these streets will make you feel brand new

21. sajandi siirderiitusi
ehk
kuidas hakata minema kodust ja jõuda koju
ehk
ulgueestlane Tallinna lennujaamas, iga jumala kord juba viimane peaaegu kümme aastat

Juustu Vaatlemine

must leib ja Kalevi kommid võivad olla või mitte, aga eesti juust (nii tüübi kui brändina) on see üks asi, mida ma pärast 8+ aastat ikka veel viitsin Londonisse kaasa osta, sellele ei leidu kogu maailma kulinaarias mitte midagi võrdväärset. (mitte selles mõttes, et see oleks maailma parim juust, aga lihtsalt ei ole teist sellist juustu olemas. ja mulle meeldib teda võileiva peale panna.)

lennujaama turvakontrollimasinate jaoks paistab juust käsipagasis nagu üks tõhus pakk lõhkeainet. seega tuleb juust pakkida ilma lisakilekottideta ja kohvris kõige peale, et oleks hea ette näidata. sel hetkel, kui ma ütlen turvatöötajale: “aa, te soovite mu juustu näha,” algab mu jaoks Eestist lahkumine.

Küüneviili Mõõtmine

see võib olla kõigist siirderiitustest kõige olulisem, sest see juhtub absoluutselt iga kord ja erinevalt teistest läbiviidavatest tegevustest ei leidu sellele ühtegi ratsionaalset selgitust. lihtsalt mingi kaitsemaagia.

mul on 4 cm teraga metallist küüneviil (teeme, et keegi isegi ei hakka võtma jutuks mingeid klaasviile. need on mõttetud ja ei tee seda, mida mul vaja on), mis on mul alati kaasas, ja mitte üheski lennujaamas peale Tallinna oma ei huvita see kedagi. Tallinnas võetakse alati joonlaud ja mõõdetakse küüneviili tera üle. protsessi kiirendamiseks võtan ta kohe alguses kosmeetikakotist välja ja asetan nähtavasse kohta, umbes läpaka kaanele.

ma arvan, et kui ühel päeval juhtuks, et turvatöötaja ütleb küüneviilile peale vaadates: “aa, see on selgelt lühem kui 5 cm, võite ära panna, kõik korras,” siis ma kas pööraks ümber ja läheks koju tagasi (ilmselgelt see lennuk kukub alla) või paluks tal ikkagi joonlaua välja otsida (ma tean, kus nad seda hoiavad). Küüneviili Mõõtmine Peab Toimuma.

Helkuri Eemaldamine

kuna turvakontrolli jaoks tuli üleriided nagunii seljast võtta, siis on selle järel asju tagasi kokku pakkides sobiv hetk suruda sall ja kindad kohvrisügavustesse (seekord unustasin kindad üldse venna autosse ja sain seeläbi aru, et neid võikski alaliselt Eestis hoida) ja võtta jope küljest helkur ära. see ese, mis Eestis on elupäästja ja turvalise liikumise elementaarne osa, on inglaste jaoks health and safety hazard, sest… omg, midagi tilpneb sul siin põlvekõrgusel, mõtle, kui sa sellega kuhugi kinni jääd!

Kohv Ja Kiluleib

kõht ei pruugi lennujaama jõudes üldse tühi olla, aga esiteks on see KOHVri-nimeline kohvik nii uskumatult nummi oma lambanahast toolikatete ja kohvritest tehtud lauakestega, ja teiseks, täpselt selleni jõudes lajatab kuklasse teadmine, et kiluleibadega on nüüd mõneks ajaks ühel pool. nii et isegi kui eriti isu pole, siis tuleb maha istuda ja võtta üks kohv ja kiluleib ja võibolla ka kamavaht.

lisaboonusena aitab see riitus taaskohaneda sihtkohariigi hinnatasemega. see pole sul Selveri pagarilett, kust neli rabarbrisaia või kuus lihapirukat saab kahe euro eest. siin on arve 15 eurot kahele ja see klapib Londoni kohvikuhindadega üsna täpselt. ehkki järele mõeldes paljude Tallinna omadega ka vist.

kohv kohe tuleb ka

Jõllitamisvõistlus Ryanairiga

suur osa inimesi arvab, et Tallinna lennujaam on maailma kõige nummim. need inimesed lendavad enamasti Schengeni riikidesse või siis Schengeni kaudu kuhugi mujale edasi, ja ei ole kursis selle… angaariga, mis asub teisel pool passikontrolli, väravad 12 kuni 18. ei ole seal mingeid lottesid või rabaradasid, klavereid või raamatukogusid. seal on… WC, suitsuruum, üks kõle kohvik, üks tilluke tax-free pood ja istumiseks natuke toole. tegelikult praeguseks vist on mängunurk ka tekkinud. ühesõnaga, teha ega näha pole seal midagi ja üldse oleksid nagu mingis teises, oluliselt vähemnummis lennujaamas.

ja nagu sellest veel ei piisaks, on selle angaari ühes nurgas ette nähtud põrgu järgmine ring nende jaoks, kes on kas odavuse või kellaaegade sobivuse tõttu otsustanud lennata tuntud iiri odavlennufirmaga. selle firma jaoks nimelt on ülioluline vähendada lennuki lennujaamas viibimise aega, mistõttu “pardaleminek” tähendab tegelikult seda, et reisijate dokumendid kontrollitakse üle ja nad saadetakse ühte klaasputkasse, kus ei ole enam ei toole, tualette vm mugavusi ega ka näiteks kütet või ventilatsiooni minu meelest. seal siis seisad ja jälgid läbi seina, kuidas su lennuk saabub, eelmised lendajad maha tulevad, lennukit koristatakse jne, kuni lõpuks avatakse uksed ja kogu mass tormab üle lennuvälja, et ruttu lennukisse jõuda ja käsipagasile koht leida. mõiste “priority boarding” on selleks ajaks ammu igasuguse sisu kaotanud.

ehk siis: hetkest, mil teatatakse “algab pardaleminek Ryanairi lennule number…,” algab tegelikult jõllitamisvõistlus, mille eesmärgiks on olla viimane inimene, kes oma pardakaardi ette näitab ja klaasputkasse seisma saadetakse. väravapersonal üritab igati teha nägu, et viimane hetk on juba käes ja isegi möödas. sina üritad võimalikult kaua köetud angaaris tooli peal istuda, sest jah, nii kõrgel su latt selleks hetkeks ongi.

eile näiteks suundusin passikonrolli sel hetkel, kui väideti, et mu pardaleminek lõppeb juba. tühja ta lõppes. aga saba viimane olla sain küll, nii et selle raundi võitsin.

SIM-kaardi Vahetamine

millalgi selles ajavahemikus, kui telefon on lennurežiimis, on hea võtta sealt välja Eesti SIM-kaart ja panna asemele UK oma. see on ka veidi rituaalse tähendusega samm, sest siiamaani kehtis mõlema rändlus ja andmeside mõlemas riigis ja ega keegi mulle ei helista nagunii kunagi. aga tundub, et seda vahetamisharjumust tasub alles hoida, sest Brexiti järel hakkavad need asjad jälle muutuma.

Pangakaardi Vahetamine

millalgi selles ajavahemikus, kui kiluleib on juba ostetud ja telefon veel ei ole lennurežiimis, on hea ära vahetada ka Google Pay vaikimisi kasutatav pangakaart, sest 99% makseid teen ma telefoni puutemaksega ja on küll vahe, kummas valuutas see kõik juhtub. muidugi võiks vahetada ka pärast maandumist, aga selleks ajaks tavaliselt ei ole enam meeles.

Koduvõtmete Vahetamine

millalgi tuleb korraldada nii, et selles kohas, mis on parajasti koduvõtmete õige koht (talvel näiteks jope vasakus taskus, aga suvel pigem seljakoti esimeses sahtlis), oleksid õiged võtmed. see on paras peamurdmisülesanne, sest emakodu võtmeid (ema koduvõtmeid? ema kodu võtmeid? emakoduvõtmeid?) läheb kuni uksest väljumiseni vaja, neid ei saa kohvrisse ära panna, ja Londoni kodu võtmed peavad pakkimise käigus kuhugi piisavalt käepärasesse kohta saama, et nad käigupealt välja õngitseda, aga samas on neid Tallinnas jopetaskusse panna veel selgelt vara.

võtmevahetuse riitus lõppeb päriselt sel hetkel, kui oled kohale jõudnud ja “valed” võtmed kummutisahtlisse turvaliselt ära paned, sest need… ei ole nüüd enam koduvõtmed.

kui see on tehtud, siis ma olen kohal.

aga mida ma teen kui pole tuult

ei teagi, kas kallis jõuluõhtu on sobiv hetk, et rünnata elevanti toas, aga mul on nüüd tõesti kõik muud teemad otsas, millest ma kirjutada plaanisin. nii et see küsimus, mida te kõik kindlasti korduvalt olete endalt küsinud, aga viisakate inimestena minult mitte: millest sa elad ja kaua veel, kui palgatööd ei tee?

lühike vastus: säästudest ja mitte enam väga kaua. peaks küll jälle tööle minema varsti. ainult et… ma ei taha. üldse. ikka veel.

rääkige parem teie mulle: kas te käite tööl/teete tööd ja kui, siis miks?

kui raha pärast ei peaks, kas te siis teeks sama tööd edasi, teeks mõnda muud tööd (millist, miks) või teeks lihtsalt… midagi muud (mida, miks)?

kui te tööl ei käi, siis kas sellel mingeid varjukülgi ka tundub olevat?

kas armastus tuli Vargamäele?

teemaga täiesti mitteseonduvalt mu lemmikkaader sellest aastast, lihtsalt, et oleks mingi pilt ka vaadata. keset Šotimaad suvalises kohas äralõppev raudtee.

hangede embus veel unes on meeles

eile rääkisin, kui kõrgelt ma hindan õhukesi ja õhulisi raamatuid, aga täna tundub, et ebaõiglane oleks siia kõrvale ära mainimata jätta mu teine viimas(t)e aasta(te) lemmikžanr: tarkade naiste kirjutatud paksud, enamasti kõvakaanelised raamatud sellest, Kuidas Asju Teha.

kõik algas, nii banaalne kui see ka ei tunduks, Marie Kondost. tema kuulus raamat sellest, kuidas seada oma majapidamine üles nii, et seda enam kunagi koristada pole vaja, kõnetas mind omal ajal tugevalt. ma päris tõsiselt sorteerisin suure hulga kraami läbi mõttega “does this spark joy?” ja mu riidekapid ja kummutisahtlid on sellest ajast peale laitmatus korras. jah, ma voldin sokke ja aluspesu. it… sparks joy. ja see kogemus õpetas mulle, et on olemas selliseid eneseabiraamatuid, millest mul päriselt abi on. tuleb ainult üles leida.

siis tuli Sali Hughesi iluraamat “Pretty Honest”, sellest olen blogiski varem kirjutanud. see oli pikka aega mu piibliks nii nahahoolduse kui meigi jm tilulilu küsimustes, kuni sel kevadel tuli välja Caroline Hironsi “Skincare” ja… mitte just ei tõuganud Salit troonilt, aga nügis teda sõbralikult veidi ja tegi endale ta kõrvale ruumi. “Skincare” on uuem ja värskem ja väga konkreetselt näonaha hooldusele keskendunud, “Pretty Honest” on laiema ampluaaga. mõlema jaoks on mu elus koht olemas. kust ilublogija ikka oma tarkuse saab, ise ju ei mõtle välja.

kokaraamatute austaja ma eriti ei ole, nad on küll kenad vaadata, aga retsepte on lõpuks ikkagi lihtsam otsida kuskilt andmebaasist, kuhu saab olemasolevad toiduained või muud piirangud sisestada. kui avastasin enda jaoks Samin Nosrati “Salt, Fat, Acid, Heat”, siis kaeblesin, et kas ei võiks olla teadus ja retseptid eraldi köidetes. aga ennäe, koroonakuudel tõstsin selle raamatu oma “teadjanaiste” riiulist köögilauale ja tõesti… tegingi kõiki neid toite, mille kohta mul esimesel lappamisel oli tunne, et kellel see aeg. ostsin aga tõhusa malmpoti, hakkasin igasugust lihakraami eelmisel päeval ette soolama ja olen aastal 2020 tarbinud rekordilistes kogustes oliiviõli, sibulaid, küüslauku, sidruneid ja ürte. sest ma tean nüüd, mida nendega pihta hakata. ja ma tõesti väidan, et kui inimene saab endale lubada ainult ÜHE kokaraamatu omamist, siis see peaks olema see, sest seal õpetatakse päriselt süüa tegema, retseptid on niisama boonusena kaasas.

pilt ühest hetkest, kui mul oli vaja mingis skaibitšätis Samin Nosrati autoriteedile toetuda. illustratsioonide autor ses raamatus on Wendy MacNaughton

ja veel üks raamat, mille läbilugemiseks lõpuks ometi aja võtsin, aga mille kodutööde tegemiseks ei osutunud olud sel aastal soodsaks: Anuschka Reesi “The Curated Closet”, mis on lõpuks ometi üks raamat stiilist ja riietumisest, mis tundub… mõistlik. mis ei ürita minust teha mingit teist (ehkki kahtlemata ilusat ja stiilset) inimest, vaid aitab sellel, kes ma tegelikult olen, leida endale sobivad riided. paraku on mul siiamaani pooleli raamatu esimene harjutus, mis käsib mõne nädala vältel pildistada üles oma olemasolevad outfitid nii, nagu sa neid päriselt kannad – mul on hiiglaslik kollektsioon pilte endast erinevates retuusides ja t-särkides, aga puudu on riidekombinatsioonid, millega normaaloludes käiks tööl või peol või kus inimesed vanasti käisidki. ühesõnaga, see projekt ootab ülejäänud maailma taga veidi. aga isegi sellisel kujul olen sellest raamatust juba jube palju kasu saanud.

ja kui siin juba teadjanaistest rääkida, siis igavese tänu olen võlgu E-le, kes tõi minuni Marie Kondo õpetused, ja K-le, kes juba mitu aastat tagasi mulle rääkis, et Anuschka Reesi tuleb lugeda. teil oli õigus, daamid! teil on üldse enamasti õigus ja ma olen vaadanud, et mu käsi käib hästi, kui ma seda meeles pean :)

sumise suletud suuga kui sõnu pole laulu jaoks

hiljuti juhtus nii, et magavale kassile jooksis hiir suhu.

elasin mina siin, eks, oma jõudeelu suurema osa aastast, ja tegin ainult neid asju, mida ise tahtsin, ja ma põhiliselt ju tahan lugeda ja mõnevõrra ka loetust kirjutada. muidu väga mõnus, aga mida selle eest reeglina ei saa: feimi, respekti ja sulli. nende jaoks tuleb ikkagi tööl käia.

novembri lõpus tabas mind aga ootamatu sõnum ootamatust suunast – lugemise väljakutse (ma viimasel ajal kogu aeg räägin sellest. see on üks selline grupp Facebookis, kus raamatumuljeid jagatakse, otsige ise, kes veel ei tea, aga kel huvi) järgmise aasta üks teema on “LV tarkade klubi soovitab” ja mind peeti klubiliikme tiitli vääriliseks.

karta on, et see staatus arvutati välja puhtalt mahu pealt, ja eks töötul ole ebaõiglane eelis, kui küsimus on sotsiaalmeedia sisuga täitmises. aga mis iganes. raha jah ei saanud, aga feimiks ja respektiks kavatsen selle tiitli täiega lugeda!

muidugi kaasneb võimuga kohe vastutus ja kõik see värk; tarkade klubi liikmetelt oodati, et igaüks pakuks välja vähemalt 10 raamatut, mille hulgast lihtinimesed endale uuel aastal ühe lugemiseks saaksid valida.

tundub esmapilgul täiesti võimatu ülesanne, sest raamatuid, mida ma tahaksin teistele inimestele soovitada, on kindlasti sadades, ja see sõltub ju inimesest ka väga. aga haarasin härjal sarvist. esimeseks lihtsustavaks piiranguks seadsin endale selle, et ma ju loen teiste inimeste postitusi ka seal grupis ja seega enamvähem kujutan ette, mida juba loetud on ja milleni kindlasti iseseisvaltki jõutakse, kui soovi. näiteks ei ole mul vaja soovitada ühtegi Fredrik Backmani raamatut, sest ta on niigi üks popimaid autoreid ses seltskonnas. aa, ja kuna grupp on eestikeelne, siis oli ka loogiline raamatud põhiliselt eesti keeles kättesaadavad valida.

teine tore asi oli see, et tarkade klubis on 15 liiget ja enamus neist hakkas kohe oma soovitusi agaralt postitama (neil oleks nagu nimekiri enne valmis olnud! äkki oligi? äkki on kõigil inimestel? kui teil on, siis jagage palun!) – otsustasin ise hoo maha võtta ja katsuda kuu lõpupoole pakkuda välja pigem sedasorti raamatuid ja autoreid, mida veel pole nimetatud. vahelduse mõttes ja nii.

tegelikult siiski tegin üsna ühe jutiga oma umbes 30 raamatust koosneva longlisti valmis ja varsti märkisin seal plussikestega tosina erilisi lemmikuid ära. siis venitasin postitamisega tänaseni ja selgus, et mul ikkagi oligi tekkinud hoopis teistsugune nimekiri kui teistel. rohkem luulet, vähem maailmaklassikat, üldiselt õhukesed ja õhulised raamatud. ka need, mis pole luule, on enamuses selline… sihitu jauramine ilusate sõnadega. ju see siis on see, mis mind ennast praegusel eluperioodil enim kõnetab – mõnel teisel hetkel ja teises kontekstis oleks teistsugune loetelu tulnud.

aga jagan siis laiemale maailmale ka, üks võimalik versioon 12+1 raamatust mida minu meelest võiksid teised inimesed ka lugeda, kui nad veel ei ole:

panin GR lingid neile raamatutele, mille kohta sinna ise olen pikemalt kirjutanud. aga need vanad lemmikud, mida ka hulka sai, aegadest, kui ma veel rohkem lugesin ja vähem kirjutasin, peaks ehk ka värske pilguga üle vaatama ja midagi ütlema ne kohta. kui see juhtuma peaks, panen lingid tagantjärele vast.

mustandi udune fragment. mul ei ole eriti ilus käekiri kahjuks.

in new york you can be a new man

Masterclassi kasutajaks registreerisin end millalgi eelmise aasta novembris, pärast seda, kui sotsiaalmeedia oli mind kuude kaupa pommitanud (kahtlemata hästisihitud) reklaamiga, kus Neil Gaiman lubas, et õpetab mind lugusid jutustama, ainult 85 naela eest. see tegelikult eriti odav ei ole, aga ma ei olnud tol ajal eriti vaene ka ja Gaimanit, teadagi, võiksin kuulata söömata, nii et lõpuks ikkagi murdusin.

enne veel, kui loojutustamisega kuhugi väga jõudnud olin, saabus aastalõpu lisapakkumine: kaks all-access passi 50% soodustusega. ehk siis sain teist samapalju juurde makstes täisliikmelisuse (kõik loengud) endale JA sõbrale. kuna sobiva sõbra, kes ka tahtis Gaimanit kuulata, olin just hiljuti tuvastanud, siis see muutus järsku täiesti normaalseks diiliks – eeldusel, et ma nüüd ikkagi ise selle Gaimani ära kuulan ja siis vähemalt ühe loengukursuse veel. tegin kenasti plaani valmis, panin isegi uusaastalubadustesse kirja, et 2020 jooksul 5 Masterclassi kursust.

selle raha eest võib arvata, et esinejad on head, ettevalmistus kõva ja produktsioon ka superkvaliteetne. ma ei pidanud end peaaegu üldse sundima; ainus tüütu asi oli, et mulle meeldis loenguid kuulata töölemineku/tuleku taustale, st pigem audioversioonis, aga MC on ainult videoga, kogu aeg peab telefon pihus ja ekraan aktiivne olema. siiski kuulasin selle Gaimani ära ja võtsin bussisõitude ajal Misty Copelandi ette (baleriini tahaks ikka näha ka, mitte ainult kuulda).

noh ja siis, nagu isegi arvata võite, polnud järsku enam mingit tööleminekut, oli hästi palju vaba aega ja internetiühendus. tõstsin läpaka köögilauale ja suurpuhastuse taustal töötasin läbi:

  • Misty Copelandi (balletitehnikast)
  • Bobbi Browni (meigi tegemisest)
  • Ron Finley (geriljaaiandusest)
  • Tan France’i (moest ja stiilist)
  • Neil deGrasse Tysoni (teaduslikust mõtlemisest)
  • Bob Igeri (äristrateegiast ja juhtimisest)
  • Anna Wintouri (loovusest ja juhtimisest)
  • Malcolm Gladwelli, Margaret Atwoodi, Judy Blume’i ja veel üks kord Neil Gaimani (kirjutamisest)
  • Alice Watersi ja Yotam Ottolenghi (söögitegemisest)

okei, umbes poole selle nimekirja pealt sai suurpuhastus küll tehtud (aga siiamaani tuleb deGrasse Tysoni peale mõeldes kloorilõhn ninna ja Gladwelliga meenuvad köögisahtlite tagumised nurgad). eks ma siis leidsin muid nokitsemisi taustale, sest ma ei oska lihtsalt istuda ja videot vaadata. ERITI kui see video on lihtsalt ühest istuvast ja rääkivast inimesest, nagu kõik need kirjanikud seda olid.

ja mida ma siis õppisin oma 170 naela eest? teate, põhiliselt seda, et kui sa ise keskendud parajasti aknapesule või põrandaküürimisele, siis võib ka maailma parim jutuvestja (mõlemad Neilid ja Malcolm, teie poole vaatan) sulle rääkida mida iganes ja kasvõi mitu korda – pärast sa ikka ei oska öelda, mida ta siis ütles ja mida ise elus teisiti ja paremini hakkad tegema. kõik need kirjutamis- ja juhioskusteloengud olid kuulamise ajal jube mõnusad, aga kahjuks väga vähe jäi sest kõigest mu pähe pidama. kuna iga loenguga tuli kaasa ka kirjalik materjal, siis mõtlesin, et loen pärast neid, aga… pole väga viitsinud lugeda.

Misty Copeland oli suuremalt ekraanilt veel ägedam kui pisikeselt. kui inimesel peab olema lemmikbaleriin (kas peab?), siis Misty on minu oma kindlalt. aga kuna ma pole ise juba kolm või teab mitu aastat stange ligigi läinud, siis tema konkreetsemad tehnikanõuanded olid minu peale küll raisatud. siiski, nii ilus oli vaadata teda.

Bobbi Brown oli sümpaatne, aga tema meiginõu tundus mulle veidi… aegunud pole ehk õige sõna, aga natuke 90ndate vaibi justkui oli ses kõiges. vale põlvkond ehk minu jaoks?

Ron Finleyst on mul meeles see, kuidas ta leidis igasuguseid ägedaid anumaid, kuhu sisse võiks taimi istutada, aga hoiatas kõigi juures, et parem igaks juhuks mitte toiduks plaanitavaid asju, sest igasuguseid mürke võib neist vanadest sahtlitest ja kohvritest ja, ma ei tea, lapsevankritest lekkida. see, mille sees siis köögivilju peaks kasvatama, jäigi selgusetuks. muidu oli jälle tore, aga ma vist isegi olin juba sel kevadel veidi edasijõudnum aednik kui Roni sihtgrupp.

Tan France oli kõva kapselgarderoobi mees, kellel oli hästi palju konkreetseid nõuandeid selle kohta, misasjad peaks IGAL inimesel olemas olema ja mida ei tohiks MINGIL juhul kanda. ma olin just jõudnud enda jaoks avastada ühe tunduvalt sümpaatsema stiilikoolkonna, mis väidab, et kui sa ikkagi mitte kunagi pintsakut ei kanna, siis sa ei pea endale pintsakut ka ostma, nii et Taniga ma ei olnud enamus aega nõus. ja üksinda ekraanil ta ei ole nii huvitav ega naljakas kui Queer Eeye raames.

Bob Igeri loenguid oli vürtistatud temaatiliste sobivate klippidega Disney multikatest ja see oli küll väga meelelahutuslik. muidu… CEO nagu CEO ikka. Anna Wintour oli juhina palju huvitavam ja tema karjääri lugu kuulasin küll suure huviga. ka sinna vahele näidati palju Vogue’i esikaasi jm sisu illustratsioonideks, ja oli tehtud paar klippi sellest, kuidas mingid tootmisnõupidamised päriselt välja näevad, ajakirja tegemisest ja Met Gala korraldamisest.

Alice Waters õpetas hooajalist söögitegemist, jättes täiesti tähelepanuta asjaolu, et kui sa ei ela täpselt Californias (või Vahemere ääres ehk), siis see hooajavärk võib sul veidi teisiti töötada või mitte nii hästi välja tulla. aga ma sain talt imelise retsepti rosmariini ja soolaga ahjus röstitud mandlite jaoks.

mandlid, sool, rosmariin, oliiviõli, ca 35 min ca 135-kraadises ahjus. pole tänu väärt.

Ottolenghi oli ausalt öeldes kogu selle Masterclassi-projekti tippelamus mu jaoks. tema söögitegemisvideod vaatasin tõesti otsast lõpuni huviga ära, ta oli ise sümpaatne ja pretensioonitu (andes näiteks loa kasutada küüslaugupressi niipalju, kui kulub, sest kellel on elus see aeg, et hakkida käsitsi kogu see küüslauk, mida süüa tahaks?) ja olen juba praktiliselt kõiki retsepte ta töövihikust teinud. kõik sai jube hea ja hirmus ilus. meil on Ottolenghi kokaraamatuid kodus mitu ja olen tast alati lugu pidanud, aga siinkohal tõesti see videoloengu formaat oli asjakohane ja tegi, mis ta tegema pidi.

toidufotograafia kursust ei olnud. aga need on baklažaanid sidrunipastaga a la Ottolenghi.

kui aasta läbi sai ja uuesti raha hakati küsima, vajutasin teatava kahjutundega “cancel subscription”. kõik need targad ja toredad inimesed mu köögis tegid mulle suurt rõõmu, aga ma püüan järgmisel aastal vähem passiivselt kuulata ja rohkem midagi päriselt… õppida.

siiski, kui keegi küsiks mult, et kas tasub seda kaks-ühe-hinnaga täistellimust osta (praegu jälle just on pakkumises)… ma ütleks küll, et kui leidub sõber, keda ka rohkem kui üks asi elus huvitab, siis proovige ära. tõesti on professionaalselt tehtud see kõik, esinejaid tuleb järjest juurde (minu ärakuulatutest pooli aasta alguses veel pakkumises polnudki) ja lõppeks võib ju tolmulapi mõneks ajaks käest panna ja tõesti süveneda ka.

the moon and stars seem awful cold and bright

Šotimaale ei sõitnud me augustis päris ainult selleks, et bennysid süüa ja selle kõrvalt läbimõtlemata raamatutellimusi teha. eks igasugu muid põhjuseid oli ka, alates sellest, et ta, umbes nagu Mount Everest, lihtsalt oli seal, kuni selleni, et ma sain eelmisel aastal sünnipäevakingiks reisi campervaniga ja tundus tore idee see enne uut sünnipäeva välja lunastada. aga põhiliselt oli mul ikkagi vaja minna raamatupoodi.

kes pole lugenud Shaun Bythelli raamatut “Diary of a Bookseller” (e.k. “Raamatukaupmehe päevik”) ja järge “Confessions of a Bookseller” (eesti keeles pole veel ilmunud, aga tuleb), see peaks… minu blogi asemel hoopis neid lugema hakkama nüüd. kes on lugenud, see vast saab aru, et selle raamatupoe külastamine sattus üsna kiirelt mu soovinimekirja tippu, sest Shaun kirjeldab oma elu äärmiselt meeleolukalt. ta peab Šotimaa suurimat kasutatud raamatute poodi Wigtownis, mis asub isegi Šotimaa mõistes eikusagil (Glasgowst lõuna pool, mis on suund, mida vist naljalt keegi ei vali, kes esimesi kordi Šotimaale satub, sest kõik uhked mäed ja saared ja järved ja harrypotteriviaduktid on põhja pool). mul ei olnud absoluutselt vaja osta ühtegi kasutatud raamatut, aga seda poodi ja Shauni ennast tahtsin ma kindlasti näha.

esimene probleem oligi see… oot, esimene probleem oli, et mul oli olnud plaanis seda teha lihavõttepühade ajal, aga siis juhtus teadagi mis. õnneks augustilõpu bank holiday (suvaline vaba esmaspäev, milliseid on siin riigis kolm tükki aastas. normaalne asjade korraldus, kui omariiklusega seotud riigipühi ei ole kuskilt võtta ja religiooniga seotud kuhjuvad pigem talvisele ajale – siis võib ju otsustada, et maikuus teeme kaks ja augustis veel ühe vaba päeva ja loodame, et ilm on okei. enamasti ta on) sattus just sellele hetkele kahe viiruselaine vahel, mil riigisisene reisimine lubatud ja isegi soovitatud oli, et majandus turgutatud saaks.

teine probleem oli see, et, nagu öeldud, mul ei olnud vaja osta ühtegi kasutatud (ega üldse mingit) raamatut – paraku Shaun kirjeldab üsna sarkastiliselt kliente, kes kõõluvad raamatupoes tundide kaupa, loevad salaja pornot, küsivad lolle küsimusi ja raiskavad omaniku aega, aga siis lõpuks midagi ei osta. ma ei tahtnud olla see klient! vaatasin lugemisväljakutse veel läbimata teemad üle ja otsustasin, et kui midagi eriliselt põnevat silma ei jää, siis võin koju tuua mõne odava pehmekaanelise Agatha Christie krimka.

tee peale jäi ootamatult mitu ilusat ja põnevat asja ja kohta (nii et igal juhul tasub minna sinna lõuna-Šotimaale ka, soovitan!), aga olin ikka päris elevil, kui jõudsimegi lõpuks Wigtowni. see on küll pigem küla kui linn, aga siiski Šotimaa raamatupealinn. mul paraku kõigi teiste raamatupoodide jaoks eriti silmi ei jagunud, kuigi neid tõesti oli seal päris palju, kümmekond ehk kokku.

See Raamatupood. ma olen kohal!

pood osutus täiesti vaimustavalt ootuspäraseks – või ootuspäraselt vaimustavaks? – raamatulabürindiks, kus ma tõesti mõnuga uitasin. mu fotod vist pole suuremad asjad, aga üldise vaibi kajastamiseks siiski:

Christie-riiuli leidsin ka üles ja valikut seal oli, aga suurem krimka-austaja ma pole ja võtsin üsna umbropsu “The Pale Horse’i” (“Tuhkur hobune”), millest ma justkui midagi… kuulnud olin enne. (jah, tõesti, selline raamatusõber olengi, et käin niisuguse poe läbi ja ei teki tohutut kirge midagi sealt omada. vaadata on väga mõnus! aga ma ei saa ju kõigi maailma raamatutega koos elada.)

Shaun oli oma müüjaproua just teepausile lubanud ja mehitas ise kassat ja ma püüdsin eriti madalat profiili hoida, et mitte ta järgmisse raamatusse sattuda näitena… ma ei teagi, millest. inimesest, kes tuleb ja ütleb, et olen suur fänn, aga ostab ikka ainult 3.50 eest?

aga kui ta nägi, mida ma ostan, siis alustas ta täiesti ise vestlust ja jutustas, et Christie on miskipärast järsku kohutavalt populaarne ja et ta on lockdowni lõpust saadik (see on siis ca 6 nädalaga) müünud rohkem Christie krimkasid kui eelmise 20 aastaga kokku. ikka iga päev keegi ostab! miks, seda ta ei osanud arvata ja mina ka mitte (kui just asi polnud sellessamas lugemisväljakutse teemas, mida mina täita üritasin – üks Agatha Christie raamat). ja siis ta juba uuris edasi, kust ma pärit olen ja mis mind Šotimaale toob, nii et… lõpuks olin ikkagi sunnitud tunnistama, et olen suur fänn.

kõige selle juures mind hämmastas – ja samas ei hämmastanud ka – kui tore ja lahke ja … humble Shaun tegelikult oli. mitte ses mõttes, et alandlik, aga üldse mitte mingi Bernard Black (hoiatus: ma olen näinud täpselt ühe osa “Black Booksi”, nii et ma tegelikult ei tea, millest räägin). tähendab, ta jätab oma raamatutes hoolega mulje, et ta ei salli inimesi eriti ja ei vaevu seda ka varjama. samas mäletan, et teise raamatu lõpuks sain ma ikkagi lugedes ka juba aru, et niisama praalib ja et tegelikult on ta ikka väga suure südamega inimene.

ta kutsus mind isegi enda ja oma sõpradega lõunat sööma, aga minus lõi eestlane välja, hakkasin võõraid inimesi häbenema ja ütlesin, et kahjuks üldse ei ole aega. las iidolid jäävad natuke kaugeks ja võõraks pealegi.

Shaunil on uus raamat ka väljas: “Seven Kinds of People You Find in Bookshops”. loodan selle varsti raamatukogust leida ja kindlaks teha, kas minusugune on juba laulu sisse pandud või pääsesin seekord.

saak käes. raamat ise ei avaldanud mulle erilist muljet, tunnistan.

vahel kiuslik hingevalu vahel hingemattev lust

kes mäletab detsembris 2020 veel seda koroonakevade meemi, et “nature is healing”? Veneetsiasse naasesid delfiinid, Saaremaale viikingid ja kõigisse plekist õmbluskarpidesse küpsised, eks ole.

Londonisse eksootilisi loomi ega väljasurnud kultuuride esindajaid kahjuks ei ilmunud. ainus vahe tundus olevat, et rebaseid oli veel rohkem kui tavaliselt. samas, võibolla tundus see nii sellepärast, et kõige rangema lockdowni ajal aprillis-mais käisime hoolega igal õhtul jalutamas (lihtsalt sellepärast, et tohtis) ja nii on palju lihtsam rebast näha kui kodus diivanil lesides. igatahes on rebane siin linnatänavatel umbes sama tavaline loom kui kass.

päise päeva ajal näeb teda harva, rohkem ikka hämarikumehega on tegu – aga varahommikud on eriti magus aeg. mina varahommikuti enamasti küll magan ja parimad rebasekohtamised on alati olnud seotud kella kuuese Ryanairi Tallinna-lennuga, mis nõuab kell pool neli uksest väljaminemist.

samas, milleks on meil siis tehnoloogia, kui mitte selleks, et oma kooki süüa ja omada, tähendab, uni täis magada ja siis ikkagi näha, mida rebane koiduvalguses ette võttis? peika seadis üles erinevaid liikumisanduritega rebasekaameraid ja selgus, et meie aeda peab oma territooriumiks üks kena rebaseproua kahe särtsaka pojaga.

rebasepojad sünnivad – kõigi rõõmuks ja kergenduseks, sest paaritumishooaeg on pikk ja lärmakas – märtsi teises pooles, hakkavad urust väljas käima umbes kuuvanusena ja emaga koos pikematel jalutuskäikudel paarikuisena. juunist augustini, kui nad me igaöised külalised olid, olid pojad seega juba parajad teismelised volaskid; emast siiski veidi väiksemad ja selgelt hallikama karvatooniga.

minu lemmik kõigist suve jooksul tekkinud rebasevideotest on see siin. kvaliteet pole ülemäära hea, aga tegevus toimub päevavalges ja on selgelt näha (ja kuulda), milliste vastasjõududega pean aiapidamisel arvestama. (esiplaanil olev mullaplats on küll mu enda paljakskraabitud, külvasin sinna tundmatu umbrohu asemel prooviks veidi muru.)

või siis teise nurga alt, seletab vast ka seda, miks ükskord ürdipeenra tagant peotäie mingi väiksema linnu sulgi leidsin ja miks üldse ei ole alumistesse peenardesse väga jätkusuutlik midagi istutada.

videotõendite põhjal on see konkreetne rebasepere igatahes vabastatud mu peenardes-kastides-pottides kraapimise ja kaevamise süüdistusest. neil ei tundu olevat aega ega süvenemisvõimetki sellise rutiinse tegevuse jaoks. samas jälle, ei ole vist küsimust, kes ajab lillepotte ümber.

varasematest aastatest on meil küll salvestisi ka aknalaual olevas piparmündikastis kaevavast rebasest. rääkimata siis sellest tüübist, kes mu enda nähes ükskord petuuniapotti veerand täiesti korralikku praekana maha mattis. ja siis muidugi ainus korralik rebasefoto, mis mul endal on õnnestunud aastate jooksul teha:

trifiid-piparmündi ja rebase tasavägise matši võitis seekord rebane (kaotaja on seljatatuna akna all maas ja seega puudub pildilt)

ahjaa, aastatega olen teada saanud, et rebased ei ela metroos. nad elavad raudteetammide jalamil ja muudes võsastunud, inimeste eest pigem piiratud kohtades. täiesti võimalik, et ka sellessamas võsas, mis minu aeda tagaküljest piirab. ja rebasejahi keelamisel maapiirkondades ei ole seost rebaste populatsiooni suurusega linnades – kümnete hobuste, inimeste ja koerte abil üheainsa rebase surnukspiinamine ei olnud just efektiivne arvukuse kontrolli meetod nii ehk nii. Londonis elab rebaseid nii palju, kui London neid ära toita suudab ja… praekanaga on meil siin hästi.

and yes i might have lied to you

jätkates väikeettevõtluse toetamise lainel – see pidi olema augusti viimane nädalavahetus, sest me olime sõitnud Edinburghi, roninud tuule ja vihma (normaalne augusti pika nädalavahetuse ilm, eks) käes Arthur’s Seatile ja alla tagasi ja istunud siis mingisse populaarsesse brunchikohta menüüd dešifreerima (pakuti rooga nimega “benny” ja ma alles praegu suutsin välja rehkendada, et see tähendas lihtsalt… eggs benedicti), ühesõnaga, kognitiivne koormus oli parajasti maksimumilähedane – ja siis tabas mind mingil moel (eks ilmselt ikka sotsiaalmeedia kaudu) palve toetada nüüd kohe praegu kiiresti Libreria raamatupoodi Londonis, et nad ei peaks pankrotti minema.

ma tean seda poodi küll, see on üks neid väikseid sõltumatuid poekesi, mis kureerib oma raamatuvalikut hoolega, sest sinna lihtsalt mahub üsna vähe; ja mulle üsna meeldib sinnakanti sattudes vaatamas käia, mida nad viimasel ajal on otsustanud sisse osta ja välja panna. ostnud pole ma sealt enda teada kunagi midagi. mitte niivõrd sellepärast, et nende raamatuvalik on veidi… pretensioonikas (see kahvatub nende poes-mobiiltelefoni-kasutamine-keelatud poliitika pretensioonikuse kõrval), vaid lihtsalt ma püüan raamatuid pigem laenutada kui osta.

aga kui poel tõesti häda nii käes on… vaatasin kiirelt, mis võimalusi mul on, ja ahne inimesena muidugi niisama ülekannet ei teinud, vaid, kuna toetamine käis mingit sorti ühisrahastusplatvormi kaudu, valisin mingi sellise summa, mille eest lubati juba mingeid raamatuid ka saata. milliseid raamatuid, kui palju, millal – kahjuks polnud mu ajul parajasti ribalaiust varuks, et sellesse süveneda. nälg tahtis ka silmanägemist ära võtta. toksisin krediitkaardi andmed sisse ja naasesin menüü juurde ja päris ausalt unustasin kogu selle juhtumi mitmeks nädalaks ära.

kuni ühel päeval saabus müstiline ümbrik, millest tuli välja kaks raamatut. James Baldwini “Dark Days” ja Nella Larseni “Passing”. ma polnud kummastki enne midagi kuulnud ja kindlasti poleks neid poest osta taibanud. panin optimistlikult voodi kõrvale lugemata raamatute kuhja otsa, et eks ma siis uurin asja millalgi.

läks veel kuu, ma olin parajasti kohvikus matkapäevikut kirjutamas (noh, nagu tõeline kirjanik, käisin “tööl”. sest niipea, kui ma olin kõva häälega lubanud, et ma kirjutan, kadus ära igasugune tahtmine kirjutada, ja sellest sai üsna tüütu kohustus. moraal: tõelist kirjanikku minust ei saa) ja peika teatas kodust, et mulle tuli Libreria pakk. appi! tundsin end nagu koolilaps, kellel on eelmise veerandi kohustuslik kirjandus alles lugemata ja uue veerandi oma tuleb juba peale. lugemiskontrolli küll keegi välja ei kuulutanud, aga… ma ei tahtnud eriti koju minna ja seda pakki lahti teha.

mujale mul muidugi ka minna polnud, nii et ei jäänud üle muud, kui saatusele vastu astuda. uuest pakist tuli välja Haldor Laxnessi “The Atom Station”. Laxnessi ma vähemalt nime järgi teadsin. kas see ei pidanud mitte olema mingi Islandi Tammsaare?

tegin põhjaliku otsingu oma e-mailide hulgas, et aru saada, misasja sisse ma end ikkagi mässisin seal Edinburghi kohvikus. ses mõttes, et kaua see kõik veel kestab ja, ma ei teagi, kas lõpeb ikkagi lugemiskontrolliga vms? jube raske oli seda infot leida, aga lõpuks ikkagi koorus välja, et olen annetanud raamatupoe lockdowni-aegse rendi katteks 50 naela ja saanud selle eest 3-kuulise raamatutellimuse nimega “Cult-It” (Fiction).

kolm kuud polnud veel möödas, aga mul oli juba kolm raamatut (kõik ikka veel lugemata!) ja seega ma ikka ei teadnud, kas tuleb veel midagi või on nüüd kõik. ja mida tähendab “Cult-It” (Fiction)? isegi raamatupoe veebileht ei andnud selle viimase osas mingit selgust. ma ei tea, minul võtab selline olukord närvid täitsa läbi. nii õudne on, kui midagi ei tea ega aru ei saa!

alistusin saatusele ja hakkasin tasapisi lugema. Laxness ei olnud üldse nagu Tammsaare. “Passing” osutus märksõnaks, millega veetsin Wikipedias tunduvalt kauem aega kui Larseni üsna õhukest raamatut lugedes. Baldwiniga alustasin alles eile õhtul ja tundub, et tegu on üsna tummiste rassismiteemaliste esseedega, mida võibolla peaks lugema pigem hommikul värske peaga. ja üks pakk tuli novembris ikkagi veel ja seda ma lihtsalt ei olegi lahti teinud, sest… ma ei ole selleks veel valmis.

viimases pakis oli õnneks kiri, et see on viimane. huh, mis kergendus!

kogu see projekt on minus tekitanud tohutu respekti inimeste suhtes, kes tellivad Loomingu Raamatukogu. kuidas te toime tulete sellega, et majapidamine on kogu aeg mingit lugemata väärtkirjandust täis? kas teil ei teki ärevust, süümepiinu ja tunnet, et te ei suuda täita ootusi, mida maailm teile kui kirjaoskajale inimesele esitab? või loetegi korralikult iga raamatu läbi enne, kui uus peale tuleb, ja sellepärast oletegi targemad kui mina?

and nothing to get hung about

aprillis, kui me siin kõik täiega väikeettevõtluse päästmise režiimis olime, tellisin endale ühest Londoni-lähedasest ürdikasvandusest portsu istikuid – midagi pidin ma oma alusepeenardesse ju panema ja seemnest kasvatamiseks olin liiga kannatamatu. võtsin loogilisi asju, tilli ja peterselli ja oblikat (okei, oblikas ei tundu tagantjärele mõeldes väga loogiline. aga oli väga hea otsus!)… ja millegipärast lisasin oma tellimusse ka ühe metsmaasikataime.

seda ümber istutades mõtlesin, et hea topski, misasja sa ÜHEST maasikataimest loodad? võibolla saab näiteks kolm või viis marja suve jooksul, kas selle nimel on mõtet siin rapsida?

juba ta näitab oma tõelist palet

marju sai alustuseks ikka rohkem kui viis. nojah, võibolla näiteks kümme. abiks seegi raskel ajal. aga täiesti ootamatult osutus maasikas sarisigijaks. ma panin talle kasvude püüdmiseks kõrvale väiksemaid potte, aga ikka avastasin alailma mingi maasikapoja ootamatult riiul altpoolt kuskile kressi külje alla juuri ajamas.

nii et kui kuu-pooleteise pärast aiapoodi sain, tõin sealt paarkümmend kilo kõige tavalisemat mulda ja seadsin ühte aianurka sisse maasikate lastekodu.

how it started

tõesti ei teinudki muud, kui et torkasin iga paari nädala tagant sinna peenrasse need pojad, mille emataim jälle kuskile tolknema oli korraldanud. ma isegi ei kastnud neid vist rohkem kui umbes kaks korda kogu suve jooksul. rohimiseks ei tundnud ka vajadust, ainult luuderohtu käisin vahel tagasi lõikamas.

how it’s going

pool aastat hiljem on see aianurk ühtlaselt metsmaasikataimedega kaetud. tundub, et neile meeldib seal väga, ja mulle meeldivad nemad ka väga. saab näha, kas nad võtavad terve aia üle, kui ma neile mingit piiri ette ei pane.

oleks ju ilus küll, kui kogu mu koduõu oleks üks metsmaasikavälu.

veel on päevi mis raisata

mõnda asja oli veel lihtsam kasvatada kui tomateid. elu ime – väiksest krimpsus kressiseemnest tuli selline iludus:

mu fotoäpp arvas, et võiks värve veidi peale keerata. mis võib mul selle vastu olla!

taustale on täiesti ise kasvanud karikakrad, moonid ja koleda nimega ilus lill punane pusurohi (red campion). eks ma tegelt ju iga paari suve tagant olen ostnud paki või paar “aasalillede seemnesegu” ja aeda laiali loopinud, võibolla mõned neist otsustasid, et 2020 on nende aasta. igatahes ei otsustanud seda sel kevadel külvatud “siniste lillede segu”, sest nagu näha, ühtegi sinist õit ei ole ilmunud. ootame uut suve.