that will bring us back to do

Mind painavad viimasel ajal mõned muusika-alased küsimused. Põhiliselt see üks, mille üle kindlasti kõik inimesed on kunagi mõelnud – miks on klaveril valgeid klahve rohkem kui musti? Ma tean, et see ei ole niisama ilusasi (kuigi on ju ilus vaadata küll). Ma tean, et seal taga on mingi teooria. Ja see teooria kajastub kuidagi üldisemalt ka, mitte ainult klaverimängimise käigus. Aegajalt näiteks jooksen ma sellele teooriale suure mürtsuga otsa, kui ma noodist laulda üritan. Noh, mitte mürtsu, vaid ütleme siis et dissonantsiga…

Teine asi, mida ma väga teada tahan, on see, et kuidas ikkagi mängitakse parmupilli? Seda nippi ma tean, kuidas sealt hääle kätte saab. Hambad on mul ka terved:) Ja mingil määral oskan ma isegi helikõrgust muuta. Aga kuidas mängida parmupillil heliredelit? “Rongisõitu”? Bachi? Biitleid? Või ei olegi see võimalik ja tegu on lihtsalt rütmipilliga?

Ja siis veel see, et mis vahe on noodil ja astmel ja kuhu mahub selles teoorias mõiste “toon”? Ma kahtlustan, et sellel kõigel on musta-ja-valge-klahvi-majandusega ühtteist pistmist.

Ma olen lapsena isegi veidi solfedžot õppinud. Sellest ajast mäletan ma kahte asja: viiulivõtmete joonistamist (neid oli täis kogu mu noodivihiku esimene lehekülg) ja rütmidiktaate. Rütmiasjas olen ma siiamaani kõva käsi. Nii kaua, kui taktimõõt poole loo pealt ei muutu :P

Ja algklasside laulmistundidest on ikka veel meeles käemärgid. Teate, need, millega astmeid näidati. (See jo-le-mi-värk oli ju ikka astmed, mitte noodid? Appi!)

Kui siia veel lisada fakt, et “doe – a deer, a female deer”, siis vist ongi käesolevaga kogu minu muusikaalane teadmistepagas kokku võetud:P Kas keegi korraldab solfedžotunde täiskasvanutele? Ilma instrumendiõppeta, paluks. Isegi Hannes Tamjärv ei suutnud vanas eas enam klaverit mängima õppida…

võime kõõluda maailma serval

Täna juhtus enamvähem ainult üks hea asi ja see oli see, et me käisime Preedu ja Raimoga Viru rabas. Plaan oli tegelikult mingi teine. Aga tänasele päevale iseloomulikul moel see teine plaan ei realiseerunud. Ja see ehk ongi hea. Raba meenutas jälle Radiolinja reklaami. KÕIGE ilusam leviala. Alguses oli hämar ja paistis veel natuke päikeseloojangut, … Loe edasi “võime kõõluda maailma serval”

Täna juhtus enamvähem ainult üks hea asi ja see oli see, et me käisime Preedu ja Raimoga Viru rabas. Plaan oli tegelikult mingi teine. Aga tänasele päevale iseloomulikul moel see teine plaan ei realiseerunud. Ja see ehk ongi hea.

Raba meenutas jälle Radiolinja reklaami. KÕIGE ilusam leviala. Alguses oli hämar ja paistis veel natuke päikeseloojangut, siis paistis vahepeal ainult Marss ja siis hakkasid tähed ka paistma. Tähti on tänapäeval jube palju taevas. Vanasti nagu nii palju ei olnud.

Laukad ja asjad. Ma tahaks sinna minna mõni teine päev nii, et oleks päikeseloojangu ajal rabas.

Üks natuke hea asi oli veel, see oli enne raba. Ma käisin plaadipoes. Plaaniga osta Pärti. Noh… ma juba mainisin, kuidas täna plaanide realiseerumisega oli, eks? Ma e ostnud Pärti, sest… ma ei tea, miks! Lihtsalt sellepärast vist, et oli selline päev. Aga ma ostsin Tüüri ja – guess what – Genialiste:P

iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja

Huvitav on see, et mehi teevad rahvariided seksikamaks, aga naisi vähemseksikaks – võrreldes siis mingite tänapäeva riietega. Mida meie esivanemad neid rõivaid disainides küll mõtlesid? Mingi omalaadne pereplaneerimise viis? (Et millest selline mõttekäik? Ma olen täna näinud palju mulgi kuubedes meestaidlejaid.)

Huvitav on see, et mehi teevad rahvariided seksikamaks, aga naisi vähemseksikaks – võrreldes siis mingite tänapäeva riietega. Mida meie esivanemad neid rõivaid disainides küll mõtlesid? Mingi omalaadne pereplaneerimise viis?

(Et millest selline mõttekäik? Ma olen täna näinud palju mulgi kuubedes meestaidlejaid.)

ka peapealseis teeb rõõmsaks meid

Väga jube on olla kontoriinimene, kelle dresscode on rangelt ära määratud. Ma käin iga päev mööda Kaubamaja vaateaknast ja siis veel igasugustest muudest poodidest ja vaatan riideid, mida ma iialgi kanda ei saa. Sest mul ei ole aega neid kanda! Üheksast viieni olen ma business casual. Kella viiest lähen ma töölt ära ja võiks kanda … Loe edasi “ka peapealseis teeb rõõmsaks meid”

Väga jube on olla kontoriinimene, kelle dresscode on rangelt ära määratud. Ma käin iga päev mööda Kaubamaja vaateaknast ja siis veel igasugustest muudest poodidest ja vaatan riideid, mida ma iialgi kanda ei saa. Sest mul ei ole aega neid kanda! Üheksast viieni olen ma business casual. Kella viiest lähen ma töölt ära ja võiks kanda mida tahes, aga ma ei lähe ju siis koju riideid vahetama. Ma lähen kooli, koori, autokooli, poodi… mis sõnu ülipika o-ga eesti keeles veel on?:P Koju riidekapi juurde jõuan ma umbkaudu kell 22. Ja siis ei pane ma enam jalga punaseid velvetpükse (kas ma ütlesin juba, et Ivo Nikkolo punased velvetid on mu elu unistus täna?), vaid ma panen hommikumantli selga. Kui sedagi. Sest ma lähen ju kohe magama.

Nädalavahetused muidugi on. Jah, kui ma kannaks IGAL nädalavahetusel punaseid velveteid, siis oleks mul juba peaaegu mõtet neid osta. Aga see tähendaks, et ma ei saaks kanda mitte mingeid muid riideid. Mul ei jääks aega ju!

Mõni kogenum pintsaklipslane võiks mulle seletada, kuidas nii üldse elada saab.

Arvasin, et vaatan telekast reaalajas,

Arvasin, et vaatan telekast reaalajas, kuidas eurohääletus läheb. Aga läks nii igavalt ootuspäraselt, et ma vaatasin hoopis Green Card’i. See tekitas selliseid mõtteid ja küsimusi: * miks peetakse Gerard Depardieud ilusaks meheks (või oli see nüüd lahedaks või seksikaks vms)? * kas mõnda filmi ei annaks vahelduse mõttes teha ilma selle igavese valetamiseta? Kogu aeg … Loe edasi “Arvasin, et vaatan telekast reaalajas,”

Arvasin, et vaatan telekast reaalajas, kuidas eurohääletus läheb. Aga läks nii igavalt ootuspäraselt, et ma vaatasin hoopis Green Card’i. See tekitas selliseid mõtteid ja küsimusi:
* miks peetakse Gerard Depardieud ilusaks meheks (või oli see nüüd lahedaks või seksikaks vms)?
* kas mõnda filmi ei annaks vahelduse mõttes teha ilma selle igavese valetamiseta? Kogu aeg ma satun vaatama filme, mille põhiteema on see, et keegi valetab ohjeldamatult ja mässib end selle käigus jubedalt sisse ja lõpuks ilmneb, et oleks algusest peale pidanud tõtt rääkima. Reaalses elus jääks sellised tegelased juba esimese kolme tunni jooksul vahele. Need filmid on tüütud ja muuhulgas ka piinlikud vaadata.
* andke andeks, aga mina küll ei tea oma abikaasa pikkust, kaalu ja hambaharja värvi. Ja ma vean kihla, et tema ei tea, mis näokreemi ma kasutan. Immigratsiooniametnike silmis oleks me jubedad petturid.

on küll hilja, kuid lahkuda võimatu näib

Ma käisin kinos. “Goodbye, Lenin”. See film meeldis mulle. Põhiliselt sellepärast, et seal näidati Berliini ja mulle tuli siis kohe meelde, et Berliin oli mõnus linn ja et ma tahan sinna kindlasti veel minna. Ja siis oli hea see, et ma ei mõelnud kogu filmi aja ühtegi oma mõtet ja see oli nii mõnus vahelduse … Loe edasi “on küll hilja, kuid lahkuda võimatu näib”

Ma käisin kinos. “Goodbye, Lenin”. See film meeldis mulle. Põhiliselt sellepärast, et seal näidati Berliini ja mulle tuli siis kohe meelde, et Berliin oli mõnus linn ja et ma tahan sinna kindlasti veel minna.

Ja siis oli hea see, et ma ei mõelnud kogu filmi aja ühtegi oma mõtet ja see oli nii mõnus vahelduse mõttes:)

Jah. Ma kuulan Code One’i. Andke andeks. Mul lihtsalt ei ole mingit kaasaegset muusikat. Sest ma ei oska seda osta, sest ma pole seda kunagi kuulnud:(

Ma ei tea. Nii üldiselt

Ma ei tea. Nii üldiselt ja põhimõtteliselt olen ma vägivalla vastu. Aga vahel ma saan kohutavalt tigedaks ja silme eest läheb mustaks ja siis olen ma täiesti kindel, et kõige parem lahendus antud hetkel oleks probleem rusikatega lahendada. Jah, see on vale ja see ei vii kuhugi jne… teoreetiliselt. Ja ma olen peale 7. eluaastat … Loe edasi “Ma ei tea. Nii üldiselt”

Ma ei tea. Nii üldiselt ja põhimõtteliselt olen ma vägivalla vastu. Aga vahel ma saan kohutavalt tigedaks ja silme eest läheb mustaks ja siis olen ma täiesti kindel, et kõige parem lahendus antud hetkel oleks probleem rusikatega lahendada. Jah, see on vale ja see ei vii kuhugi jne… teoreetiliselt. Ja ma olen peale 7. eluaastat suutnud end sellistes olukordades vaos hoida (tervitused siinkohal minu esimese klassi pinginaabrile Koidule:P). Aga neil hetkedel mõistan ma eriti selgelt, kuidas juhtuvad asjad laadis “Mees tappis peretüli käigus naise”.

Ega seda minuga nüüd väga tihti ka ei juhtu. Aga on ette tulnud. Mind on ilmselt parem kohelda vaikse hulluna – iial ju ei tea.

step out of your echo chamber… before it is too late

Nõme on see, et ma tahan arhiivi teistsuguseks teha, aga sellest ei tule midagi välja. Ma ei ole kindel, kas olen mina loll või on MovableType loll. Ilmselt on nii, nagu ikka – mina kahtlustan viimast ja õige on esimene:P Jah. Aga selle (emba-kumba siis) tõttu jääb arhiiv nõmedaks. Tegelikult tahaks mõleda mingeid suuri ja … Loe edasi “step out of your echo chamber… before it is too late”

Nõme on see, et ma tahan arhiivi teistsuguseks teha, aga sellest ei tule midagi välja. Ma ei ole kindel, kas olen mina loll või on MovableType loll. Ilmselt on nii, nagu ikka – mina kahtlustan viimast ja õige on esimene:P

Jah. Aga selle (emba-kumba siis) tõttu jääb arhiiv nõmedaks.

Tegelikult tahaks mõleda mingeid suuri ja ilusaid mõteid, aga nende jaoks pole peas ruumi. Kas saaks palun teha nii, et kui ma kontorist ära tulen, siis ma jätan oma tööarvuti ja tööteekruusi kõrvale ka oma tööpea ja panen kodupea õlgadele ja saan edasi mõelda hommikul poolelijäänud kodumõtteid? Peaks muidugi leiduma mingi sünkroniseerimisvõimalus. Aga ma sünkroniseeriks väga valikuliselt.

Tänase päeva hea uudis –

Tänase päeva hea uudis – mind ei ole vahepeal eksmatrikuleeritud. Mind on hoopistükkis atesteeritud hindele kolm. KOLM? Ma ei ole selles ülikoolis veel kunagi ühtegi kolme saanud! (Siiski. Teoreetiline informaatika sügissemestril 1998.) Aga noh, arvestades sellega, et ma kohal ei käinud ja üldse kogu ürituse vastu kaks päeva enne punast joont huvi hakkasin tundma, on … Loe edasi “Tänase päeva hea uudis –”

Tänase päeva hea uudis – mind ei ole vahepeal eksmatrikuleeritud. Mind on hoopistükkis atesteeritud hindele kolm. KOLM? Ma ei ole selles ülikoolis veel kunagi ühtegi kolme saanud! (Siiski. Teoreetiline informaatika sügissemestril 1998.) Aga noh, arvestades sellega, et ma kohal ei käinud ja üldse kogu ürituse vastu kaks päeva enne punast joont huvi hakkasin tundma, on see päris kõva hinne. Pealegi, kas need atesteerimise hinded määravad ka midagi?

Teine hea uudis – ma võtsin aastaks ajaks akadeemilise. Kui ülikool on lapsepõlve pikendus, siis akadeemiline on lapsepõlve pikenduse pikendus. Seda on mul hädasti vaja.

Halb uudis – leidsin just praegu kontori köögist melonitee. Kas on veel keegi, kes ei tea, mida ma sellistest asjadest arvan?