spordiblogi, vol 22: üks nädal crossfitterite seltsis (tahtsin kirjutada “crossfitteri elus”, aga ma ikkagi ei identifitseeri end crossfitterina. vist. veel.)
kedagi teist peale Klari ja Katarina, kelle trennipostitustest inspireerusin, ilmselt need kilod ja kordused ei huvita. see on okei, jätke vahele! ma kirjutan homme millestki muust, luban.
esmaspäev, saja kolmekümne seitsmes jaanuar: hommikust saadik võitles minu sees kaks hunti. üks ei viitsinud trenni minna ja oigas, et me oleme see kuu juba kakskümmend korda käinud, äkki aitab. teine ka ei viitsinud, aga nentis, et viitsimist võimegi siin ootama jääda ja et tuleb lihtsalt minna ja ära teha. muidu oleks vb teine peale jäänud, aga kuna peika õiendas kõrvalt, et mind tundes ta eeldab, et ma ikkagi lähen ja teen kaks trenni järjest (mis tõesti on see, mis esmaspäevaõhtuti tavaliselt juhtub), siis tekkis minus trots ja ma ei tahtnud olla igav ja ettearvatav, vaid salapärane ja mõistatuslik, ja ei läinud kuhugi. söötsin mõlema hundi kõhud šokolaadi täis ja vaatasin telekast kõmrikeelset kohtingusaadet hoopis.
teisipäev: Crossfit. trenni ja tagasi sõitsin rattaga. kavas oli rebimine (snatch), eesmärgiga jõuda maksimaalse raskuseni. mu jaoks see on keeruline harjutus – viis kuud tagasi hakkasin seda õppima ja täna esimest korda tundsin, et sain ta tehniliselt enamvähem õigesti tehtud. meid oli ainult neli inimest kohal, nii et treeneril oli aega iga tõstet vaadata ja tagasisidet anda ja sellest oli kõvasti abi. soojenduseks olid mõned dünaamilised venitused eelkõige õlgadele, puusadele ja hüppeliigestele ja tehnika harjutamine plasttorudega ja tühja kangiga. raskuste osas alustasin 25 kg-ga, siis lihvisin mitu korda 30ga ja lõpuks jõudsin 32.5 kg peale, kus ma ise oma tehnikaga päris rahul polnud, aga treener ütles, et selline tõste läheb juba arvesse küll. manitseda sain muuhulgas selle eest, et ei jätnud harjutuste (noh, tehniliselt olid need ühekorduselised seeriad) vahele piisavalt pikki puhkepause. ma olen ses suhtes kärsitu jah, et minu jaoks selline raskus ei tundu _raske_, lihtsalt harjutus on keeruline ja ma tahaks teha pigem rohkem kordusi, et meelde jääks, kuidas see käis.
WOD oli aja peale 1750m sõudeergomeetril, aga kohe alguses ja siis iga 2 minuti järel tuli teha 20 sekundit “support hold on the rings”. ma selle viimasega ei saanud hakkama (kuu alguses saadud randmevigastus, millest olin lootnud, et see on juba paranemas, andis endast v jõuliselt märku) ja mulle anti harjutusest lihtsustatud variant, mille nime ma ei tea ja kirjeldada ka ei oska, igatahes jalad tohtisin maha toetada ja tegu oli täitsa mõnusa puhkepausiga sinna sõudmise vahele. lõppaeg tuli mul 11:05.
kolmapäev: kuna Crossfiti kava saab äpist ette vaadata, siis… valisin teise sel päeval saadaoleva trenni, Booty.
soojenduses tuli ootuspärase lindikava vahele teha 30-20-10 kalorit mõnel kardiomasinal. olin just jälle rattaga kohale sõitnud ja sõudeergomeetrist oli pärast eilset sügavalt kõrini, nii et valisin suusaergomeetri selle jaoks.
väljaasteid (6 ette ja 6 taha) tegin 25, 35 ja 40 kg kangiga ja siis 3*(4+4) 43 kg-ga. pärast mõtlesin, et oleks ju 45 ka jaksanud. siis vaatas treener kella ja leidis, et kõik võiks veel 10 väljaastet teha selle viimase kangiga (ise võis valida, kas ette või taha), ja mul oli ikkagi veidi hea meel, et seal rohkem raskust peal ei olnud. kuigi noh, oleks saanud tehtud ilmselt.
lõpus lindiga külgsuunas kõndimisi (tavalised, varvastel ja kandadel – 20 sammu ühele ja 20 teisele poole) ja seina najal istumist (praegu vaatan, et tahvlil on kirjas, et see pidi olema lisaraskusega. ei olnud) tegime 2 seeriat, mitte 3, nagu kavas oli. keegi ei protesteerinud.
neljapäev: Crossfit, kava v lakooniline – kolm harjutust, igaühes vaja saavutada 1 rep max.
alguses 10 minuti jagu lobisemist ja soojendusharjutusi (väljaasted küljele ja muu põhiliselt puusaliigestele suunatu, ja lõputuna tunduv arv shuttle run‘e), siis hakkas igaüks oma kangiga pusima. mul oli ainult jõutõmbe osas mingi aimdus ees, mis mu 1RM olla võiks, teisi hakkasin nullist laduma.
kükiga jõudsin 90 kg-ni, lõpupoole läks päris õudseks, sest ma ei osanud sellest harjutusest feilida (st et mis ma teen, kui ma olen seal kükis ja ei saa üles ja peaagu sajakilone kang on turjal?). nii et viimasel katsel palusin treeneril julgestada ja saingi napilt toime. õlapressi (ma arvan, et see on õige eestikeelne nimi) proovisin kuni 40 kg-ni, aga see enam ei tulnud välja, nii et jäi 38. jõutõmme tuli 107.5 kg ja natuke jäi kripeldama, et ma 110 ka ei proovinud, aga aeg sai otsa.
hästi mõnus trenn oli see, mitte ainult, et jäin oma raskustega rahule, aga toredad inimesed olid kohal ja palju sõbralikku toetamist ja kaasaelamist oli saalis. ikka kuidagi abi on sellest, kui keegi kõige raskema pingutuse hetkel selja tagant mingi ergutuse karjub ja saad aru, et neid päriselt huvitabki, kuidas sul läheb selle kükiga.
reede: tavaliselt on reedeti gümnastikatrenn, mis mulle hirmsasti meeldib, sest seal harjutatakse just neid kaht asja, mille ma tahaks selle aasta jooksul selgeks saada: lõuatõmme ja kätelseis. sel nädalal oli selle asemel sotsiaalne koosviibimine, mille käigus söödi pastat ja tiramisut ja õhutati üksteist seadma lühi- ja pikaajalisi eesmärke. kuidagi juhtus nii, et panin tahvlile kirja, et veebruari lõpuks tahan suuta teha double underit (see on see, kui hüppenööriga hüpates nöör ühe hüppe jooksul kaks korda jalge alt läbi jõuab käia. ma tean, et enamus inimesi omandas selle oskuse juba lasteaias. mina paraku olin selles parimas hüppamiseas õudne nohik ja ei viitsinud harjutada nii mõttetut asja).
ja kuna trenn oli tegemata, siis jäin pärast õhtusesse naiste jõutrenni ka. see trenn üsna meeldib mulle, sest harjutused on seal samad, mis Crossfitis, aga seltskond on hoopis teistsugune. kerges ülekaalus keskealised naised, viimne kui üks!
tegime kangiga kükke (back squat), 3×3 pausidega ja 3×3 sujuvalt. kuna mul oli neljas järjestikune trennipäev ja eile püstitasin selles harjutuses isiklikke rekordeid nagunii, siis võtsin rahulikult ja tegin 55 kg-ga neid (aga vist sai seeria või paar rohkem, sest teistel läks kauem aega). ja siis chest press hantlitega, pingil, kolmesed seeriad 1-1-2 skeemis (st üks kordus: vasak käsi, parem käsi, mõlemad käed korraga). nende seeriate loendamine läks kõigil segi lõpuks; ma arvan, et ma tegin 2 või 3 seeriat 12.5 kg hantlitega ja 2 seeriat 15 kg-ga. see oli küll üks selline hetk, et ma oleks raudselt jaksanud raskematega, aga mõtlesin, et ei hakka praalima, sest teised tegid pigem nagu… 5 või 7.5 kg-ga.
ja lõpuks: 30 sek dead hang (lõuatõmbekangil sirgete kätega rippumine) ja 4 saalipikkust farmer’s carry (lihtsalt jalutad, mõlemas käes sangpomm, mul olid 20-kilosed). viis korda. arutasime raskuste valimise käigus ühe prouaga, et nägime just kuskil sotsiaalmeedias väidet, et keskealine naine peaks suutma farmer’s carry harjutust teha 75%-ga oma kehakaalust, ja meie mõlema järeldus oli, et peaks vist ikka veidi alla võtma:S ja eks see kaaluteema tuli ka kangil rippumiste käigus jutuks, sest nende lõputute sekundite jaoks oli mingit meelelahutust ju vaja.
laupäev: tavaliselt teen laupäeval puhkepäeva ja käin pühapäeval Olympic Weighlifting trennis, mis on mu suur lemmik, sest seal saab olla 100% kindel, et ei pea kuhugi jooksma ega hüppama – toimub puhas kangitõstmine, fookusega tehnikal. aga sel nädalavahetusel olid kõik treenerid võistlustel ja Oly jäi ära ja seega panin end kirja laupäevahommikusse Crossfiti. laupäeva hommikul ärkasin nohuga ja ei olnud enam kindel, et see on hea idee, aga seekord jäi peale see hunt, kes – mäletate? – ütles, et kui ei taha minna, siis tuleb minna vastu tahtmist. või midagi sellist.
selleks ajaks, kui ma (rattaga jälle, sest päevane valge aeg) kohale jõudsin, oli klubi Whatsappi-chatis selgunud, et see ainus treener, kes ei olnud võistlemas, oli just lõpetanud öövahetuse ja ka… ei tahtnud tulla. ta pani meile kava chatti ja kuigi me oleme kõik täiskasvanud inimesed, mitte teismelised kekatunnis, siis oli ikka üks hetk, kus vaatasime seitsmekesi üksteisele otsa, et mis me teeme nüüd, äkki läheks koju ikkagi. mitte et me poleks osanud seda kõike ise teha, aga lihtsalt… kas on ikka vaja?
samas, kui juba sai kohale tuldud. mulle partnerit ei jagunud ja tegin lihtsalt kõigest pool; skaleerisime naistega toes-to-bar’id kangil rippudes põlvede tõstmiseks ja lõuatõmbeid tegi igaüks oma tasemel, mina nt suht kõrge kasti pealt üles hüpates ja jõudumööda aeglaselt alla. (ma ei usu kummidesse, st teoorias usun, aga ma ei oska kummiga lõuatõmbeid teha nii, et sellest midagi kasu oleks.) sangpommid valisime prouadega 16-kilosed ja naiste tühi kang kaalub 15 kg. jooksuotsad tegin pigem 300m, et teistega enamvähem samas taktis püsida harjutuste juures. ikka oli väga vastik :S ma ei suuda isegi meenutada, millal ma viimati jooksmas käisin.
õhtuks oli nohu läinud nii tugevaks, et oli selge, et pühapäev tuleb puhkepäev ja trenninädalale võib joone alla tõmmata. päris tüüpiline nädal see polnud, sest ma tavaliselt teen ainult korra või kaks klassikalist Crossfiti, aga püüan alati jõuda gümnastikasse ja olympic weightliftingusse, mida sel nädalal kumbagi polnud, ja joogasse, kuhu esmaspäeval lihtsalt ei viitsinud.
mõttetu fakt ka siia lõppu: ma tean, et crossfitterid üldiselt kutsuvad oma trennisaali boksiks, aga meie klubis ma pole kordagi kuulnud seda sõna kasutatavat. öeldakse lihtsalt gym.
whatever 