mul aigu om kõgõs milles vaja

spordiblogi, vol 22: üks nädal crossfitterite seltsis (tahtsin kirjutada “crossfitteri elus”, aga ma ikkagi ei identifitseeri end crossfitterina. vist. veel.)

kedagi teist peale Klari ja Katarina, kelle trennipostitustest inspireerusin, ilmselt need kilod ja kordused ei huvita. see on okei, jätke vahele! ma kirjutan homme millestki muust, luban.

esmaspäev, saja kolmekümne seitsmes jaanuar: hommikust saadik võitles minu sees kaks hunti. üks ei viitsinud trenni minna ja oigas, et me oleme see kuu juba kakskümmend korda käinud, äkki aitab. teine ka ei viitsinud, aga nentis, et viitsimist võimegi siin ootama jääda ja et tuleb lihtsalt minna ja ära teha. muidu oleks vb teine peale jäänud, aga kuna peika õiendas kõrvalt, et mind tundes ta eeldab, et ma ikkagi lähen ja teen kaks trenni järjest (mis tõesti on see, mis esmaspäevaõhtuti tavaliselt juhtub), siis tekkis minus trots ja ma ei tahtnud olla igav ja ettearvatav, vaid salapärane ja mõistatuslik, ja ei läinud kuhugi. söötsin mõlema hundi kõhud šokolaadi täis ja vaatasin telekast kõmrikeelset kohtingusaadet hoopis.

teisipäev: Crossfit. trenni ja tagasi sõitsin rattaga. kavas oli rebimine (snatch), eesmärgiga jõuda maksimaalse raskuseni. mu jaoks see on keeruline harjutus – viis kuud tagasi hakkasin seda õppima ja täna esimest korda tundsin, et sain ta tehniliselt enamvähem õigesti tehtud. meid oli ainult neli inimest kohal, nii et treeneril oli aega iga tõstet vaadata ja tagasisidet anda ja sellest oli kõvasti abi. soojenduseks olid mõned dünaamilised venitused eelkõige õlgadele, puusadele ja hüppeliigestele ja tehnika harjutamine plasttorudega ja tühja kangiga. raskuste osas alustasin 25 kg-ga, siis lihvisin mitu korda 30ga ja lõpuks jõudsin 32.5 kg peale, kus ma ise oma tehnikaga päris rahul polnud, aga treener ütles, et selline tõste läheb juba arvesse küll. manitseda sain muuhulgas selle eest, et ei jätnud harjutuste (noh, tehniliselt olid need ühekorduselised seeriad) vahele piisavalt pikki puhkepause. ma olen ses suhtes kärsitu jah, et minu jaoks selline raskus ei tundu _raske_, lihtsalt harjutus on keeruline ja ma tahaks teha pigem rohkem kordusi, et meelde jääks, kuidas see käis.

WOD oli aja peale 1750m sõudeergomeetril, aga kohe alguses ja siis iga 2 minuti järel tuli teha 20 sekundit “support hold on the rings”. ma selle viimasega ei saanud hakkama (kuu alguses saadud randmevigastus, millest olin lootnud, et see on juba paranemas, andis endast v jõuliselt märku) ja mulle anti harjutusest lihtsustatud variant, mille nime ma ei tea ja kirjeldada ka ei oska, igatahes jalad tohtisin maha toetada ja tegu oli täitsa mõnusa puhkepausiga sinna sõudmise vahele. lõppaeg tuli mul 11:05.

kolmapäev: kuna Crossfiti kava saab äpist ette vaadata, siis… valisin teise sel päeval saadaoleva trenni, Booty.

Crossfit üleval paremas nurgas – a.k.a. hell, nagu keegi on sinna tabavalt juurde kirjutanud

soojenduses tuli ootuspärase lindikava vahele teha 30-20-10 kalorit mõnel kardiomasinal. olin just jälle rattaga kohale sõitnud ja sõudeergomeetrist oli pärast eilset sügavalt kõrini, nii et valisin suusaergomeetri selle jaoks.

väljaasteid (6 ette ja 6 taha) tegin 25, 35 ja 40 kg kangiga ja siis 3*(4+4) 43 kg-ga. pärast mõtlesin, et oleks ju 45 ka jaksanud. siis vaatas treener kella ja leidis, et kõik võiks veel 10 väljaastet teha selle viimase kangiga (ise võis valida, kas ette või taha), ja mul oli ikkagi veidi hea meel, et seal rohkem raskust peal ei olnud. kuigi noh, oleks saanud tehtud ilmselt.

lõpus lindiga külgsuunas kõndimisi (tavalised, varvastel ja kandadel – 20 sammu ühele ja 20 teisele poole) ja seina najal istumist (praegu vaatan, et tahvlil on kirjas, et see pidi olema lisaraskusega. ei olnud) tegime 2 seeriat, mitte 3, nagu kavas oli. keegi ei protesteerinud.

neljapäev: Crossfit, kava v lakooniline – kolm harjutust, igaühes vaja saavutada 1 rep max.

väiksed numbrid taga näitavad, palju minuteid selle harjutuse peale kulutada tohib

alguses 10 minuti jagu lobisemist ja soojendusharjutusi (väljaasted küljele ja muu põhiliselt puusaliigestele suunatu, ja lõputuna tunduv arv shuttle run‘e), siis hakkas igaüks oma kangiga pusima. mul oli ainult jõutõmbe osas mingi aimdus ees, mis mu 1RM olla võiks, teisi hakkasin nullist laduma.

kükiga jõudsin 90 kg-ni, lõpupoole läks päris õudseks, sest ma ei osanud sellest harjutusest feilida (st et mis ma teen, kui ma olen seal kükis ja ei saa üles ja peaagu sajakilone kang on turjal?). nii et viimasel katsel palusin treeneril julgestada ja saingi napilt toime. õlapressi (ma arvan, et see on õige eestikeelne nimi) proovisin kuni 40 kg-ni, aga see enam ei tulnud välja, nii et jäi 38. jõutõmme tuli 107.5 kg ja natuke jäi kripeldama, et ma 110 ka ei proovinud, aga aeg sai otsa.

kang sai ka suht otsa, sest ma korduvalt ei viitsinud kettaid vahetada ja ladusin aga viieseid juurde

hästi mõnus trenn oli see, mitte ainult, et jäin oma raskustega rahule, aga toredad inimesed olid kohal ja palju sõbralikku toetamist ja kaasaelamist oli saalis. ikka kuidagi abi on sellest, kui keegi kõige raskema pingutuse hetkel selja tagant mingi ergutuse karjub ja saad aru, et neid päriselt huvitabki, kuidas sul läheb selle kükiga.

reede: tavaliselt on reedeti gümnastikatrenn, mis mulle hirmsasti meeldib, sest seal harjutatakse just neid kaht asja, mille ma tahaks selle aasta jooksul selgeks saada: lõuatõmme ja kätelseis. sel nädalal oli selle asemel sotsiaalne koosviibimine, mille käigus söödi pastat ja tiramisut ja õhutati üksteist seadma lühi- ja pikaajalisi eesmärke. kuidagi juhtus nii, et panin tahvlile kirja, et veebruari lõpuks tahan suuta teha double underit (see on see, kui hüppenööriga hüpates nöör ühe hüppe jooksul kaks korda jalge alt läbi jõuab käia. ma tean, et enamus inimesi omandas selle oskuse juba lasteaias. mina paraku olin selles parimas hüppamiseas õudne nohik ja ei viitsinud harjutada nii mõttetut asja).

ja kuna trenn oli tegemata, siis jäin pärast õhtusesse naiste jõutrenni ka. see trenn üsna meeldib mulle, sest harjutused on seal samad, mis Crossfitis, aga seltskond on hoopis teistsugune. kerges ülekaalus keskealised naised, viimne kui üks!

tegime kangiga kükke (back squat), 3×3 pausidega ja 3×3 sujuvalt. kuna mul oli neljas järjestikune trennipäev ja eile püstitasin selles harjutuses isiklikke rekordeid nagunii, siis võtsin rahulikult ja tegin 55 kg-ga neid (aga vist sai seeria või paar rohkem, sest teistel läks kauem aega). ja siis chest press hantlitega, pingil, kolmesed seeriad 1-1-2 skeemis (st üks kordus: vasak käsi, parem käsi, mõlemad käed korraga). nende seeriate loendamine läks kõigil segi lõpuks; ma arvan, et ma tegin 2 või 3 seeriat 12.5 kg hantlitega ja 2 seeriat 15 kg-ga. see oli küll üks selline hetk, et ma oleks raudselt jaksanud raskematega, aga mõtlesin, et ei hakka praalima, sest teised tegid pigem nagu… 5 või 7.5 kg-ga.

viisteist lindu viiel kuusepuul. allikas: treeneri instakonto

ja lõpuks: 30 sek dead hang (lõuatõmbekangil sirgete kätega rippumine) ja 4 saalipikkust farmer’s carry (lihtsalt jalutad, mõlemas käes sangpomm, mul olid 20-kilosed). viis korda. arutasime raskuste valimise käigus ühe prouaga, et nägime just kuskil sotsiaalmeedias väidet, et keskealine naine peaks suutma farmer’s carry harjutust teha 75%-ga oma kehakaalust, ja meie mõlema järeldus oli, et peaks vist ikka veidi alla võtma:S ja eks see kaaluteema tuli ka kangil rippumiste käigus jutuks, sest nende lõputute sekundite jaoks oli mingit meelelahutust ju vaja.

laupäev: tavaliselt teen laupäeval puhkepäeva ja käin pühapäeval Olympic Weighlifting trennis, mis on mu suur lemmik, sest seal saab olla 100% kindel, et ei pea kuhugi jooksma ega hüppama – toimub puhas kangitõstmine, fookusega tehnikal. aga sel nädalavahetusel olid kõik treenerid võistlustel ja Oly jäi ära ja seega panin end kirja laupäevahommikusse Crossfiti. laupäeva hommikul ärkasin nohuga ja ei olnud enam kindel, et see on hea idee, aga seekord jäi peale see hunt, kes – mäletate? – ütles, et kui ei taha minna, siis tuleb minna vastu tahtmist. või midagi sellist.

selleks ajaks, kui ma (rattaga jälle, sest päevane valge aeg) kohale jõudsin, oli klubi Whatsappi-chatis selgunud, et see ainus treener, kes ei olnud võistlemas, oli just lõpetanud öövahetuse ja ka… ei tahtnud tulla. ta pani meile kava chatti ja kuigi me oleme kõik täiskasvanud inimesed, mitte teismelised kekatunnis, siis oli ikka üks hetk, kus vaatasime seitsmekesi üksteisele otsa, et mis me teeme nüüd, äkki läheks koju ikkagi. mitte et me poleks osanud seda kõike ise teha, aga lihtsalt… kas on ikka vaja?

ma ei käi Crossfitis selleks, et joosta, ffs

samas, kui juba sai kohale tuldud. mulle partnerit ei jagunud ja tegin lihtsalt kõigest pool; skaleerisime naistega toes-to-bar’id kangil rippudes põlvede tõstmiseks ja lõuatõmbeid tegi igaüks oma tasemel, mina nt suht kõrge kasti pealt üles hüpates ja jõudumööda aeglaselt alla. (ma ei usu kummidesse, st teoorias usun, aga ma ei oska kummiga lõuatõmbeid teha nii, et sellest midagi kasu oleks.) sangpommid valisime prouadega 16-kilosed ja naiste tühi kang kaalub 15 kg. jooksuotsad tegin pigem 300m, et teistega enamvähem samas taktis püsida harjutuste juures. ikka oli väga vastik :S ma ei suuda isegi meenutada, millal ma viimati jooksmas käisin.

õhtuks oli nohu läinud nii tugevaks, et oli selge, et pühapäev tuleb puhkepäev ja trenninädalale võib joone alla tõmmata. päris tüüpiline nädal see polnud, sest ma tavaliselt teen ainult korra või kaks klassikalist Crossfiti, aga püüan alati jõuda gümnastikasse ja olympic weightliftingusse, mida sel nädalal kumbagi polnud, ja joogasse, kuhu esmaspäeval lihtsalt ei viitsinud.

mõttetu fakt ka siia lõppu: ma tean, et crossfitterid üldiselt kutsuvad oma trennisaali boksiks, aga meie klubis ma pole kordagi kuulnud seda sõna kasutatavat. öeldakse lihtsalt gym.

naeratan kuid tunnen veidi külma enda sees

kindlalt veel ei tea öelda, aga kahtlustan, et olen kolinud eelmisest kehvemasse kliimasse. miks kahtlustan: sest 1) sel talvel on juba kaks korda lumi maha tulnud, 2) selgub, et kõigil inimestel siin on majapidamises kelgud ja nad ei karda neid kasutada.

(mitte et peaks kartma, aga kui teel kohaliku kõrgeima tipu suunas – Moel Famau, 555 meetrit üle merepinna – möödus meist otsustaval sammul kolm salvokatega täismeest ja nendega koos tihe kanepipilv, siis mõtlesin küll korra järele, et kas mul mäepäästeteenistuse telefoninumber on olemas. ehkki nii madalates küngastes vist tuleb ikka tavaline kiirabi kutsuda.)

üldine vaib Moel Famau Country Parkis. minu meelest ei ole suurem asi kelguilm ega -mägi, aga noh.

sinna mäe otsa suundusime plaaniga vaadet vaadata, aga oli udune ja vihma lund lörtsi midagi sadas ja kuigi kaugele ei näinud. see-eest tasus vaadata lähedale.

kliimapagulast selline asjade käik muidugi otseselt ei rõõmusta, aga samas kohe kolima ka jälle ei hakka ju. sooje riidekihte mul matkaja ja mootorratturina esialgu varuks on ja esimest korda sai Suurbritannias õue ka mu talvel-Eestis-käimise-jope. kõik mu talvesaapad elavad paraku permanentselt Tallinnas, nii et kui seda lörtsis sumpamist veel palju ette tuleb, peab vist ühed juurde ostma. aga kelku ma küll hankida ei kavatse!

things are not what they seem

mul, märkmikuga inimesel, on muidugi olemas aastaeesmärkide nimekiri, ja kuigi vahepeal tundus, et ma tegin kõik oma eluplaanid käigu pealt ümber, saab siiski öelda, et enamus neid eesmärke sai täidetud ka. võibolla see näitab, et ma ei seadnud piisavalt kõrgeid sihte, sest vähemalt tagantjärele tundub, et need asjad oleksid juhtunud nagunii (no kas ma oleks jätnud mõne oma reisidest tegemata, kui seda poleks eesmärgina kirjas olnud? tegelt võibolla, sest teisi inimesi õhutasin neid kaasa tegema just argumendiga, et peab, sest mu nimekiri ütleb nii). lisaks tegin ma ära päris mitu päris suurt asja, mida jaanuaris ei osanud küll ette näha. näiteks kolisin teisele maale. ja toimetasin kolm raamatut!

minu beebid

neist asjadest, mis päriselt pingutamist nõudsid, jäi mitu tükki tegemata. näiteks kätel seisma ma ei õppinud (isegi ei üritanud tbh) ja kui tagurpidi uisutamisega veel kuhugi jõudsin, siis pidurdamist ikka selgeks ei saanud. tantsutrenni ei läinud (aga samas tõi elu mu teele Crossfiti, mis arvatavasti viib varem või hiljem selle kätelseisuni ka). investeerimiseesmärgid kah töötul inimesel päriselt ei täitunud.

aga üks selline eesmärk mul sel aastal ikka oli, mille saavutamise nimel tegin süstemaatiliselt tööd ja jõudsingi sihile. see oli: vaadata ära kõik Hayao Miyazaki filmid.

kui selle idee eelmise aasta detsembris sõnastasin, selgus kohe uusaastapidustuste käigus, et inimesi on kaht sorti. need, kes küsivad “miyamisasi?” ja ka seletamise järel nendivad, et ei ole elus kuulnud ei sellisest režissöörist ega ühestki tema animefilmist; ja need, kellel läheb silm särama ja kes hakkavad reastama oma kolme lemmik-Miyazakit, aga siis küsivad, kas võib viie või äkki isegi kümneni laiendada ja kas teised Studio Ghibli filmid ka loevad. kui kusagil on ka kolmas sort, siis neid inimesi ma 2024. aasta jooksul ei kohanud.

igatahes alustasin jaanuaris seisust, kus ma olin näinud ainult “Totorot” (sedagi napilt mõni nädal varem) ja pidin kõigepealt googeldama, mis filme ja kui palju Miyazaki üldse teinud on. see ei ole ka lihtne ülesanne, sest sõltub, kuidas lugeda, aga kenasti 12 tükki on animeeritud mängufilme, mille ta on ise nii kirjutanud kui lavastanud, nii et otsustasin, et neid siis vaatan.

lõppes see asi muidugi detsembrikuise filmimaratoniga, mis omakorda kulmineerus sellega, et veel vahetult enne jõule nuiasin vennalapsi, et nad minuga koos “Ponyot” (eelviimane nägemata film) vaataksid, ja esimesel jõulupühal vaatasin üksinda “Porco Rossot”, mis tundus kirjelduste põhjal nii veider, et kes teine seda ikka näha tahab (tegelt oli päris tore). ja “The Castle of Cagliostro” jäi nägemata, sest seda Netflixis pole. aga ma loen oma Miyazaki-eesmärgi sellest hoolimata täidetuks ja siin on minu isiklik top3:

  1. “Minu naaber Totoro”. ma enne arvasin, et ma pole päris kindel, mis mu lemmik neist kõigist oli, aga kui vennapoeg pärast Ponyot küsis, kas ma vaataksin nendega ehk veel mõnda Miyazaki filmi, siis vastasin hetkegi mõtlemata, et Totorot alati (ja kohe vaatasime ka, nii et ma olen nüüd kõiki neid 11 filmi ikkagi samal aastal näinud!). muide, käisin kevadel Londonis vaatamas ka Totoro teatrilavastust, mis oli tehtud üliägedalt – kui vähegi võimalust on, vaadake kindlasti (see kolib uuel aastal West Endi, ma vaatan).
  2. “Tuul tõuseb” – ei tundu olevat Miyazaki tuntumaid filme, aga kandis pikalt ta viimase filmi tiitlit ja selles tõesti on sellist… aastatega kogunenud küpsust.
  3. “Vaimudest viidud” – ei saa öelda, et ma seal kõigest aru sain, aga ma ei saa kunagi kõigest aru, see on ok. kogu see vaimuvärk oli ikkagi kuidagi hirmus äge ja eelkõige… ilus?

aga kui võib viis, siis “Howli liikuv kindlus” ja “Kiki kullerteenus” ikkagi ka! või tegelikult ikkagi seesama “Porco Rosso” oli omamoodi väga äge. ja “Tuulte oru Nausicaa” peaks olema üsna kõrgel kohal, sest Nausicaa meeldis mulle tegelasena rohkem kui Kiki tegelikult. ja kõigi nende lendamisfilmide hulgas oli “Laputa, lendav kindlus” ju ka täitsa mõnus (pluss: inspireeritud Miyazaki reisist Walesi). ah, las ta jääb. tasub küll kõik ära vaadata.

oma unedes tantsin ma laudade peal

lugejad küsivad: kuidas töötab nimekiri asjadest, mida (tohib) osta?

mul ta töötab kuidagi… iseenesest, st seal ei ole tegelikult mingit tõsist teadust või struktuuri taga ja ma ei ole mingeid reegleid otseselt sõnastanud.

üldiselt on selle nimekirja eesmärk eelkõige ikkagi pigem vältida asjade ostmist. sest noh, eks ole neid (asju) juba kogunenud ka elu jooksul ja ma võrdlemisi tihti mängin seda mõttemängu, et mis saaks, kui ei oleks enam kunagi võimalik ühtegi juurde hankida. et kaua saaks niiviisi hakkama ja kust esimesena king pigistama hakkaks. (kingadest igatahes mitte. mul isegi ei ole üle mõistuse palju jalanõusid, aga eeldusel, et mu jalanumber jääb samaks, saaks ilmselt konkreetselt elu lõpuni hakkama olemasolevatega. lihtsalt ära tüütavad ja mood ja maitse muutub ja nii neid jälle juurde tulebki. aga tegelikult mis mõte sellel on.)

nii et alustuseks, jah, kui mul tekib mõte, et tahaks mingi uue asja osta, siis ma panen selle mõtte kirja ja lasen tal natuke oodata. see muidugi ei kehti toidu ja esmatarbekaupade kohta. šampooni ja toidukilet ikka ostan, kui kodus otsa saab. (marie kondo õpetuste kohaselt aga: enne ka ei osta. st sedasorti asjade varusid mul kapis ei ole.) aga kui tekib soov osta mõni raamat või riidehilp või kunsti- või spordi- või majapidamistarve… eelkõige tuleb meeles pidada, et ühegi sellise asjaga ei ole kunagi kiire, eks. kui ma olen siiamaani hakkama saanud ilma, ütleme, polariseeritud suusaprillide või pitsakivita, siis ilmselgelt saan täna ja homme ka veel! niisiis, läheb nimekirja.

edasi on suht rahulik, kuni see mõte mingitel asjaoludel uuesti tuleb. miks ta tuleb? kas mul on seda asja päriselt nüüd kohe praegu tarvis (no et iga kord pitsat tehes mõtlen, et ikka kehv on niiviisi)? kas ma nägin müügil midagi eriti sobivat või eriti sobiva hinnaga? hea küll, ma ostan siis. aga teate, õudselt harva tuleb seesama asi lihtsalt iseenesest mitu korda pähe!

tihemini juhtub seda, et ma satun poodi või kuulutab keegi kuskil veebis välja soodusmüügi või küsib keegi, mida ma jõulu- või sünnipäevakingiks tahan… ja ma teen oma nimekirja lahti ja loen seda tõelise hämminguga. päriselt ka tahtsin endale jaapani uhmrit? miks? mis ma teinud oleks sellega? mul üks uhmer juba on ja ma ei kasuta sedagi ülemäära tihti. ok, nüüd meenub, seda soovitas oma Masterclassi loengus Alice Waters ja see tundus tol hetkel jube hea idee. aga selle loengu vaatamisest on üle kahe aasta möödas ja kordagi ei ole köögis tulnud seda mõtet, et oleks nüüd see suribachi, küll siis uhmerdaks. tõmban uhmri nimekirjast maha ja hingan kergendunult, et see karikas minust mööda läks.

aga muidu jah need poed ja lemmikbrändide allahindlused ja sellised olukorrad, ma oleks ausalt öeldes täitsa abitu muidu, sest minu jaoks on müügil leiduvate kaupade hulk ikkagi täiesti hoomamatu ja kuidagi ma pean kitsendama, et mida ma seal isegi vaatan. siis on abiks, kui nimekiri informeerib mind, et ma olen vajalikuks pidanud kevadjaki, kummikute ja viisakate mustade pükste hankimist. see viitab, et pesuosakonda nt pole mõtet minna. ja et ma võin spordiriideid ju vaadata (ma vaatan spordiriideid alati hea meelega, need on nii ilusad kuidagi!), aga lõpuks ohkan ikka, et “aga mul ei ole siit ju midagi vaja”.

mingid asjad elavad selles nimekirjas suht turvaliselt juba mitu aastat umbes selle mõttega, et ma ostan nad küll, aga alles siis, kui päriselt tarvis hakkab minema. need suusaprillid näiteks, ja kohe nende kõrval uued lumelauasidemed. ostan kohe, kui järgmise lauareisi jaoks piletid ära olen broneerinud! ainult et see talv jälle vist ei jõua selleni. või siis üks konkreetne pidulik kleit, mida proovisin poes ja meeldis ja panin kirja, et kui peaks tulema mingi nii pidulik üritus, siis tean täpselt, mis mudel ja värv ja suurus netist tellida. aasta jooksul pole tulnud. praegu vaatan, et ta on mõnevõrra alla hinnatud (pole enam väga uus mudel ju), aga mitte nii palju, et oleks mõtet kappi seisma osta.

muidugi ma pole ka kivist tehtud ja ikka tuleb ette, et osavalt sihitud sooduskampaania murrab mu ja ostan ikkagi veel ühed trenniretuusid või vesivärvid, milleta oleks veel tükk aega hakkama saanud. aga see on ausalt pigem erand kui reegel!

selle aasta lõpuks on mu ostunimekirjas järel 18 asja ja ma arvan, et ma uue aasta märkmikku kirjutan neist ümber 8. ülejäänud on pigem jälle sellised… jaapani uhmrid.

mae ddoe yn darnau ar y llawr

üks ägedamaid asju, mis ma sel aastal tegin, oli see… asi.

võõras laps taustal for scale

tegelikult tegin sellestki ainult poole – mingi pere ehitas seest tühja püramiidi ja mina siis sama asja, aga peegelpildis, ja panin need kaks kokku. kõik see nõudis käteosavust rohkem kui mõtlemist ja kippus lõpupoole ära lagunema, aga see teine pere tuli tagasi ja aitas mul auke lappida ja lõpuks olime kõik väga uhked.

kasutada olid ainult 2×4 kollased legoklotsid. ma võiks Billundi Lego House’i lihtsalt sisse kolida ja oma elu veeta seal mõttetuid struktuure konstrueerides.

värske vihm viib viimsedki valud

mõtteid ega sõnu endiselt suuremat pole. lappasin inspiratsiooniotsinguil läbi kõik oma sel aastal tehtud fotod, aga pole siin peale kassipildipiltide suurt midagi.

ükskord plaanisin vahelduseks joonistada lamba, aga välja tuli… hunt lambanahas.

kui oleksin tahtnud hunti joonistada, loeksin väga õnnestunud pildiks selle.

selle vist küll võib lugeda üheks selle aasta õppetunniks: joonistamine käib üldjoontes nii, et kõik jooned tuleb ära teha. ja kui vähegi võimalik, tasub ära unustada, mida sa tegelikult plaanisid joonistada. siis vaatad tagantjärele ja… ka kena ju.

mina ja meri taevas ja maa

sõbranna saatis mulle täna toreda artikli maamajas vanavara hulgast leitud ajakirjast “Majapidaja”, aastast 1911. tema loal jagan teiegagi, sest tarkuseteri leiab siit rohkem kui ühe, aga lisaks ka tarvilist täiendust tervisehoolitsuse alasele sõnavarale.

“kangestaw musklitetöö” on mu lemmik!
söehydratid pole ka pahad samas

(just loen Timo Palo “Jäist teekonda”, kus suusa- ja süstaretkele põhjapooluselt Teravmägedele pakiti kaasa eelkõige rasvast ja süsivesikutest koosnev toit. wäga pisut munawalge-aineid!)

tänase postituse toob teieni eelkõige muidugi Helen (ja kaudselt tema kollektsionäärist äiapapa, kellest selline varandus maha jäi), aga samavõrra peame tänama ka vanaema Aitat, kes millalgi juba enne mu kaheksandat eluaastat postuleeris, et haritud inimene peab ühevõrra hästi lugema nii tavalist kui gooti kirja, ja praeguseks kahjuks unustusse vajunud nimedega 20. sajandi alguse naistekaautoreid, kelle teosed motiveerisid mind… haritud inimeseks saama. loetud lood on kõik meelest läinud, aga tähed on mu peas alles!

ja ootan millegi algust

rohkem kui paar korda on mult küsitud, et kuidas siis on uues elukohas lood rebastega. vastan: ühtegi rebast pole näinud kolimisest saadik! ma arvan, et küllap neid ikka Walesis ka elab, aga küla vahele nad ei tule, sest… mitte kuskil ei vedele poolikut praekana või friikartuleid või muud ahvatlevat kiirtoitu. ja mis sa hängid, kui süüa leida pole lootust. parem jahtida põldude vahel küülikuid või midagi sellist. või kolida kuhugi normaalsesse linna!

aga maanteede ääres on meie kandis liiklusmärgid, mis hoiatavad mäkrade eest. (mäger on kõmri keeles muide mochyn daear, mis otsetõlkes tähendab maasiga.) elusat mäkra pole ma teel veel näinud, küll aga oli hiljaaegu rattatee peal üks surnud isend. mäger on ikka päris suur loom! sõitsin tast nädala vältel mitu korda mööda ja mõtlesin, et ei tea, millal keegi ta ära koristab sealt. kui juba haisema hakkas, pilgutasin ikka ise esimesena silmi ja saatsin e-maili, kuhu vaja. seitsme minuti pärast sain vastuse ja paari tunni pärast oli tee jälle vaba.

mul on muidugi mägraraipest ka pilt, aga las see jääb

oravaid olen küll näinud. ja rästaid. aga ei mingeid haigruid ega papagoisid ega teisi linde, kellega Londonis ära harjusin. juhtus hoopis nii, et kui ükspäev Liverpoolis käisime, varastas kuri kajakas peika käest pool kebabi ära, sest pahaaimamatu maainimene ei taipa linnaloodusesse piisava ettevaatusega suhtuda.

there is only one thing in the end to show

nimekiri nimekirjadest minu 2024. aasta märkmikus:

  • sisukord (ehk… nimekiri nimekirjadest mu 2024. aasta märkmikus)
  • nimekiri olulistest numbritest – peika ja ema telefoninumbrid, mõnede dokumentide numbrid, kindlustuspoliiside numbrid, firma registrikood jne. et oleks sellised asjad olemas kusagil ka juhuks, kui kõik akud on tühjad ja internet otsas ja üldse maailma lõpp käes. reaalselt on neist aasta jooksul vaja läinud Girlguidingu liikmenumbrit (korduvalt) ja mõned korrad vist ka UK passi numbrit (Eesti oma on mul peas).
  • nimekiri aastaeesmärkidest (ja selle kõrval tühi lehekülg aastakokkuvõtte jaoks, mis saab ka olema nimekiri)
  • nimekiri kinkekaartidest, sooduskoodidest jne, mis kuskil ärakasutamist ootavad (koos aegumistähtaegadega – imetlen aastaalguse minu ettenägelikkust ja süstemaatilisust. ta ei oleks detsembrikuise minu üle uhke.)
  • nimekiri asjadest, mida oleks vaja osta… või, ütleme, mida tohib osta. reegel on, et kui tekib tuju midagi osta, siis võib seda teha juhul, kui see on nimekirjas olemas.
  • nimekiri filmidest ja seriaalidest, mida võiks vaadata
  • eraldi alamnimekiri kõigist Hayao Miyazaki animefilmidest, sest kõigi nende äravaatamine on aastaeesmärkide nimekirjas olulisel kohal.
  • nimekiri kõigist kordadest, mil käisin ujumas (sel aastal väga lühike, eelmisel aastal võttis see kolm lehekülge…)
  • nimekiri asjadest, mida tahtnuks Londonis veel enne ärakolimist teha
  • nimekiri asjadest, mida tahaks teha või kuhu minna või mida õppida – nii üldiselt elus, mitte tingimata selle aasta jooksul, st rohkem selline braindump ja ideede otsimise koht, mitte to-do list.
  • matkavarustuse pakkimisnimekiri
  • nimekiri matkadest, kus olen sel aastal käinud (ja kuhu ma olen unustanud kirja panna selle aasta ainsa korraliku, viiepäevase matka :P)
  • nimekiri asjadest, mida võinuks gaididega suvetrimestril teha
  • iga kuu to-do list jaanuarist detsembrini
  • mai, juuni ja juuli kuukokkuvõtted (done-list) – ülejäänud kuude kohta ei paista olevat olnud meeles teha, mis teeb aastakokkuvõtte tegemise… keerulisemaks, kui ta hädapärast olema peaks :(
  • nimekiri teemadest, millest võiks blogida, kui tuleks kunagi jälle mõni mõte mu kõledasse pähe
  • nimekiri ühe konkreetse tööprojekti tähtsatest/lahtistest teemadest
  • nimekiri olulistest Walesiga seotud märksõnadest
  • absoluutselt mitte nimekirjaformaadile alluv, aga sellest hoolimata nimekirjana vormistatud kõmri keele grammatika konspekt
  • kolimise checklist
  • nimekiri neist majadest, mida kolimise eel vaatamas käisin
  • nimekiri gaidide sügistrimestri plaanidest
  • nimekiri 2024/2025 õppeaasta koolivaheaegadest Coleg Cambrias
  • nimekiri Uned 4 uutest sõnadest
kuna ühegi nimekirja sisu ma jagada ei taha, siis illustratsiooniks pilt sellest märkmikust, kuhu ma kirjutamise asemel joonistan. very demure, very mindful.