lõpuks ometi olen ka mina sunnitud nentima, et ahiküttel on teatavaid puudusi. olin kaks päeva prahas ja selle ajaga läks kodus nii külmaks, et hingeõhk aurab ja ükski sahtlis olevatest pastakatest ei ole nõus kirjutama.
homme sõidan nädalaks norrasse.
nägin unes, et tallinna linnavalitsus otsustas võtta jääpurikad looduskaitse alla. vähemalt ilusamad. põhjendus: mille loodus on räästasse riputanud, seda ei pea inimene lõhkuma. ja üldse, inimene võib ringiga käia.
eelmisel päeval olin muidugi avatari ka vaadanud.
Miks ma õieti kuulan “Keelekõrva” saadet (mille toimetaja võimalikust koondamisest ei oska ma ikka veel midagi arvata, sest saatejuhina on ta mu meelest masendav, toimetajana suurepärane ja töötajate usaldusisikuna – kes teab? keskmiselt tuleb seega null.) – sest see on mu jaoks iganädalane pilk minu enda alternatiivsesse reaalsusesse.
Ma vist ei kaalunud kunagi päris tõsiselt eesti filoloogiasse sisseastumist, ehkki mul oli paber, mis lubas seda eksamiteta teha. Olin oma esimeses valikus täiesti kindel ja ei ole seda ka kunagi kahetsenud. Aga… Iga “Keelekõrva” kuulates suudan ma end vabalt ette kujutada ükskõik millise saatekülalise rollis. Miks ma ei võiks olla lingvist, luuletaja, keelekorraldaja, eesti keele õpetaja, terminilooja, kasvõi keelesaate toimetaja? Ei näe ühtegi põhjust.
Samas kui Turovskit kuulates ei suuda ma kogu selle põnevuse juures iial kujutleda end loomaaias töötamas, Ööülikooli tähtsate esinejatega samastumisest rääkimata (kui nad just keeleteadlased pole:). “Rahva oma kaitse”, “Olukorrast riigis”… sama lugu – see kõik on kohutavalt hariv ja huvitav, aga mitte minu elu. Mitte üheski võimalikus tulevikus. Keeleteema aga pole isegi mitte “see oleks võinud olla”, vaid endiselt “see võib tulla”. Tegelikult ootan suure huviga, millal ta siis ükskord ometi tuleb.
(jah, ma kuulan päris palju raadiot – tänatud olgu podcastid:)
lubasin vist küll juunis aastakokkuvõtteid teha, aga no ei jõua ju alati nii kiiresti. ja selleks, et ligi 4000 seebikarbifotost 40 paremat välja valida, on teatavat ajalist distantsi ka vaja… aga uusaastakingituste ettevalmistamise käigus tegin ma selle raske töö ära. siin nad on – minu austraalia…
Nüüd on küll kehvasti läinud – kümned inimesed päevas saabuvad mu blogisse otsingutega “piparkoogitainas”, “piparkoogimaja”, “piparkoogid”… aga mul on siin üleval mingi täiesti suvaline retsept tollest ainsast aastast, mil ma mässumeelselt perekonnaretsepti eirasin ja “midagi teistsugust” teha proovisin. Tulemus oligi… teistsugune. Enam ma selliseid mõtlematuid eksperimente teinud ei ole:)
Niisis, PÄRIS piparkoogitainast tehakse nii:
Kati piparkoogid
400g siirupit (= 400g suhkrut ajada keema. Pruunist peast lisada 1 klaas sooja (kuuma) vett, keeta ühtlaseks)
400g võid
250g suhkrut
3 muna
800g jahu
1 tl soodat (lahustada 2 spl leiges vees)
2 tl kaneeli
2 tl nelki
1 tl ingverit
1 tl kardemoni
1 spl apelsinikoort (võib ka rohkem. meil pannakse alati umbes viis korda rohkem:)
Siirupile lisada kõik maitseained, pott pliidilt ära võtta, või tükeldada, panna jaokaupa siirupisse seda kloppides. 250g suhkrut ja 3 muna vahustada, lisada jahtunud siirupile, siis sooda. Lõpuks jahu. Segada kõvasti, kuni tainas läigib. Lasta seista 1 ööpäev.
(sellele inimesele, kes sooritas otsingu “kas piparkoogitainas kleepuv” – on küll kleepuv, jah. Minu meelest need isetehtud on kõik kleepuvad. Aitab see, kui tainast võimalikult külmana hoida, ja rullimisel ohtralt jahu muidugi.)
Piparkoogimaja ma sel aastal ei tee. Miks ma peakski, kui mul on majapidamises 49 piparkoogivormi (jah, ma lugesin üle), nende hulgas koaala, känguru, krokodill, delfiin, kaamel, lõvi, ninasarvik, kaelkirjak ja pingviin? Kes teeks piparkoogimaja, kui tal on võimalik teha piparkoogiPINGVIINE?!
Täna otsisin taga ühe sõnulkirjeldamatu looma nime. Sest mul on temast pilt ja sellele pildile oli allkirja vaja:
Hüpotees 1: see ongi lüka-tõmba (ainus kahepealine loom, kes mulle maailmakirjandusest meenub, eksole).
Hüpotees 2: spunk (pakkus välja kolleeg).
Hüpotees 3: on 21. sajand, seega PEAB kusagil olemas olema tarkvara, kuhu ma saan pildi sisse sööta ja mis mulle ütleb, mis sel pildil on (pakkus välja teine kolleeg).
Mnjah. Kui uskuda Retrievr‘it, siis on selle looma nimi kass, vähemalt tundus mulle nende pakutud vastetest see pilt otsitavale kõige sarnasem. Gazopa tegi veidi paremat tööd, aga ka nende tulemused viitavad kas nunnule kassipojale, oravakesele, mõnele linnule või äärmisel juhul kalale…
Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui sõnulkirjeldamatut siiski Google’ile sõnades kirjeldada. Võitvaks otsingufraasiks sai umbkaudu “australian animal that looks like a pine cone with two heads” (võibolla veidi vähemate sidesõnadega küll).
Tulemus: see on shingleback skink.
Järeldus: hüpotees 2 oli tõele kõige lähemal.
Boonus: otsingu käigus leidsin vahvaid kirjeldusi sõnulkirjeldamatute loomade kohta. Näiteks Random Animals Blog.
Eile nägin esimest korda elus inimest, kes kasutas raamatupoes ostukäru. Jah, seal poes on need alati olemas olnud, aga ma olen seda seni peeneks huumoriks pidanud. Mis mõttes “ostan nii palju raamatuid, et ei suuda süles kassani kanda”?
Muidugi käis mu peast läbi küsimus, kelleks ma pean suureks saades hakkama, et ka nii teha.
Õnneks sain vastuse ka, kuna härra ütles kassas püsikliendisoodustuse saamiseks oma nime. Tegu oli tuntud investeerimispankuriga:)
(“Kõlab nagu sisekujundusprojekt,” kommenteeris küüniliselt esimene sõber, kellele ma seda lugu jutustasin. Aga see on minu meelest küll puhas õelus. Pealegi, Mihkel Muti ja Mati Undi ostmine riiulikaunistuseks oleks ikka liiga kaheksakümnendad.)
(kaheksakümnendatest rääkides, need on tagasi nii ehk nii – ise ostsin “Kolm musketäri”, “Kakskümmend aastat hiljem” ja “Saladusliku saare”…)
(pühendatud M-le, kes istub teisel korrusel ja kurdab tihti, et ma blogin liiga harva)
Eile sain kontoris tõelise Sigatüüka-elamuse.
Veetsin terve päeva koosolekuruumis teisel korrusel, kuhu ma muidu harva satun. Ühe pausi ajal läksin WC-d otsima. Ekslesin tükk aega ringi ja ei leidnud, sest teine korrus näeb hoopis teistmoodi välja kui kolmas ja neljas. (M oli ka parajasti Londonis ja ma ei saanud talt abi paluda.) Lõpuks siiski avastasin ühest seinaorvast tuttava piktogrammiga ukse.
Selle ukse taga oli vannituba! Täpselt nagu kellelgi kodus – peegel, dušinurk (koos šampoonipudeli ja nuustikuga), nurgas potipalm ja riiulis suured pehmed saunalinad rulli keeratud.
Ma olen täiesti kindel, et see on Tarvilik Tuba ja et printerile paberit otsima minnes oleksin ma sealt avastanud hoopis laoruumi.
Eriti kuna õhtupoole uuesti seda ruumi otsima minnes ma seda ust enam ei leidnud:)
Tähendab. IGA jumala kord, kui ma jõuan kindlalt ära otsustada, et ma siiski EI lähe otsakooli tasulisele solfedžokursusele*, ilmub välja järjekordne sõber, kes teatab, et astus just mingisse kõrgkooli. Ma ei tunne ühtegi 30-aastast, kes sel sügisel õppima ei hakkaks!
* ma olen sellist kursust juba aastaid taga otsinud ja igatsenud, lugege mu arhiivi, kui ei usu. Aga pärast spordiklubiga lepingu sõlmimist ja hambaarstiga konsulteerimist pidin nentima, et lähema aasta jooksul panustan nii ajaliselt kui rahaliselt pigem oma füüsisesse. Tuleb loota, et terve vaim tuleb tervesse kehasse ise…
Üle pika aja saan teid rõõmustada päeva sõnaga: ökoäke!
laupäeval õnnestus mul üle väga pika aja viibida peol, mis EI lõppenudki youtube’is surfamise ja üksteisele lemmikklippide näitamisega. see oli põhiliselt sellepärast, et see oli minu pidu ja ma ei lubanud. aga natuke ka sellepärast, et võrguühendus kadus ära.
esmaspäeva hommik algas seetõttu aftekaga – kõik saatsid teistele mailiga linke neile klippidele, millest laupäeval juttu oli.
Täna kellelegi seletades, kuidas ma olen ikka pigem kassi- kui koerainimene, tuli pähe, et äkki Mio ei ole lihtsalt eriti inimesekass ja sellepärast polegi juba poolteist kuud koju tulnud. Elab ehk kuskil mõne… koeraga?
Eelmises osas: mu jalgrattal tuli kogu aeg kett maha, eks ole.
Pärast seda:
* ei suutnud Hawaii Expressi jalgrattaremontijad selle ketiprobleemiga midagi teha (200 kr/h);
* läks see kett lihtsalt katki;
* paigaldasid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad uue keti (200 kr/h);
* ei haakinud see uus kett end enam tagumiste hammasrataste külge, sest need olid liiga kulunud;
* paigaldasid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad uued hammasrattad, sellel jublakal oli muidugi ka mingi jalgrattaremontijakeelne nimi, mida ma enam ei mäleta (200 kr/h);
* murdus ära rattakorvi kinnitus;
* paigaldasid vahelduse mõttes Veloplussi jalgrattaremontijad uue rattakorvi (200 kr/h);
* läks katki ratta esipidur;
* väsisin lõplikult oma raha Hawaii Expressi tassimisest, sest lisaks tunnitasule tuli ju juppide eest ka maksta;
* nentisid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad anyway, et sellist pidurit parandada ei saa ja uut ka ei saa osta, sest neid ei tehta enam;
* küsisid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad võrdlemisi nutika küsimuse “aga milleks teile esipidur?”, millele mul kahjuks vastus olemas oli: see oli ainus pidur sel rattal, mis töötas. Enne, kui ta katki läks, that is;
* proovis pidurit parandada üks sümpaatne austraallanna Uue Maailma seltsimaja hoovil (jajah, selline see agulielu on, täis ootamatuid kohtumisi), kellel paraku oli entusiasmi oluliselt rohkem kui reaalseid oskusi ja vahendeid;
* meenus mulle õnneks, et pidurid on kiiruse surm ja et mul ei olegi neid tegelt eriti vaja;
* ilmus ühte väliskummi tohutu lõhe, mille kaudu sisekumm paistab. Aga päriselt lõhki läinud see veel pole ja õhk püsib sees;
* olen ma selle suve jooksul kuuendat korda küsimuse ees, kas ei oleks mitte mõistlikum uus ratas hankida…
Kui keegi tahab mu ratta ära osta (vana naistekas! viie käiguga! korviga! väga retro linnaratas!) või mind veenda, et esirehv on ka tegelt kiiruse surm, siis palun võtke järjekorda.
Tutvusin ükspäev mormooni misjonäriga, kelle parima sõbranna ema oli kunagi Orson Scott Cardiga deitinud.
Tasub ikka trollis ulmet lugeda.
Tulin laulupeolt kodu poole ja nägin ühes kesklinnalähedases pargis kampa umbes 14-aastaseid Tuljakut tantsimas. Tüdrukud olid rahvariietes, poisid niisama vabaajariides. Muusika tuli mobiiltelefonist. Lõputõste õnnestus pooltel paaridel.
Mu jalgrattal tuleb kogu aeg kett maha.
Muidugi ma oskan seda ketti tagasi panna, viiendast eluaastast saadik olen osanud. Aga on vaks vahet, kas ajada ketti peale viieaastasena rohelisele Desnale Aegviidus metsa vahel, endal nina tatine ja katkised dressipüksid jalas, kaasasolnud ujumisrätik raja kõrvale mustikatesse visatud… või teha seda tipptunnil Tallinnas Vabaduse väljaku vahetuses läheduses, riietatuna valgesse seelikusse ja kontsakingadesse, ratas kogu aeg ähvardamas ümber kukkuda, sest korvi surutud läpakas ja lenksu külge riputatud käekott ajavad teda tasakaalust välja. Küünarnukini määrdesed käed osutuvad ühel juhul neist kahest päriselt ka probleemiks.
Mis ma tahan öelda, on see, et kui unistad glamuursest töölesõidust juunikuu päikeses ja seeliku lehvides, siis kuulutuse “ostan võimalikult odavalt võimalikult vana naisteratta, soovitavalt ennesõjaaegne ja ilma käikudeta, soovitavalt korviga” avaldamine ei ole tegelikult nii obviously hea lahendus, kui esmapilgul tundub.
6:00 äratus ja telgi kokkupakkimine
6:45 jalgsimatk sadamasse
7:00 kalapaadi start
7:45 paadi maabumine ja jalgsimatk lennujaama
8:15 check-in
9:00 lennuki start
10:00 lennuki maandumine
11:30 olin kontoris, aga ma käisin hommikust söömas ja kodus riideid vahetamas ka vahepeal.
Põhimõtteliselt võiks Abrukalt Tallinnasse tööle käia küll:)
Lugesin mitmetuhandendat korda Lindgreni Soolavarese-raamatut ja leidsin midagi, mida, võiks vanduda, pole seal iial enne olnud:
Melker asus innukalt töö kallale. Tööd oli rohkem, kui ta oli arvanud, aga pusides vestles ta leebelt ning julgustavalt iseendaga.
“Tean kahte meeldivat asja,” lausus ta, kui oli renni paika saanud, “õieti tean isegi kolme asja, mis ületavad iga mõistuse – see kaval puurenn, vee tee otse kööki ja Melker Melkerssoni tee järjest kõrgema tarkuse juurde.”
Selline parafraas sellises kohas – ja ma pole seda MITTE kunagi varem märganud! Tasub, alati tasub vanu lemmikuid uue elukogemuse taustal üle lugeda…
(kui see veel ilmne ei ole, siis Õp. 30, 18-19)
sündmuskoht: tammsaare park, telk kirjaga “kaitseväe värbamiskeskus”
tegelased: hea võmm (laigulises mundris kaitseväelane), kuri võmm (tumehallis ülikonnas kaitseväe…ametnik), mina
põhjus: ma tegelt ka tahtsin teada, kas mind kaitseväkke tööle võetaks
vestlus:
mina: noh, keda värbate?
hea võmm ja kuri võmm: kedagi ei värba, kõik tulevad ise!
m: ma nüüd tulingi ise, mis teil mulle pakkuda on?
hv&kv: kõike on pakkuda. võib kaitseliitu astuda ja lahingukooli ja…
m: aa, et te ikka otsite neid, kes metsas roomaks?
kv: no ikka, see on kaitsevägi ju!
m: a kas kuidagi… rafineeritumal moel ei saa riiki kaitsta?
hv: ikka saab, mis eriala on?
m: infotehnoloogia.
hv: jajah, selliseid meil on vaja küll. aga siis mundrit ei saa.
m: no ma vast leian ise midagi selga panna, pole hullu.
kv: a siis vaadake cv-online’ist meie tööpakkumisi.
kui kõik nagunii ise tulevad, siis miks mitte niiviisi värvata:)
Seda, kui austraallased mind rohkem või vähem imelike hellitusnimedega (tavaliselt love, doll või honey, aga parematel päevadel ka sweetie-pie või pigeon) kutsusid, ma isiklikult ei võtnud – nad lihtsalt räägivadki nii ja ma ei ole tuvim kui keegi teine, eks ole?
Oo ei. Täna küsis vanemast härrasmehest rongijuht mult Pääsküla jaama perroonil: “Kuhu te sõita soovite, hiireke?”
Ilmselgelt on asi siiski minus.
11 kuu jooksul Austraalias reisides suutsin ära kaotada sellised asjad:
* 1 pastakas
* 1 juuksekumm
* 1 adapter (ja ma tean täpselt, millisesse hostelisse ma selle unustasin)
3 päeva jooksul kodus olen suutunud ära kaotada enamvähem iga viimase kui asja, mis ma seljakotist välja olen võtnud.
Kuna fotokas on nende asjade hulgas, siis pilte niipea veel ei saa.
yksp2ev ostsin l6unas88giks mcdonaldsi drive-thrust suure coca ja sain aru, et kui ette ei vaata, j6uan j2lle punkti, kus tuleb taksos karja keldri p2evapraadi syya. sellest p2evast saadik vaatan hoolega ette:) aga liiga lyhikeste t88p2evade yle enam ei kurda kyll.
basseinivee yle ka ei kurda, sest mul on nyyd privaatbassein, mis on broome’i k6ige sygavam (4 meetrit) ja p2evasel ajal varjus, nii et vesi on t2itsa v2rskendav. yldse, wet season on m2rkamatult l2bi saanud ja ilm talutavaks muutunud (endiselt yle 30 kraadi muidugi, aga 6huniiskus alla neljakymne protsendi!)
kui keegi nyyd veel bradiga t6siselt r22giks nende vuntside asjus, v6ikski juhtuda, et ma pean hakkama endale pseudoprobleeme leiutama:P
austraalia keel k6lab peaaegu nagu inglise keel, aga kirjutatakse hoopis teistmoodi.
kolm p6letavaimat probleemi mu elus on neil p2evil sellised:
* merevesi on liiga soe, basseinist r22kimata;
* t88p2evad on liiga lyhikesed;
* brad pittil on vuntsid.
nii v6tta, siis ei olegi vist v2ga halb elu:)
m6tisklusi puhastusteenindaja argip2evast: kui palju on neid asju, mida mina kodus kunagi ei korista/puhasta, sest “see on liiga k6rgel”/”see ei k2i lahti”/”ma ei tea, kuidas see lahti k2ib”/”see ei l2he nagunii puhtaks”/”ma ei jaksa seda nihutada”/”kes seda ikka n2eb”. aga kui klient tahab, et mingi asi puhtaks saaks, siis ronin viiemeetrise redeliga lae alla ja v6tan konditsioneeri juppideks nigu miska. k6ik asjad k2ivad j2rsku lahti, see on v2ga valgustuslik kogemus:D ma arvan, et mul hakkab palju puhtam kodu olema edaspidi.
ma olen ka suht kindel, et ma hakkan koristusvahenditesse p2ris palju rohkem investeerima, nyyd, kui ma tean, misasjad ja milleks olemas on. alustuseks v6ib juhtuda, et ostan endale tolmuimeja!
P2rlilaeval t88tamine on nagu L2tis komandeeringus k2imine – neile, kes seda ise kunagi ei ole teinud, tundub see p2ris lahe. M6tle, lennukiga saab lennata! Ja hotellis 88bida! Ja yldse, v2lismaa ikkagi.
Ausalt 8eldes, kui pole m6nda aega Riiga sattunud, hakkab endalegi tunduma, et mis seal siis nii v2ga hullu, k2ime 2ra. Alles lennujaamas j6uab kohale, et fakk, lennata tuleb Air Balticuga… ja hotelli hommikus88k tundub juba teisel p2eval p2ris vastik ja lisaks peab p2evad otsa l2tlastega asju ajama. Yhes6naga, puhas piin ja ei mingit glamuuri.
P2rlilaevaanaloogia seisneb siin selles, et tegelikult on ilgelt tyytu neid teokarpe toksida p2evad otsa ja k2si hakkab ka valutama. Laeval elada on kyll paduromantiline, aga jubedalt loksutab ja kui konditsioneer rikki l2heb, hakkab kajutites umbsem kui Air Balticu lennukites (ja palju palavam, aga samas ei haise nii v2ga, nii et viik ikkagi). Paduromantikud muidugi l2hevad tekile t2htede alla magama, aga m2rjal aastaajal m2rjas troopikas pole see kuigi j2tkusuutlik idee; m6ne mehe magamiskott pole siiamaani 2ra kuivanud.
L2tlaste rolli t2idavad merit2id ja saksa backpackerid.
Nii et p2rlikarbipuhastamise asemel teostan end nyyd m6nda aega puhastusteeninduse vallas. Fyysiline t88 vabas 6hus oli 2ge kyll, aga ylekolmekymnekraadises temperatuuris ja ylekaheksakymneprotsendises 6huniiskuses on fyysilisel t88l konditsioneeritud ruumides ka omad eelised:)
“Ma loodan, et sa oled siis leidnud selle, mida sa Austraaliast otsid,” ytles yks mu vendadest mu teate peale, et mul on mai keskpaigaks kojus6idupilet olemas… ja ma avastasin j2rsku, et jah, v2hemalt osa sellest, mida ma otsisin, olen ma nyyd yles leidnud kyll. Broome, kus ma nyyd elan, on nimelt t2pselt niisugune, nagu ma alati ette kujutasin, et Austraalia peaks olema. Siin on punane liiv, palju aborigeene, kohutavalt palav ja kogu muu maailm on v2ga kaugel.
Pealegi teen ma nyyd k6ige ehedamal kujul seda fyysilist t88d vabas 6hus, mille jahile ma tulin – t88tan p2rlilaeval deckhandina. Glamuuri on selles kyll k6vasti v2hem kui nimest paistab… keegi ei sukeldu kuuma p2ikese k2est helesinistesse lainetesse p2rlikarbi j2rele. Lihtsalt seisame kymme tundi p2evas laevatekil, v6tame paatidest vastu vetikaid ja teokarpe t2iskasvanud p2rlipaneelid, mis kihavad merit2idest, s88dame need survepesurisse, v6tame sealt j2lle v2lja ja puhastame peitliga k6igest sellest, mida survepesur maha ei v6tnud. Surnud karbid tuleb paneelist v2lja v6tta ja elavatega asendada, katkised paneelid tuleb 2ra parandada. Siis loputatakse paneelid puhtaks, vahatatakse ja laotakse paati tagasi, et nad j2lle merre lastaks. Kas ma ytlesin, et seda tehakse kymme tundi p2evas, 9 p2eva j2rjest?
Sellised n2evad v2lja p2rlipaneelid (need on juba puhastatud):
Selline sodi on nende peal enne survepesu (merit2isid pole n2ha, nad on liiga pisikesed):
ja see on j2rel p2rast pesu:
Ma olen p2ris kindel, et selles Karavani laulus r22gitakse mingist teistsugusest p2rlipyydmisest:) Meie ei tohi ujumagi minna, sest ookean on t2is haisid ja kurje tapjameduuse. Viimaseid ma pole ise n2inud, aga m6ne hai tirivad poisid igal 6htul ajaviiteks tekile:
ja teleka asemel on meil p2ikeseloojangud – p2rast 6htus88ki istuvad k6ik tekil reas ja vaatavad, suu ammuli, sest:
See on siis see glamuuriosa:)
“Austraalia” ei olnud minu meelest eriti hea film, aga talle andis p2ris palju juurde see, et ma sain teda vaadata maailma vanimas tegutsevas vaba6hukinos. Broome’is, L22ne-Austraalias.
Muide, see kino n2eb v2lja T2PSELT samasugune, kui Darwini kino seal filmis. Ausalt.
Kas ma t6esti ytlesin “nyyd ma l2hen Perthi”? Peaksin juba piisavalt tark olema, et mitte nii jultunud v2iteid v2lja k2ia… mida ma m6tlesin, oli muidugi, et “nyyd ma hakkan Perthi poole minema ja vaatan, mis saab.”
Ylehomseks on mul lennupilet Adelaide’ist Broome’i. See on ymberistumisega Perthis, nii et tehniliselt v6ttes ma ikkagi hakkan Perthi poole minema ja vaatan, mis saab:)
aastakokkuv6tteid ma enne juunit teha ei kavatse seekord.
aga j6ulupuhkuse v6tsin kyll ja tegin imeasju:
* veetsin j6ululaup2eva veepargis ja esimese j6ulupyha Coolangatta rannas;
* k2isin j2lle Byron Bays, mis on minu meelest ikka veel Austraalia k6ige m6nusam koht; n2gin j2lle delfiine, kuigi mitte nii l2hedalt, kui oleks tahtnud; k2isin surfikoolitusel ja nentisin, et surfata mulle meeldib, aga seda 6ppida eriti ei meeldi; veetsin terve p2eva v6rkkiiges magades. ma ytlen, BB on maapealne paradiis;
* veetsin vana aasta viimase p2eva ja uue aasta esimese hommiku Sydneys v2liseesti miljon2ri basseini 22res/sees;
* k2isin Sydney Harbouri ilutulestikku vaatamas. ma pole elus enne n2inud miljonilist (s6na otseses m6ttes) rahvamassi nii tsiviliseeritult k2itumas;
* sattusin Canberrasse, mille kohta ma ei oskagi nagu mingit seisukohta v6tta. seal on… eimidagi. ja seda eimidagi on v2ga palju, aga see k6ik on v2ga ilus. M ytles ykskord, et Canberra olevat nagu Rovaniemi, X-filesi ja maaylikooli campuse segu; minu meelest on ta midagi Toomem2e ja lauluv2ljaku vahepealset. vot niisugune pealinn. k2ngurusid t2navatel kahjuks siiski ei kohanud.
ja nyyd ma l2hen 2ra Perthi.
