we light up the world

mingitel segastel asjaoludel andsin endale uusaastalubaduse, et blogin sel aastal vähemalt kaks korda kuus (eelmisel aastal oli normiks üks kord, aga veame kihla, et keegi ei märganud neid meeleheitlikke kuu viimase päeva pingutusi). ja feilisin sellega haledalt kohe veebruaris (0) ja märtsis (1) (ja jälle veame kihla, et te ei pand tähelegi), aga millegipärast istun nüüd ikka 30. juunil kell 22 ja püüan midagi kirja saada. üldse ei suuda meenutada ega mõista, kuidas ma vahepeal suutsin üle kuu aja järjest iga päev kirjutada.

igatahes, tänasesse päeva üks selline mõte: kõmri keeles on täitsa palju sõnu, mis on lihtsalt ingliskeelsed sõnad kõmri moodi kirja pandud. näiteks kiirabi on ambiwlans, viin on fodca, loomaaed on , ülikond on siwt (kiire meenutus, et w hääldub nagu u, eks:)).

ja siis tuleb kuidagi üllatusena, et arvuti on cyfrifiadur, sülearvuti on gliniadur, entsüklopeedia on gwyddoniadur ja, ütleme, muusika on gerddoriaeth. ootaks just neist sõnadest mingit rahvusvahelisust, ehkki ma täitsa teadvustan endale, et pole see meie “arvuti” ka mingi… kompuuter. oh, ja kui te veel kuude nimetusi näeks! november on mis Tachwedd ja detsember on mis Rhagfyr näiteks. kui see nüüd just vastupidi polnud.

aga miskipärast ajas mind hiljuti täiesti meeleheitele avastus, et muuseum on kõmri keeles amgueddfa! kuskile võiks nende omasõnadega ikka piiri ka tõmmata, ei? (uurisin järele tuttavalt muuseumieksperdilt ja maailmas tegelikult ON veel keeli, milles muuseum ei ole “muuseum”, näiteks urdu keeles on ajeeb ghar. aga ikkkkkkkkagi.)

saand mõradest praod me vahel ma näen

ma olen selle asja üle nüüd järele mõelnud ja ma tean, mis on see üks muutus, mille ma maailmas teeks, kui ma saaks lihtsalt käsu anda ja kõik peaksid sõna kuulama. (maagiat ega piiramatuid ressursse ei anta, sorry, mina ei tee neid reegleid.)

ma nõuaks, et võetaks maha kõik sildid, mis midagi käsivad või keelavad. kõik viimseni. “suitsetamine keelatud ja “jalgrattaga mitte siseneda” ja “kandke maski” ja “hoidke 2 meetrit vahet” ja “murul käimine keelatud” ja “ära roni, tapab” ja “hoidke puhtust” ja “ärge visake kätekuivatuspaberit potti” ja “jalgu istmele mitte panna” ja, noh, saate aru küll. kõik need. loeb mitte sõnastus, vaid mõte, igasugused punaselt läbikriipsutatud jäätise- või rulluisutajaikoonid lähevad ka sinna alla, ja passiivagressiivsed “täname sind, et oma nõud ise ära tood” samuti.

ma pole veel otsustanud, kas liiklusmärgid võivad jääda. aga pigem vist mitte. puhas plats nendega ka ja las inimesed alustuseks vaatavad natuke aega ise, kuidas saab ja mõistlik on. siis vist peab neid hakkama otsast tagasi panema.

aga kõiki neid teisi… pole loodetavasti nii väga vaja panna, ah? suur osa neist on nagunii aegunud ja maske tegelt ei pea enam kandma ja kõik oskavad ise ka teiste inimestega veidi suuremat vahet hoida, kui vanasti kombeks oli. ja wtf, kas keegi tõesti hakkaks raamatukogus suitsetama või tuleks rulluiskudega bussi peale? tähendab, muidugi on kõik kohad täis inimesi, kes panevad jalad rongis vastasistmele ja loobivad prügi maha, aga… nad teevad seda ju siltidest hoolimata.

ma ole lihtsalt nii väsinud sellest, kui kohutavalt palju müra kogu see sildimajandus avalikus ruumis tekitab. ja keegi ei loe neid nagunii ja üleüldse, misasja te käsutate kogu aeg. laske inimestel lihtsalt olla.

aa, et ma võiks selle asemel kliimamuutused või abordikeelud ära kaotada oma ühe ukaasiga? vist peaks jah. aga mul on see silditeema nii kaua nii hullult hinge peal olnud, et mul vist ei jaguks hingesuurust.

see silt võib jääda
see ei või. ma tegin üldsegi hoopis haigrust pilti, näete või?

you’re slowing down and days are adding up

ilublogi vol15: matkabuduaar, detailid

teate, mis on üks ootamatu boonus vanemaks saamise juures. see, et mu alati pigem rasused juuksed ja näonahk on viimaste aastatega muutunud märgatavalt kuivemaks (nb! “kuiv” ilublogija keeles ei tähenda mitte vee, vaid rasu vähesust nahas) ja seega olen peapesu osas muutunud palju vähem pirtsakaks. selleni välja, et saan nüüd kasutada tahkeid šampoone ja palsameid. nende idee on mulle ammu meeldinud, sest palju vähem vett tuleb mööda maailma ringi vedada ja ka vähem ühekordseid plastpakendeid peab ära viskama; aga pesemis- ja silendamisomaduste suhtes on nad kuidagi… suvalised. mu juuksed jäid nendega vanasti alati rasvased. nüüd järsku kõlbavad kasutada küll.

teine variant muidugi on, et mul on küpsemas eas lihtsalt rohkem ükskõik, millised mu juuksed välja näevad ja tunduvad:P

behold – my field of fucks is barren

igatahes sellest saadik, kui ma ühel hetkel end kokku võtsin ja mõned sobivas suuruses alumiiniumtopsikesed hankisin (etsyst ostsin ja ei olnud väga lihtne leida), olen ostnud suht suvalisi tahkeid šampoone ja palsameid, vahel supermarketist ja vahel ökopoest ja vahel internetist. no tegelt igast kohast umbes korra, sest tõesti jube kaua kestab üks selline klots ja lisaks madalale massile ja keskkonnakoormusele on ka rahakulu väga madal. ainus jama, et kui tahket šampooni on väga lihtne vahule ajada ja juustesse määrida, siis palsamiga on igavene võimlemine – ta ei vahuta üldse, käte külge teda suurt ei jää, aga otse juustesse hõõrudes lupsab va libedik väga lihtsalt minema ja teda tuleb kuskilt nurgast taga otsida, mis igasugustes avalikes duširuumides (ujulas, kämpingus jne) on üsna ebameeldiv elamus. proovisin mingit kaks-ühes toodet ka, aga NII ükskõik mul oma juustest ka veel ei ole, et selle sobivaks oleksin tunnistanud.

vasakul šampoon, paremal palsam. ma peaks kaanepiltide järgi vahet tegema, kummas karbis kumb, aga ausalt öeldes ei püsi väga meeles.

kuna neid topsikuid oli etsy-müüja komplektis kolm, siis ühte kasutan näopesupalsami kaasaskandmiseks. suht praktiline, sest mitmed mu lemmikpalsamid (Inkey List Oat Cleansing Balm, Beauty Pie Japanfusion) tulevad suurtes tuubides, mida tervenisti kaasas ei viitsiks vedada ja mis tuleb ammu enne tühjakssaamist nagunii pooleks lõigata, et sealt hea kraam kõik kätte saada. see ongi sobiv hetk endale ports matkatopsi villida.

kui mul oleks veel üks selline tops, siis paneksin sinna oma näokoorimispadjakesed, aga kuna nende jaoks on mul täiesti töötav plastkarp olemas, siis lihtsalt ilu pärast ei hakka uut ostma. sinna karbile on peale kirjutatud, nagu oleks need Sephorast ostetud ja glükoolhappega immutatud. kunagi üks ports oligi (sealt see karp), aga mulle ei meeldinud nende patjade lõhn ja tahtsin nagunii midagi glamuursemat kui ainult glükoolhape. nii et nüüd olen ostnud mitu ringi Beauty Pie Dr Glycolic Multi-Acid Peeling Pads nimelist toodet ja nendega olen tõesti rahul. ainus asi, mis ärritab, on (nagu BP puhul tihti) liigne pakendatus – kui ma nad nagunii kohe oma kergemasse topsi ümber kolin, tuleb iga kord terve (algusest peale nende 50 vatipadja kohta liiga suur ja lisaks pappkarpi pakitud) originaalpurk minema visata. nii et praegu on mul plaan, et kui karp tühjaks saab, täidan selle tavaliste vatipatjadega ja valan kodus parajasti pooleliolevast pudelist happetoonikut peale – peaks ju sama välja tegema? annan (võibolla) teada, kuidas sellega läheb.

pildi oleks ju võinud teha nii, et karbi kirjad õigetpidi jäänuks, aga kuna need on vanad ja valed kirjad nagunii, siis vast pole vahet

kui mul korralikuks näopesuks sooja vett või viitsimist pole, siis need happepadjad ongi mu õhtune ja hommikune näopuhastus, tõmban näo ja kaela mõlema poolega üle ja vaatan hämmastusega, KUI palju mustust ikkagi näkku koguneb. kui näopesu toimub, siis teen pärast täpselt sama, aga pole nii huvitav vaadata.

puhastuse järel tuleb seerum. olen suur seerumite sõber ja huviline ja kodus on mul neid kasutuses erinevaid ja põnevaid, tavaliselt paarikaupa rotatsioonis. reisitingimustes kasutan Beauty Pie seerumikapsleid. mu lemmik neist läbi aegade on olnud Essential Ceramides, aga praegu on pooleli ka purk C- ja E-vitamiini omi. need villin ümber ühte (ilmselt Mujist ostetud) plastkarpi ja kasutan siis, kuidas tuju tuleb, ühed aitavad rohkem nahka niisutada ja teised… on muidu mõnusad. kuna kummaski purgis on 60 kapslit ja kodus neid ei kulu, siis ei tule väga tihti juurde tellida (hea, sest jällegi, miks nad peavad sellistes rasketes klaaspurkides olema?). et oleks selge, neid ikka kasutatakse välispidiselt, mitte ei võeta sisse – keerad kapsli otsa küljest ära, pigistad seerumi peopessa ja määrid näkku, tühi kapsel läheb prügikotti (ta on küll vetikatest tehtud ja biolagunev, aga ma muidugi ei jäta teda kuhugi loodusesse biolagunema).

need purgid muidu kunagi õue ei saa, aga fotosessiooni jaoks korraks viisin

näokreemiga on natuke sama lugu, mis šampooniga – ajapikku vähemrasuseks muutunud nahk tolereerib nüüd laiemat spektrit kreeme kui vanasti ja seega saan matkaversiooni valida pigem selle järgi, mis mugavas ja väikses pakendis on. viimasel ajal nt olen kasutanud ühte odavalt leitud muidu kalli brändi (Alpha-H) oma, mis on juhtumisi ka glükoolhappesisaldusega ja ei lõhna seetõttu eriti hästi. see on õnneks otsakorral ja juurde ma teda kindlasti ei osta, vaatan mõne uue testrisuuruses tuubi ehk. kahjuks mu päris lemmikud näokreemid kipuvad kõik olema klaaspurkides ja vot mingi ümbervillimisega ma küll tegelda ei viitsi (tuubist purki ju veel võiks, aga vastupidi, ei, aitäh).

pilt kahest asjast, mida ma juurde osta ei kavatse

päiksekreemid: üks näole mõeldu on alati kodus ja üks (matka)kotis kaasas ja aegajalt ma kaalun neid mõlemaid käes ja kui kodune on tühjemaks ja kergemaks muutunud (ta pikapeale ikka muutub, sest saab rohkem kasutust), siis vahetan ära. sama teen muide deodorandiga – kodus on üks täiem ja kaasas täpselt samasugune, aga tühjem pudel, ja kui viimane päris tühjaks saab, siis ostan koju uue ja hakkan vana poolikut kaasas kandma, kokkuhoid mitukümmend grammi. lifehack missugune.

säästuilublogi parimas vaimus on üks mu praegustest päiksekreemidest väga mõistliku hinnaga, aga väga hea Garnier Ambre Solaire Anti-Dryness SPF 50+. teine on Supergoop Play, ka SPF 50, see nii odav ei ole, aga pole ka nii kallis, et ei raatsiks teda matkal ka kehale panna. mõlemad nad sobivad minu nahale suurepäraselt – silmi kipitama ei pane, nägu rasvaseks ei jäta, poore ei ummista. kuna see Supergoop on ameerika oma, siis seal on vähem ja kehvemaid päiksekaitsekemikaale sees, nii et ma ilmselt seda juurde ei osta, kui ta otsa saab. (lingin siia igaks juhuks ilublogi päiksekaitseteema osa 1 ja osa 2 neile, kes tahavad mälu värskendada selle osas, miks ja kuidas see kõik töötab.)

noh, ja see enamvähem ongi. seepi ma eraldi kaasas ei kanna, see tahke šampoon ajab asja kenasti ära. hambapasta osas on veel arenguruumi, sest kuigi vahel võtan kodust lõpukorral suure tuubi kaasa, ostan ka neid pisikesi reisituube aegajalt peoga varuks ja süda nutab sees nii hinna kui pakendi pärast. kas keegi teab soovitada mingeid mitte-liiga-ökosid (tähendab – mitte fluorivabasid) tablette või muud selja- ja rahakotisõbralikku hambapesuvahendit?

kokku kaalub see kõik: suht ei midagi

väike kala aga suure kala jalad

täna aegus mu Hampstead Heathi ujumiskohtade aastapilet, nii et aeg teha kokkuvõtteid.

käisin 12 kuu jooksul Heathil ujumas 123 korda, mis teeb ühe korra hinnaks 1.83 naela. selle eesmärgi, et peab ära tasuma, loen igal juhul täidetuks.

kõige paremad ujumiskuud olid september, oktoober ja november. novembris ujusin 17 korda. kõige vähem jõudsin ujuma juulis (4x) ja augustis (5x), aga jaanuar (6x), veebruar (7x) ja aprill (6x) ei saanud ka ülemäära tihedad.

kolmest võimalikult ujumiskohast üllatuslikult kõige vähem käisin segatiigis, sest see pandi minu jaoks veidi ootamatult talvekuudel avalikkusele kinni. ujuma lubati ainult klubiliikmeid ja klubiliikmeks saab kandideerida ainult juhul, kui oled enne ka läbi talve ujunud. daamide tiigis käisin rohkem kui lidos, sest mulle lihtsalt meeldib seal rohkem. (muide, lubasin juba aasta eest teile lido pilti ja tegin selle ära ka, lihtsalt postitada unustasin, nii et panen nüüd siia:

üks juunihommik, Parliament Hill Lido

daamide tiigi juures pilti teha ei tohi, mis on ka üks põhjuseid, miks mulle seal rohkem meeldib. hea salajane.)

vesi oli kõige külmematel hetkedel, jaanuari lõpus, 4 kraadi Celsiuse järgi. paaril hommikul oli jääkirme ka tiigi peal. aga kõige külmem vesi, kus sel talvel ujusin, oli ikkagi Nõmme spordikeskuse basseinis, ja edetabeli järgmine Noblessneri sadamas. õnneks eestlane ehitab kõigisse sellistesse kohtadesse sauna. briti avaveeujujatel aga on kindel veendumus, et soe dušš või saun pärast külmas vees käimist on ebavajalik, ebatervislik ja võimalik, et isegi eluohtlik. selline kultuurierinevus.

kuskil oktoobris hankisin endale neopreenist sokid. novembris hankisin paksemast neopreenist sokid ja detsembris kindad ka. nendega ujusin märtsi lõpuni. alla 10-kraadises vees hakkas sõrmedel ja varvastel ikka nii külm, et ilma normaalselt ujuda ei saanud, ainult sisse kasta, ja nii ma kah ei viitsinud.

septembris ostsin endale ühelt õuespordimessilt täieliku impulssostuna uue trikoo, mis kulus talve jooksul vägagi ära, sest külma ja niiske ilmaga läheb meil siin pesu kuivamiseks kaks-kolm päeva vähemalt. (need paksemad neopreensokid olidki kogu aeg veidi märjad ja kippusid seetõttu haisema minema ausalt öeldes.) kogu aeg üks trikoo tilkus kuskil ja teine oli enamvähem kandmiskõlblik. ausalt, kui veel tihemini ujuks, oleks kolme vaja.

samalt messilt sama impulsiivselt ostsin ka välitingimustesse mõeldud ujumisprillid ja harjutasin nendega oma varasügisestel lido-päevadel kohusetundlikult korralikku ujumist, seda, kus hingatakse vette. aga jällegi alla 10-kraadisesse vette ei olnud enam suurt tahtmist nina toppida. päriselt normaalse ujumistehnika omandamine mingi treeneri abil on mu to-do nimekirjas juba ammu, aga ma pole selleni kuidagi jõudnud, sest need treenerid tegutsevad mingite klooritatud basseinide läheduses ja sinna mind nii tohutult ei kisugi enam. tiikides ja jäävees ujun vanamuti stiilis konna, pea veest väljas; pimedatel talvehommikutel panin vetelpäästjate palvel vahepeal isegi neoonrohelise mütsi pähe, et mind kenasti näha oleks. täitsa mõnus oli, kui kõrvad soojas olid.

igasuguse logistika optimeerimise rongijaamade järgi lõpetasin ära üsna varakult. rattaga on kodust ujuma pool tundi ja lisasin selle otsa lihtsalt kas hommikusele tööleminekuteele (ehk siis enne hommikusööki pool tundi rattasõitu, karastav suplus, veerand tundi rongisõitu, veel pool tundi rattasõitu) või kodusttöötamispäevadel käisin lihtsalt rattaga ära, talvel enamasti keset päeva valgel ajal. kõlab nagu tippsportlase trennirutiin, aga ratas on mul ju elektriga.

noh, ja muidugi on see kõik olnud täiesti imeline. ei tea öelda, kas ujumine on mu keskealise kere kuidagi tugevamaks või tervemaks teinud (kõhnemaks igatahes ei ole:)), aga mõju vaimsele tervisele on olnud täiesti märgatav. eks kaasa aitavad nii looduses viibimine, regulaarne liigutamine kui see, et mingist temperatuurist allapoole on külmas vees viibimine ikka täielik kohalolekuharjutus – mitte mingite mõtete jaoks aega ja energiat ei jää, ainult keha tunnetamine. selline zen tööpäevahommikuti on puhas luksus.

nii et ostsin uue aastapileti muidugi ära ja ausalt öeldes juba ootan oktoobrit, sest praegu on vesi 18 kraadi soe ja see tundub kuidagi… vale :) samas on praegu partidel pojad, keda näeb ujudes hästi lähedalt (oh te nummipallid! nii väiksed ja nii vaprad ja nii tohutult kiired), ja tegelt on päris tore, kui ei pea pärast ujumist panema selga sulevesti ja sulejopet üksteise peale, vaid võib särgiväel minema vändata. nii et küll ma kannatan selle suve kah ära.

keegi peab laotusse lubama päikse

ilublogi vol14 : matkabuduaar

enne, kui saab kaks aastat täis lubadusest, et matkahügieenist tuleb (võibolla) ilublogi sissekanne… võtan selle teema ette, sest lõpuks ometi oli mul matkal meeles teha pilt sellest, mis mul pesuasjade kotis kaasas on. palun, täiesti tsenseerimata:

seda ilusasti ladumist pean veel harjutama

alustama peaks vist sellest, et pooled neist asjadest on mul lihtsalt üldse kogu aeg kaasas. minu igapäevases kosmeetikakotis, mis elab minu igapäevases seljakotis (sest mu elustiil praegusel ajal ei toeta käekotte), on alati:

– küüneviil
– pintsetid
– taskupeegel
– hügieeniline huulepulk
– hambaniit
– migreenirohi
– beebipillid
– mõni juuksekumm
– üks tampoon ja üks plaaster
– punniplaastrid

noh, ja mõned asjad on selles igapäevakotis veel, aga nt ripsmetuši tõesti tõstsin matkalemineku ajaks välja. kõiki neid asju läheb päriselt enamvähem igapäevaselt vaja ka, v.a. tampooni ja plaastrit, mis on kaasas igaks juhuks, ja hügieenilist huulepulka, mida ma vist tõesti lihtsalt spst seal kotis hoian, et… see on ta koht.

veel on siin pildil juuksehari, millest ma iialgi ei eemaldu kaugemale kui vbla 10 meetrit, ja siis näomask ja pakk salfakaid, mis samamoodi on kuskil kotis ikka kaasas lihtsalt igaks juhuks. (meil küll on maskikohustus igal pool lõppenud, aga nt eelmisel nädalavahetusel sattusin Prantsusmaale, kus see ühistranspordis veel viimast päeva kehtis, ja sellises olukorras on ju hea, kui kotipõhjas üks mugav mask varuks on ja ei pea ühekordset ostma.)

ja ülejäänud ports… kuulge, see läheb juba tobedaks, aga nüüd olen sunnitud tunnistama, et praktiliselt iga päev kannan kaasas ka neid asju:

– deodorant
– tahke šampoon ja palsam (need on need ümmargused alumiiniumtopsid pildil)
– happetoonikuga immutatud näopuhastuspadjad
– näoseerumikapslid
– näokreem
– päiksekreem

sest noh, ma käin jalgrattaga tööl ja tee peal tihti ujumas ja selle komplekti abil saan ma end suvalisel hetkel enamvähem esinduslikuks kasida. ja selle pesuasjade koti põhjas reeglina vedeleb ka juuksekumm või paar, plaaster või paar, leht või paar valuvaigisteid (pildil: ibukas ja parakas, vanad sõbrad. mittemigreeniliste peavalude puhul võtan neid kaht koos ja enamasti aitab.)

spetsiaalselt matka tarbeks said kotti… hambahari ja -pasta. paneme tähele, et hambaharja vart ma lühemaks saaginud ei ole, tassin kaasas kogu seda meeletut massi :)

täpselt seesama komplekt läheb kohvrisse ka siis, kui mõne pikema reisi kodust eemale ette võtan. kui on teada, et on korralik sooja veega näopesemisvõimalus olemas (sh matkal, kui pole plaanis metsik telkimine, vaid kämping või lausa mingi tubane ööbimine), siis lisan puhastuspalsami ja ehk ka selle rätiku, millega nägu pesta (reisioludesse on pisike mikrofiiberrätt täitsa sobiv, ei pea froteed kaasas kandma). aga elu on õpetanud, et kuskil mägijärve ääres ma sellega mässata ei viitsi ja tõmban näo niisama vatipadjaga üle.

klge, aga ma vaatan, et siit venitab veel ühe osa välja – sellest, mis konkreetseid pesu- ja näohooldusvahendeid ma siis kaasas kannan ja miks just neid, räägin mõni teine päev (nt siis, kui mõne pildi veel juurde taipan teha) :)

isegi kui pilvepiir jääb me vahele

kui mul oleks kombeks oma postitustele mingeid normaalseid pealkirju panna, siis paneks praegu pealkirjaks “kohtumine laamaga” ja loodaks, et peen ulmeviide jõuab kellelgi kohale.

tegelikult kohtusin laamadega Lake Districtis juba eelmisel suvel ja kaugelt – see hetk, kui oled roninud ühe Wainwrighti (Catbells) otsast alla ja hakkad ründama järgmist (Maiden Moor) ja vaatad hajameelselt alla Derwentwateri poole ja siis vaatad veel kord ja põhjalikumalt, sest wtf, kas seal on mingitel inimestel laamad kaasas, SEDA nüüd küll ei oodanud! või on need alpakad? mis neil üldse vahet on? appi kui lahe, tahan ka!

ja päkapikke on vist tõesti igal aastaajal ja igal pool liikvel, igatahes tõi jõuluvana mulle lisaks titaankruusile ja korralikule pealambile ka kinkekaardi ühepäevase laamamatka jaoks, ikka sealsamas Lake Districtis. (protip: kogu aeg tasub olla hea laps igaks juhuks.)

pühapäeva hommikul kella üheksaks Catbellsi jalamile laamaaedikusse jõudmine oli põnev logistiline väljakutse, mis sisaldas nii üht kõige õudsemat kolmesõnalist fraasi inglise keeles, “rail replacement service”, kui kaht ööd metsikut telkimist. ma ei teagi, kas ma ilma kolmepäevase nädalavahetuse toeta (üks ilusamaid fraase inglise keeles: “early May bank holiday”) oleks üldse saanud seal ära käidud, aga samas, palju edu kolmepäevasel nädalavahetusel mingigi majutuse broneerimisega turistipiirkonnas. õnneks mul on titaankruus ja pealamp ja ma olen kõigeks valmis (ja ma leidsin megahead telkimiskohad mõlemaks ööks).

megahea telkimiskoht, pesemisvõimalusega

igatahes – kohtusin laamaga! isegi kahega, sest kuigi olin tolle päeva matkagrupi ainus liige, siis laama on karjaloom ja teda üksinda välja ei viida, sõber tuleb kaasa. okei, kui te saate küsida ühe küsimuse laama kohta, siis te ei küsi, kas ta on karjaloom. te küsite, kas ta sülitab. jaa, sülitab! aga mitte inimeste, vaid sõbra, st teise laama pihta.

Tim, Dopey ja suvalised lambad Maiden Mooril

siis te küsite veel, mis vahe on laamal ja alpakal. või vähemalt küsisid seda peaaegu kõik vastutulijad ja möödaminejad, pärast seda, kui nad olid ära maininud, et SEDA nad nüüd küll ei oodanud. alpakad on väiksemad ja krussis karvaga (eriti pealael) ja ei ole nii kõvad matkajad ja terveks päevaks mägedesse ei lähe.

need ripsmed!

laamad olid küll üsna kõvad matkajad, või ausalt öeldes olid nad enamvähem sama kõvad kui suurem osa inimesi, kellega elus koos matkanud olen. muidu äärmiselt toredad kaaslased, aga jube palju söögipause ja üsna palju niisama mõtlikult kaugusse vahtimise pause ja võrdlemisi aeglane liikumistempo ka nende pauside vahepeal. meie ring üle Catbellsi (päris tipus ei käinud, seal on enamasti liiga palju rahvast, ütles giid), Maiden Moori, High Spy, Dalehead Tarni ja Dalehead Cragsi ja siis Newlands Becki orgu mööda tagasi oli umbes 12 km pikk ja võttis aega 7 tundi.

asend näitab, et ei toimu mitte niisama jõeületus, vaid pissipaus

aa, et miks laama üldse seal on ja sellise jaburusega tegeleb? Alpacaly Ever After on sotsiaalne ettevõte, kes võtab enda hoolde kodutuks jäänud või väärkoheldud laamad ja alpakad ja laseb neil Lake Districtis elada oma parimat elu. muidugi nad saaks selle ära elatud ka karjamaal, ilma vahepeal mäe otsa ronimata, aga neil ei ole kerge pagasiga mõõdukate jalutuskäikude vastu ka mitte midagi (sellise maastiku jaoks on nad sündinud) ja turistidelt kasseeritud raha aitab kogu seda tsirkust püsti hoida – loomad saavad toidetud, ravitud, ja pügatud. see on üsna sama mudel, kui mu kunagine tiigritalitamine loomaaias oli.

igatahes et kui kellelgi on nüüd “appi kui lahe, tahan ka!” tunne, siis ma seda teenusepakkujat täiega julgen soovitada. giid oli hästi tore ja asjalik ja mul on peas umbes 7 tunni jagu laamafakte varuks. näide: laama tiinus kestab umbes 11 kuud, aga ta saab ca 6 nädala piires ise valida, millal täpselt ta sünnitada soovib. vaatab ilma järgi (kui on külm, siis ootab veel, kui palav, siis kes see viitsib rase olla enam) ja et sõbrannad oleks läheduses (karjaloom!) ja teeb seda üldiselt päise päeva ajal; ja kui üks emane juba täna sünnitas, siis järgmine ootab kenasti vähemalt homseni või veel veidi, et igaühele hoolt ja tähelepanu jaguks.

nagu pildilt aru saada, oli hea, et ma olin need tipud kõik korra juba läbi jalutanud ja teadsin, mis sealt parema ilmaga ära paistab. järgmisel päeval hakkas uuesti paistma, aga see on juba üks eraldi lugu.

vaatame, mis vaadata on (Derwentwater)

aga kuu on alati sama

mul tegelikult on plaanis juudi kogukonnast lähemalt jutustada, sest kõik küsisid selle kohta, aga ma ei jaksa praegu. ausalt mõni päev seletan.

aga teate, täna nägin esimest korda elus metsikus looduses – või noh, praktilises kasutuses – siinust ja koosinust!

see on ses mõttes märkimisväärne, et ma olen alati matemaatikat väga armastanud ja pole eriti püstitanud küsimust “aga mis sellest praktikas kasu on?” või “millal mul seda elus vaja läheb?” – minu poolest ei peagi olema vaja, kuni on ilus ja huvitav, ja lisaks on kasu suurema osa matemaatika puhul ilmselge. (väikse kõrvalepõikena pean mainima, et siiamaani on jäänud üheks mu elu tipphetkeks see hetk, kui ma sain teada, et kiirendus on kiiruse tuletis! nagu, how cool is that? ok, ma olin siis 16 aastat vana ja üldse kergesti erutuv, aga ikkagi.) aga peab küll tunnistama, et siinust ja koosinust olen umbes 30 aastat pidanud puhtakadeemilisteks kontseptsioonideks, mille praktilise kasutusega ei lootnudki kunagi isiklikult kohtuda. hoidsin lihtsalt südames teadmist, et siinus ruut alfa pluss koosinus ruut alfa võrdub üks, ja sain sellest rasketel hetkedel tuge, aga noh, mul on isegi meieisapalvest elus tuge olnud, see ei tähenda, et ma arvaks, et jumal olemas on või päriselt midagi teeb.

ja siis ühtäkki… täna ühel töökoosolekul tuli välja, et mu jalgratta väändeandur sülitab siinuseid ja koosinusi välja vasakule ja paremale. tõsi, ma ei tea veel, MILLE siinus ja koosinus need on, pluss mulle tekitab veidi muret, et mitte ühtegi täisnurkset kolmnurka ei ole ma väändeanduri läheduses tuvastanud ja ma ei suuda enam meenutada, kuidas – või kas üldse – saavad trigonomeetrilised funktsioonid eksisteerida ilma kolmnurkadeta. aga ma arvan, et ma uurin selle ajaviiteks välja varsti.

ja et kinkida teil taevast mis minust voolab läbi

mul on ammust ajast komme teha tööl suuremate projektide lõpetamisel tiimile kooki. just teha, sest kuigi ma pole mingi eriline küpsetusguru, tundub mulle aus, et kui teised inimesed kirjutavad valmis tohutu koguse võrdlemisi keerukat tarkvara ja lisaks lepivad mu lõputu norimisega selle osas, kuidas kasutajaliides peab välja nägema ja tekstid (ja tõlked!) veatud olema… võin mina ka natuke vaeva näha. ses mõttes, et midagi ise ära teha, mitte ainult õiendada (mulle makstakse õiendamise eest palka muidu).

saimegi siin siis eelmise nädala alguses ühe tähtsama tarkvarauuenduse valmis ja andsime kasutajatele kätte ja ptüiptüiptüi, keegi pole kurtma tulnud, et ei tööta või ei meeldi. nii et lugesin launchi õnnestunuks ja nimetasin iganädalase projektikoosoleku tähistamiskoosolekuks ümber ja küsisin osalejatelt viisakalt “kas allergiaid või talumatusi on?”

ootamatu vastus tuli veidi ootamatust suunast – bulgaarlasest arendusjuht tunnistas häbelikult, et temal kestab veel kaks nädalat paast (õigeusu ajaarvamise järgi, eks ole) ja loomsed tooted on menüüst väljas.

pean tunnistama, et ma olin hetkeks päris nördinud. võiksin ju olla harjunud, et teiste inimeste jumalad ja nende esitatavad nõudmised üldise populatsiooni moraalile, toitumisele või, maitea, tervisekäitumisele (pandeemia alguskuude lockdown hassiidi juutide kogukonna vahetus naabruses oli… huvitav elamus) mõjutavad mu elu rohkem, kui ükski jumal ühegi ateisti elu mõjutama peaks, aga see, et nüüd pean küpsetama elu esimese vegankoogi, tuli ikkagi ootamatult. ma ei suutnud ette kujutada, et ükski asi, kuhu sisse ei tohi panna võid, mune, vahukoort, kohupiima ega isegi želatiini, saaks maitsev olla.

aga mis seal ikka, natuke aega mossitasin ja natuke kurtsin sõpradele ja põrgatasin ideid ja E pani mulle pähe mõtte mangost ja mõte mangost meeldib mulle igal ajal päris hästi. natuke googeldasin, natuke valisin ja retsepti ma leidsin ja nüüd ma panen selle siia tulevaste põlvede jaoks kirja, sest seda oli tõesti megalihtne teha ja valminud kooke (tegin ühe koju katseks ja teise siis pärast tööleviimiseks) saatis uskumatu menu.

Paastuaja mangokeeks:

440g nisujahu
280g suhkrut
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
0.5 tl soola
600g mangopüreed
160 ml õli
2 tl vaniljeekstrakti
(1 laimi mahl)

kuumuta ahi 180°C peale, määri koogivorm võiga (jaa, ma ostsin selle jaoks poest veganvõid, selline asi on olemas ja ma ei tea, mida ülejäänud pakiga teha, veel palju seda kooki ilmselt). originaalis on kasutusel suur keeksivorm, mina tegin 23×33 cm kandilises vormis, mis oli täpselt paras.

pane jahu, suhkur, küpsetuspulber, sooda ja sool suurde kaussi ja sega vispliga läbi, nii et klompe ei jääks.

lisa mangopüree, õli (mul oli rapsiõli, aga sulatatud kookosrasvaga võiks ka proovida), vaniljeekstrakst ja laimimahl (mida originaalretseptis polnud, aga ma leidsin ühest teisest väga sarnasest retseptist selle ja lisasin oma teisele koogile ja see sai veel parem kui esimene) ja sega, kuni kuiva jahu enam pole, aga ära üle sega.

vala tainas vormi, tasanda. küpseta umbes 40 minutit, kuni on valmis (katsudes pole vedel ja sissetorgatud tikk jääb kuivaks). kui keeksivormi asemel kasutad madalamat koogivormi, siis hakka 25 min peal kontrollima. mul vist läks umbes 30 minutit sellega.

lase vormis jahtuda.

minul oli vaja oma kooki kaunistada ka, nii et ma rullisin talle martsipanist katte peale, kuhu siis vaba käega vajaliku pildi peale joonistasin. see sobis maitse poolest ka sinna ülihästi.

nii õpin lõpuks jalgratastki joonistama. aga toidufotograafia kursusel pole jätkuvalt käinud.

kook ise sai mõnus mahlakas, aga samas näpu vahelt söödav, hästi ilusat mangovärvi, mangomaitseline ja igatepidi suurepärane. võibolla natuke vähem magus oleks võinud olla minu poolest ja võibolla ma ükskord katsetan vähema suhkruga.

ainus häda selle koogiga on see, et ei seisa üldse. kohe saab otsa! kuigi sellest retseptist saab ikka päris suure koguse teda.

kes sõid, need kiitsid, kes ilma jäid, need kurvastasid, ja üks briti-bulgaaria pere sööb sellist kooki nüüd vist järgmised kaks nädalat, sest paastusõbralikke maiuseid pidi olema üllatavalt raske leida. kuigi, kas paastu mõte ei olegi just selles, et sina ei pea häid asju süüa saama, kannata, patune!?

seal algavad ja lõppevad me uned kõik

mõtleks, et ma olen siin blogis rääkinud rotist ja vihmaussidest ja korduvalt lehmadest, aga ma ei ole kunagi rääkinud Scratchist.

Scratch on meie kass naabrite kass kass, kes kõnnib omapead ja kelle jaoks on kõik kohad ühesugused. me kolisime siia korterisse oktoobris 2013 ja detsembris oli Scratch igatahes juba kohal:

miks on korteri kõige kitsamasse punkti, otse välisukse ette paigutatud tool, ei oska nüüd niiviisi tagantjärele öelda. ja kas meil oli tõesti esikus vaip?

seda, et ta on Scratch, me siis veel ei teadnud, aga kui ta juba mõned aastad oli meid regulaarselt külastanud, kõik silitused sisse nõudnud ja nurrud väljastanud, vahel me diivanil või voodis une täis maganud, aga mitte kunagi mitte midagi söönud, sattusime naabrinaisega vestlema ühest teisest naabruskonda ilmunud kassist (see on ka veel eraldi lugu) ja siis ma küsisin üle, kas must kass on nende oma (on), mis ta nimi on (Scratch) ja kuidas teda pererahva äraolekul toidetakse (tal on kiibiga avanev kassiluuk ja keegi käib ta söögikaussi täitmas). naabrinaine küsis vastu, kas see külastamise ja paitamise asi on meie jaoks okei (on). nii peamegi juba peaaegu 9 aastat kahe pere peale kassi.

Scratchi järgi võib kalendrit õigeks panna – kuigi maja ümbruses näha on teda kogu aeg ja aegajalt nõuab ta häälekalt ka tuppalaskmist, et siis põgusa silitamissessiooni järel lahkuda, võib olla üsna kindel, et kui ta sisse marsib ja pikemaks ajaks magama keerab, on käes koolivaheaeg ja naabripere on kõige täiega ära sõitnud.

reedel oli siinkandis viimane koolipäev enne lihavõttevaheaega. laupäeval korraldasime gaididele sleepoveri. kui ma pühapäeva hommikul kell pool kümme väga unisena koju jõudsin, oli Scratch juba positsiooni sisse võtnud.

selle kuivanud fuksia võiks muidugi mõne elusa taimega asendada, aga elus loom on ka suht okei ju?

praeguseks on päike loojas ja õues külm, nii et viimased tunnid on seis olnud pigem selline:

ma ei salli, kui raamatud riiulis risti teiste peal on, aga no mitte kuhugi ei mahu enam :(

Scratch on maailma kõige lihtsaminihooldatav kass. võibolla ta lülitab oma ainevahetuse meie juurde tulles välja, igatahes pole meil selle kummagi otsaga kunagi mingit pistmist olnud. uksest sisse laseme ta siis, kui ta akna taga selleks soovi avaldab; välja saab ta kassiluugi kaudu, mida ta küll veidi põlastab (ilmselt sellepärast, et see on vanamoodne ja ei avane kiibi peale, vaid seda tuleb ise päris kõvasti nina või käpaga lükata. vt ka: kaevad peileriga nagu lollakas), aga hakkama saab. kui ta pai tahab, siis ta ütleb, ja kui ta ei taha, siis seda ütleb ka, kehakeel on täiesti üheselt loetav. aga üldiselt ta ikkagi käib siin nende paide ja seltskonna pärast – tundub, et talle lihtsalt ei meeldi pikalt üksi olla, samas tüdineb ta aegajalt naabrite kolme lapsega peres käivast lakkamatust trianglist ja tuleb siis ka varjule, kui nad kodus on:) aga siis ta ei jää kunagi kauaks.

teatavasti on musti kasse päris raske pildistada, nii et ega mul väga häid Scratchi-pilte ei olegi eriti varuks. aga ma võin kinnitada, et ta on kõik need aastad püsinud täiesti muutumatu. tõestuseks: need kaks pilti on tehtud kolmeaastase vahega:

ainus, mis takistab mind järgmisel suvel samasugust pilti tegemast, on asjaolu, et naabrid lammutasid hiljuti maha nii selle müüri kui selle taga oleva oma köögi ja ehitavad asemele midagi… suurt. oleme äraootaval seisukohal, aga kui see peaks hakkama senisest rohkem päevavalgust varjama, võib juhtuda, et meil tuleb kolima hakata. mis oleks muidu ok, aga kardetavasti Scratchi ei anta kaasa :(

aa, aga see teise kassi lugu. ilmus mõne aasta eest mingi noor isane valge-mustakirju elajas me kanti, enam ära ei läinud. naabrilapsed hakkasid teda Penguiniks kutsuma ja meie nende järgi ka. aga ükspäev oli meil siin suurem kassidraama ja ülakorruse naabrilaps andis mu uksekella: “Palun väga vabandust, et segan, aga meie kass Loki on teie õues ja King Henry on katusel ja läheb talle kohe kallale!” noh, lasin Lucia oma köögiukse kaudu õue Lokit püüdma ja samal ajal ristküsitlesin teda ja selgus, et Penguin on juba ammu King Henryks ümber ristitud ja et keegi ei tea, kelle oma ta on, aga pidi ohtlik olema. on teine tõesti üsna jõletuks kõutsiks kasvanud, pean nentima. siiski, huvitav nimevalik.

sellist külaelu elamegi siin suurlinna südames. kompostiussidel muide läheb ka hästi! ja metsmaasikad ja karulauk õitsevad mu aias.

say another thousand words

mulle keele- ja sõnamängud meeldivad. kui mõni neist moodi tuleb, mängin andunult veel tükk aega pärast seda, kui teised tüdinevad. kui parajasti ühtegi moes pole, siis lahendan iga päev Guardiani ristsõna (tavalist, mitte krüptilist). (eestikeelseid ristsõnu ma ei viitsi teha, seal küsitakse alati asju a la “Urmas Oti nimetähed”. ingliskeelsed on rohkem huvitavate seoste ja sünonüümide peal väljas.)

nii et võite arvata, et Wordle ja tema kloonid teevad mulle praegusel ajal suurt rõõmu. minu igapäevane rutiin on:

tavaline Wordle – mulle üsna meeldib, et ta pärast omanikuvahetust raskemaks läks, kuigi ma muidugi olin tige, kui nad ükspäev sõnaga VIVID minust jagu said :)

Quordle, mis sõnadevalikuga ka ei hellita ja on see, mis mul kõige tihemini ebaõnnestub – mistõttu kõige huvitavam. siin antakse 9 katset, aga ära arvata tuleb neli sõna korraga ja kuigi mul on strateegia hakanud vaikselt välja kujunema, siis vahel teen ikka lolle vigu ja vahel kaotan lihtsalt kannatuse.

eestikeelsetest teen Sõnurit. see on igal juhul raskem kui ingliskeelne. selgub, et enamus sõnu eesti keeles on määrsõnad :P ja nende suunas on kuidagi palju keerulisem mõelda.

ja üllatavalt hästi saan hakkama ka kõmrikeelse Gairgloga – võiks arvata, et minu sõnavaraga (Duolingo andmetel 1405 sõna) seal kuigi kaugele ei jõua, aga enamasti on päeva õige vastus pigem tuttav sõna. pluss mul on tekkinud juba üsna hea tunnetus, mis tähti omavahel kombineerida võiks, et umbropsu pakkudes ka olemasolevate sõnade peale sattuda. noh, ja mul on märkmikus kirjas peaaegu terve lehekülg viietähelisi kõmrikeelseid sõnu, kust vajadusel inspiratsiooni otsin :D

tähti on muidugi mõnuga valida

keeleõppija rõõmuks on Gairglo sõnadel juures otselingid sõnastikku, ma ilmselgelt pole ainus, kes aegajalt suvaliselt tähti kombineerib seal :) aga nt neid sõnu siin teadsin kõiki päriselt ka! “teigr” tähendab tiigrit näiteks, ei ole ju raske keel? (“dinas” on “linn”, “golchi” on “pesema” ja “tegell” on “veekeedukann”.)

ma oskan kõmri keelega samal tasemel või paremini veel keeli, aga miskipärast pole vene- ega rootsikeelse Wordle’i tegemine pähe tulnud. vene keelega seoses meenub hoopis, et Duolingo blogis oli jube hea postitus ukraina keele kohta, lugege kindlasti.

aega võtab see kõik kokku vast ehk kümmekond minutit mu päevast, enamasti teen rongis kõmri keele harjutustega koos ära. ristsõnaga läheks igal juhul kauem! ja oh neid tunde, mis omal ajal sai Alphabeari peale kulutatud. need “üks sõna päevas, homme jälle” mängud on ikka õnnistuseks, saad tehtud ja siis teed muid asju.

aga kunagi, kui vanaks saan, õpin krüptilisi ristsõnu ka lahendama.