Aknaistmed kohvikutes on lahedad. Need, kus saad istuda otse aknalaual (aga istuda on pehme ja toestada annab ka kuhugi) ja vaadata aknast välja, kuidas elu käib. Järgmisena tuleks ainult see elu natuke ümber teha, et ta ikka vaatamist väärt oleks. Miks on Narva maanteel kõik majad nii koledat värvi? Kas Sampo pank ei võiks olla … Loe edasi “aga minu unistus on vikerkaarevärvi”
Aknaistmed kohvikutes on lahedad. Need, kus saad istuda otse aknalaual (aga istuda on pehme ja toestada annab ka kuhugi) ja vaadata aknast välja, kuidas elu käib.
Järgmisena tuleks ainult see elu natuke ümber teha, et ta ikka vaatamist väärt oleks. Miks on Narva maanteel kõik majad nii koledat värvi? Kas Sampo pank ei võiks olla hoopis, say, säravkollane?
Kaubamaja raamatuosakonnas üks mees magas täna. Selle diivani peal, kuhu ma tahtsin istuda ja seal Salingeri lugeda (“Seymour: sissejuhatus” – ma polnud seda varem lugenud), aga siis ma istusin ja lugesin mujal. Keegi teine teda ka ära ajama ei tulnud, see oli armas. Neist on igatahes kena, et nad mu bussipeatuse kõrvale Kaubamaja on ehitanud, … Loe edasi “we have all the time in the world”
Kaubamaja raamatuosakonnas üks mees magas täna. Selle diivani peal, kuhu ma tahtsin istuda ja seal Salingeri lugeda (“Seymour: sissejuhatus” – ma polnud seda varem lugenud), aga siis ma istusin ja lugesin mujal. Keegi teine teda ka ära ajama ei tulnud, see oli armas.
Neist on igatahes kena, et nad mu bussipeatuse kõrvale Kaubamaja on ehitanud, sest kui ma vahel pean bussi ootama varem kui kell üheksa õhtul, siis ma saan ikka midagi vahvat lugeda soojas kohas, kust ei pea eneseõigustuseks tingimata midagi ostma.
Ma olen juba nädal aega nii väsinud sellest, et ma eriti midagi ei tea ja et keegi ei viitsi mulle seletada ka. Täna raamatukogus oli üks vanatädi, no ikka päris vana, nii kuuekümnene, kes tahtis arvutiõpikut. Täitsa algajale – et tema kohe mitte midagi ei tea arvutitest, aga vaja oleks. Talle anti mingi EMI loengumapp … Loe edasi “inimene õpib kogu elu”
Ma olen juba nädal aega nii väsinud sellest, et ma eriti midagi ei tea ja et keegi ei viitsi mulle seletada ka.
Täna raamatukogus oli üks vanatädi, no ikka päris vana, nii kuuekümnene, kes tahtis arvutiõpikut. Täitsa algajale – et tema kohe mitte midagi ei tea arvutitest, aga vaja oleks. Talle anti mingi EMI loengumapp “Esmatutvus personaalarvutiga”, pärit 1990ndate algusest. Oi, ma kardan küll, et see tädi jääbki arvuteid kartma. Või hakkab, kui ta veel ei karda. Kas mingit kaasaegsemat ja ilusamat eestikeelset arvutiõpikut lihtinimesele ei olegi olemas või?
Ma tahaks ladina keelt osata.
Ma tahaks ladina keelt osata.
Täna on kadripäev ehk siis minu nimepühaku päev (kuigi mulle on elus väidetud üsna mitu korda, et Kitty ei saa mingil juhul olla Katariina nimekuju, aga ma ei lase end sellest heidutada:). Ilmselt selle puhul on pandud päike taevasse. Lõpuks ometi mingi praktiline kasu nimepäevast! Mulle täitsa meeldib Püha Katariina lugu. Nii et ma olen … Loe edasi “Täna on kadripäev ehk siis”
Täna on kadripäev ehk siis minu nimepühaku päev (kuigi mulle on elus väidetud üsna mitu korda, et Kitty ei saa mingil juhul olla Katariina nimekuju, aga ma ei lase end sellest heidutada:). Ilmselt selle puhul on pandud päike taevasse. Lõpuks ometi mingi praktiline kasu nimepäevast!
Mulle täitsa meeldib Püha Katariina lugu. Nii et ma olen rahul, et mul selline nimepühak on. Aga tuleb meeles pidada, et kududa täna ei tohi. Lammast võiks pügada.
Ma mõtlesin täna seotusest palju. Teller alustas. Tema rääkis finantskohustuste võtmisest, aga minule tuli meelde selline asi: kui ma Tallinna ülikooli tulin, siis ma tahtsin endale hirmsasti kassi, aga ma ei julenud võtta, sest oli selline ebamäärane tunne, et see teeb elu keerulisemaks. Ma kardan, et mul ei oleks siiamaani ühtegi kassi, kui Tarmo poleks … Loe edasi “but when i get home to you i find the things that you do will make me feel allright”
Ma mõtlesin täna seotusest palju. Teller alustas. Tema rääkis finantskohustuste võtmisest, aga minule tuli meelde selline asi:
kui ma Tallinna ülikooli tulin, siis ma tahtsin endale hirmsasti kassi, aga ma ei julenud võtta, sest oli selline ebamäärane tunne, et see teeb elu keerulisemaks. Ma kardan, et mul ei oleks siiamaani ühtegi kassi, kui Tarmo poleks otsust minu eest ära teinud ja ühel hilisõhtul lihtsalt Intsuga koos kohale ilmunud. Sest mul oli hirm end siduda ja ma sain juba järgmisel päeval aru, et nüüd ma olengi end sidunud. Et enam ei ole ükskõik, kas ma jõuan koolist koju lõuna ajal või õhtul või üldse mitte, sest kusagil on üks pisike õnnetu elukas, kes tahab süüa ja puhast liiva ja et temaga mängitaks. Ja et see jääb nüüd aastateks niiviisi. Teate, see oli peaaegu, nagu oleks lapse saanud endale. Nii palju vastutust korraga.
Sellest ajast on nüüd õige mitu lund… ee, viis ja pool aastat vist. Ma jõudsin tunni aja eest koju ja Ints on terve selle tunni mu süles istunud ja nurrunud, see käib meil igal õhtul nii. Söögi ja puhta liivaga saavad teda teised ka aidata, aga rääkimiseks on tal mind vaja ju.
Ma tahtsin järgmiseks väita, et mul pole jäänud kasside pärast ju kusagil käimata ega midagi tegemata. Aga tegelikult ma ei tea. Sest vahel on mul tulnud mõtteid mingite asjade kohta, mida võiks teha, aga siis ma olen leidnud, et ma pigem ikkagi ei taha neid asju teha, sest mul on “kassid ja mees ja maja”. Kui ei oleks, siis ma võibolla juba ammu õpetaks albaania põgenikulapsukesi plastiliinist loomakesi voolima või ehitaks Afganistaani üles?
Samas on mul hulk sõpru, kes elavad ühikatoas ja kellel ei ole kassi ega koera ega püsivat armusuhet… ja kes sellest hoolimata ei tee suuri ja olulisi asju, kuigi nad on vahel öelnud, et nad tahaks. Ega ka väikseid ja olulisi. Elavad nagu mina (tööle-kooli-trenni-magama, halvemal juhul lihtsalt tööle-magama-tööle-magama). See on ju eriti nutune… hoidud hoolega end sidumast, et sul oleks kõik võimalused, ja lõpuks ei kasuta sa neid võimalusi ikkagi ära ja siis pole sul nagu üldse mitte midagi?
Selles vanasõnas varblasest peos vs. kahest katusel on ikka tõetera sees, ma arvan.
Rohkem iseenda jaoks, aga muudele huvilistele ka teadmiseks kirjutan üles TTÜ Akadeemilise Naiskoori jõulukontsertide ajad: 14.12 kl. 16.00 Palamuse kirikus 21.12 kl. 16.00 Pärnu Kontserdimajas 22.12 kl. 18.00 Tallinnas Pühavaimu kirikus Kavas kõrgetasemeline koorimuusika Eesti ja välismaa autoritelt:) Või kuidagi umbes nii. Noh, nagu tavaliselt. Ja ma ei tea, kas ma sinna Pärnu kontserdile ise … Loe edasi “oh that we were there”
Rohkem iseenda jaoks, aga muudele huvilistele ka teadmiseks kirjutan üles TTÜ Akadeemilise Naiskoori jõulukontsertide ajad:
14.12 kl. 16.00 Palamuse kirikus
21.12 kl. 16.00 Pärnu Kontserdimajas
22.12 kl. 18.00 Tallinnas Pühavaimu kirikus
Kavas kõrgetasemeline koorimuusika Eesti ja välismaa autoritelt:) Või kuidagi umbes nii. Noh, nagu tavaliselt.
Ja ma ei tea, kas ma sinna Pärnu kontserdile ise jõuan. Kuigi tahaks.
Ma olen eile ja täna ka jõulumõtteid mõelnud – nagu paljud teisedki – aga mitte lume pärast. Polegi seda lund eriti näha saanud ja nüüd läks ta juba vihmaks kätte ära kah. Aga meie oleme kaks päeva järjest proovi teinud ja jõulukava hakkab vaikselt selgeks saama. Jajah, ikka need inglid ja karjased. Nad teevad mulle … Loe edasi “laudamus te benedicimus te adoramus te glorificamus te”
Ma olen eile ja täna ka jõulumõtteid mõelnud – nagu paljud teisedki – aga mitte lume pärast. Polegi seda lund eriti näha saanud ja nüüd läks ta juba vihmaks kätte ära kah. Aga meie oleme kaks päeva järjest proovi teinud ja jõulukava hakkab vaikselt selgeks saama. Jajah, ikka need inglid ja karjased. Nad teevad mulle muret.
Mulle väga meeldivad igasugused vanemad laulud, mida me laulame. Paari eri versiooni “Gloriat” ja “Gaudete” ja “In dulci jubilo”. Aga pärast 16. sajandit on vist kõik jõululaulud kirjutatud minu lapsepõlveaegse jõulukalendri pildi põhjal. Lapsukene sõimes. Eesel sõime kõrval. Karjased. Lambad. Paar inglit lendlemas ja pasunat puhumas. Taamalt juba paistavadki kolm kuningat. Täht sirab lauda aknast sisse, Jeesuke on kenasti mähkmetes ja Maarjat ei paista sünnitus väsitanud olevat. Ja kõik sädeleb hõbedaselt!
Lühidalt öeldes – täiskasvanud inimesena eelistaksin ma oma rõõmu Jeesuse ilmaletuleku üle avaldada mingil muul moel kui tema (ilmselgelt ilustatud) sünnijärgset stseeni over and over again läbi lauldes. Miks need karjased üldse nii olulised on, ah?
Ikkagi on mul hea meel, et mul just see jõulukalender oli. Mitte selline jõuluvana ja kingipakkidega, nagu nüüd igal pool müüakse. Ja minu omal olid sees ilusad värvilised pildid, mitte haledad okolaadiplönnid! Ma elasin sellega ikka aastaid.
Ja mul on hea meel, et ma saan laulda, olgu siis või John Rutteri caroleid, mis on eriti sõimestseenipõhised – aga nad on muusikaliselt väga lahedad. Keeruliste ja ilusate asjade laulmine, kui see hästi välja tuleb, annab ka eduelamuse. Selle nimel võib välja kannatada mõned tosinad pisikesed tüütud karjuspoisid ja inglipõngerjad.
Kui ma viitsiks oma eilsest meeediapäevast kirjutada, siis ma kirjutaksin ahhaa-elamusest, mille ma sain, lugedes Ekspressist kass Basilio juttu loomade ülemvõimust. See on nagu mu enda elust võetud. Ja nüüd ma saan aru ka, miks ma viimasel ajal öösiti enam ühtki looma magamistuppa ei luba. Ma lihtsalt ei ole piisavalt kurb ja üksildane! Ja see, … Loe edasi “ma süüa teen, keeb pliidil seen”
Kui ma viitsiks oma eilsest meeediapäevast kirjutada, siis ma kirjutaksin ahhaa-elamusest, mille ma sain, lugedes Ekspressist kass Basilio juttu loomade ülemvõimust. See on nagu mu enda elust võetud. Ja nüüd ma saan aru ka, miks ma viimasel ajal öösiti enam ühtki looma magamistuppa ei luba. Ma lihtsalt ei ole piisavalt kurb ja üksildane! Ja see, mis ta kirjutab looma raskeksmuutumisest magamise ajal, on ka sulatõsi.
Sisend: 1 tund aega, 53 m lõnga Väljund: 30cm lillat salli Ja nüüd tahan ma teada, MIKS ei pühendanud keegi mind nr 10 varraste saladusse üheksandas klassis, kui see oli elu ja surma küsimus? Mul jäigi kampsun kudumata tookord, sest kellel siis oli muu elu kõrvalt aega nikerdada… Jämedad vardad ja jäme lõng, see on … Loe edasi “Sisend: 1 tund aega, 53”
Sisend: 1 tund aega, 53 m lõnga
Väljund: 30cm lillat salli
Ja nüüd tahan ma teada, MIKS ei pühendanud keegi mind nr 10 varraste saladusse üheksandas klassis, kui see oli elu ja surma küsimus? Mul jäigi kampsun kudumata tookord, sest kellel siis oli muu elu kõrvalt aega nikerdada…
Jämedad vardad ja jäme lõng, see on nagu Lego Duplo. Nagu päris, aga suurem ja laps saab teha hästi kiiresti hästi kõrge torni ja saada sellest eduelamuse. Vahva.
whatever 