Rubriik: whatever

Soovin sisse osta hommikute haldamise teenust. Keegi võiks hea tasu eest ära teha kõik need ebameeldivad asjad, mis jäävad minu ülestõusmise ja ülesärkamise vahele, muuhulgas
* silmade avamine
* teki alt väljatulemine
* riiete valimine
* lõugavale kassile piima valamine
* söömisele mõtlemine
* bussipeatusesse kõndimine mööda lumest puhastamata, kõnniteeta tänavaid
* bussiootamine külma tuule käes
* kella kaheksane õppesõit (vajadusel, lisatasu eest)
* suvalisest kohast kostva Sky+ hommikuprogrammi talumine
* inimeste talumine
Nimekiri ei ole lõplik. Tööd jaguks kevadeni.

Loobun pretendeerimast emotsionaalselt küpse inimese tiitlile. See on ju lihtsalt võimatu!

(grr, ma olen nii tige)

“Arvutite ja meeste peale vihastamine näitab emotsionaalset ebaküpsust,” teatati mulle kõrvallaua tagant.

Ma trükkisin selle teadmise välja ja kleepisin seinale. Et see mind vaos hoiaks.

Peaks tegema kohe sellise postituste kategooria: TTÜ üllatab. Kes oleks osanud arvata, et peahoonele on juurde ehitatud korpus Vb? Kena pealegi. Seestpoolt vähemalt.

Ma ei ole ikka veel hästi aru saanud, kas see on ainult lastesaatetootjate või siis äkki hoopis kõigi täiskasvanud inimeste kuri vandenõu, et lapsi peab piinama nõmedate küsimustega. Jah, ma vaatasin jälle Laulukarusselli. “Kati laulab kooli mudilaskooris ja oma klassi ansamblis, käib jalgpalli- ja iluuisutrennis ning vanaisaga jahil. Kati, kelleks sa saada tahad, kas lauljaks, jalgpalluriks, iluuisutajaks või jahimeheks?” Ma kujutan ette, et vaene Kati mõtleb selle peale meeleheitlikult: “whatever, peaasi, et ma kunagi nii suureks ja lolliks ei saa kui Electra!” Ma olen kindel, et Kati tahaks tegelikult saada müüjaks, õpetajaks, kosmonaudiks (no ok, see vist ei ole enam väga in), presidendiks, emaks, programmeerijaks, mida iganes. Aga ei, loomulikult peavad seitsmeaastase eluunistused olema rangelt piiratud sellega, millise ringi või trenni ajad tema tunniplaaniga kõige paremini sobisid.

Laulavad nad see-eest ilusasti:)

Ja mis puutub metsasse, siis vabatahtlikud saavad ka istutada. Kui vahtrat ei anta valida, siis ma võtan männi. Nüüd peab ainult välja mõtlema, kuidas ma saan selle männi piisavalt omaette istutatud. Suur puudus on headest ronimispuudest.

Täna ma olen Tartus, sest ma tulin siia tööd tegema. Ma istun Wildes ja joon iiri kohvi ja teen oma igapäevaseid netitoimetusi, sest päeva jooksul pole saanud neid teha. Minu vastas istub mu kolleeg oma läpakaga ja õllega ja teeb oma toimetusi ja me naerame, et me näeme vist imelikud välja. Peaks üles panema sildi This is not a date, arvab ta. Ega jah.

Ma olen mõelnud, et kui ma oleks Tartusse ülikooli jäänud, siis oleks mu maailm ilmselt palju pisem kui praegu.

björn says:
muide su blogi viimane sissekanne on nii hea et kui mul oleks blogi ja mu viimane sissekanne oleks selline siis ma vist ei raatsiks enam kunagi sinna midagi kirjutada :D

Teate. Te ei usu, aga ma elan teile kaasa. Teie armumistele ja lahkuminekutele ja igatsustele, tülidele ja leppimistele sõpradega, haigustele ja eksamitele ja lõputöödele ja reisidele ja õppesõitudele ja isegi arvutiprobleemidele (neile viimastele küll üksjagu vähem). Kõike, millest ma teie blogidest loen, võtan ma järsku nii imelikult isiklikult. Vahel ma tahaks, et ma teid tunneksin ja et ma saaksin teile helistada ja öelda, et pole hullu, see läheb üle – või siis et ei lähe, oleneb, mis, eks ole:P Mõnikord ma tahaks teid sõbralikult noomida, et te nii lollid olete, ja mõnikord tahaks asjalikku nõu anda. Aga ma olen üsna kindel, et see kõik kukuks tobe välja. Lõpuks saab ikkagi igaüks oma eluga ise hakkama.

Ma arvan, et kui jumal on olemas, siis ta tunneb end umbes niiviisi:)

See, et laulupeolised istutavad miljon puud, on siiralt ja lihtsalt hea uudis. Eriti kui nad siis tõesti lasevad mul ka puid istutada, sest ma just hiljuti mõtlesin, et ma tahaks. Ja laulupeole laulma ma ju lähen.

Kui ma saaksin puud valida, siis ma tahaks vahtra istutada.

CAUTION
THIS MACHINE HAS NO BRAINS
USE YOUR OWN

ütles silt sularahaautomaadi peal.