Rubriik: whatever

Aga teate, ma arvasin, et okaapi on mingi kole loom, aga ei olegi. Selline päris nunnu.

Üldiselt kui toksida Google’isse “okaapi”, saab päris lahedaid vastuseid:) ma pean eelkõige silmas loomaaialoomade määrust ja eesti lugusid kitarrile.

Nägin unes, et olin siia kirjutanud, et “Karupoeg Puhhi” tegelane Iiah on okaapi. Õnneks ei ole. Kirjutanud. Ega okaapi.

Kontekstis, mida ma hetkel lähemalt käsitleda ei tahaks, meenus mulle, kuidas me Soome suvekursusel üritasime üht vene poissi, kelle jalgratas oli ära varastatud, veenda, et ta peaks jagama ratast ühe teise venelasega ja kasutama selleks kindlasti aegmultipleksimist. Noh, et nad sõidaksid selle rattaga kordamööda, aga vahetaksid nii tihti kohti, et kumbki ei jõuaks aru saada, et ta tegelikult pool aega jala käib. Meie iraanlasest lektor (kes nägi välja täpselt nagu Saddam Hussein ja oligi äkki tegelt hoopis Iraagist, ma ei mäleta) oli meile just selgitanud, et mobiiltelefoniga rääkimine käibki nii.

Mõnus on mõelda, kuidas mõne asja õppimine tekitab niisugust vaimustust, et käidki mõnda aega ja üritad seda reaalses elus kõige peal rakendada ja saad sellega hirmsasti nalja. Eriti, kui teed seda sama seltskonnaga, kellega koos õppisid. Igast tõsisest teadusest saab niiviisi siseringi nalja teha.

Siinkohal oleks sobiv jälle jutustada seda lugu, kuidas meie gümnaasiumiklass pärast kolmandat ülikoolikuud uuesti kokku sai ja kuna enamus inimesi õppisid esimesel semestril matemaatilist analüüsi, siis tegeldi õhtu otsa kõikvõimalike asjade katkevuskohtade likvideerimisega. Ehk siis defineeriti asjad vastaval kohal pidevaks, eks ole:P Aga las see jääda praegu.

Oiii. Ma otsisin selle ülalmainitud Electronic Communications kursuse materjale, et lektori nime teada saada ja natuke taustauuringut teha, ja ma ei leidnud materjale, aga ma leidsin kataloogitäie Britney Spearsi hitte samast ajast. Mõtleks, ja mina virisen siin, et pole Napsterit ega oopsididitagaini. Nüüd on.

Päikesel tõenäoliselt hakkas oma novembrikuise tööluusi pärast piinlik lõpuks ometi. Kolmandat hommikut järjest ta paistab vapralt! Ja rohkem polegi suurt midagi vaja, et elu elamisväärsena tunduks.

Ma kudusin just sokikanna. Esimese oma elus (ma tõesti ei mäleta, kuidas ma seitsmendas klassis sellest kõrvale hiilida suutsin…). Näeb välja täitsa nagu päris. Hämmastav.

See on see “tütarlapsest sirgub naine”-värk. Mõned tüdrukud lihtsalt küpsevad aeglasemalt. Füüsiline ja vaimne areng ei käi alati käsikäes ka. Igatahes olen ma nüüd lõpuks jõudnud sinna, kuhu mu klassiõed jõudsid 12-aastaselt. Ma olen suur tüdruk, ma oskan sokki kududa!!!

Tartu on ilus. Üleüldse ja siis jõulukaunistuste poolest ja siis veel oli seal ilus ilm ka eile-täna.

Ja kui ma sealt tagasi tulin, siis laulsid bussis ühed tüdrukud Adiemust ja Ave Mariat ja natuke jõululaule, see oli kõik väga kena, sest nad laulsid mitmehäälselt ja teadsid sõnu ja üldse oskasidki laulda. Olid sellised lastekooriealised tüdrukud. Mina kudusin sokki ja ümisesin omaette teise aldi partiid kaasa.

Ma tahaks kirja panna ühe mõnusa asja, mis just juhtus, aga ma kardan, et see ei kõla kirjapanduna nii mõnusalt, kui ta tegelikult oli. Proovime.

Me rääkisime Alvariga köögis tööjuttu ja parajasti lõpetasime seda köögist välja koridori astudes sellega, et mina ütlesin Alvarile, et ma eriti täpselt ei tea, kuidas üht asja tehakse, ja Alvar ütles, et pole hullu ja et väga põhjalikult ei ole vaja teha, lihtsalt et oleks olemas. Koridori teisest otsast tuli parajasti suure hooga Sven ja tema hõikas mulle juba kaugelt: “Ja kui sa tervet ei jõua, tee pool, aga tee ise!” Ta suutis väga veenvalt jätta mulje, et ta teab, millest jutt käib, see oli kuidagi armas:) ja ta tegi mu tuju heaks, mis on tänase päeva kontekstis suur saavutus.

Lihtsalt selline lihtne lugu.

Kui Robbie Williams Moskvas kontserdi andis, räägiti paaris Päevalehe artiklis, et Robbiet tituleeritakse muuhulgas uueks Freddie Mercuryks ja et teda peetakse popmuusikamaailma hetke parimaks meelelahutajaks. Ma olen selle asja üle nüüd järele mõelnud ja leian, et vist tõesti. Sellest ajast, kui Freddie ära suri, polegi ju tegelikult oluline, kes siis nüüd parim on.

Ma loodan, et jõuluvana toob mulle mõned Robbie plaadid. Uno jukebox on tüütu.

Ahjaa. Ma riskin ilmselt kohutava ebapopulaarsusega nüüd, aga teate, ma absoluutselt ei talu, kui teismelised oma blogides ropendavad. Täiskasvanute puhul ka ilmselt ei taluks, aga täiskasvanud ei oskagi nii ropendada nagu tänapäeva (*grin*) teismelised. No mis pagana sõna on näiteks “pihkuma”?

Mul on täna olnud rekordiline hulk seosetuid mõtteid, mis kõik tunnevad, et nad tahavad kirja pandud saada, kuigi uskuge, nad ei ole seda väärt.

Mulle meeldib oma tööst väga see osa, mis hõlmab kohtades käimist ja inimestega rääkimist. Aga niipea, kui ma istun arvuti taha, et kõik kirja panna, saab mu aju halvatud ja ainus, milleks ma võimeline olen, on kahesaja seitsmekümne kolmandat korda läbi klõpsida kõik bookmargitud blogid. Et äkki keegi räägib midagi vahvat.

Arvuteid ma üldse eriti ei salli.

Viimaseid päevi on varjutanud udune Västeråsi-igatsus. Tahan tagasi sealsesse raamatukokku (ma armastan raamatukogusid, aga ma vihkan Tallinna ja üldse Eesti kindlusraamatukogusid! tahan raamatukogu, kus teenindataks ka üleriietes, kuhu võiks käekotiga sisse minna ja kus saab kott-toolis istuda ja raamatuid lugeda kolm tundi järjest. või ka viis.) ja jänesed tulid ka meelde. Meil elasid seal ühika taga haljasalal jänesed, ausalt. Öösel, kui rattaga koju sõitsid, sattus mõni jänes vahel tee peal ees kalpsama, siis ta ei taibanud sealt enam ära minna ja jooksis terve tee ratta ees. Nagu jänes.

Mul on Character Map ära kadunud Start-menüüst. Võibolla pole teda seal kunagi olnudki tegelikult.

Blogis on lõpuks ometi kätte jõudnud hetk, kus kommentaare on rohkem kui sissekandeid. Nii umbes 149 vs 147.

Sellest ajast, kui ma oma töös põhiliselt meestega olen hakanud kokku puutuma, meeldib mulle naiskooris laulmine tunduvalt rohkem kui enne.

Tellisin endale internetist raamatu hobusest, kes kaotas prillid ära. Kui kätte saan ja läbi loen, räägin sellest teilegi pikemalt. Eile võtsin soojenduseks sama raamatu raamatukogust soomekeelsena. Ma ei oska soome keelt. Kudusin sokki ja lasin Tarmol endale esimese peatüki ära tõlkida. Tuleks see eestikeelne juba rutem! Lapsepõlvemälestus roomab kolmandat päeva mööda mu aju ringi ja räägib, kui hea raamat see ikka oli.

Sokist on 3 cm valmis.

Minu uus lemmikvanaema on Kristi digifotokaga vanaema.

Mrl, sulle teadmiseks – vanavanemate päev on olemas küll.