Rubriik: whatever

Tallinna-hommikud ei ole ikka sugugi need, mis Tartu-hommikud. Andke mulle andeks see Tartu-nostalgia, mis mind nüüd mõned päevad veel vaevab:) Aga siin sadas lund ja oli pime, kui ma bussi peale tormasin hommikul. Ja siis sain ma aru, et ma olin bussiaega valesti arvutanud. Kümme minutit tuleb maha lahutada, siis on teada, mis kell tuleb lehelugemine lõpetada ja ülejäänud tee kraanikaussi kallata ja hakata jopet valima, eks ole. Aga mina lahutasin millegipärast kakskümmend täna. Ehk siis alguses kümme ja jätsin tulemuse meelde ja siis lahutasin pärast uuesti kümme.

Buss tuli see-eest varem. Hea on elada lõpp-peatuses, sest et siis saab varatulnud bussis istuda ja loheraamatut lugeda. Eriti kui nad on saatnud sellise bussi, kus valge ka on, mitte selle 21. sajandi oma. Ma arvan, et see on Tallinna katse mind siinelamisega taas lepitada:)

Lasin end gripi vastu vaktsineerida. Tuletage mulle seda meelde, kui ma talvel haigeks peaks jääma:) Vaktsineerija-tädid mõõtsid vererõhku ka ja mul oli liiga madal. Eluaeg nad mõõdavad mu vererõhku vara hommikul, kui ma pole veel ärgata jõudnud, see pole nagu eriti aus?

Mul on olnud nii palju “Tallinn vs. Tartu”-teemalisi mõtteid viimasel ajal, aga ma ei räägi neid, sest need on ammu ära räägitud ja kõik oskavad neid ise ka mõelda.

Ma hakkasin taas kord McCaffrey’t lugema – Dragonquest seekord. Järjekorras peaks ta Perni-raamatutest teine olema ehk siis nende kahe vahepeal, mis eesti keeles välja on antud. Ei tea, miks nad seda asja niiviisi on ajanud, et tõlkisidki esimese ja kolmanda. Ju sattus nii kätte. Või ei osanud nad teise osa pealkirja tõlkida. Mina ei oskaks.

Aga nüüd tahan ma endale jälle kord lohet. Kuldset soovitavalt. Ma arvan, et ma kirjutan sellest jõuluvanale, kui aeg tuleb.

Täna hommikul jätkasin avastusretki Tartus ja sain teha hulka asju, mida polnud teinud kas üsna ammu või suisa mitte kunagi. Näiteks et kõndisin mööda varahommikust Kloostri ja Laia ja Rüütli tänavat (aga see oli nats isegi kurb, sest polnud ettekäänet ega aega HTG uksest sisse astuda… ega võimalustki, sest uks on nüüd ju teise koha peal ja pole seega enam see…). Kõhklesin Rüütli tänava ja Raekoja platsi nurgal, kas võtta Küütri tänav või jõeäärne tee, ja valisin viimase. Ja muidugi hommiku highlight – vaade härmatanud Tartule Plasku 10. korruselt. See viimane oli midagi täiesti uut, seda ma pole kunagi varem näinud.

Aegajalt ma ikka mõtlen, et peaks hoolitsema selle eest, et igas päevas oleks midagi sellist, mida kunagi varem ei ole olnud.

Bussisõit Tallinna tagasi oli kah nagu… elu bussisõit. Tüür ja Hanson ja loheraamat ja Artemis Fowl ja natuke tööd ja natuke elu üle järelemõtlemist. Ja päike tegi akna taga põldudega imelisi asju. Selliseid värve polnud vanasti üldse olemaski.

Ahjaa, hommikuse Plasku ja pärastlõunase bussisõidu vahele jäi veel suur hulk vanu asju uues kuues ehk siis Tartu Terminaal. Mina olin nemad ära unustanud, aga nemad mind ei olnud. See oli kuidagi armas. Palju asju tuli meelde. Mõned asjad maailmas ju muutuvad, aga alati istub mõni bensiiniveoauto juht ja ootab, et ta volitus faksiga tuleks – see on selline asi, mis ei muutu:)

Tegelikult võib aru saada neist inimestest, kelle meelest sügis on hea ja ilus. Jah, kui seda Tartust vaadata, siis ongi ju! Meil Tallinnas, junõu, on teistsugune. Enamasti.

Tartu on üldse armsaks läinud vahelduse mõttes jälle. Ma ikka veel ei tahaks Tartus elada, aga pühapäevaseks jalutuskäiguks ideaalne. Täna leidsin hulga asju, mida ma polnud varem näinud:

* uus arvutuskeskus
* kirik arvutuskeskuse kõrval, mis Eleni väitel on seal aastast 1992. Ei usu ikka veel:P (hiljem: jah. Elen mõtles teist kirikut.)
* kivist teetõkete erinevad variandid – ma olin kilpkonni varem näinud, aga ilma londita elevante küll mitte!
* Kalevipoeg (eluaastad 1918-1920???)
* vahvad mänguväljakud Toomel (need olid seal enne ka, aga nad on sinna uusi ja huvitavaid ronimisasju juurde pannud)
* pisikesed lapsed, kes tulevad vastu ja ütlevad “tere”
* uus sild
* lillekujulised päevavarjud Atlantise ees

ja ilmselt sada muud asja. Ärge lööge. Ma tõesti pole jube ammu Tartus lahtiste silmadega käinud:)

Ints ei ole enam eriti kollane. Jaa, mul oli kollane kass vahepeal. Mitte üleni, aga mingil märgataval määral. Nii juhtub, kui kass uksevärvimise ligi satub. Aga see kulub pikapeale maha, nagu näha. Hüvasti, kollane kass. (Ei, ma ei saanud seda ütlemata jätta.)

Huvitav, kas see on kõigil tänapäeva noortel nii, et Gloria Gaynori “I Will Survive” ei seostu mitte 1970ndatega, vaid aastaga 2000 ja filmiga Coyote Ugly?

Iga kord, kui ma kohtan mõnd varem telekast nähtud inimest IRL, avstan ma, et ta on oluliselt lühem ja sugugi mitte nii lahe, kui saatest paistis. Varem ma arvasin, et peaks vähem telekat vaatama. Nüüd tekib tunne, et hoopis IRL peaks inimesi vähem vaatama…

Ei saa jätta mainimata, et tänasest olen ma cafe.ee-s tavakasutaja. Omal soovil, vastupidiselt levinud arvamusele:) Ühesõnaga – oli tore, aga aitab ka. Nüüd saab mind ignoda. Kõik on õnnelikumad.

Kas ma juba mainisin, et stiilipeod on vastikud?

Ma tahtsin veel rääkida sellest, kuidas me Janega eile Aia tänava vürtsi- ja teepoes käisime. Me läksime sinna ideega osta natuke rohelist teed… ja veetsime seal pool tundi teed juues ja müüjanoormehega juteldes ja kulutasime lõpuks sadakond krooni maitseainetele. Vat see on müük:)

Rohelist Earl Greyd, mida ma tahtsin osta, neil ei olnudki. Aga ma sain punast martsipaniteed ja see oli äge.

See tee, mida noormees meile pakkus, oli ka punane ja seal sees oli kardemoni ja aniisi ja viie pipra segu ja asju. Palun tehke rohkem sellist teed ja selliseid poode, eks.

Nüüd ma tunnistan üles mõned jubedad asjad.

Esiteks: ma ostsin täna endale KAKS paari saapaid.
Teiseks: ma ei salli stiilipidusid.
Kolmandaks: kui mul mingit infot hädasti vaja on, siis ma peaaegu kunagi ei suuda seda netist leida. See-eest olen ma meister sooritama teistele inimestele vajalikke otsinguid… asi seegi, ma arvan.

Jaa. Mul on uus arvuti. Ta on täiesti uus ja väga ilus. Ma pole veel jõudnud kõiki kaitsekilesid maha võtta, mis talle peale kleebitud on.

Väga vahva.

Nüüd ma pean installima messengeri ja winampi ja adaware ja… kõik need teised asjad. Ja ma pean endale USB-hiire hankima. Ma hakkan aru saama, miks räägitakse, et muutused on valusad ja et vaja on change management’i.

Ma mõtlen viimasel ajal palju jänestest, sest ma loen seda jäneseraamatut. Watership Down. Tegelikult pole need jänesed, vaid küülikud – rabbits… aga mis vahe õieti on jänesel ja küülikul? Mina teadsin, et kodujänes on küülik. Ja metsik jänes on jänes. Aga tegelikult on vist olemas jänesed ja metsküülikud ja koduküülikud. Kodujäneseid ei olegi:P See on segane ja ma tahaks selles asjas kindlam olla.

Jäneseraamatutes on põhitegelasteks metsküülikud. Paar koduküülikut on ka, jäneseid ei ole, aga mõnede tegijamate küülikute kohta öeldakse, et “oli suur nagu jänes”.

Muide. Down tähendab lagedat kõrgendikku.

Mu arvuti viriseb (jälle), et tal pole trükkimiseks piisavalt kettaruumi. Mulle aitab. Lähen küsin uue.

Ma ei ütle midagi. Sest ma tahtsin kõigi asjade kallal viriseda ja kes seda virinat ikka kuulda tahab.

Hea asi oli see, et täna hommikul oli natuke päikest. Elul vist siiski on mingi mõte?