ma ei jõudnud veel toibuda šokist, mis mind tabas, kui kohtusin kõmrikeelsete kuupäevadega (ei tahakski siin detailidesse minna vastu ööd, aga kui keegi arvas, et arvsõnad ei saa minna jaburamaks kui nad prantsuse keeles on… ee… las ta jääb praegu)… ja siis saime me endale uue monarhi.
inglise keeles on His Majesty ja Her Majesty suurtähtlühendid samad. nii et kuigi näiteks maksu- ja tolliameti ametlik täisnimi (Her Majesty’s Revenue and Customs) muutub, siis üldtuntud lühend, HMRC, jääb alles ja seeläbi säästetakse ilmselt palju vaeva, blankette ja graveeritud uksesilte. eriti kuna isegi pikemas vormis armastavad nad öelda pigem HM Revenue and Customs.
kõmri keeles tundub esimese hooga asi veel lihtsam, sest ainsuse kolmanda isiku omastava käände meessoost ja naissoost vormid on juhtumisi ühesugused – ei. et äkki ei pea hakkama isegi maksuameti täisnime ära vahetama, akronüümist rääkimata? EI.
sest, vaadake, sellele ainsuse kolmanda isiku omastavale _järgnev_ sõna, st subjekt… selle algushäälik muteerub mees- ja naissoo puhul erinevalt. nii et kui Tema Majesteet Elizabeth II oli Ei Mawrhydi, siis Tema Majesteet Charles III on Ei Fawrhydi ja tema majesteedi maksuametist saab CThEM asemel CThEF.
allikas, kusjuures lõim sisaldab ka linki põhjalikumale videoseletusele, miks ikkagi mees- ja naissugu erineva mutatsiooni esile kutsuvad ja miks need mutatsioonid üldse olemas on:
The monarchy's pronouns have transitioned from "her" to "his", but this makes no difference to acronyms such as HMRC because both these words happen to have the same initial.
While that is also true in Welsh ("ei" = her OR his), don't forget to add a mutation now!
(see, et suurtähtlühendis tundub sees olevat väiketäht, on kõige selle kõrval, khm, pisiasi, kas pole. Th on lihtsalt üks täht kõmri tähestikus, vt ka Rh, Ch või kõigi lemmikud Ll ja Ff. neid ei saa enam väiksemateks juppideks jagada, igaüks moodustab täitsa omaette hääliku.)
kuna kogu riigi ametlik kommunikatsioon on dubleeritud ka kõmri keelde, siis oli mul esimese hooga tunne, et kõigi nende nimede, blankettide ja uksesiltide väljavahetamise asemel oleks Walesil vbla ikkagi lihtsam end iseseisvaks kuulutada. aga uurisin lähemalt ja selgub, et HM prefiksiga ehib end ainult mingi alamhulk riigiasutusi, maksuametile lisaks põhiliselt igasugused vanglatega seotud. ja siis veel sõjalaevad (HMS), aga nende üle kõmridel vist nii palju kontrolli pole, et värske iseseisvuse toeks laevastik kokku panna, nii et… las ta jääb praegu.
ja ma lihtsalt ei saa jätta ütlemata, et “kolmekümne esimene” on kõmri keeles “unfed ar deg ar hugain” ehk umbes “esimene kümne peal kahekümne peal” ja neil on ka sellele mingi vabandus olemas, mis on umbes see, et nii oli lihtsam lambaid loendada vanasti. ei, need inimesed ei vääri omaette riiki.
mul on ikka hinge peal see küsimus, mida mult mu matkapiltide kontekstis on küsitud rohkem kui üks või kaks korda: kuidas nii, et Inglismaal üldse metsa ei ole?
eelkõige on ta mul hinge peal sellepärast, et… sama hästi võiksite küsida, miks pole Inglismaal moodsa kunsti muuseume, Amazoni hiigelladusid või laste mänguväljakuid. on ikka, aga 1) kui ma matkale lähen, siis ma valin üsna hoolega koha, kus neid konkreetseid asju ei ole, 2) kui nad mulle ikka juhtumisi ette peaksid jääma, siis ma pigem ei pildista neid. sest nad ei meeldi mulle eriti. (okei, mul pole moodsa kunsti muuseumide vastu tegelikult midagi, aga harva vaatan mõnd selle pilguga, et oo, teeks pilti.)
ja ma olen siin tõesti pingutanud ja igasugu metsalaadsetesse kohtadesse sattudes ikkagi teinud pilti, et teinekord hea blogis näidata, et noh, on ju mets. ainult et need pildid kipuvad välja kukkuma erakordselt koledad. alustuseks ikkagi sellepärast, et see mets ei ole eriti ilus; lisaks tulevad nad enamasti udused, sest pildistamiseks on liiga pime, sest… mets. ma tõesti ei saa aru, miks ma peaksin tahtma nii ebameeldivas keskkonnas pikemalt viibida, nii et pigem kiirendan sammu ja teen, et välja saan, selle asemel, et kaamera settinguid sudima hakata.
joonis 1: metsatukk South Downs Wayl. ma ei ole seda pilti vesivärvidega maalinud ega olnud ka eriliselt pime kellaaeg (tegelikult oli päiksetõusujärgne kuldne tund napilt läbi saanud), aga no ei õnnestunud teravat pilti saada. mitte et ma tohutult katsetanud oleksin.
South Downs Way Washingtoni küla lähedal, 7. august 2022
joonis 2: ühel nädalavahetusel sõitsin rattaga kodust 50 km mööda kanali- ja jõeääri ja jõudsin sellisesse kohta. see asub muide Stanstedi lennujaama vahetus läheduses ja seal ei olnud ülemäära mõnus magada, aga ma tegin seda ikka, bivvy bag on pildil hoolikal vaatlusel näha.
Bat Willow Hurst Country Park, 14. august 2022
ühesõnaga, ärge minu peale lootke, kui mingeid korralikke metsapilte tahate.
aga siis ükspäev olime Põhja-Inglismaal, Lancashire’is ja sealkandis, ja vaatasin kaardi pealt, et üks päris suur roheline laik on märgitud, nimeks Forest of Bowland AONB. AONB tähendab – päriselt, ma ei tee nalja – Area of Outstanding Natural Beauty ehk Eriti Looduskaunis Koht. looduskaunite kohtade hierarhias on see rahvuspargist nõks allpool, aga igasugusel reisiplaneerimisel abiks ikka – võib loota, et sealtkaudu sõites paistab mingeid kenamaid vaateid ja nii. ja et Forest? äkki õnnestub mul ikkagi lõpuks mõni ilus metsapilt teha teile, mõtlesin, ja palusin autojuhil sealt läbi sõita.
daamid ja härrad, Forest of Bowland näeb välja selline:
Forest of Bowland AONB Cross of Greeti lähedal, 28. august 2022
kuna on ilmselge, et metsafotograafina mind usaldada ei saa, siis kiire kirjeldustõlge siia juurde: seal tõepoolest ei ole ühtegi puud. tegelikult näeb see oma parematel hetkedel välja äravahetamiseni sarnane näiteks… Dartmooriga. või Exmooriga või North York Moorsiga või noh, ühesõnaga, see on rabanõmm, minu hinnangul üks kaunemaid looduskooslusi, mis Briti saartel üldse pakkuda on. seal elavad lambad ja puha.
ma olen selles lõksus varem ka olnud! ajalooliselt ei tähenda ingliskeelne sõna “forest” mitte metsa kui sellist, vaid kohta, kus endisaegsed ülikud jahil käisid. osa sellest võis olla ka metsaga (woodland) kaetud, osa ei pruukinud üldse. tänapäeval on “forest” ja “wood” pigem sarnase tähendusega (tehniliselt on “forest” tihedam kui “wood” – ja halloo, kus on nüüd eestlaste kui metsarahva 50 sõna metsa kohta, kui isegi nende kahe jaoks erinevaid mõisteid ei ole, või on?), aga kohanimede mõttes võib “forest” tähendada mida iganes, lihtsalt seal kunagi elasid hundid ja põdrad. ja hunte pole Briti saartel elanud keskajast saadik, nii et see kunagi oli ikka päris ammu.
nii et mis see moraal on. te lihtsalt peate mind uskuma, kui ma teile ütlen, et Inglismaal kasvab puid ka ja mõnikord moodustavad nad isegi metsa (metsa ametlik definitsioon: pindala peab olema vähemalt 0.5 hektarit, puud peavad olema vähemalt 5m kõrged ja võra peab varjama vähemalt 10% maapinnast. siit annaks äkki isegi välja arvutada, mitu puud on mets). aga pilte otsige pigem mujalt.
millalgi augusti lõpus saab kümme aastat sellest, kui Londonisse kolisin. täpselt tänasest olen ametlikult briti kodanik, kuninganna ja ta pärijate truu alam.
kahjuks peast küll ei mäleta, mida lubasin
naturalisatsiooniprotsess võttis aega umbkaudu 8 kuud, kui alustada loendamist sellest hetkest möödunud aasta detsembris, mil otsustasin, et hakkame siis pihta, ja kodakondsustesti aja broneerisin. (eelduseks oli, et olen riigis vähemalt 5 aastat legaalselt elanud ja siis EL kodanikuna “settled statuse” saanud ja sellega veel aasta elanud.)
britid arvavad, et “Life in the UK” test ongi kõige raskem osa kodanikuks saamisel. aga kui nõukaaegne haridussüsteem mind üldse millekski hästi ette on valmistanud, siis just selleks – valikvastustega küsimustele õigesti vastamine piiratud aja jooksul. samuti ei valmistanud mulle mingeid raskusi B1 taseme inglise keele eksam. jaanuari lõpuks olid mõlemad testid tehtud.
edasi tuli täita kilomeetritepikkune ankeet. see võttis mitu õhtut aega ja ulgumist ja hammaste kiristamist. võiks ju arvata, et kui rasked need küsimused ikka olla saavad, aga teate: ma ei tea KUNAGI, mis aastal ma abiellusin ja mis aastal lahutasin. vanasti oli see info eesti.ee-s saadaval, aga enam pole. protip: tuleb rahvastikuregistrist üles leida see koht, kust saab 5 euro eest perekonnasündmuse tõendi tellida. seal näidatakse dokumendi kuupäev ära enne, kui raha maksma peab. 10 eurot säästetud!
teine ulgumaajav osa oli muidugi see, kui tuli kirja panna kõik viimase 5 aasta jooksul tehtud välisreisid. vähemalt sain selle käigus aru, milleks kogu see koroonajama hea oli. nimelt: kui ma oleksin ka aastal 2020 teinud tööreise samas tempos, kui 2018 ja 2019, poleks siin praegu mingit kodakondsust, sest ma oleks täiega lõhki läinud päevade arvuga, mis tohib olla Ühendkuningriigist väljas viibinud. lubatud oli 450 päeva 5 aasta peale ja mul sai täis 372 päeva ja sellesse arvestusse läksid ainult täispäevad (st kui reedel lendad välja ja pühapäeval tagasi, siis see loeb ühepäevase reisina). klge, tõesti, palun väga vabandust, kui vahepeal kehtinud reisipiirangud teile mingeid ebamugavusi tekitasid, aga minusuguse jaoks olid need ilmselgelt hädavajalikud.
okei, aga alles siis, kui ankeet sai täidetud, jõudsin selle testini, mis päriselt mu integreerituse briti ühiskonda proovile pani. nimelt: vaja oli kaht soovitajat, kes pidid olema Briti kodanikud, ei tohtinud olla mu pereliikmed ja pidid olema mind vähemalt kolm aastat tundnud. ja arvake, kas mul oli selliseid inimesi kuskilt võtta? sest selgub, et sõbrad on mul kõik kas Eestis või siis samasugused immigrandid kui ma ise. töökaaslased ja gaidikontaktid – kõik alla 3 aasta. töökaaslased eelmisest ja üle-eelmisest töökohast… jube toredad inimesed, aga me ei suhtle enam! ja teate, üsna piinlik on võtta ühendust inimesega, kellega pole mitu aastat rääkinud (ja ei plaaninud ka) ja talle üles tunnistada, et kahjuks mul ühtegi sinust lähedasemat inimest pole, kellelt seda teenet paluda, aga kas sa palun annaksid allkirja, et sa tunned mind ja et ma ei ole oma ankeedis valetanud ja et pole põhjust mulle mitte kodakondsust anda.
mis sa ära teed. saatsin kahele ekskolleegile need kirjad. nad olid väga armsasti nõus aitama, aga ajasime kogu seda asja posti teel (st: trükkisin välja oma ankeedi ja soovitajale mõeldud vormi, kleepisin viimasele oma foto, panin kogu paberipaki posti koos margistatud ümbrikuga tagasisaatmiseks) ja see võttis terve igaviku ja üks neist ankeetidest läks vahepeal postis kaduma ka (hiljem ilmus jälle välja, aga selleks ajaks olin juba uue trükkinud ja saatnud). aprilli keskpaigaks saime selle kõigega lõpuks valmis.
kui soovitused olid olemas, siis sai need sisse skännida ja ankeedile lisada ja avalduse ära esitada. selleks tuli riigilõiv ka ära maksta. see oli 1330 naela, mis minu meelest ei ole mingi eriti väike summa. (lisaks maksis kodakondsustesti tegemine 50 naela, keeletest 150 naela ja pass maksab 75.50, nii et kokku 1600. pluss tohutu hulk passipilte ja postmarke.)
järgmine ülesanne polnud iseenesest keeruline – broneeri aeg teeninduspunkti, kus võetakse su biomeetrilised andmed – aga lihtne ka polnud, sest neid aegu polnud eriti saada ja nad tundusid esimese hooga kõik tasulised. lähemal uurimisel selgus, et kui õige nädalapäeva hommikul õigel kellaajal sõrm nupu peal valmis hoida, siis on võimalik ikkagi tasuta aeg ka saada. kuu aja pärast. noh, kus mul kiiret, ootasin selle kuu ka (st mai alguses õnnestus juuni alguseks aeg broneerida). aga selle aja peale käis juba päris kõvasti närvidele see üldine “outsource’ime protsessi kõik osad eri erafirmadele ja jätame teid turu nähtamatu käe hooleks” vaib. sõrmejälgede andmine ja foto tegemine ise läksid muidugi lihtsalt, kui ükskord selleni jõudsin.
millalgi juunis saadeti mulle mailiga lisaküsimus: mis on mu täpsem sünnikoht Eestis? jälle, selgub, üsna nipikas, sest üheski mu kehtivas ega hiljutises dokumendis seda kirjas pole (passis vanasti oli, aga juba paaris viimases enam mitte), sünnitunnistust pole mul siin käepärast (seda ei leidnud ma oma paberite hulgast Eestis ka ja lõpuks selgus üldse, et oli ema käes) ja, noh, võtsin ette uue seikluse rahvastikuregistris, et mingi ametlikuma väljanägemisega dokument saada, kus sünnilinn kirjas oleks. õnneks selgub, et sedasorti väljavõtet väljastavad kohalikud omavalitsused tasuta ja isegi inglise keeles saab.
pärast seda oli mõni nädal vaikust ja siis tuligi teade: palju õnne, teie avaldus on heaks kiidetud, palun broneerige kohalikus omavalitsuses aeg kodakondsustseremooniaks. ja enne, kui ise jõudsin sellele reageeridagi, järgmine e-mail linnaosavalitsusest: palume ilmuda tseremooniale 3. augustil.
tseremoonia vaib: lipp, makk, hümn
tseremoonia oli päris okei, kena tasakaal oli leitud pidulikkuse, tõhususe ja common sense’i vahel. kohe uksest sisse minnes näitasid dokumenti ja said oma kodakondsussertifikaadi näppu; teise näppu anti Suurbritannia lipuke ja suunati kohe kuninganna pildi ja riigilipu ette fotograafile poseerima. kui kõik osalejad olid kohal ja maha istunud, anti kiire ülevaade, mis toimuma hakkab – põhiliselt oli vaja teada, kas soovid kuningannale truudust vanduda jumala nimel (oath) või niisama (affirmation). minu tseremoonial jumalahuvilisi ei leidunud ja saime kõik ühe tekstiga hakkama. ametnikuproua ütles paari sõna kaupa ette, kooris kordasime järele. siis pandi makist mängima riigihümn ja laulsime seda kaasa, kes kõvasti ja kes vaikselt (mina isiklikult kasutan alati võimalust igasugu hümne täiel häälel laulda, sest nii harva saab). oligi kõik, teel välja said soovijad fotograafi käest 10 naela eest oma foto kaasa osta. ma ei raatsinud, aga lasin peikal endast telefoniga pilti teha sealsamas lipu ees.
noh ja nii ta läkski. passi peaks ka millalgi taotlema, aga ootan sellega, kuni olen selleaastasel puhkusereisil ära käinud, sest loomulikult tuleb Eesti pass ja kodakondsussertifikaat (originaalid, mitte koopiad!) POSTIGA passilauda saata ja siis loota, et need sealt kunagi naasevad… ja järjekorrad on seal praegu metsikud. ei, aitäh. kui aus olla, siis ma ei usalda seda riiki eriti… ja see on ka põhiline põhjus, miks ma otsustasin selle riigi kodanikuks hakata. ei tundu kaugemalt vaadates võibolla väga loogiline, aga nii põlised britid kui teised immigrandid noogutavad selle mõttekäigu peale mõistvalt.
nagu viimasel ajal moes, on ka minul pakkuda mõned vastused küsimustele, mida keegi pole mult küsinud. aga mul ei ole neid varuks viitkümmet tükki ja pole nad ka sügavad ega filosoofilised a la mis on olnud mu tänase päeva või kogu elu raskeim otsus või kes on mulle eeskujuks rahaasjades. vastupidi, siin teile kergekaaluliste probleemide (õigemini just lahenduste) eri:
viimati ilublogis tõstatasin küsimuse hambapesutablettide kohta. võin nüüd raporteerida, et olen need ära proovinud, ei olnud eriti keeruline. ühe portsu ostsin Anything But Plastic veebisaidilt, aga enne veel, kui need kohale jõudsid, jäid Bootsis mingid teised silma ja olid lausa allahinnatud, nii et võtsin need ka. erilist vahet ma neil kahel brändil ei taju; igapäevase koduse tarbimise jaoks tunduvad mõlemad veidi… rõõmutud (ei ole seda harjunud suurt suutäit piparmündimaitset), nii et reisi- ja matkaolukordadeks olen nüüd päris pikaks ajaks varustatud. vahutab vähem (okei, üldse ei vahuta) ja maitseb, nagu öeldud, vähem mündiselt ja rohkem… soodaselt kui tavaline hambapasta, aga see-eest kulub ka loputusvett vähem ja see on matkaoludes tihti väga praktiline. niisiis selle eksperimendi loen õnnestunuks ja väiketuubis hambapastat enam ei osta.
samuti lubasin teada anda, kui mul valmiskujul ostetud happetoonikuga immutatud vatipadjad otsa saavad ja ma hakkan neid kodusel teel valmistama. see võttis natuke katsetamist, et kui palju toonikut karbitäie vatipatjade kohta tuleb panna (pigem rohkem kui vähem, selgus), aga nüüd, kus see paigas, võin kinnitada, et kontseptsioon töötab suurepäraselt. eelkõige olin mures, et kas need padjad ikka üksteisest eralduvad või tekib äkki üks suur vatimass, aga ei tekkinud. nii öko see kõik muidugi ei ole, kui need korduvkasutatavad padjakesed, mida ma kodus tarvitan, aga jällegi, kaasaskantava buduaari jaoks väga hea lahendus ja jään selle juurde.
kolmandat asja ma kellelegi peale iseenda ei lubanud, aga avastasin mingil hetkel, et peavoolu on jõudnud kohvikotikesed – noh, nagu teekotikesed, aga see on kohvipuru, mitte teelehed, muidu sama süsteem, et leotad tassis ja pärast kougid välja ja naudid sooja jooki – ja plaanisin, et kui kuskil poes ette satub ja meeles on, siis ostan mõned ja proovin, kas need on ehk matkaoludes kohvi tegemiseks head. esimesel katselt suutsin leida ainult ühed supermarketi omabränditud (see-eest väga odavad) kotikesed. need ei olnud üldse head. st pruun vedelik tekkis tassi küll, aga suuremat kohvimaitset sel polnud, ükskõik, kui kaua ma tõmmata lasin. siis ostsin ühed päris kohvibrändi omad ka (ekstratumeda röstiga, et ikka maitset oleks) ja kordasin katset. tulemus oli kahjuks sama ja kuigi ma need ostetud pakitäied tarvitan muidugi lõpuni, siis juurde ma neid asju enam ei osta ja jään endiselt kaasas kandma oma kodus valmisjahvatatud kohvi ja paberist kohvifiltreid. pidupäevadel mokakannu :)
noh ja ma ikkagi vist pean selle ka ära ütlema, et rahaasjades pole mu eeskujuks mitte Jeesus vaid Kristi Saare. sorry not sorry.
üks hommik, mil kohv oli kehv, aga pannkoogid head
eelmisel nädalal oli mul tööl hullumaja ja kuigi vaba reedet ootasin väga, ei leidnud kuidagi aega ega vaimujõudu, et nädalavahetuseks mingi normaalne matkaplaan ette valmistada. mõtlesin kogu aeg, et ostan tavalise rongipileti Lake Districtisse ja siis on rongis mitu tundi aega mõelda, et kuhu ja kuidas seal täpselt. aga selleks ajaks, kui ma neljapäeva õhtul rongipiletiäppi jõudsin, polnud reedeks selle suuna pileteid üldse enam saada.
samas, eks inimesele kulubki rutiinist väljaraputamine vahel ära, nii et tegin seda, mida ammu olin plaaninud teha – otsisin kodus leiduvate Ordnance Survey Explorer kaartide (1:25 000 mõõtkavas kaardid, mis katavad kogu Suurbritannia, matkamiseks väga mõnusad) hulgast välja need, mille olen aegade jooksul optimismihoos kokku ostnud, aga millega pole veel maastikule jõudnud, ja kõrvutasin neid mõnda aega rongipiletiäpiga. nii juhtuski, et ostsin pileti Abergavennysse (kõmri keeles Y Fenni), Walesi (kõmri keeles Cymru), Brecon Beaconsi rahvuspargi (kõmri keeles Parc Cenedlaethol Bannau Brycheiniog) külje alla.
Wales on Londonile poole lähemal kui Lake District, aga aega rongis oma eluvalikute ja -plaanide üle järele mõelda antakse sama palju – umbes kolm tundi. sellepärast ma käingi rongiga Walesis väga harva. (ausalt öeldes võiks käia tihemini, sest väga huvitav oli Newporti (Casnewydd) jaamas ümberistumist oodates valjuhääldist kõiki kõmrikeelseid teadaandeid kuulata ja püüda neist tuttavaid sõnu välja nokkida. põhiliselt õnnestus mul aru saada kellaaegadest ja perrooninumbritest, ehk siis pooleteise aasta keeleõppe tulemusena olen omandanud… arvsõnad. tubli tüdruk!)
Brecon Beaconsi rahvuspark on tuntud põhiliselt mägede poolest – nad ei ole just nii kõrged nagu põhja pool Snowdonias või ka Lake Districtis, aga kõrgemad ikka kui Eestis. ja ma jõudsin neist mägedest päris mitme tippu ka ronida selle nädalavahetuse jooksul… aga kuidagi viitas reisi algusest peale ikkagi kõik hoopis teisele mu lemmikmaastikuobjektile (kui nii võib öelda, vist ei või) – kanalitele.
alustuseks tegin juba rongis plaani alustada matka sellest, et kõndida kanaliserva pidi Abergavennyst Crickhowelli. mitte ainult sellepärast, et Duolingo on mulle väga põhjalikult selgeks teinud, et Abergavenny lähedal on kanal (mae camlas ger Y Fenni) ja et igasugustesse kohtadesse saab minna või neist tulla mööda kanali äärt (ar hyd y gamlas), aga tahtsin päriselt ka Crickhowelli minna ja kaarti vaadates tundus see väga mõistlik ja mitte liigselt kontimurdev plaan. paraku läks see plaan mitte isegi luhta, aga täiesti konkreetselt meelest niipea, kui Abergavenny jaamas rongist maha tulles silmapiiril Sugar Loafi nimelist mäge nägin. ta lihtsalt näeb selline välja, et täiesti võimatu on mitte hakata kohe tema poole ja tema otsa ronima.
Sugar Loaf siis, kui ma juba tükk aega olin ta otsa roninud. kuidas sa ei lähe sellesse tippu.
nojah, ja seal Sugar Loafi tipus olin ma juba poolel teel Crickhowelli ja kanalist samas üsna kaugel. Crickhowellis omakorda, kui ma sinna järgmisel hommikul ükskord kohale jõudsin, tegin teoks ammuse plaani ja ronisin hoopis Table Mountaini otsa. Table Mountain ei ole alloleval pildil mitte see suur lame tipp paremas servas, vaid väga väike, aga ka lame… nublu sellest veidi vasakul mäenõlval. vist peab zoomima, et näha.
vaade Sugar Loafilt Pen Cerrig-Calchi ja Table Mountaini suunas
ja iseenesestmõistetavalt, kui ma juba Table Mountainil olin, läksin sealt edasi Pen Cerrig-Calchile ja sealt omakorda tegin ära terve ringi ümber Grwyne Fechani oru. see oli kõik kohutavalt tore, aga päris pikk jalutuskäik (ma arvan, et kõndisin sel päeval kokku üle 40 km) ja andke andeks, aga kuulasin selle kõrvale telefonist audioraamatut, milleks oli… “Kolm meest paadis, koerast rääkimata.” sest see oli e-raamatukogus parajasti vabalt saadaval ja ma polnud seda enne lugenud.
ma tean, ma tean, mis matkaja see on, kes ei naudi iga oma meelega ümbrust, vaid paneb klapid pähe ja kuulab mingit hoopis oma asja? mul oli piinlik küll. isegi sellisel määral, et kui keegi vastu tuli, panin raamatu pausi peale ja peitsin klapid taskusse ja tegin hoolega näo, et kuulan lõokesi ja tuult ja seda, kuidas aeg voolab ja mäed vananevad. aga… kas ma ütlesin, et mul oli nädal otsa tööl hullumaja? lihtsalt ei saanud pead muidu mõtetest tühjaks kui pidin kuulama, kuidas 19. sajandi noored mehed paadiga Thamesi mööda paarutasid, lüüsidega mässasid ja paati köiega vedasid.
sellise leebed on need Breconi mäed. kõik pildil paistvad harjad ja tipud tallasin läbi
kui lõpuks oma laagriplatsile tagasi jõudsin, olin rampväsinud ja näljane, aga mis põhiline, telefoni aku oli üsna tühi. õnneks oli kämpingu kõrval suurepärane pubi, kus suutsin leida laua otse pistikupesa kõrval ja sõin oma fish&chipsi erakordselt aeglaselt ja väärikalt. seejärel limpsisin sama väärikalt umbes tund aega 0.3l-st Corona Cerot (jaaaa! olemas on alkovaba Corona õlu, miks keegi mulle ei ole helistanud selle asjus? maitseb täpselt nagu päris!) ja lehitsesin pubi aknalaualt leitud mahukat raamatut, mis rääkis… kanalitest, paatidest, lüüsidest, briti tööstuspärandist, natuke isegi kolmest mehest paadis, koerast rääkimata, ja muuhulgas mainis ka, et kui inimene esimest korda elus kanaliretkele läheb, siis Monmouthshire & Brecon kanal, eriti Abergavenny kandis, oleks selle jaoks päris hea kohavalik.
ma olen kanaliretkel tegelikult käinud küll (juhtumisi küll Põhja-Walesis, mitte lõunas) ja üldse täidavad kanalid mu päevi ühel või teisel moel juba kümme aastat, sest ega Londonis pole ka eriti võimalik (või vajalik) nii elada, et mõne äärde ei satu. aga ikkagi tundus see järjekordse märgina, sest mul oli vaja Abergavennysse tagasi rongi peale saada ja kui välja arvata veel kord üle Sugar Loafi ronimine, siis ei leidunudki kaardil justkui paremat viisi sinna jaama jõuda kui just see raamatus soovitatud kanalilõik.
ja kui ma sinna kanali äärde siis hommikul kohale jõudsin… siis tundus see ausalt nagu kojujõudmine. mägedest paremad on küll ainult mäed, aga see hetk:
vaade Gilwerni sillalt
ja pärast seda eelmist 40-kilomeetrist päeva mägedes oli mul ikka jube hea meel, et mingid 18. sajandi insenerid olid võtnud vaevaks selle kanali niiviisi kenasti mööda samakõrgusjoont valmis mõõta ja ehitada. kui vaja, on tehtud kurv, kui vaja, akvedukt, kui vaja, lõigatud mäest läbi. vesi seisab paigal ja ei voola, veorajal (näete, kuidas oli kasu vanaaegse audioraamatu kuulamisest? sain teada, kuidas eesti keeles “towpath” on) patseerija ei pea oma jalgu mingite tõusude ja langustega vaevama. nagu oli kirjas siia-sinna paigutatud (väga huvitavate) infotahvlite servas: testimony to human endeavour. täpselt!
cymeradwyaeth i ymdrech dyn
selles mõttes oli kanaliraamatu autoril õigus, et üsna lühikese jupi peale, mingi 5 km vast, oli neil seal ohtralt tööstusajalugu pakkuda. mulle meeldisid eriti need “enne” pildid, mis “pärast” vaadete juurde olid paigutatud.
ca 1850 vs 2022
ja isegi kui parajasti ei püüdnud mõne akvedukti või tõstesilla tööpõhimõttest aru saada, oli lihtsalt hästi kena kõndida.
maailmapärand, tuleb välja.
Abergavennysse jõudsin liiga vara. rongini oli veel kõvasti aega ja kanalit polnud üldse piisavalt nautida saanud veel. ja siis jäi see rong veel hiljaks ka ja ühel hetkel arvutasin välja, et ma oleks võinud sedasama veorada mööda vabalt Newporti välja kõndida ja see oleks olnud palju toredam elamus kui kolm peatust kohaliku rongiga pluss kõik need tunnid rongi ootamist.
nii et nüüd on mul vist järgmiseks Walesi-matkaks plaan olemas. Newportist Breconisse on 67 km. ja ainult kuus lüüsi, ja ma tegelikult töötava lüüsi nägemise nimel olen valmis mäest üles ka minema.
mingitel segastel asjaoludel andsin endale uusaastalubaduse, et blogin sel aastal vähemalt kaks korda kuus (eelmisel aastal oli normiks üks kord, aga veame kihla, et keegi ei märganud neid meeleheitlikke kuu viimase päeva pingutusi). ja feilisin sellega haledalt kohe veebruaris (0) ja märtsis (1) (ja jälle veame kihla, et te ei pand tähelegi), aga millegipärast istun nüüd ikka 30. juunil kell 22 ja püüan midagi kirja saada. üldse ei suuda meenutada ega mõista, kuidas ma vahepeal suutsin üle kuu aja järjest iga päev kirjutada.
igatahes, tänasesse päeva üks selline mõte: kõmri keeles on täitsa palju sõnu, mis on lihtsalt ingliskeelsed sõnad kõmri moodi kirja pandud. näiteks kiirabi on ambiwlans, viin on fodca, loomaaed on sŵ, ülikond on siwt (kiire meenutus, et w hääldub nagu u, eks:)).
ja siis tuleb kuidagi üllatusena, et arvuti on cyfrifiadur, sülearvuti on gliniadur, entsüklopeedia on gwyddoniadur ja, ütleme, muusika on gerddoriaeth. ootaks just neist sõnadest mingit rahvusvahelisust, ehkki ma täitsa teadvustan endale, et pole see meie “arvuti” ka mingi… kompuuter. oh, ja kui te veel kuude nimetusi näeks! november on mis Tachwedd ja detsember on mis Rhagfyr näiteks. kui see nüüd just vastupidi polnud.
aga miskipärast ajas mind hiljuti täiesti meeleheitele avastus, et muuseum on kõmri keeles amgueddfa! kuskile võiks nende omasõnadega ikka piiri ka tõmmata, ei? (uurisin järele tuttavalt muuseumieksperdilt ja maailmas tegelikult ON veel keeli, milles muuseum ei ole “muuseum”, näiteks urdu keeles on ajeeb ghar. aga ikkkkkkkkagi.)
ma olen selle asja üle nüüd järele mõelnud ja ma tean, mis on see üks muutus, mille ma maailmas teeks, kui ma saaks lihtsalt käsu anda ja kõik peaksid sõna kuulama. (maagiat ega piiramatuid ressursse ei anta, sorry, mina ei tee neid reegleid.)
ma nõuaks, et võetaks maha kõik sildid, mis midagi käsivad või keelavad. kõik viimseni. “suitsetamine keelatud ja “jalgrattaga mitte siseneda” ja “kandke maski” ja “hoidke 2 meetrit vahet” ja “murul käimine keelatud” ja “ära roni, tapab” ja “hoidke puhtust” ja “ärge visake kätekuivatuspaberit potti” ja “jalgu istmele mitte panna” ja, noh, saate aru küll. kõik need. loeb mitte sõnastus, vaid mõte, igasugused punaselt läbikriipsutatud jäätise- või rulluisutajaikoonid lähevad ka sinna alla, ja passiivagressiivsed “täname sind, et oma nõud ise ära tood” samuti.
ma pole veel otsustanud, kas liiklusmärgid võivad jääda. aga pigem vist mitte. puhas plats nendega ka ja las inimesed alustuseks vaatavad natuke aega ise, kuidas saab ja mõistlik on. siis vist peab neid hakkama otsast tagasi panema.
aga kõiki neid teisi… pole loodetavasti nii väga vaja panna, ah? suur osa neist on nagunii aegunud ja maske tegelt ei pea enam kandma ja kõik oskavad ise ka teiste inimestega veidi suuremat vahet hoida, kui vanasti kombeks oli. ja wtf, kas keegi tõesti hakkaks raamatukogus suitsetama või tuleks rulluiskudega bussi peale? tähendab, muidugi on kõik kohad täis inimesi, kes panevad jalad rongis vastasistmele ja loobivad prügi maha, aga… nad teevad seda ju siltidest hoolimata.
ma ole lihtsalt nii väsinud sellest, kui kohutavalt palju müra kogu see sildimajandus avalikus ruumis tekitab. ja keegi ei loe neid nagunii ja üleüldse, misasja te käsutate kogu aeg. laske inimestel lihtsalt olla.
aa, et ma võiks selle asemel kliimamuutused või abordikeelud ära kaotada oma ühe ukaasiga? vist peaks jah. aga mul on see silditeema nii kaua nii hullult hinge peal olnud, et mul vist ei jaguks hingesuurust.
see silt võib jäädasee ei või. ma tegin üldsegi hoopis haigrust pilti, näete või?
teate, mis on üks ootamatu boonus vanemaks saamise juures. see, et mu alati pigem rasused juuksed ja näonahk on viimaste aastatega muutunud märgatavalt kuivemaks (nb! “kuiv” ilublogija keeles ei tähenda mitte vee, vaid rasu vähesust nahas) ja seega olen peapesu osas muutunud palju vähem pirtsakaks. selleni välja, et saan nüüd kasutada tahkeid šampoone ja palsameid. nende idee on mulle ammu meeldinud, sest palju vähem vett tuleb mööda maailma ringi vedada ja ka vähem ühekordseid plastpakendeid peab ära viskama; aga pesemis- ja silendamisomaduste suhtes on nad kuidagi… suvalised. mu juuksed jäid nendega vanasti alati rasvased. nüüd järsku kõlbavad kasutada küll.
teine variant muidugi on, et mul on küpsemas eas lihtsalt rohkem ükskõik, millised mu juuksed välja näevad ja tunduvad:P
behold – my field of fucks is barren
igatahes sellest saadik, kui ma ühel hetkel end kokku võtsin ja mõned sobivas suuruses alumiiniumtopsikesed hankisin (etsyst ostsin ja ei olnud väga lihtne leida), olen ostnud suht suvalisi tahkeid šampoone ja palsameid, vahel supermarketist ja vahel ökopoest ja vahel internetist. no tegelt igast kohast umbes korra, sest tõesti jube kaua kestab üks selline klots ja lisaks madalale massile ja keskkonnakoormusele on ka rahakulu väga madal. ainus jama, et kui tahket šampooni on väga lihtne vahule ajada ja juustesse määrida, siis palsamiga on igavene võimlemine – ta ei vahuta üldse, käte külge teda suurt ei jää, aga otse juustesse hõõrudes lupsab va libedik väga lihtsalt minema ja teda tuleb kuskilt nurgast taga otsida, mis igasugustes avalikes duširuumides (ujulas, kämpingus jne) on üsna ebameeldiv elamus. proovisin mingit kaks-ühes toodet ka, aga NII ükskõik mul oma juustest ka veel ei ole, et selle sobivaks oleksin tunnistanud.
vasakul šampoon, paremal palsam. ma peaks kaanepiltide järgi vahet tegema, kummas karbis kumb, aga ausalt öeldes ei püsi väga meeles.
kuna neid topsikuid oli etsy-müüja komplektis kolm, siis ühte kasutan näopesupalsami kaasaskandmiseks. suht praktiline, sest mitmed mu lemmikpalsamid (Inkey List Oat Cleansing Balm, Beauty Pie Japanfusion) tulevad suurtes tuubides, mida tervenisti kaasas ei viitsiks vedada ja mis tuleb ammu enne tühjakssaamist nagunii pooleks lõigata, et sealt hea kraam kõik kätte saada. see ongi sobiv hetk endale ports matkatopsi villida.
kui mul oleks veel üks selline tops, siis paneksin sinna oma näokoorimispadjakesed, aga kuna nende jaoks on mul täiesti töötav plastkarp olemas, siis lihtsalt ilu pärast ei hakka uut ostma. sinna karbile on peale kirjutatud, nagu oleks need Sephorast ostetud ja glükoolhappega immutatud. kunagi üks ports oligi (sealt see karp), aga mulle ei meeldinud nende patjade lõhn ja tahtsin nagunii midagi glamuursemat kui ainult glükoolhape. nii et nüüd olen ostnud mitu ringi Beauty Pie Dr Glycolic Multi-Acid Peeling Pads nimelist toodet ja nendega olen tõesti rahul. ainus asi, mis ärritab, on (nagu BP puhul tihti) liigne pakendatus – kui ma nad nagunii kohe oma kergemasse topsi ümber kolin, tuleb iga kord terve (algusest peale nende 50 vatipadja kohta liiga suur ja lisaks pappkarpi pakitud) originaalpurk minema visata. nii et praegu on mul plaan, et kui karp tühjaks saab, täidan selle tavaliste vatipatjadega ja valan kodus parajasti pooleliolevast pudelist happetoonikut peale – peaks ju sama välja tegema? annan (võibolla) teada, kuidas sellega läheb.
pildi oleks ju võinud teha nii, et karbi kirjad õigetpidi jäänuks, aga kuna need on vanad ja valed kirjad nagunii, siis vast pole vahet
kui mul korralikuks näopesuks sooja vett või viitsimist pole, siis need happepadjad ongi mu õhtune ja hommikune näopuhastus, tõmban näo ja kaela mõlema poolega üle ja vaatan hämmastusega, KUI palju mustust ikkagi näkku koguneb. kui näopesu toimub, siis teen pärast täpselt sama, aga pole nii huvitav vaadata.
puhastuse järel tuleb seerum. olen suur seerumite sõber ja huviline ja kodus on mul neid kasutuses erinevaid ja põnevaid, tavaliselt paarikaupa rotatsioonis. reisitingimustes kasutan Beauty Pie seerumikapsleid. mu lemmik neist läbi aegade on olnud Essential Ceramides, aga praegu on pooleli ka purk C- ja E-vitamiini omi. need villin ümber ühte (ilmselt Mujist ostetud) plastkarpi ja kasutan siis, kuidas tuju tuleb, ühed aitavad rohkem nahka niisutada ja teised… on muidu mõnusad. kuna kummaski purgis on 60 kapslit ja kodus neid ei kulu, siis ei tule väga tihti juurde tellida (hea, sest jällegi, miks nad peavad sellistes rasketes klaaspurkides olema?). et oleks selge, neid ikka kasutatakse välispidiselt, mitte ei võeta sisse – keerad kapsli otsa küljest ära, pigistad seerumi peopessa ja määrid näkku, tühi kapsel läheb prügikotti (ta on küll vetikatest tehtud ja biolagunev, aga ma muidugi ei jäta teda kuhugi loodusesse biolagunema).
need purgid muidu kunagi õue ei saa, aga fotosessiooni jaoks korraks viisin
näokreemiga on natuke sama lugu, mis šampooniga – ajapikku vähemrasuseks muutunud nahk tolereerib nüüd laiemat spektrit kreeme kui vanasti ja seega saan matkaversiooni valida pigem selle järgi, mis mugavas ja väikses pakendis on. viimasel ajal nt olen kasutanud ühte odavalt leitud muidu kalli brändi (Alpha-H) oma, mis on juhtumisi ka glükoolhappesisaldusega ja ei lõhna seetõttu eriti hästi. see on õnneks otsakorral ja juurde ma teda kindlasti ei osta, vaatan mõne uue testrisuuruses tuubi ehk. kahjuks mu päris lemmikud näokreemid kipuvad kõik olema klaaspurkides ja vot mingi ümbervillimisega ma küll tegelda ei viitsi (tuubist purki ju veel võiks, aga vastupidi, ei, aitäh).
pilt kahest asjast, mida ma juurde osta ei kavatse
päiksekreemid: üks näole mõeldu on alati kodus ja üks (matka)kotis kaasas ja aegajalt ma kaalun neid mõlemaid käes ja kui kodune on tühjemaks ja kergemaks muutunud (ta pikapeale ikka muutub, sest saab rohkem kasutust), siis vahetan ära. sama teen muide deodorandiga – kodus on üks täiem ja kaasas täpselt samasugune, aga tühjem pudel, ja kui viimane päris tühjaks saab, siis ostan koju uue ja hakkan vana poolikut kaasas kandma, kokkuhoid mitukümmend grammi. lifehack missugune.
säästuilublogi parimas vaimus on üks mu praegustest päiksekreemidest väga mõistliku hinnaga, aga väga hea Garnier Ambre Solaire Anti-Dryness SPF 50+. teine on Supergoop Play, ka SPF 50, see nii odav ei ole, aga pole ka nii kallis, et ei raatsiks teda matkal ka kehale panna. mõlemad nad sobivad minu nahale suurepäraselt – silmi kipitama ei pane, nägu rasvaseks ei jäta, poore ei ummista. kuna see Supergoop on ameerika oma, siis seal on vähem ja kehvemaid päiksekaitsekemikaale sees, nii et ma ilmselt seda juurde ei osta, kui ta otsa saab. (lingin siia igaks juhuks ilublogi päiksekaitseteema osa 1 ja osa 2 neile, kes tahavad mälu värskendada selle osas, miks ja kuidas see kõik töötab.)
noh, ja see enamvähem ongi. seepi ma eraldi kaasas ei kanna, see tahke šampoon ajab asja kenasti ära. hambapasta osas on veel arenguruumi, sest kuigi vahel võtan kodust lõpukorral suure tuubi kaasa, ostan ka neid pisikesi reisituube aegajalt peoga varuks ja süda nutab sees nii hinna kui pakendi pärast. kas keegi teab soovitada mingeid mitte-liiga-ökosid (tähendab – mitte fluorivabasid) tablette või muud selja- ja rahakotisõbralikku hambapesuvahendit?
käisin 12 kuu jooksul Heathil ujumas 123 korda, mis teeb ühe korra hinnaks 1.83 naela. selle eesmärgi, et peab ära tasuma, loen igal juhul täidetuks.
kõige paremad ujumiskuud olid september, oktoober ja november. novembris ujusin 17 korda. kõige vähem jõudsin ujuma juulis (4x) ja augustis (5x), aga jaanuar (6x), veebruar (7x) ja aprill (6x) ei saanud ka ülemäära tihedad.
kolmest võimalikult ujumiskohast üllatuslikult kõige vähem käisin segatiigis, sest see pandi minu jaoks veidi ootamatult talvekuudel avalikkusele kinni. ujuma lubati ainult klubiliikmeid ja klubiliikmeks saab kandideerida ainult juhul, kui oled enne ka läbi talve ujunud. daamide tiigis käisin rohkem kui lidos, sest mulle lihtsalt meeldib seal rohkem. (muide, lubasin juba aasta eest teile lido pilti ja tegin selle ära ka, lihtsalt postitada unustasin, nii et panen nüüd siia:
üks juunihommik, Parliament Hill Lido
daamide tiigi juures pilti teha ei tohi, mis on ka üks põhjuseid, miks mulle seal rohkem meeldib. hea salajane.)
vesi oli kõige külmematel hetkedel, jaanuari lõpus, 4 kraadi Celsiuse järgi. paaril hommikul oli jääkirme ka tiigi peal. aga kõige külmem vesi, kus sel talvel ujusin, oli ikkagi Nõmme spordikeskuse basseinis, ja edetabeli järgmine Noblessneri sadamas. õnneks eestlane ehitab kõigisse sellistesse kohtadesse sauna. briti avaveeujujatel aga on kindel veendumus, et soe dušš või saun pärast külmas vees käimist on ebavajalik, ebatervislik ja võimalik, et isegi eluohtlik. selline kultuurierinevus.
kuskil oktoobris hankisin endale neopreenist sokid. novembris hankisin paksemast neopreenist sokid ja detsembris kindad ka. nendega ujusin märtsi lõpuni. alla 10-kraadises vees hakkas sõrmedel ja varvastel ikka nii külm, et ilma normaalselt ujuda ei saanud, ainult sisse kasta, ja nii ma kah ei viitsinud.
septembris ostsin endale ühelt õuespordimessilt täieliku impulssostuna uue trikoo, mis kulus talve jooksul vägagi ära, sest külma ja niiske ilmaga läheb meil siin pesu kuivamiseks kaks-kolm päeva vähemalt. (need paksemad neopreensokid olidki kogu aeg veidi märjad ja kippusid seetõttu haisema minema ausalt öeldes.) kogu aeg üks trikoo tilkus kuskil ja teine oli enamvähem kandmiskõlblik. ausalt, kui veel tihemini ujuks, oleks kolme vaja.
samalt messilt sama impulsiivselt ostsin ka välitingimustesse mõeldud ujumisprillid ja harjutasin nendega oma varasügisestel lido-päevadel kohusetundlikult korralikku ujumist, seda, kus hingatakse vette. aga jällegi alla 10-kraadisesse vette ei olnud enam suurt tahtmist nina toppida. päriselt normaalse ujumistehnika omandamine mingi treeneri abil on mu to-do nimekirjas juba ammu, aga ma pole selleni kuidagi jõudnud, sest need treenerid tegutsevad mingite klooritatud basseinide läheduses ja sinna mind nii tohutult ei kisugi enam. tiikides ja jäävees ujun vanamuti stiilis konna, pea veest väljas; pimedatel talvehommikutel panin vetelpäästjate palvel vahepeal isegi neoonrohelise mütsi pähe, et mind kenasti näha oleks. täitsa mõnus oli, kui kõrvad soojas olid.
igasuguse logistika optimeerimise rongijaamade järgi lõpetasin ära üsna varakult. rattaga on kodust ujuma pool tundi ja lisasin selle otsa lihtsalt kas hommikusele tööleminekuteele (ehk siis enne hommikusööki pool tundi rattasõitu, karastav suplus, veerand tundi rongisõitu, veel pool tundi rattasõitu) või kodusttöötamispäevadel käisin lihtsalt rattaga ära, talvel enamasti keset päeva valgel ajal. kõlab nagu tippsportlase trennirutiin, aga ratas on mul ju elektriga.
noh, ja muidugi on see kõik olnud täiesti imeline. ei tea öelda, kas ujumine on mu keskealise kere kuidagi tugevamaks või tervemaks teinud (kõhnemaks igatahes ei ole:)), aga mõju vaimsele tervisele on olnud täiesti märgatav. eks kaasa aitavad nii looduses viibimine, regulaarne liigutamine kui see, et mingist temperatuurist allapoole on külmas vees viibimine ikka täielik kohalolekuharjutus – mitte mingite mõtete jaoks aega ja energiat ei jää, ainult keha tunnetamine. selline zen tööpäevahommikuti on puhas luksus.
nii et ostsin uue aastapileti muidugi ära ja ausalt öeldes juba ootan oktoobrit, sest praegu on vesi 18 kraadi soe ja see tundub kuidagi… vale :) samas on praegu partidel pojad, keda näeb ujudes hästi lähedalt (oh te nummipallid! nii väiksed ja nii vaprad ja nii tohutult kiired), ja tegelt on päris tore, kui ei pea pärast ujumist panema selga sulevesti ja sulejopet üksteise peale, vaid võib särgiväel minema vändata. nii et küll ma kannatan selle suve kah ära.
enne, kui saab kaks aastat täis lubadusest, et matkahügieenist tuleb (võibolla) ilublogi sissekanne… võtan selle teema ette, sest lõpuks ometi oli mul matkal meeles teha pilt sellest, mis mul pesuasjade kotis kaasas on. palun, täiesti tsenseerimata:
seda ilusasti ladumist pean veel harjutama
alustama peaks vist sellest, et pooled neist asjadest on mul lihtsalt üldse kogu aeg kaasas. minu igapäevases kosmeetikakotis, mis elab minu igapäevases seljakotis (sest mu elustiil praegusel ajal ei toeta käekotte), on alati:
– küüneviil – pintsetid – taskupeegel – hügieeniline huulepulk – hambaniit – migreenirohi – beebipillid – mõni juuksekumm – üks tampoon ja üks plaaster – punniplaastrid
noh, ja mõned asjad on selles igapäevakotis veel, aga nt ripsmetuši tõesti tõstsin matkalemineku ajaks välja. kõiki neid asju läheb päriselt enamvähem igapäevaselt vaja ka, v.a. tampooni ja plaastrit, mis on kaasas igaks juhuks, ja hügieenilist huulepulka, mida ma vist tõesti lihtsalt spst seal kotis hoian, et… see on ta koht.
veel on siin pildil juuksehari, millest ma iialgi ei eemaldu kaugemale kui vbla 10 meetrit, ja siis näomask ja pakk salfakaid, mis samamoodi on kuskil kotis ikka kaasas lihtsalt igaks juhuks. (meil küll on maskikohustus igal pool lõppenud, aga nt eelmisel nädalavahetusel sattusin Prantsusmaale, kus see ühistranspordis veel viimast päeva kehtis, ja sellises olukorras on ju hea, kui kotipõhjas üks mugav mask varuks on ja ei pea ühekordset ostma.)
ja ülejäänud ports… kuulge, see läheb juba tobedaks, aga nüüd olen sunnitud tunnistama, et praktiliselt iga päev kannan kaasas ka neid asju:
– deodorant – tahke šampoon ja palsam (need on need ümmargused alumiiniumtopsid pildil) – happetoonikuga immutatud näopuhastuspadjad – näoseerumikapslid – näokreem – päiksekreem
sest noh, ma käin jalgrattaga tööl ja tee peal tihti ujumas ja selle komplekti abil saan ma end suvalisel hetkel enamvähem esinduslikuks kasida. ja selle pesuasjade koti põhjas reeglina vedeleb ka juuksekumm või paar, plaaster või paar, leht või paar valuvaigisteid (pildil: ibukas ja parakas, vanad sõbrad. mittemigreeniliste peavalude puhul võtan neid kaht koos ja enamasti aitab.)
spetsiaalselt matka tarbeks said kotti… hambahari ja -pasta. paneme tähele, et hambaharja vart ma lühemaks saaginud ei ole, tassin kaasas kogu seda meeletut massi :)
täpselt seesama komplekt läheb kohvrisse ka siis, kui mõne pikema reisi kodust eemale ette võtan. kui on teada, et on korralik sooja veega näopesemisvõimalus olemas (sh matkal, kui pole plaanis metsik telkimine, vaid kämping või lausa mingi tubane ööbimine), siis lisan puhastuspalsami ja ehk ka selle rätiku, millega nägu pesta (reisioludesse on pisike mikrofiiberrätt täitsa sobiv, ei pea froteed kaasas kandma). aga elu on õpetanud, et kuskil mägijärve ääres ma sellega mässata ei viitsi ja tõmban näo niisama vatipadjaga üle.
klge, aga ma vaatan, et siit venitab veel ühe osa välja – sellest, mis konkreetseid pesu- ja näohooldusvahendeid ma siis kaasas kannan ja miks just neid, räägin mõni teine päev (nt siis, kui mõne pildi veel juurde taipan teha) :)
whatever 