Meie fantastilise akustikaga põiktänav pakub

Meie fantastilise akustikaga põiktänav pakub iga päev uusi üllatusi. On neljapäeva hommik, kell on 9.04 ja keegi vilistab mu akna all “Luikede järve”. Neljandat päeva töötab suruõhuhaamer. Siinsamas akna all. Ma sain BJ päeviku läbi ja ei olnudki lõpuks enam nii hull. Muide, ma ikkagi ei olnud seda lugenud:) Ja kuna see nii hull polnud, … Loe edasi “Meie fantastilise akustikaga põiktänav pakub”

Meie fantastilise akustikaga põiktänav pakub iga päev uusi üllatusi. On neljapäeva hommik, kell on 9.04 ja keegi vilistab mu akna all “Luikede järve”.

Neljandat päeva töötab suruõhuhaamer. Siinsamas akna all.

Ma sain BJ päeviku läbi ja ei olnudki lõpuks enam nii hull. Muide, ma ikkagi ei olnud seda lugenud:) Ja kuna see nii hull polnud, siis ma asusin uue hooga ühe Shopaholicu kallale. See tähendab, lugesin happy endi läbi ja sain teada, et ainus, mis võib mehe päästa võimuka ema käest, on armastav (aga samas võimukas) naine. Thought so.

Tegelikult on see alatu. Mul EI OLNUD plaanis Shopaholicut rohkem lugeda. Aga need kolm raamatut olid mul laua peal ja nägid nii… umm… kutsuvad välja. Ma olen neid juba poeski alati vaadanud ja mõelnud, et ma ikka tahan neid hirmsasti. Sellised roosade kaante ja läikivate tähtede ja lapselike kaanepiltidega raamatud. Nagu need inglise naistekad tänapäeval enamasti on. Nad ajavad tüdrukul suu vett jooksma. Ma olen jube palju mõttetuid raamatud läbi lugenud lihtsalt sellepärast, et nad on nii ilusad:) Eesti kirjastajad on kas ausamad või lollimad… nad tõlgivad needsamad raamatud ära ja annavad välja igavas kujunduses, mis ei kutsu kedagi neid ostma. Isegi mitte raamatukogust laenutama.

Tartu on Tallinnast nii kaugel.

Tartu on Tallinnast nii kaugel. Palju kaugemal kui Tallinn Tartust. Kui ma Tartus elasin, siis polnud mingi probleem mitu korda nädalas Tallinnas käia. Tallinnas elades on Tartu nagu tuhandete kilomeetrite taga. Sinna minna pole võimatu, aga see nõuab jubedalt aega ja energiat jne. No kui väga vaja on, saab ära käidud. Ma tean küll, et … Loe edasi “Tartu on Tallinnast nii kaugel.”

Tartu on Tallinnast nii kaugel. Palju kaugemal kui Tallinn Tartust. Kui ma Tartus elasin, siis polnud mingi probleem mitu korda nädalas Tallinnas käia. Tallinnas elades on Tartu nagu tuhandete kilomeetrite taga. Sinna minna pole võimatu, aga see nõuab jubedalt aega ja energiat jne. No kui väga vaja on, saab ära käidud.

Ma tean küll, et asi ei ole vahemaas, asi on minus. Aga ikkagi.

Ma loen Bridget Jonesi päevikut.

Ma loen Bridget Jonesi päevikut. Suure vaevaga, sest see ei meeldi mulle üldse. (Viimasel ajal mulle ei meeldi ükski asi… raamat ega film ega teater ega muusika. Siiski, ma loen õhtuti voodis Philip Pullmani ja see meeldib.) Ja miks ma seda siis loen? Põhiliselt sellepärast, et ma ei suuda meenutada, kas ma olen seda juba … Loe edasi “Ma loen Bridget Jonesi päevikut.”

Ma loen Bridget Jonesi päevikut. Suure vaevaga, sest see ei meeldi mulle üldse. (Viimasel ajal mulle ei meeldi ükski asi… raamat ega film ega teater ega muusika. Siiski, ma loen õhtuti voodis Philip Pullmani ja see meeldib.) Ja miks ma seda siis loen? Põhiliselt sellepärast, et ma ei suuda meenutada, kas ma olen seda juba lugenud või ei:) Ma olen filmi näinud. Aga raamatu kohta ei mäleta. Nii et ma parem loen ta läbi ja saan kaelast ära selle asja. Aga see on ikka NIIII piinlik raamat! Enamvähem nagu see Shopaholic-sari. Mille ma jätsingi pooleli. Veel täna hommikul tegelikult vaatasin kolmandassse raamatusse sisse ja sattusin stseenile, kus peigmehe ema karjub pruudi peale: “You are not getting married to MY son in some backyard in England!” Uhh. Ma olen võimukate emade suhtes allergiline.

Tõsiselt.

Muidu ma käisin eile Kakumäel uisutamas ja see oli suures osas mõnus. Kui ainult rahvast oleks vähem olnud.

Eile oli bussidest mahajäämise päev. Absoluutselt kõik bussid ja trollid läksid nina alt ära (peale hommikuse nr. 2, sest selle peale jõudmine sõltus minust endast, aga mitte teistest bussidest või inimestest:P) ja lõpuks ma tulin linnast jala koju. Sel suvel esimest korda. Mõnus oli. Eriti lõpus, kui ma jälle uisud alla sain panna:)

Keegi võiks mind pidurdama õpetada muidugi. Ja üldse korralikult sõitma. Aga ma saan hakkama ja kannapidurdus töötab ju küll, ehkki see ei ole eriti cool.

Ütleme, et ma ei olnud

Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis, et üks silmavaade olla võib nii kallis. Tundsin – miski minus igaveseks muutus, kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutus. Nojah, see on ju ikkagi “Kaotajad”. See on päev otsa kummitanud ja ma olen üritanud päev otsa meenutada, kas ma olen kunagi esimesest silmapilgust armunud. Võibolla olen … Loe edasi “Ütleme, et ma ei olnud”

Ütleme, et ma ei olnud selleks valmis,
et üks silmavaade olla võib nii kallis.
Tundsin – miski minus igaveseks muutus,
kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutus.

Nojah, see on ju ikkagi “Kaotajad”. See on päev otsa kummitanud ja ma olen üritanud päev otsa meenutada, kas ma olen kunagi esimesest silmapilgust armunud. Võibolla olen – ma ei mäleta enam kindlalt. Tahaks mäletada…

Millegipärast meenutab see laul mulle 80-ndate aastate eesti rokkoopereid. Mis on tobe, sest ma ei tea mitte midagi mingitest eesti rokkooperitest, olgu siis 80-ndad või mingid muud:)

Ma vaatasin Linnateatri “Kaotajaid” ja

Ma vaatasin Linnateatri “Kaotajaid” ja mulle ei meeldinud. Matvere oli lahe (pidigi olema. See oli neil nii plaanitud, et ma lähen ja vaatan, et Matvere on lahe. Manipuleerimine tegelt.) Laulusõnad olid aegajalt lahedad, aga mitte kunagi rohkem kui kaks rida järjest, siis keeras ära. Muusika oli aegajalt lahe, aga mitte kunagi rohkem kui kolm takti … Loe edasi “Ma vaatasin Linnateatri “Kaotajaid” ja”

Ma vaatasin Linnateatri “Kaotajaid” ja mulle ei meeldinud.

Matvere oli lahe (pidigi olema. See oli neil nii plaanitud, et ma lähen ja vaatan, et Matvere on lahe. Manipuleerimine tegelt.) Laulusõnad olid aegajalt lahedad, aga mitte kunagi rohkem kui kaks rida järjest, siis keeras ära. Muusika oli aegajalt lahe, aga mitte kunagi rohkem kui kolm takti järjest. Jne. Ahjaa, ja lõpuks ei olnud Matvere ka enam lahe, aga see oli neil ka ette nähtud.

Ma ei saagi enam aru, mis mulle tegelikult meeldis ja mis meeldis mulle sellepärast, et Tätte oli kuhugi üles kirjutanud, et see peab mulle meeldima.

Ja loo moraal jäigi mulle arusaamatuks.

Ilmselt ma ei ole sihtgrupp.

Antiikolümpia sünnilinn Ateena peale solvunud

Antiikolümpia sünnilinn Ateena peale solvunud – Eesti Päevaleht Online Ma hakkasin ette kujutama, kuidas see on, kui üks linn teise peale solvub. See võib päris jube olla, ma ei tahaks igaks juhuks seal linnas sel hetkel olla… Arutasime Jakoga, milline võiks olla seos linna emotsioonide ja linnas olevate inimeste emotsioonide vahel. kas inimeste solvumine toob … Loe edasi “Antiikolümpia sünnilinn Ateena peale solvunud”

Antiikolümpia sünnilinn Ateena peale solvunud – Eesti Päevaleht Online

Ma hakkasin ette kujutama, kuidas see on, kui üks linn teise peale solvub. See võib päris jube olla, ma ei tahaks igaks juhuks seal linnas sel hetkel olla…

Arutasime Jakoga, milline võiks olla seos linna emotsioonide ja linnas olevate inimeste emotsioonide vahel. kas inimeste solvumine toob kaasa linna solvumise või vastupidi? Või on need asjad teineteisest sõltumatud? Äkki solvub lihtsalt infrastruktuur. Teed ja majad ja värgid.

Teine variant on muidugi, et kui kõik inimesed linnas ühte ja sama emotsiooni tunnevad, näiteks solvuvad, siis saabki öelda, et linnal on see emotsioon. Aga see ei ole nii huvitav.

Tasub tähele panna, et Eesti linnade üksteise peale solvumist pole palju ette tulnud (minu teada). Jako pani selle põhjamaise temperamendi arvele ja küllap tal on õigus. Lisaks siia veel rahumeelse probleemide lahendamise oskuse – kas Eesti linnad tülitsevad selle üle, kes saab pealinn olla? Ei. Meil on kõik linnad pealinnad – suve-, talve-, veini- jne. Kreeklased võiks meist eeskuju võtta. So what, et Olümpia ei saa olla olümpialinn (olüm-pialinn? nagu mingi murdes pealinn), hakaku siis näiteks kivipealinnaks. Ma käisin seal ükskord ja jubedalt oli kive, nii et see sobiks:)

Ja siis on veel sõpruslinnad. Kuidas tekib sõprus kahe linna vahel? Mis saab, kui sõpruslinnad omavahel tülli lähevad? Jessas, Eesti Päevaleht on mulle jälle uue maailma avanud!!!

Oeh, ja ma loen maailma

Oeh, ja ma loen maailma kõige sitemini tõlgitud raamatut. “Pajud tuules”. Arvestades ülejäänud raamatu tasemega on täiesti üllatav, et pealkiri pole “Tuul pajudes”… otsetõlge oleks ju selline. Stiilinäide suvalisest kohast: “Oo, jah, me teame seda,” seletas põldhiir veidi häbeliku näoga, “kuid alati on hea teha kõike aegsasti, kas pole? Tegelikult peame me mööbli ja pakid … Loe edasi “Oeh, ja ma loen maailma”

Oeh, ja ma loen maailma kõige sitemini tõlgitud raamatut. “Pajud tuules”. Arvestades ülejäänud raamatu tasemega on täiesti üllatav, et pealkiri pole “Tuul pajudes”… otsetõlge oleks ju selline. Stiilinäide suvalisest kohast:

“Oo, jah, me teame seda,” seletas põldhiir veidi häbeliku näoga, “kuid alati on hea teha kõike aegsasti, kas pole? Tegelikult peame me mööbli ja pakid ja toiduvarud ära viima, enne kui need hirmsad masinad hakkavad lõgistama ümber põldude; ja siis sa tead ju, tänapäeval võetakse parimad korterid nii kiiresti ära, et kui hilined, pead leppima kehvakesega; ja need nõuavad palju korraldamist, enne kui sobivad sissekolimiseks. Muidugi, me oleme varajased, me teame seda, kuid me alles alustame.”

Ja see on veel võrdlemisi HÄSTI tõlgitud koht – kohati on näha püüdlusi sõnajärjekorda eesti keelele sobivaks sättida:)

Tõlge eesti keelde Sirje Veski, 1995. Tervitused siinkohal Sirje Veskile. Kõige hämmastavam, et keegi pole vaevunud paremat tõlget ka tegema eesti keelde, ainult mingeid adapteeritud variante on tõlgitud. See on ometi mingi lastekirjanduse klassika, nagu ma olen aru saanud…?

Kui tavaliselt telekat ei vaata,

Kui tavaliselt telekat ei vaata, siis ei oskagi sealt muud vaadata peale reklaamide. Ma juba väiksena vanaema juures käies vaatasin reklaame kõige parema meelega… seda, kus mees vaiba sisse mässiti ja kuristikku visati:) Eile Jane juures nägin superreklaami. Radiolinja oma, Genialistid taustaks ja “kõige ilusam leviala”. Head reklaamid on lahedad, arvan ma. Neist võib vaimustuda … Loe edasi “Kui tavaliselt telekat ei vaata,”

Kui tavaliselt telekat ei vaata, siis ei oskagi sealt muud vaadata peale reklaamide. Ma juba väiksena vanaema juures käies vaatasin reklaame kõige parema meelega… seda, kus mees vaiba sisse mässiti ja kuristikku visati:) Eile Jane juures nägin superreklaami. Radiolinja oma, Genialistid taustaks ja “kõige ilusam leviala”. Head reklaamid on lahedad, arvan ma. Neist võib vaimustuda ja vaimustust on hädasti vaja.

Kui ma viimase bussiga koju läksin, oli august kätte jõudnud. Kuupäeva järgi juba õige mitmes august, aga tegelikult oli esimene selline ehtne augustiöö. Pime ja mõnus. Nagu oleks sügis tulnud.

Hommikul tööle tulles oli ka sügisetunne. Hea on üle tüki aja käia teksaste ja tenniste ja dressipluusiga. Selline kindel, down-to-earth tunne. Pealegi on mul lahe dressipluus.

Mul on veel hulk asju. Mugavad tennised. Ilus uus raamaturiiul. Hulk häid raamatuid. Veel suurem hulk keskpäraseid raamatuid. Viis venda. Töö. Jalgratas. Kompass (ja see ei ole mingi pisike ebaoluline asi ju:). Päris palju muusikat. Kõrgharidus. Mõned sõbrad. Palju vaenlasi:) Kolm kassi. Euroopa atlas. Pikad juuksed. Rohkem ei tule praegu meelde, aga mingeid asju on tõenäoliselt veel.

See on juba nagu naiiv.super. Aga ma ei kirjutanud seda sealt maha! Kui oleks kirjutanud, siis oleks veel pidanud kirja panema näiteks suure õppelaenu:)

It’s just another rainy Sunday

It’s just another rainy Sunday afternoon Ma tahan ka olla 13-aastane. Valetan, tegelikult ei taha, ma olin juba korra ja see oli nii-nii raske. Aga siis ma tahan, et ma oleks saanud 13-aastaselt blogi kirjutada. Mul on tunne, et ma olin 13-sena asjalikum, kui ma praegu 23-sena olen. Mõtteid oli kuidagi rohkem ja nad olid … Loe edasi “It’s just another rainy Sunday”

It’s just another rainy Sunday afternoon

Ma tahan ka olla 13-aastane. Valetan, tegelikult ei taha, ma olin juba korra ja see oli nii-nii raske. Aga siis ma tahan, et ma oleks saanud 13-aastaselt blogi kirjutada.

Mul on tunne, et ma olin 13-sena asjalikum, kui ma praegu 23-sena olen. Mõtteid oli kuidagi rohkem ja nad olid värskemad ja targemad. Praeguseks olen ma vist kõik mõtted ära mõelnud, mis üldse olla saavad. Mis ma edasi teen?