Autor: kitty

matkale ma see suvi õieti ei jõudnud ja head vabandust ka ei ole – aega oli, mägedele kolisin poole lähemale ja… ühesõnaga, ei tea, kuidas see nii läks. aa, üks probleem oli see, et üsna kiirelt selgus, et ilma autota ei saa siin kuhugi ligi, aga autot mul jällegi ei olnud tükk aega.

ühe matkarajaga siiski tegin algust – Offa’s Dyke Path läheb laias laastus Inglismaa ja Walesi piiri mööda ja tema põhjapoolne ots on meie juurest küll ainult ühe bussi- ja ühe rongisõidu kaugusel. kokku on seda rada 285 kilomeetrit ja kuigi ma põhimõtteliselt plaanin ta tervenisti läbi käia, siis mingit megaprojekti ei tahtnud sellest teha. mõtlesin, et hakkan ühel hommikul lihtsalt otsast minema ja vaatan, kuidas edeneb sellega.

edenes nii, et nelja päevaga sain 70 km läbi kõnnitud, suurem osa sellest mööda Clwydi mäeaheliku harja, mis oli päris tore. magamas käisin põhiliselt oma voodis, sest kuigi kogu aeg hoolega matkasin, olin ikkagi kõik need neli päeva kodust umbes poole tunni autosõidu kaugusel. aga ühe öö veetsin ikkagi bivvybagis umbes 440 meetri kõrgusel mäe otsas.

siis said mäed otsa ja… ma ei tea, mul tuli midagi muud vahele ja pole enam viitsinud tagasi sinna rajale minna. järgmine aasta vast ikka kõnnin edasi.

tuleb välja, et sellel viisil, kuidas mina tavaliselt saia küpsetan, on nimi: un-loafing. un- sellepärast, et väidetavalt rikutakse sellega kõiki haputaigna reegleid. aga päts, olgugi et eba-, tuleb siiski aus – maitse on hea, välja näeb ka okei ja mis ikkagi põhiline, ei ole vaja jube palju aega ega mingeid erivahendeid (ja isegi juuretis ei pea olema tippvormis). mina teen nii:

1. õhtusel ajal segan kausis lusikaga kokku 50 g juuretist, 400 ml vett ja 600 g jahu. suurem osa jahust on tavaline valge nisujahu (valgusisaldus vähemalt 14g/100), aga kuskil 150 g jagu panen täisterajahu või speltajahu või täisteraspeltajahu.
2. kaalun välja 10 g soola ja panen kaalu ära kappi, seda rohkem vaja ei lähe. taignalusika panen pessu.
3. võtan kapist puhta köögirätiku ja laotan taignakausi peale. panen taimeri käima (mitte niivõrd sellepärast, et siin midagi nii minutipealt peaks juhtuma, aga lihtsalt et meelest ei läheks, et mul on taignategu pooleli).
4. nüüd on hea hetk juuretisele uuesti jahu ja vett lisada. panen kumbagi 30 või 50 või 100 grammi, sõltuvalt sellest, millised mu järgmiste päevade küpsetamisplaanid on.
5. poole tunni pärast piiksub taimer. sõtkun valmismõõdetud soola jaokaupa taignasse. kätega, sest jahu on vahepeal paisunud ja tainas tihkem. vast paar minutit veedan sellega, eesmärk on sool ühtlaselt sinna sisse saada.
6. nüüd on vaja käsi pesta; ühtlasi teen köögirätiku märjaks ja laotan ta siis uuesti taignakausi peale. selle soolakausi loputan ka üle, kui ma juba käed märjaks tegin. jätan taigna sinnasamma köögi tööpinnale kerkima ja lähen ära magama.
7. hommikuks on rätik kausi peal ära kuivanud. laotan selle tööpinnale ja siis _hõõrun_ sinna sisse pisikese peotäie (noh, mõne supilusikatäie jagu ehk) riisijahu. (ärge usaldage kedagi, kes räägib teile rätiku jahuga ülepuistamisest!) võtan puhta kausi (väiksema kui mu taignakauss, sest nüüd pole segamisruumi enam vaja) ja vooderdan selle jahuse rätikuga.
8. tööpind on nüüd veidi riisijahune, aga sest pole midagi. lisan sinna peoga nisujahu ja ajan veidi laiali. siis kallan sinna otsa taigna, mida on täna umbes poole rohkem kui eile õhtul. teda tuleb käega üsna hoolega kaasa aidata, et ta kausist välja tuleks. selle kausi võiks pärast lausa kaabitsaga puhtaks tõmmata, aga ma ei viitsi veel üht nõud määrida ja kraabin niisama käega sealt taignariismed välja. kauss läheb ära pessu.
9. vormin selle – endiselt vedelapoolse – taigna “stretch and fold” meetodil ümmarguseks, st venitan ühest küljest tainast eemale, voldin selle venitatud osa ülejäänud pätsi peale, keeran ca 45 kraadi ja kordan, kuni ring (või paar ringi) peal ja tainas ei taha enam hästi venida.
10. panen taignapalli oma rätikuga vooderdatud kaussi, sile pool jääb alla ja kõik need voldid üles. keeran rätiku otsad taignale katteks peale. panen taimeri 45 minuti peale.
11. kui taimer piiksub, panen ahju sooja – mul on pöördõhuga ahi ja sihin 210 C temperatuuri. ahjurestile panen tühja kaanega malmpoti.
12. umbes veerand tunni pärast on ahi ja pott kuumad. tõstan poti ahjust välja ja võtan tal kaane pealt.
13. võtan lehe küpsetuspaberit, panen selle oma taignapalli peale, keeran kogu kupatuse kummuli ja koorin siis kausi ja rätiku pealt ära. (kui rätik taigna külge kinni jääb, siis sai riisijahu vähe/kehvasti ja tuleb teinekord hoolikamalt hõõruda.) tõstan pätsi koos paberiga malmpotti. kui viitsin, siis lõikan poti servast ülejäävad paberinurgad ära, aga enamasti ei viitsi ausalt öeldes.
14. lõikan kääridega pätsi peale neli paari cm sügavust sälku, tavaliselt ruudu-, aga vahel vahelduseks ristikujuliselt. kraabin peoga kokku tööpinnale jäänud lahtise jahu (sest kas ma väitsin, et ma koristasin selle ära? ega ei!) ja puistan seda veidi pätsi pinnale. panen potile kaane peale (pajakindaga! sest see on endiselt kuum) ja poti kõige täiega ahju.
15. taimer läheb 20 minuti peale ja nüüd on hea aeg tööpind jahust ära puhastada.
16. 20 minuti pärast võtan malmpotil kaane pealt. sai on selleks ajaks mõnevõrra kerkinud. panen ta ahju tagasi ja taimeri 25 minuti peale.
17. 25 minuti pärast võtan poti jälle ahjust, sikutan pätsi küpsetuspaberit pidi poolest saadik välja ja koputan sõrmega põhjale. kui õigel moel vastu kumiseb, on valmis. kui ei, siis tõstan ta mõneks minutiks veel ahju tagasi, aga ilma potita, lihtsalt panen küpsetuspaberiga ahjurestile.
18. valmis päts läheb restile jahtuma. klopin oma köögirätiku kraanikausi kohal riisijahust veidi puhtamaks (khm, ausalt öeldes on mu köök pidevalt kerge riisijahukihiga kaetud) ja laotan saiale peale, sest seda muret, et koorik piisavalt krõbe ei jääks, mul ei ole, pigem vastupidi.
19. kui saiaisu eriti suur on, panen tunniks ajaks taimeri, sest tunni peab ta veel järelküpsema, enne ei tasu noaga kallale minna. kui söömisega kiiret pole, siis ongi nüüd kõik tehtud. aa, see kauss, kus tainas rätikuga oli, selle võiks ka puhtaks loputada ja ära panna.
20. edasi on ainult söömise vaev.

kuna öösel ma nagunii magan, siis kogu selle projekti ajakuluks alustamisest söömiseni loen kolmveerand tundi õhtul ja kolm tundi hommikul, seejuures aktiivselt midagi teha tuleb… no ütleme pool tundi kokku?

musti nõusid tekib: üks taignane lusikas, üks taignane kauss ja kaks sellist kaussi, mida on vaja vaevu loputada – see, kus oli sool, ja see, kus oli rätik. käärid ma lasen ka kraani alt läbi pärast taigna lõikumist, aga alati mõtlen, et see on juba liigne solgutamine. nagu näha, siis tööpinna puhastamist optimeerin maksimaalselt – üksainus kord ja ei mingit jahuraiskamist. ja ma ei ole ostnud mitte ühtegi lisaköögitarvikut saiaküpsetamise jaoks! (uskuge mind, neid on olemas ja saadaval… palju.)

aga värsket saiapilti täna ei saa, sest blogis sai ruum otsa ja ma pean mõtlema, mis ma selle osas ära teha saan. vaadake eelmist.

edit: mõtlesin välja.

ma ei taha öelda, et kõmri keel kuidagi eesti keele sarnane oleks, aga minu meelest oleks teda eesti keele põhjal lihtsam õppida kui inglise. alustades juba hääldusreeglitest, nii et palun, siin on teile aabitsa esimene lehekülg: Walesi nimi kõmri keeles ja kuidas seda hääldada.

C hääldub nagu k (ja k-häälik kirjutatakse alati c-tähega, kõmri tähestikus k-d ei olegi).

y hääldub nagu kinnisepoolne õ. inglastele õpetatakse ka, et nagu schwa, aga minu meelest ta on õ-le lähemal.

m on m, siin ei juhtu midagi huvitavat.

r on normaalne eesti r, aga inglaste jaoks tohutu väljakutse ja paljud ei õpigi seda selgeks.

u hääldub Lõuna-Walesis nagu i ja Põhja-Walesis häääästi natuke rohkem nagu ü.*

kokku tuleb Cymru, hääldada… kõmri.

ja üldiselt ongi väga lihtne keel selles mõttes, et loed nii, nagu kirjutatud on – kõik tähed** hääldatakse alati välja ja põhiosas vastab igale tähele alati sama häälik. mõned erandid siin ikkagi on: y võib vahel häälduda nagu i ja täishäälikuühenditel on ka mõnikord mingid oma asjad ajada (näide: inglise keel on kõmri keeles Saesneg, mida hääldatakse “seisneg”, kuigi kõmri keel, Cymraeg, hääldub “kõmraig”, nii et diftongi “ae” hääldus ei ole kindlasti päris ühene).

w on täishäälik ja hääldub nagu u. sõnarõhk on üldiselt eelviimasel silbil.

ja boonusena info, mida te ei leia ühestki sõnaraamatust, aga mulle Huw (kelle nime te nüüd ka hääldada oskate!) õpetas: eesti keel on kõmri keeles Estoneg.

* lõuna ja põhja häälduserinevustega asjad ei piirdu, suuremaid dialekte on defineeritud vähemalt viis ja neil aladel, kus kõmri keel rohkem igapäevakasutuses, on ka veel igas külas oma eripärad. ja kirjakeele normi, mis mõne neist teistest ülimuslikumaks seaks, ei ole kehtestatud. päris muljetavaldav mitmekesisus poole miljoni keeleoskaja kohta. keeleõppimise teeb see üheaegselt nii keerulisemaks – sest tahaks ju teada, kuidas on õige! – kui pingevabamaks – peaaegu mitte miski ei ole vale.

** kõmri tähestikus on päris mitu sellist tähte, mida kirjutatakse kahe tähega – kuulsad ll ja ff eelkõige, aga ka dd, ch, ng, ph, rh ja th. ll-häälikut ma teile siin kirjalikus vormis küll mingil moel väljendada ei suuda :( ff hääldub nagu f, sest f hääldub nagu v, sest v-tähte neil ei ole. dd on heliline nagu inglise sõnas “this” ja th on helitu nagu inglise “thing”. ch on nagu hästi tugev h. ülejäänud on… loogilised.

faktid, mida keegi pole mult küsinud, aga ma panen ikka kirja, sest kes see teine muidu teile räägib neid asju:

• Wales on pindalalt Eestist hästi ümmarguselt kaks korda väiksem;
• Walesi rahvaarv on Eesti omast hästi ümmarguselt kaks korda suurem;
• Walesi rahvastikutihedus on Eesti omast üsna täpselt viis korda suurem (mis näitab, kui suured ja missuunalised mu ümardused eelmises kahes punktis olid);
• kõmri keele rääkijate arvu kohta on väga erinevaid andmeid, sest seda on eri aegadel eri viisidel mõõdetud ja hinnatud – aga 2021. aasta rahvaloenduse kohaselt on neid hästi ümmarguselt kaks korda vähem kui eesti keele rääkijaid.

noh ja ma ei tea, väärt vist äramainimist: Wales ei asu Inglismaal, vaid Inglismaa kõrval, Suurbritannia saarel, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis.

mäletate, eks, et mul on kõrvalkülas kui mitte maailma, siis Walesi kõige ägedam raamatukogu?

ei ole juhus, et kunagise Briti peaministri William Gladstone’i soovil ehitatud ja tema järgi nimetatud raamatukogu asub pisikeses ja muidu suht igavas Hawardeni külas – Gladstone elas siin ja tema järeltulijad elavad siiamaani. ja mitte lihtsalt ei ela, vaid on suurmaaomanikud. nagu korralikul briti aadlikul ikka, on neil loss ja lossi kõrval on park (ja lossipargis on eelmise lossi varemed) ja siis edasi tulevad farm ja põllud ja mets ja järveke ja mis kõik veel.

kogu see ilu ja uhkus asub aga täpselt… raamatukogu ja minu koduküla vahel. nii sattusingi sel suvel olukorda, kus vaatasin kaardilt, et peaks ju saama küll jala või rattaga ja samas ilma maanteel eluga riskimata Hawardenisse, aga poolel teel kohtusin sildiga “eramaa, läbipääs ainult lubadega”. mis mind üksjagu üllatas, sest muidugi on kogu see riik eramaa, aga üldiselt ikkagi lähevad igalt poolt läbi avalikud jalgrajad. nüüd siis sattusin nii peenesse kohta, et ei lähe, mõisahärra ei luba.

võibolla oleksin käega löönud ja ikkagi hakanud käima maanteed mööda (sellel suunal on vahelduse mõttes isegi kõnnitee olemas), aga kõigist ootamatutest allikatest oli mu matkaradade äpp see, mis mind informeeris, et neid lube saavad kohalikud elanikud tegelikult taotleda. ja andis ka vihje, kust (estate office’ist ehk… mõisa kirjutaja käest, võiks ehk eesti keeles öelda?)

kogu protsess osutus täiesti vaimustavalt arhailiseks. avalduse vormi sai küll veebist välja trükkida, aga kui see täidetud ja allkirjastatud, siis tuli sellele lisada oma aadressi tõestav dokument (see osa isegi veel ei ole arhailine – proof of address, mille jaoks enamasti kasutatakse gaasiarvet, on siin riigis igasuguseks asjaajamiseks väga oluline dokument) ja iseendale adresseeritud margiga ümbrik (hakkab juba tore tunduma, eks) ja siis saata see kõik postiga mõisa.

mõni päev hiljem tõigi postiljon mulle mu ümbriku tagasi, sees luba. imeline luba! kena oranž pooleksvolditud paber, mille peal on kirjas minu ja peika nimed ja manitsus, et luba peab läbi mõisahärra maade kõndides alati kaasas olema. siis veel on üles loetletud, misasjad on keelatud loast olenemata: kõik loomad peale koerte, muusikariistad, piknikud, organiseeritud mängud ja paraku ka jalgrattad (isegi mitte jalgrattaga sõitmine! vaid konkreetselt jalgrattad). aga erilise kirsina tordil on lisatud maa-ala kaart ja no vaadake seda kaarti:

puhas Shepard, ei? kusjuures… lahke mõisahärra (või no tema kirjutaja) väljastab neid lube alates aastast 1976 ja E.H. Shepard suri ka aastal 1976, just vaatasin järele. nüüd ma olen veendunud, et see töö telliti temalt veel viimase asjana! okei, Puhhi raamatu kaardile on ta puud natuke ilusamini joonistanud, aga eks ta oli tollal noorem ka.

kaardist oli tegelikult nii palju abi, et sain teada, et ikkagi saab ka avalikku jalgrada mööda ühest külast teise. aga nüüd, kus mul luba olemas on, on muidugi läbi mõisa maade mõnusam jalutada. parem tee ja ilusamad vaated. vahel kohtab ka lehma ja lammast.

aga “rattaga raamatukokku” küsimust see kõik ikkagi ei lahenda, sest mõisa teed mööda ei tohi ja avalik tee ei ole rattaga läbitav (seal on vaja vahepeal üle aedade ronida ja üks päris trepp on ka lõpuks). mis mul lihtsal külanaisel üle jääb, käin jala. kulubki aegajalt ära üks stupid walk for my stupid mental health.

Hawarden hääldatakse muide [hɑːrdən]. ja kõmri keeles on selle küla nimi üldse Penarlâg.

need kaneelisaiad said lõpuks päris head. natuke hapukad, aga mulle see just meeldis, tasakaalustas magusust hästi.

juuretisega hapusaia küpsetama hakkasin ma siis, kui me olime otsutanud Londonist ära kolida ja saime aru, et me ei saa enam iga nädal oma lemmikpagarikojast oma lemmikleiba* osta. ma ei olnud enne kunagi viitsinud saiategu ette võtta, sest 1) olin kuulnud, et haputainas on hull mässamine ja elus muu jaoks enam ei jäägi siis aega, 2) ma ei ole elu sees ära õppinud pärmitaignast küpsetamist – see lihtsalt ei kerki mu käes – ja kahtlustasin, et juuretis on veel kapriissem.

tegin endale nullist juuretise ja hakkasin eksperimenteerima, esialgu oli sellega tõesti jahmerdamist üksjagu. ma küll lugesin haputaigna kohta läbi ühe raamatu ja mitu blogipostitust, aga ikkagi läks aega, enne kui õppisin poest valgusisalduse järgi jahu valima ja sain aru, et ma pean oma gaasiahju absoluutselt maksimaalsele temperatuurile keerama, et sai õigesti kerkiks. ja siis me kolisime ära ja pidin uue ahjuga otsast peale harjutama hakkama.

aga nüüd on mul nõks enamvähem käes. mis peamine, olen endale leidnud sellise retsepti ja süsteemi, mis ei nõua iga poole tunni tagant taimeri peale kuhugi jooksmist ega mingit erilist sõtkumist ega voltimist – segan lihtsalt õhtul taigna kokku, hommikul vormin, kergitan tunnikese ja siis küpsetan malmpotis saia valmis. kui keegi täpset juhendit tahab, küsige, ma võin kirja panna küll.

ja pole see juuretis ka nii pirtsakas midagi. kui mul parajasti küpsetamisplaane pole, lükkan ta külmkappi ja ootab seal, kuni teda jälle vaja läheb; kui tahan õhtul tainast teha, piisab, kui võtan ta hommikul välja ja toidan.

lisaks tavalisele hapusaiale saab juuretisest või tema jääkidest (toitmise eel tasub enamus vana juuretist tegelikult eest ära võtta ja ega seda ju ära ei viska, ikka läheb külmkappi ootele) teha pitsat, pannkooke ja igasuguseid küpsiseid; no ja neidsamu kaneelisaiu kasvõi. ükspäev leidsin ka päris ägeda retsepti “võileivasaia” jaoks – selle tainas tahab natuke sõtkumist, aga see-eest saab temast keeksivormis küpsetades normaalse viilutatava vormisaia, millel ei ole hiiglaslikke auke sees ja millest on tõesti päris ok teha näiteks kaasapakitavaid võileibu.

ja et kas saia lihtsalt poest ei võiks osta? ei, sest mulle ei maitse siinsed poesaiad üldse :( pealegi on hapusai kõhule palju parem!

* – igavene vaidlusküsimus: kas ingliskeelse sõna “bread” peaks tõlkima leivaks või saiaks? ma tegelikult nimetan seda, mida ma küpsetan, leivaks, aga see tekitab eestlastes nii palju segadust, et ei ole seda väärt. las ta siis olla hapusai.

kuna diipe ja tähtsaid mõtteid, mis blogimist vääriksid, võingi ilmselt ootama jääda, siis… lihtsalt üks argipäeva kirjeldus. kui tast muud tolku pole, aitab ehk iseenda jaoks lati natuke madalamale lasta ja siis äkki õnnestub sel aastal jälle advendiblogimine. sest ema ikkagi tahab teada, “kuidas mul siin Walesis läheb”.

niisiis, selline neljapäev:

äratus on kl 7:30. ajan end püsti üsna vaevaliselt, sest eile tõmbasin kuskil seljas või õlas või kaelas mingi lihase ära. kui juba jalul olen, pole häda midagi, aga vot pikali heita, külge keerata ja üles tõusta on jube valus.

väljas on hästi ilus roosa päikesetõus, kraadiklaas näitab -3C ja murul on härmatis. ma olen lõunamaa inimene ja ei ole selliste oludega harjunud. muretsen natuke oma kompostiusside pärast, kes ka ei ole.

minu kord on hommikusööki teha. omlett. söögitegemise kõrvale tühjendan nõudepesumasina ja tõstan ukse tagant tuppa ja pakin lahti öösel saabunud köögiviljakasti. kohvi kõrvale loen lõpuni ühe raamatu ja teen Duolingo harjutusi. Wordle ja Connections täna meelde ei tule, õnneks mul ei ole kummaski ambitsiooni mingit streaki hoida.

kella 9:30ks plaanin jõuda trenni. õues on endiselt kõik härmas, kaasa arvatud see auto, millega muidu oleks võibolla kiusatus sõita. otsin esimest korda sel aastal välja mütsi ja kindad ja lähen võtan garaažist jalgratta. kõrvaklapid unustasin tuppa, nii et neile pean eraldi järele minema.

rattaga trenni on mingi… 20 minutit sõita äkki. liiga külm ei ole, aga nii mütsi kui kinnaste üle on hea meel. kuulan üht podcasti, kus on külaliseks austraalia poliitik Peter Malinauskas (nagu nimest arvatagi, leedu päritolu, kuigi ta ütleb, et kõik arvavad, et kreeka). tal on öelda igasuguseid päris huvitavaid asju, aga mina hämmeldun kuulates põhiliselt selle üle, kuidas on võimalik kõik täishäälikud tekstis asendada ä-ga ja ikkagi täiesti arusaadavat inglise keelt kõneleda selle juures. olen ju elus ennegi austraallastega kohtunud, aga nii paksu aktsenti pole enne nagu märganud. või võibolla on asi kontrastis saatejuhtide eriti britiliku inglise keelega.

see härmatis näeb madalas päikeses tegelikult hullult maaliline välja, aga mul ei ole aega peatuda ja kindaid käest võtta, et pilti teha. ja ega ei taha ka väga võtta, mul just hakkas parajalt soe. 

jõuan trennisaali parklasse, hakkan ratast oma tavapärase laternaposti külge lukustama ja avastan, et mul ei ole võtmeid kaasas. hmm, see oli see kõrvaklappide järele minemine… aga huvitav, kas ma jätsin nad ukse ette või viskasin vähemalt esikusse ukse kõrvale? lükkan ratta võimlasse sisse, selles hilishommikuses trennis ei ole tavaliselt kuigi palju inimesi ja ta ei jää seal kellelegi jalgu. kuigi ilmselt ei juhtuks temaga seal õues ka midagi, see on selline kant, kus suvalisi möödakäijaid ei ole.

trenni esimeses osas harjutame köieronimist. ma ei ole seda elus enne teinud. saan nõksu põhimõtteliselt kätte, aga väga kõrgele ei roni – piirajaks ei ole siin mu õla/seljavigastus (mis, nagu arvata oligi, pole endast pärast voodist tõusmist absoluutselt märku andnud), vaid ülakeha tugevus. ja nagu ütleb laulusalm – coming down is the hardest thing. treener soovitab võimalusel libistamise asemel alla ka ronida, olevat peopesade jaoks sõbralikum. aga  ma väga ei jaksa.

WOD teen enda jaoks nii kergeks, kui suudan – lõuatõmbed asendan sangpommitõstetega, burpeed teen astudes, mitte hüpates, ja sangpommivibutusteks valin ettenähtud 16 kg asemel 12 kg pommi, sest neid tuleb teha “’Murican style”, üles pea kohale välja, ja ma ei ole niisuguse versiooniga harjunud. sellest hoolimata lõpetan oma seti viimaste hulgas ja olen lõpuks täielik laip. vähemalt ei ole mu peopesad verised, ühel trennikaaslasel on. kuigi väikeste sõrmede peal väikesed villid ikkagi hiljem tuvastan sellest köiest.

koduteel pole kindaid enam vaja ja teen paar fotot ka, aga nüüd enam nii maaliline ei ole see kõik. vastu tuleb üks jõulukampsunis koer, seljal kiri “Santa Paws”.

Malinauskase intervjuu saab läbi ja algab uus poliitikapodcast, kus arutatakse eutanaasiaseaduse üle. ma väga ei viitsi seda kuulata ja mõtisklen hoopis raamatust, mille eile õhtul lõpetasin ja kus räägiti psühhosomaatilistest haigustest. huvitav, kas see (korduv) vigastus, mis ei sega vähemalgi määral trennitegemist, arvuti taga istumist ega koduseid toimetusi, aga ei lase mul 1) magada, 2) voodis lesides raamatut lugeda, 3) diivanil vedeldes telekat vaadata… tahab mulle midagi öelda?

jõuan koju ja leian oma võtmed ikkagi välisukse eest, väljastpoolt.

köögis on mu eile õhtul toidetud haputaignajuuretis saavutanud maksimaalse valmisoleku küpsetamiseks, aga leivapuudust hetkel majas ei ole. otsin välja ühe kaneelisaiade retsepti, mida olen ammu proovida tahtnud, see küll ütleb, et tee tainas õhtul ja küpseta hommikul, aga minu juuretis kindlasti õhtuni oodata ei taha… noh, kui ta nii äkiline on, saavad vast õhtuks küpsetusvalmis need saiad. segan taigna kokku – jah, ma olen ikka veel trenniriides ja pesemata, aga kuna kahe sõtkumiskorra vahel peab tainas pool tundi seisma, siis jõuan vahepeal duši alla ka. ja enne seda aknast märgata, et olen ratta õue unustanud, ja selle garaaži ära panna.

uksele koputab mingi gaasitehnik, kes on naabrimehe väljakutse peale kohale tulnud ja tahab igaks juhuks meie maja ka üle kontrollida, et kas lekib kusagilt midagi. ei leki.

kell 12:30 jõuan arvuti taha ja leian eest eile õhtul lahti jäetud tabid, mille ülesandeks on mulle meenutada, et ma pean vähemalt ühe töölekandideerimisavalduse ära saatma täna. ses mõttes pean, et ma tegin selle endale ülesandeks… juba eile, aga siis ei saatnud. kõik muud jupid on olemas, aga vaja on kirjutada kaaskiri ja omg, kuidas ma seda tegevust vihkan.

nii et – prokrastineerimist alga! mulle on eile õhtul ja täna hommikul saadetud kaks linki, millesarnaseid ma parematel päevadel isegi avada ei viitsi, sest üks on ligi pooletunnine video ja teine pea tunnine raadiosaade. no kas inimestel oleks raske selle heietamise asemel need asjad kuidagi… üles kirjutada, et ma saaksin nad 10 minutiga läbi lugeda, selmet poolteist tundi kulutada? aga kui alternatiiv on see pagana kaaskiri, siis noh, bring it on!

kuulan pajatust mardi- ja kadripäevast ja samal ajal nokitsen Goodreadsi raamatuid lisada, sest üks sõber palus. ja siis kuulan ultratöödeldud toidu kohta. midagi uut otseselt teada ei saa, aga kõigega olen nõus. vahepeal toob peika mulle arvuti taha juustuvõileiva (ei ole ultratöödeldud) ja raamatutega saab asi ühele poole ja lobisen veel veidi messengeris, kuni see toidusaade veel käib. taustal tiksub mure kaaskirja pärast. või üldisemalt selle pärast, et peaks ikkagi otsima endale mingi töö, aga kuigi ma olen päris hea töötegija, siis kahjuks jube halb tööotsija ja eelistan pigem… agressiivset ootamist. et äkki keegi tuleb ja lihtsalt annab mulle mingi sisulise ja toreda ja vajaliku töö teha.

mis ei ole ka olnud päris viljatu, selle lähenemise tulemusena on mul siin üks raamat toimetada. nii et vahetan prokrastineerimisel käiku, panen Pomodoro käima ja pühendan kaks tundi päris meeldivale tekstinokitsemisele. selle aja jooksul lendab aknast õudse mürinaga mööda kaks RAFi treeninglennukit ja vahepeal panen taimeri pausile ja käin (väga hilist) lõunat söömas.

nüüd on kell juba nii palju, et varsti (noh. tunni aja pärast) pean kodust ära minema, seega tundub, et kaaskirjaga pole nagu mõtet alustada. loen lõpuni viimased leheküljed ühest pooleliolnud raamatust ja kirjutan sellele Goodreadsi arvustuse. siis kirjutan veel ühe arvustuse hommikukohvi kõrvale voodis lõpetatud raamatule. siis veel kolmanda, eile õhtul lõpetatud raamatule… ja ongi aeg iganädalasse kõmri keele tundi minna. õnneks on auto päeva jooksul puhtaks ja kuivaks sulanud.

kuulan tee peal oma poliitikapodcasti edasi, aga eriti tähele ei pane, mida seal räägitakse. liiklus nõuab päris palju mu tähelepanu, maa pole pikk (14 miili, natuke üle 20 minuti), aga sõita tuleb valgustamata kaherealisel teel, kus kaugtulesid kasutada ei saa, sest kogu aeg tuleb keegi vastu, aga midagi ei näe ka ja kiirus on 70 miili tunnis. ja tee peale jääb üks selline ringristmik, kus ma pärast kolmekuulist harjutamist ikka iga kord ära eksin.

poolel teel meenub mulle, et unustasin kolledži uksekaardi maha. parklasse keerates meenub, et pastakat ka kaasa ei võtnud. kuna olen veidi juba hiljaks jäämas, püüan valida parkimiskoha parkla selles nurgas, kuhu ma kunagi muidu ei viitsi trügima minna, sest seal pole ruumi (aga see on uksele lähemal). leian viimase vaba koha ja pargin parempoolsele autole nii lähedale, et saan ise vaevu autost välja. aga uuesti ja paremini tagurdada pole ka nagu aega enam.

ukse ees näen ootamas Ianit, kes on käinud autos oma õpiku järel, uksekaardi klassi unustanud ja loodab järgmise saabuja peale. aga minul ju ka ei ole kaarti kaasas. õnneks on Stuart Iani kaarti laual märganud ja taipab talle vastu tulla, nii et saame majja sisse ja ei jää isegi eriti hiljaks.

parajasti on käimas iga tunni alguse küsimustering, kus õpetaja Huw küsib kõigilt, mida nad eile tegid ja mis homme plaanis on. keeleliselt see mulle raskusi ei valmista – ainus häda, et ma nagu ei tee eriti midagi kunagi ja seega on mu vastused jube igavad. seal tohib valetada ka, aga tühja koha pealt midagi välja mõelda on ju veel keerulisem kui tõtt rääkida. seega ütlen, et täna lugesin raamatut (mi wnes i ddarllen llyfr) ja homme lähen trenni (mi fydda i fynd i’r gampfa). keegi ei ole üllatunud.

saan kaks ja pool tundi ilma pastakata täitsa hästi hakkama, sest see ongi pigem rääkimise kui kirjutamise rõhuga kursus. teepausi ajal küsin Huwlt üle ühe asja, mis mind hiljuti lõpetatud kõmrikeelsest raamatust vaevama jäi – kas Walesi lapsed tõesti oma vanemaid teietavad? Huw kinnitab, et tänapäeval kohe kindlasti mitte ja et see ongi imelik raamat.

selleks ajaks, kui tund läbi saab, on terves parklas alles kolm autot. üks neist on minu oma ja üks blokeerib endiselt minu juhiust (jaa, ma tean, et ma ise parkisin nii, tema oli enne seal). autosse sisse pugemine osutub veel raskemaks, kui enne väljasaamine.

tagasisõidu ajal saab eelmine podcast läbi ja algab uus, aga selle helikvaliteet on selline, et maanteemüras teda hästi ei kuule. juttu on eelmise nädalalõpu tormist ja selle tekitatud üleujutustest Walesi lõunaosas. maitea, see on kõik nii masendav. ei mäleta enam, millal keegi mulle viimati auto- või rattasõidu kõrvale midagi… helget ja toredat jutustas.

kodus ootab mind juustuga üleküpsetatud ahjulõhe. kõht oligi hirmus tühi, eriti kuna tunni lõpus rääkisime pikalt sellest, mida keegi menüüst valiks, kui laupäeva õhtul takeawayd telliks (harjutasime tingivat kõneviisi, noh). takeaway on kõmri keeles muide têcawê – ei ole ju keeruline keel? :P

kaneelisaiade tainas läbib edukalt (või siis just kukub läbi?) mu nõiakatse – vettevisatud taignatükk vajub põhja, ei uju. aga see tähendab, et saia temast täna ei küpseta. panen taigna külmkappi, kus ta võibolla kerkib hommikuks parajaks, või kui ei, eks siis kergitan toas edasi, kuni vaja.

mingit kaaskirja ma nüüd kell kümme õhtul muidugi enam kirjutama ei hakka, homme ka päev. teen Duolingo õhtused harjutused ära ja siis loen voodis raamatut, kuni uni tuleb.

tegelt ei tundugi nagu, et mul oleks kogu selle rapsimise kõrvalt siin veel aega kuskil tööl käia.

arvasin, et suur elumuutus on kolida Inglismaalt Walesi, aga tegelikult muidugi on see pisiasi võrreldes sellega, et kolisin linnast maale. täpsemalt ühest Euroopa suurimast linnast alla 5000 elanikuga külla. (ma ausalt ei tea, kui palju siin tegelikult inimesi elab; väikseim omavalitsusüksus Walesis on community ja meie community‘s oli viimatise rahvaloenduse andmetel 6536 elanikku, aga see on kahe küla peale kokku.)

mõned asjad elus on läinud paremaks ja mõned… tahavad veel harjumist.

esimest korda aastate, aga võibolla kogu elu jooksul on mul vaja autot. see ärritab mind vähemalt esialgu kõvasti, sest mitte ükski koht, kuhu mul on vaja minna, ei ole mu vana elu mõistes _kaugel_. vastupidi, enamus asju jääb 5 kilomeetri raadiusesse. normaalne jalutus/rattasõidukaugus ju? aga… pooltesse neisse kohtadesse ei vii teed, kus ma julgeksin rattaga sõita, ja ometi võiks arvata, et 12 aastat Londoni liikluses on mind üsna julgeks teinud. ei, selgub, et suurlinn oma valgustatud tänavate, asulasiseste kiiruspiirangute ja üleüldiste ummikutega on titekas. aga kitsale käänulisele valgustamata maanteele, kus tohib sõita 60 mph (keegi küll vist ei sõida, ma ise ei saa seal autoga küll üle 30 kuidagi kätte) ma jalgrattaga lihtsalt ei lähe, isegi mitte selle üheainsa miili läbimiseks, mis see teejupp pikk on. ega ka jala. nii hakkangi kord nädalas gaidikoondustele sõitma autoga, 6 minutit üks ots. okei, see konkreetne commute ilmselt ei ole see, mis me planeedi selgroo murrab, aga nii tobe tundub ikkagi. küllap pikapeale harjun.

samas näiteks trenni (3.8 miili) või lähimasse linna (6 miili) või isegi jõe äärde ujuma (7.2 miili) saan rattaga okeilt – peale paari teeületuse ei ole maanteedel vaja sõita ja suurem osa ajast on isegi mingitsorti rattatee saadaval.

tähtsaid raamatukogusid on mu elus nüüd kaks. üks on tavaline avalik raamatukogu me oma külas, kodust 5 minutit jalutada. üsna pisike, aga armas ja sõbralik koht. lahtiolekuajad on veidi veidrad (näiteks teisipäeviti on nad suletud), aga iga kord, kui sinna satun, toimub seal midagi – vanainimesed mängivad Scrabble’it, mudilased ehitavad legodega, koolilapsed sebivad riiulite vahel ja läbivad mingit lugemisväljakutset. peaaegu ühtegi raamatut, mida ma laenutada tahan, seal ei ole, aga saab tellida teistest raamatukogudest – konsortsium ulatub üle mitme lähema krahvkonna ja kokku on valik päris hea. ja selle eest ei pea maksma! (Londonis maksin samal platvormil pakutava teenuse eest 50 penni raamatu kohta.) pärast umbes kaht nädalat olid mõlemal raamatukogutöötajal mu nägu ja nimi selged, nii et väga sujuvalt ulatatakse mulle mu tellitud raamatud kohe, kui uksest sisse astun.

raamatukogu kui kogukonna südame ees nägin esimes korda 12 aasta jooksul siin riigis ära ka selle Eesti tavalise sügisese vaatepildi, et keegi on tõstnud välja kasti õunu ja pannud sildi juurde, et palun võtke. olin alati arvanud, et brittidel pole seda kommet (või pole ülearu palju õunapuid), aga selgub, et lihtsalt Londonis ei jää inimestel aiasaadusi üle, maal ikka jääb!

teine raamatukogu on kõrvalkülas. mitte selles, millega moodustame community, ega ka mitte selles, kus on gaidid, ega selles, kus käin trennis. ühes… neljandas. sinna on umbes 3 miili ja sinna _peaaegu_ saab rattaga sõita, aga… see on pikem lugu, mida räägin teine kord.

see on hoopis teistsugune raamatukogu. lugejapilet on tasuline (no tehniliselt võttes ei ole, aga väga tungivalt palutakse igal aastal 10 naela annetada kulude katteks), raamatuid koju ei laenutata ja ma pole sealt seni leidnud ka ühtegi raamatut, mida laenata tahaks või lugeda viitsiks. aga!

see on töötegemise raamatukogu. wifi on olemas (mu koduküla raamatukogus mingitel arusaamatutel asjaoludel… ei ole. telefonilevi ka ei ole. mis on töötegemise jaoks muidugi omal moel kasulik, vähemalt mõnda sorti töö puhul), lauad-toolid-laualambid on olemas ja, mis peamine, kehtestatud on absoluutse vaikuse nõue.

raamatud riiulites käsitlevad eelkõige religioonilugu. neid, mis siin pildil näha, tohib lihtsalt laua peal lugeda, aga kõrvaltoas on köited, mis pärinevad William Gladstone’i (Briti peaminister millalgi 19. sajandil) isiklikust kollektsioonist ja nende jaoks tuleb võtta riiulist padi ja siis ainult padja peal võib avada. ma kunagi kindlasti proovin seda ka teha, juba elamuse mõttes… aga siiamaani olen põhiliselt ikkagi wifi ja vaikuse peal väljas. kui millalgi aasta lõpupoole satute lugema “Minu Sri Lankat” või “Minu Prantsusmaad”, siis vot sellises õhkkonnas on need lõpliku lihvi saanud. (blogida ma Gladstone’i raamatukogus ei tihka, sest minu klaviatuurikasutus teeb rohkem lärmi, kui seal sünnis on.)

Londonis käisin vahel British Librarys haruldasi raamatuid või vaikset tööõhkkonda otsimas, aga siinkohal küll küla võidab. muide, see imeline koht on iga päev õhtul kella kümneni avatud!

trennis käin peaaegu et Inglismaal, 100 meetrit piirist. sellega läks ka hästi – mind oli juba mõnda aega kummitanud mõte, et ma tahaks tegelikult teha Crossfiti, aga Londonis ei olnud ühtegi logistiliselt sobivat boksi ja jube kallis oli ka. siin leidsin suurema vaevata koha, mis, nagu öeldud, on rattaga ligipääsetav ja maksab oluliselt vähem. kolm korda olen ainult jõudnud käia, nii et vara vb hinnata, aga seni mulle hullult meeldib – hästi sõbralik vastuvõtt ja toetavad treenerid ja… toredad koerad. ma ei tea, kas see on Crossfiti värk või maainimeste värk või Walesi värk, aga alati on trenni ajal mõni koer saalis ringi hängimas. klubi omaniku koer näiteks on väike valge nähvits, kes on valmis banaaniampsu nimel trikke tegema ja kelle nimi on LOOMULIKULT Thor, sest… noh, ma ei tea, Crossfit?

ujumas saab käia jões (kolmveerand tundi rattaga) või meres (kolmveerand tundi autoga). mõlema puhul on mul tunne, et jube kaugel. Londonis oli tegelikult ka ujumiskohani vähemalt pool tundi, halvemal juhul (nädalavahetusel ühistranspordiga) tund, aga seal tundus, et nii hea lähedal. lisaks muidugi maainimene ujub tasuta. aga omal vastutusel.

aga kogu selle saab-rattaga-ei-saa-rattaga tema kokkuvõtteks: omg, kui mugav on elu, kui saab lihtsalt garaažiukse lahti teha ja jalgratta välja veeretada ja sõitma hakata! kindlasti elab maailmas ka linnades inimesi, kes nii teha saavad, aga Londonis küll ei ela.

vahepeal juhtus nii, et jäin jälle töötuks. mu elus tuleb sellist asja ette meeldiva regulaarsusega – no ausalt, see pidev töölkäimine ei toeta mu elustiili absoluutselt.

nii et kolm kuud käisin töö asemel trennis ja reisimas ja, ma ei teagi, kogu aeg nagu tegin midagi, aga praegu tagantjärele ei oskagi öelda, mida siis täpselt. ühe raamatu toimetasin! see sai väga hea mu meelest, lugege. aa, ja juuretisega hapusaia küpsetamise õppisin selgeks.

ja kui ettemakstud jooga- ja uisutunnid ja kokkulepitud gaidikoondused ja -laagrid kõik ära peetud said, siis kolisin Walesi. lihtsalt et läheks asja ette kõik see kolm ja pool aastat igapäevast keeleõppimist :P

noh, muid põhjuseid oli ka – eks me olime mõnda aega juba mõelnud, et see Londoni-projekt on end 12 aastaga enamvähem ammendanud. ja kui siis hakkasime vaatama, et kuhu oleks paberimajanduse mõttes piisavalt lihtne kolida ja kus samas jaksaks üüri maksta ja kus saaks lihtsa vaevaga matkata ja mootorratastega sõita ja vahel ehk meres ujuda ja samas oleks rahvusvaheline lennujaam ka käepärast… siis hakkaski tunduma, et Walesi kirdeosa oleks päris okei mõte.

(muidugi esimest korda Manchesteri lennujaama kaudu Eestisse lennates sain aru, et rahvusvahelisel lennujaamal ja rahvusvahelisel lennujaamal on ka vahe. poleks uskunud, et Stanstedist (mida ma kunagi eriti armastanud pole) nii kiirelt puudust tundma hakkan :P)

kes elus kunagi kolinud on (ja kes ei oleks?), oskab ilmselt arvata, et ühe majapidamise, kahe mootorratta ja kaheistmelise sportauto kolimine 200 miili ehk 4 sõidutunni kaugusele ei ole päris triviaalne ülesanne. aga tehtamatu ka ei ole ja mõningaste seiklustega (mille kõrgpunktiks loen selle hetke, kui mu tsikkel M25 kiirtee kolmandas reas lihtsalt… seisma jäi) sai see läbi viidud. ilmselt ei üllata kedagi ka see, et ühe magamistoaga korterisse 11 aastaga kogunenud kraam on sujuvalt täitnud kolme magamistoaga maja JA garaaži ja ikka veel on kõik kohad täis lahtipakkimata kaste ja et ma olen jõudnud kibedalt kahetseda iga viimase kui raamatu ostmist oma elus.

aga olen ka jõudnud hankida kohaliku raamatukogu lugejakaardi ja lõpuks ometi laenutada endale kõmri keele õpiku, mida nüüd ahnelt loen – mitte ainult sellepärast, et enda raamatud on kõik kastides ja midagi muud pole lugeda, aga lähipäevil tuleks ära otsustada, mis taseme keelekursusele ma end septembriks kirja pean panema.

tundub, et see aastatepikkune Duolingo nühkimine on andnud mulle A2 taseme sõnavara ja grammatika, aga 1) Duolingo materjal on pigem lõunadialekti poole kaldu ja mul on siin põhjapoolset vaja (vahe on piisavalt suur, et nende jaoks on eraldi õpikud ja kursused) 2) kui ma siin ühe lihtsama podcasti najal kuulamist olen veel natuke harjutanud, siis mu kõnelemispraktika on puhas null. nii nagu ei sünni B1 kursusele kohale marssida?

küsisin internetist nõu ja sain mitu head vihjet, millest ühe toel läksin täna kohale hoopis naaberküla kogukonnakohvikusse, kus kaks korda nädalas koguneb kõmri keele vestlusgrupp. mõtlesin, et lähen kuulan niisama natuke pealt, kuidas päris inimesed räägivad, aga kõik olid hirmus lahked ja küsisid mult piisavalt lihtsaid küsimusi, nii et noh, nüüd on mul kõnelemispraktikat üks tund.

lisaks raamatukogudele olen juba ära kaardistanud ka lähimad matkarajad, gaidirühmad, joogatunni, uisuhalli ja poola poe (idaeurooplane peab saama oma tatra ja keefiri! mulle pakuti leti alt isegi musta leiba!), ja üks härra vestlusgrupist kutsus mind kõmrikeelsesse koori laulma ka. nii et mulle tundub, et siin saab täitsa mõnusalt elada. ainult seda ma veel ei tea, kuidas ma seda kõike rahastama hakkan – töö võibolla veel leiaks, aga kust see aeg võetakse, ah?