don’t be so hard on yourself

ilublogi vol 7: vatipadjad

nagu juttu oli, vähendasin korraliku näopesuharjumuse tekitamisega vajadust vatipatjade järele, aga päris ilma ka nagu elatud ei saa. seega veetsin ühe vihmase õhtutunni Etsys ja tellisin endale korduvkasutatavad froteepadjakesed.

tund aega võttis see sellepärast, et ma tahtsin midagi, mis ei oleks standardsetest vatipatjadest suurem – nägin ülemöödunud talvel hoolega vaeva, et lõpuni põletada üks lõhnaküünal, sest kõik ilublogijad hoiavad vatipatju vanas lõhnaküünlatopsis. põhiliselt vist küll parema instagrammitavuse huvides, aga see on tegelt päris mugav ka. no ja see tops oleks mul puha üle jäänud ja mingi teistsugune tops teisest otsast puudu, kui ma oleks suuremad padjakesed valinud; aga enamus, mida pakuti, olid 8 või 12 cm läbimõõduga. minu omad on 6 cm.

20180902_164010.jpg

muidugi oleks suht lihtne niisuguseid riidetükke ise lõikuda ja ääristada, aga esiteks ma veetsin just 20 min kaht nööpi ette õmmeldes – st ma ei ole eriline õmblusguru – ja teiseks, kust mul need kangaülejäägid? nii et tore, et keegi põhja-Inglise maaproua oma muude meisterduste kõrvalt ka selliseid teha on viitsinud. kohale tulid nad kiiresti ja mõistlikult pakendatuna (paberkotid pappkarbis).

tavalisest vatipadjast on need karedamad ja parema imavusega – natuke on tunne, et toodet läheb rohkem, aga samas, vatipatju ma kippusin liigselt läbi leotama, siit ei tilgu midagi vähemalt maha. mõlemad pooled on kasutatavad.

kuna õrna pesu pesemiseks mõeldud tüllkotte on mul kodus mitu tükki, siis seda ma juurde ei tellinud. riputasin koti pesuresti külge ja kasutatud padjakesed lähevad sinna ootele – kuivavad seal vaikselt ära ja kopitama ei lähe. pessu panin mõni päev hiljem, 40 kraadiga, koos värviliste puuvillaste riietega.

20180901_172906.jpg

kuidas neid vähem kui nädalaga juba nii palju kogunes? ilmselgelt alahindasin oma vatitarbimist.

vähemalt esimese pesu järel näevad nad endiselt välja nagu uued. ma pole neid küll veel mingi meigieemalduse või muu läbusemaga proovile pannud… ja näiteks küünelakki kavatsen endiselt ühekordsete vatipatjadega maha võtta, ma ei usu, et see pesus maha tuleks.

aga nii üldiselt, täiesti toimiv lahendus, julgen soovitada. ega see vist otseselt maailmamerd ei päästa (need plastvarrega vatitikud on palju suurem probleem), aga ikkagi mõni asi vähem ära visata iga päev.

Advertisements

elo om hukan ku puiõ takast joht mõtsa ei kae

mõned asjad, mis mul on meeles Hiinast (kus me käisime… hmm… aprillis? mais? igatahes ma just lõpetasin reisipiltide sorteerimise. vahel on hea seedimiseks natuke aega jätta):

20180426_124615.jpg

Longjini riisiterrassid

20180424_132542.jpg

Guilini karstimäed

20180429_101052.jpg

Shanghai tornid ja sudu

20180430_154542.jpg

veidrad ja imelised leiud turgudel

20180503_091713.jpg

Huangshani mägede männid ja ahvid

20180503_112408.jpg

meeleolukad juhendmaterjalid…

20180425_172354 (1).jpg

… sh teatav obsessioon tsiviliseeritud käitumise osas

20180502_171155.jpg

odavad disainhotellitoad kaugetes maapiirkondades

20180503_070539.jpg

söök

20180504_122924.jpg

taristu (kasvamise jagu suur)

20180425_170216 (1).jpg

ja ikkagi need riisiterrassid.

ma tulin su tänavaid kaudu

kui ma selle blogin-kuu-aega-iga-päev projektiga alustasin, olin üsna kindel, et varem või hiljem jõuan ma alkoholiteemani. lihtsalt… inimese kohta, kes ei joo (sel suvel sai 9 aastat, ei ole raske, tänan küsimast), mõtlen ma joomisest päris palju, ja kogu aeg on tunne, et tahaks sel teemal midagi… öelda.

aga teate. ainus asi, mida inimesel, kes ei joo, on lubatud sel teemal öelda, on: ega ma teistel joomist ei keela, ma lihtsalt ise [sisesta oma vabandus].

mis ei ole absoluutselt see, mida ma öelda tahaksin.

nii et ma ei teagi, jätan siia lihtsalt mõned lingid, ilma kommentaarideta.

Kas joomine on eestlastele omane? | Riina Raudne | TEDxTartu (2014)
Globaalsed eestlased. Riina Raudne – ühiskondlikult keeruliste teemade mõtestaja (2017)
Riina Raudne: alkohol on areen, kus me kujundame eestlase ohvriidentiteeti (2018)
The Guardian: No healthy level of alcohol consumption, says major study (2018)

ma ei pidanud kommenteerima, aga ses viimases artiklis on täitsa hämmastavat statistikat selle kohta, kui vähesed inimesed maailmas üldse joovad:

One in three, or 2.4 billion people around the world, drink alcohol, the study shows. A quarter of women and 39% of men drink.

ühtlasi tervitan siinkohal (mitte eestlasest) kolleegi, kes mulle täna ütles “ma ei suuda usaldada inimesi, kes alkoholi ei joo”. tänks, polnud seda värskendavat seisukohta juba mõned head aastad kuulnud!

when you get older plainer saner

ilublogi vol 6: hüaluroonhape

kõige jubedam asi hüaluroonhappe juures on tema nimi. “hape” kõlab nagu midagi söövitavat ja “hüaluroon” ei kõla üldse kuidagi, sest kes suudab sellise sõna välja öelda? mina annan poole ü pealt alla enamasti. ja meenutan hea sõnaga roo-loorkulli.

tegelikult on HH (inglise keeles lühendatakse HA) täiega ohutu. see on üks aine, mida inimese keha ise toodab ja mis hoiab nahas niiskust kinni (ühe HH molekuli kohta tuhat veemolekuli või midagi sellist). vanemas eas (khm) ei tooda keha seda enam nii palju kui enne. ehk siis – kui niisutada nahka sama palju kui nooremana (näiteks üldse mitte nagu me kõik teismeeas. või natuke kreemi pärast näopesu nagu paljud meist kahekümnendates), on ta vähem niisutatud.

vähemniisutatud nahk näeb välja veidi lõdvem, veidi kortsulisem, veidi tuhmim kui niisutatud nahk. lisaks võib ka lihtsalt tunda olla, et… näonahk nagu kisuks ja hirmsasti tahaks midagi leevenduseks peale määrida sinna.

variante selle olukorra haldamiseks on tohutult: võib ignoreerida, võib mingit meiki peale panna, võib lihtsalt rohkem kreemitada. kuna mina olen üks neist, kellel niiskuspuudus päriselt ka tunda annab, siis ma ignoreerida ei saa; meikida ei oska; ja rohkemkreemitamiseks olen liiga laisk. siis tulebki mängu hüaluroonhape seerumi kujul või kreemi sees.

glamuursest nimest hoolimata ei ole HH tegelt mingi eriti kallis koostisaine ja tänapäeval pannakse seda päris paljude normaalses hinnaklassis kreemide sisse. aga oma kreemiotsinguid ma siin ükspäev juba kirjeldasin… ühesõnaga, olen läinud seda teed, et kasutan HH-t pigem seerumi kujul.

(mõned teoreetikud ütlevad, et see on tõhusam ka. mõned ütlevad, et vahet pole.

seerum on selline vedelamapoolne asi, mida pannakse näkku enne kreemi ja mille osakesed peaksid olema väiksemad ja suutma seega sügavamale naha sisse välja jõuda. aga kas nad tegelt ka nii väiksed olla saavad, et naha pealiskihist, mis on ju inimest igasuguse jama sisselaskmise eest kaitsma mõeldud, läbi jõuavad… no mina ei tea.)

20180829_183829.jpg

does what it says on the bottle

nii jõuamegi servapidi mu lemmikbrändini: The Ordinary. see meeldib mulle spst, et nad enamasti lihtsalt võtavad ühe või paar toimeainet, panevad need väiksesse pipetiga pudelisse ja kirjutavad sinna peale, millega tegu. ilusate nimede ja värviliste pakendite peale rõhku ei panda. niisiis näeb mu majapidamine välja nagu väiksem apteek (aga ei lõhna nii, sest paari märkimisväärse erandiga need tooted lihtsalt EI LÕHNA) ja kasutan vestluses vabalt sõnu nagu “hüaluroonhape” või “retinool”. ja et misse kõik maksab? suurt midagi ei maksa. oma HH-seerumit (Hyaluronic Acid 2% + B5) ostan tavaliselt kolm pudelit korraga ja ikka jääb tasuta shippingu piirist (25 naela) kõvasti puudu.

20180829_182229.jpg

minu obsessiooni ulatus praegusel hetkel. vahel on hullem ka olnud.

olen teisi sama hinnaklassi HH-seerumeid ka proovinud, aga pöördun alati selle ühe juurde tagasi. teiste brändide omad on kuidagi kleepuvad ja The Ordinary enda Marine Hyaluronics on üks neid väheseid erandeid kogu nende tootevalikust, millel on lõhn – vaevumäratav, aga ebameeldiv:( muidu see imendub veel paremini kui minu lemmik, ehk siis hetkega.

maitea, kas te märkasite, aga kogu selle niiskusejutu juures olen osavalt vältinud sõna “kuiv” kasutamist. kõlab veidi uskumatult, aga see on ilumaailmas nii kontroversiaalne teema, et ma lihtsalt ei julge seda veel rünnata. võibolla kunagi võtan ette.

aa, ja  – hüaluroonhape ei ole söövitav. söövitavate hapete juurde me mõni päev ka alles jõuame:)

some broken hearts never mend

I Know Why the Caged Bird Sings (Maya Angelou's Autobiography, #1)I Know Why the Caged Bird Sings by Maya Angelou

My rating: 4 of 5 stars

ma terve igaviku lihtsalt ei julenud seda raamatut lugeda, sest mul oli kuskilt teadmine, et see on üsna jube.

eks ta muidugi on ka, sest pisikese mustanahalise tüdruku elu 1930ndate aastate Arkansases (ja 1940ndate Californias) lihtsalt oligi jube. asjaoludega arvestades on see kõik kirja pandud üpris mittejubedal, võiks isegi öelda, et lapsesõbralikul moel. eks ta vist enamvähem lasteraamatuna ongi mõeldud. põhiline paralleel, mis mulle pähe tuleb, on “Tappa laulurästast” ja seda lugesin ma kaheksa-aastasena küll täitsa mõnuga; oleksin ilmselt ka Angeloud lugenud, kui oleks võimalus avanenud.

vahelepõige: minu kadunud vanaema luges kord mulle ja vennale (olime alla 10 aasta vanad kindlasti) ette raamatut “Jeesuse jüngrid”, mis tundus ühe poistekamba üpris meeleoluka seiklusena sõjajärgsel Saksamaal. neil poistel olid küll ka vanemad õed ja aegajalt tuli ette minegid igavaid täiskasvanute dialooge, mille vanaema edasi lappas kommentaariga “see on nende omavaheline jutt, seda pole meil vaja teada”. hiljem, juba teismelisena, võtsin raamatu ise ette ja selgus, et omavaheline jutt käsitles põhiliselt ühe juudineiu võikaid kogemusi Saksa sõdurite tagalabordellides. respekt vanaemale olukorra elegantse lahendamise eest!

et jah, see puurilinnuraamat oleks väikeste kärbete ja vahelejätmistega kaheksasele või kümnesele ettelugemiseks sobiv küll ja mulle tundub, et vajalik ka.

tegelikult ikkagi täiesti uskumatu, et need lood ja olukorrad seal ei juhtunud mingisuguses onu Tomi onnikeses, vaid meile tuttavate inimeste eluajal. valge vaade laulurästa-raamatust annab ju ka mingi pildi, aga vaja oleks teada rohkem, arvan ma.

igasugune kaastunne puudub mul inimeste suhtes, kes seda raamatut keskkooliõpilaste jaoks ära keelata üritavad (ilmneb, et üks keelatumaid raamatuid USAs üldse). iga teismeline peaks nüüd küll suutma kõige kirjeldatuga toime tulla. kui on vahepeal tülgastav, siis kahju küll – teised inimesed pidid seda elu päriselt elama.

View all my reviews

when i’m not with you i lose my mind

New Girl (Secrets at St Jude's, #1)New Girl by Carmen Reid

My rating: 4 of 5 stars

internaatkooliraamatud on muidugi selline üsna… sirgjooneline žanr, meeldib või ei meeldi. mulle meeldib, olen isegi väikestviisi ekspert sel alal. ja eksperdi hinnang on: see raamat siin on omas kategoorias täitsa hea!

valem on sada aastat vana ja hästi läbiproovitud: hellitatud (siinkohal ameerika) preili saadetakse briti (siinkohal lausa šoti) tütarlaste internaatkooli, et teda veidi taltsutada ja talle õpetada elu põhiväärtusi nagu lojaalsus, õppeedukus ja obskuursed meeskonnamängud (maahoki!). alguses on raske, siis hakkab meeldima. ilmnevad ootamatud talendid, luuakse eluaegseid sõprussidemeid, pannakse paika ülbest bitchist klassikaaslane ja võidetakse möödaminnes ka majakarikas.

“New Girl” suudab selle kõik üsna veenvalt esitada 21. sajandi versioonis – lisanduvad ka poisid (ma olen suht kindel, et ainus kontekst, kus Enid Blyton oma raamatutes iial mõnd poissi mainis, oli, kui tuli selgitada, miks mõni tüdruk oli teistest ulakam – tal oli kodus vend või mitu. aga kõik ta tüdruktegelased suutsid veeta eluaastad 11-17 ilma kordagi meessoo peale mõtlematagi. see-eest olid nad head rohkemates obskuursetes meeskonnamängudes – lacrosse!), mobiiltelefonid, piimakohvid ja California IT-tööstuses rikkaks saanud vanemad.

igal tähtsamal tegelasel on oma väike saladus (nagu viitab ka sarja nimi), enamus neist üsna läbipaistvad algusest peale, aga paar üllatust viskas ikka sisse minu jaoks ka. ülemäära sentimentaalseks ei mindud, leidus paar kõva häälega itsitamise kohta ja lõpp jäi kenasti lahti järgmiste osade jaoks. usun, et see võib täitsa Blytoni-vääriline saaga tulla; jooksujalu just järgmise osa järele ei lähe, aga kui raamatukogus või odavpoes näppu jääb, plaanin kindlasti veel lugeda.

View all my reviews