Tükk aega juba on mul olnud tahtmine kirja panna mõned oma lemmikasjad. Sellised kõige lemmikumad, mille omamine ja kasutamine iga kord õnnelikuks teeb või mõne hea mõtte pähe toob. Aga ma ei ole tihanud, sest vist ei ole hea toon asju fännata. Lemmikud tohivad olla äärmisel juhul bright copper kettles and warm woolen mittens, aga jumala eest mitte minu punased käpikud, eks ole. Ja kõige parem oleks, kui suudaks vaimustust tunda ainult asjadest laadis “siirus, sõprus, hea muusika ja FNS”. Kui teil midagi sellist vaja on, siis otsige teismeliste tüdrukute kodulehti. Mina räägin nüüd asjadest, materialist nagu ma olen.
* Jah, minu punased käpikud. Ma kannan neid harva, aga kui kannan, siis on alati jube vahva olla. Nad on paelaga koos ja selle paela saab panna jope varrukatest läbi nii, et ta jääb kaela taha, siis ei kao käpikud kuhugi ära. Meil kõigil olid sellised, kui me lasteaias käisime, aga minul on praegu ka!
* Hiir. Mul on selline spetsiaalne läpakahiir. Pisike, käepärane, lühikese juhtmega, optiline, osaliselt punane, käib USB-porti. Kõigi nende asjade pärast armastan ma teda väga. Selline tõeliselt NUNNU elukas.
* Magamistoa põrandalamp. Meil pole magamistoas üldse laelampi. On põrandalamp, mis annab mõnusalt maheda üldvalgustuse ja millel on lisaks küljes väiksem lugemislamp. Mõlemaid saab niiviisi sujuvalt heledamaks/tuhmimaks kruttida – alati ei pea ju väga valge olema (näiteks hommikul vara, kui on vaja kummutisahtlist sokke otsida, aga ei taha meest ja kasse üles ajada). Lambi kõrvale saab vedada kott-tooli ja siis seal lösutada ja lugeda, see on palju mugavam kui voodis lugemine.
* Minu uued Vagabondi nöörsaapad. Nad on lihtsalt jalas nii kohutavalt mugavad. Tegelikult on nad ka ilusad, aga seda ei ole näha, sest püksisääred varjavad saapasääri. Ma ise tean, kui ilusad nad on ja see lisab enesekindlust ja sellist vaikset rõõmu mu õhtutesse (päeval ma nende saabastega ei käi, sest töölkäimiseks on mul teised saapad. Kõrge kontsaga, et ma saaksin oma ülesannete kõrgusel olla).
* Lindgreni raamatud. Neil on muidugi ka olemas sügavam kultuuriline ja sisuline väärtus, aga mulle meeldib jubedalt see, kuidas mul neid terve riiulitäis olemas on. Kõik, mis eesti keeles välja on antud (mõnest mitu erinevat trükki, sest ma ei suuda hoiduda ostmast originaaldisainiga raamatuid – st selliseid, mis näevad välja täpselt nagu rootsi omad, aga teises keeles) pluss mõned rootsikeelsed pluss vist üks soomekeelne. Ma võtan neid tihti kätte ja lappan lihtsalt omamise rõõmust. Vahel loen ka veidi. Tihti täpsustan mõnd vajalikku tsitaati. Õnn oleks täielik, kui rootsikeelseid ka täiskomplekt oleks, aga see on küll see koht, kus õnn rahas peitub :P
* Arvuti. Ma arvan, et see läheb üle, aga esialgu on mu tööarvuti veel nii uus, et ma rõõmustan igal hommikul teda jälle nähes siiralt ja südamest:) Ta teeb kõike, mida mul vaja on, et ta teeks, ja ta teeb seda kiiresti ja korralikult. Ise näeb ta ilus välja ja on kerge kaasas kanda. Miks see ei peaks mind õnnelikuks tegema?
* Kiiktool. Selles ei saa veel väga kindel tegelikult olla, sest ma alles täna saan ta restaureerija käest tagasi (nii põnev on oodata!), aga see on mu lapsepõlve kiiktool, milles istudes ma lugesin läbi kõigepealt terved aastakäigud vanu Sädemeid ja Tähekesi ja siis kõik raamatud, mida Aegviidu raamatukogu mulle pakkuda suutis. Nüüd algab meie (minu ja kiiktooli) suhte uus etapp. Ta hakkab elama mu elutoas ja saab näha, kas ma kiigun põrandasse vaod ja kas ma hakkan rohkem telekat vaatama või tekib minus hoopis vastupandamatu tahtmine Anne Franki päevik uuesti üle lugeda.
* Teekann. See oleks mul meelest läinud, kui bright copper kettles poleks jutuks tulnud, aga mul on olemas suurepärane vasekarva teekann, mis mahutab täpselt liitri teed ja kuhu sisse ma talvisel ajal ikka teen musta teed kardemoni, kaneeli ja nelgiga. Siis joon seda teed piimaga ja mõtlen kannu peale tänutunde ja rõõmuga. Hea, kui on selline kann, mis siis ka mõttest ei kao, kui tee juba tassis on.
whatever 