleks väikeste kärbete ja vahelejätmistega kaheksasele või kümnesele ettelugemiseks sobiv küll ja mulle tundub, et vajalik ka.

tegelikult ikkagi täiesti uskumatu, et need lood ja olukorrad seal ei juhtunud mingisuguses onu Tomi onnikeses, vaid meile tuttavate inimeste eluajal. valge vaade laulurästa-raamatust annab ju ka mingi pildi, aga vaja oleks teada rohkem, arvan ma.

igasugune kaastunne puudub mul inimeste suhtes, kes seda raamatut keskkooliõpilaste jaoks ära keelata üritavad (ilmneb, et üks keelatumaid raamatuid USAs üldse). iga teismeline peaks nüüd küll suutma kõige kirjeldatuga toime tulla. kui on vahepeal tülgastav, siis kahju küll – teised inimesed pidid seda elu päriselt elama.

View all my reviews

when i’m not with you i lose my mind

New Girl (Secrets at St Jude's, #1)New Girl by Carmen Reid

My rating: 4 of 5 stars

internaatkooliraamatud on muidugi selline üsna… sirgjooneline žanr, meeldib või ei meeldi. mulle meeldib, olen isegi väikestviisi ekspert sel alal. ja eksperdi hinnang on: see raamat siin on omas kategoorias täitsa hea!

valem on sada aastat vana ja hästi läbiproovitud: hellitatud (siinkohal ameerika) preili saadetakse briti (siinkohal lausa šoti) tütarlaste internaatkooli, et teda veidi taltsutada ja talle õpetada elu põhiväärtusi nagu lojaalsus, õppeedukus ja obskuursed meeskonnamängud (maahoki!). alguses on raske, siis hakkab meeldima. ilmnevad ootamatud talendid, luuakse eluaegseid sõprussidemeid, pannakse paika ülbest bitchist klassikaaslane ja võidetakse möödaminnes ka majakarikas.

“New Girl” suudab selle kõik üsna veenvalt esitada 21. sajandi versioonis – lisanduvad ka poisid (ma olen suht kindel, et ainus kontekst, kus Enid Blyton oma raamatutes iial mõnd poissi mainis, oli, kui tuli selgitada, miks mõni tüdruk oli teistest ulakam – tal oli kodus vend või mitu. aga kõik ta tüdruktegelased suutsid veeta eluaastad 11-17 ilma kordagi meessoo peale mõtlematagi. see-eest olid nad head rohkemates obskuursetes meeskonnamängudes – lacrosse!), mobiiltelefonid, piimakohvid ja California IT-tööstuses rikkaks saanud vanemad.

igal tähtsamal tegelasel on oma väike saladus (nagu viitab ka sarja nimi), enamus neist üsna läbipaistvad algusest peale, aga paar üllatust viskas ikka sisse minu jaoks ka. ülemäära sentimentaalseks ei mindud, leidus paar kõva häälega itsitamise kohta ja lõpp jäi kenasti lahti järgmiste osade jaoks. usun, et see võib täitsa Blytoni-vääriline saaga tulla; jooksujalu just järgmise osa järele ei lähe, aga kui raamatukogus või odavpoes näppu jääb, plaanin kindlasti veel lugeda.

View all my reviews

said no more counting dollars we’ll be counting stars

ilublogi vol 5: hakkab looma

suur oli mu üllatus, kui postiljon mulle täna hommikul kopsaka Ryori kirjadega paki ulatas. esiteks üllatas paki suurus ja teiseks kiirus, sest ma enda meelest tellisin üleeile ja üheainsa kreemi. mitte et ma poleks Amazoni ühepäevaste tellimustähtaegadega ära hellitatud siin, aga no niipalju ma ikka aru sain veebisaidist, et see konkreetne “maaletooja” on üks tšehhi päritolu proua, kes jooksutab äri oma elutoast ja peab paki saatmiseks postkontoris sabas seisma, ja postkontorisabad on siin maal mumst küll pikemad kui päev.

kolmas ja tegelikult põhiline üllatus oli hoopis: “kuidas nad mind siit otsida oskasid?”, sest ma ei telli kunagi pakke koju, sest ma ei ole kunagi kodus. (välja arvatud täna.)

kas saab siis mulle süüks panna, et mu esmane reaktsioon oli: ahah, industry on teada saanud, et siin elab uus popp ilublogija, kelle järjekordset kreemipostitust maailm ei suuda ära oodata? paki avamine ainult kinnitas seda veendumust:

20180824_154358.jpg
kujutate ka juba vaimusilmas ette kõiki neid testimisi ja loosimisi, mis siin aset leidma hakkavad, jah?

lähemal analüüsil selgus, et enamus neist testritest aegub septembris 2018, mis võib olla alternatiivne selgitus sellele, miks neid siia nii helde käega lisatud on…

aga noh. idaeuroopa immigrandid brexitibritannias peavad kokku hoidma, nii et saatsin tšehhi prouale (okeiokei, ta pildiga visiitkaart oli kaasas ja pigem ikka preili) maili, ütlesin aitäh ja juhtisin tähelepanu, et kuna tellimuse peal oli shipping address selgelt kirjas, siis vbla järgmine kord ootaks ikkagi sinna oma pakke.

preili vastas omakorda kena kirjaga, kus muuhulgas manitses mind SPF-iga kreemi mitte silmaümbrusesse määrima (mitte ainult seda tema müüdavat, vaid üleüldse). see lõppevat alati pisaratega, sõna otseses mõttes:

I just would like to point out that it is necessary to make sure you will not put the cream with SPF close to your eyes or rub it into your eyes.It would be itching and very unpleasant.It is not only about our SPF creams, it is in general-all creams with SPF are bit irritation for eyes,very  expensive ones or less expensive.So please avoid the eyes area and please wash your hands after making sure you will not rub it into your eyes.And I’m also talking from my own experience :-D

ohoh! aga kust ta teadis, et ma JUST seda plaanisingi teha, seda kreemi silmade lähedale määrida? ma vist ikkagi olen kuulus ja kuskil ilukuluaarides juba räägitakse mingist uuest ülbikust, kes ei oska ise põsepunagi kasutada, aga plaanib leida SPFiga kreemi, mis silmi kipitama ei aja (vt ka: tarkade kivi, Gordioni sõlm, ringi kvadratsioon). kõik eksperdid ostsid popcorni valmis ja bookmarkisid siinse lehekülje ära. sümpaatne tšehhitar oli ainus, kes võtts vaevaks ullikest hoiatada.

mis ma oskan öelda. challenge accepted.

so please don’t stay in touch

otsustasin asuda missioonile. et mitte öelda ristiretkele. nimelt:

iga kord, kui keegi annab mulle tasuta meeste T-särgi suuruses L, otsin üles inimese, kes selle eest vastutab, ja teatan talle, et ilublogija ja feministina ei saa ma sellise jamaga leppida.

breaking news, umbes pooled inimesed ei ole mehed! naiste lõikega T-särgid on täiesti leiutatud ja kaubandusvõrgus saadaval. kui te tahate, et ma käiksin ringi, teie logo rinnal, siis trükkige see millegi peale, mida ma olen nõus selga panema. (ja muide, L-suuruses meeste T-särk ei näe isegi suurema osa L-suuruses meeste seljas kuigi hea välja, rääkimata… suuremast osast meestest, punkt.)

lähen nüüd saadan oma spordiklubile sellekohase maili – saavadki kogeda, kuidas see on, kui maksja hakkab muusikat tellima ja investorid end igapäevategemistesse segavad.

(see oli nüüd vist arvamusblogile lähim, mida mult oodata on. selgub, et arvamuse omamine on päris stressirohke seisund. püüan edaspidigi pigem hoiduda.)

keegi oma soojad käed sulle õlgadele seab

kas on sohk lubada igapäevast blogimist ja siis postitada põhiliselt raamatuarvustusi?

natuke nagu tundub nii… aga samas, ma teen oma reeglid ise. pealisülesanne oli ikkagi rohkem kirjutada ja ma ausalt kirjutan kõik need arvustused ise (pluss need ka, mida ma siia ikkagi ei postita ja mida tuleb käia Goodreadsist otsimas). nii et noh. ma saan aru, et te tulete siia ilublogi ootuses, aga katsuge olla – ilu ei panda padaje. erinevalt raamatutest:P

Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis (Minu..., #114)Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis by Mae Lender

My rating: 4 of 5 stars

sellest raamatust olin ma enne juba blogidest (nii autori, kirjastaja kui lugejate omadest) nii palju lugenud, et ootused olid kõrged. Ehk siis, enne kui ma jõudsin lugema, kes on Vilma ja Aino, teadsin juba ette, et Vilma lastelastel polnud lubatud Aino omadega mängida ja et koer oli ikka ise ka süüdi, et ta kaevu visati.

vaenujalal naabriprouad ei valmistanud õnneks pettumust ja muu hiiu-huumor ka mitte. kas just nüüd suur Hiiumaale-kolimise soov tekkis… ega vist, sest eks ju suur osa raamatust sellest rääkis, kuidas minusugust pötkut sinna keegi ei oota. (eraldi lugu on see, kuidas ma hiljaaegu oma Hiiu juuri otsisin ja leidsin. aga raamatu kohaselt ei võeta ka veerandhiidlast eriti meeleldi jutule ja mina olen kõigest kaheksandik ja õige veidi peale).

inimesed olidki “Minu Hiiumaa” kõige huvitavam osa, ma oleks võinud lugeda veel palju rohkematest. see raamat on täis tabavaid portreesid nimedega (no eks ikka Aino ja Vilma, aga ka Ave Alavainu ja Farmi-Kalle) või anonüümseks jääda soovivatest kaassaarlastest, aga ka nimetutest turistidest.

suurepärane maiuspala oli kirjeldus turundusest hiidlaste moodi – jah, minus ikka on sealtkandi verd! ma ka ei suuda ühtegi asja maha müüa ilma enne selle puudusi põhjalikult kirjeldamata.

IMG_1374 (1).jpg

kõige rohkem meeldis mulle aga raamatu lõpust leitud väljavõte 1935. aasta Hiiu Teatajast, kus õpetati, “mis peab suveks maale kaasa võtma”. näiteks: “Suuremad kipskujud purunevad reisil kergesti, nii et parem on maale kaasa võtta marmor- ning graniitskulptuure, kui neid juhtub olema.”

View all my reviews

maailmast pool on vesi ja sool

ilublogi vol 4: niisutav näokreem

ega mul enda meelest päevakreemile mingeid erilisi nõudmisi ei ole. noh, minu tavalised kriteeriumid:

  • võiks olla pigem odav
  • võiks pigem mitte lõhnata
  • võiks kuidagi saada ilma läbustamata (kreemi puhul see tähendab, et ma eelistan tuube ja pumbaga pudeleid neile totsikutele, kust tuleb sõrme või, jumal hoia, spaatliga kreemi koukida)

ja siis lisaks paar kategoorilist nõuet:

  • ei tohi olla rasvane
  • ei tohi silma minnes kipitada

ja siis mõned veidi spetsiifilisemad:

  • võiks sisaldada hüaluroonhapet
  • võiks olla päiksekaitsefaktoriga
  • võiks olla saadaval kuskil internetipoes või suvalise lennujaama tax-free poes või mõnes riigis, kuhu ma regulaarselt satun (ok, selle viimase peaks vist ka tõstma üldnõuete hulka, millele kõik mu ostetavad tooted peavad vastama)

ongi kõik, pole ju palju tahetud?

noh. näiteks praegu leiduvad mul majapidamises Selle Õige Päevakreemi rollile niisugused kandidaadid:

20180821_212901.jpg
mõni on katseajal ja mõni alltöövõtja; tähtajatu lepinguga on ainult üks

Superdrug Optimum – mul oli neilt tegelikult üks täiesti hea kreem, mis vastas enamusele nõuetele, aga ma jõudsin seda kasutada ühe pudeli ja siis nad võtsid selle tootmisest maha. see, mis ma asenduseks ostsin, on liiga rasvane, ja ma olen Superdrugi peale solvunud ja sealt enam järgmist otsima ei lähe.

Clinique Moisture Surge 72-Hour Auto-replenishing Hydrator – okei, see on tõesti väga mõnus praktiliselt lõhnatu absoluutselt mitterasvane äärmiselt niisutav kreem, mis kahjuks on pakitud vastikusse purki, ei sisalda päikesekaitset… ja on liiga kallis. ma isegi ei tea, kui kallis, sest ostsin ta Hiina-reisi lõpus lennujaamast mingi paki järelejäänud jüäänide eest, mille kurssi ma algusest peale korralikult ei tajunud ja millest ma meeleheitlikutl vabaneda soovisin, et ei peaks nendega valuutavahetusse minema. igatahes Euroopa hinnaga ostaksin ma teda juurde ainult siis, kui ta oleks ideaalne, aga ta ei ole.

Ryor Trio-Active cream SPF 30 – see on tegelikult üks päris tugev kandidaat, sest on pumbaga pudelis, sisaldab kõike, mis vaja, on täpselt napilt mitte veel liiga rasvane ja ei ole ka kuigi kallis… ainus häda on see, et tegu on tšehhi tootega ja isegi Prahas oli seda keeruline leida. mistõttu ma pole teda raatsinud korralikult isegi katsetada, sest kogu aeg on tunne, et kohe saab otsa ja siis ma ei saa teda kunagi enam juurde. aga nüüd just avastasin, et seda saab ühest salakohast ikkagi UKs ka tellida, nii et… jah. võibolla.

The Ordinary Natural Moisturizing Factors + HA – varsti te saate teada, et The Ordinary on täiega mu lemmikbränd, nii et loomulikult ostsin ma nende hüaluroonhappega kreemi.  mis on tuubis ja ei lõhna ja ei maksa peaaegu mitte midagi – check, check, check – aga on päevakreemiks minu maitse jaoks ikkagi rasvane (no ma olen tõesti nõudlik. nad turundavad seda spetsiifiliselt kui mitterasvast kreemi.) ja saab kasutust ainult õhtuti.

Essex ihupiim – sellega on nüüd küll imelik lugu. seda, et see on ihupiim, sain teada umbes üleeile oma apteegitšekki vaadates. mulle soovitas seda näokreemiks üks väheseid kosmeetikuid, kelle juures oma elus käinud olen, ja viimased vähemalt 15 aastat on mu kodus seda alati leidunud. minu meelest ei müüda seda mitte kuskil mujal maailmas peale Eesti apteekide ja ühe Läti netipoe. tuubis (saadaval ka hiiglaslikus pumbaga pudelis, olen kasutanud, aga too ei ole käsipagasisõbralik), ei lõhna, maksab kolm viiskend, imendub kiirelt… Isegi kui ma leian Selle Õige Näokreemi, ega ma Essexist ikka ei loobu.

ideaalkreemiotsingud niisiis esialgu jätkuvad, seni aga… kasutan Essexi kreemi all hüaluroonhappeseerumit ja peal/hulgas päiksekaitsekreemi. tundub, et need teemad tuleb ka veel eraldi ette võtta ühel päeval. või koguni kahel.

oled sündinud siin kuid mitte siin loodud

Eestluse elujõustEestluse elujõust by Indrek Koff

My rating: 5 of 5 stars

juhuslikult jõudis see “hüsteeriline traktaat” (nagu alapealkiri teda klassifitseerib) minuni Eesti juubeliaastal ja taasiseseisvumispäeva eelõhtul, nii et sain teda kogeda kombinatsioonis keskmisest rohkema lipulehvitamise ja hümni-Koidu-merisiinseismajäilaulmisega. mis oli päris huvitav elamus ja julgeksin soovitada, kui see taastoodetav oleks:)

põmtselt on siin lihtsalt kirjas kõik see, mida me kogu aeg ütleme. või kuuleme teisi ütlemas. või isegi kui ei kuule, siis ikkagi teame, et keegi kusagil ütleb.

pane ära oma raha
kus te jaanipäeval olete
kuhu sa ronid oma sapakaga idioot
no pane mulle veel neli viis kartulit
parem ikka kui talongiajal
mis integratsioonist me räägime
palju see meie meeste keskmine oli kuuskend kolm või nii
see mesipuu laul tõi kohe pisara silma

ja nii lehekülgede kaupa. põhimõtteliselt võiks iga rida selles raamatus töötada terve raamatu kokkuvõttena. või, tõepoolest, kogu eestluse. jah, sellised me, siilid, kord juba oleme.

20180819_091642.jpg

View all my reviews