whatever

Ma ei viitsi järele vaadata, mille eest täpselt The Curious Incident of the Dog in the Night-Time oma seitse Olivieri auhinda sai – üks oli parima uue lavastuse ja üks parima näitleja oma igatahes. Ülejäänud viis oleks minu poolest kõik võinud lavakujunduse eest olla, sest see oli lihtsalt NII äge. Tegelikult ilmselt sai ka lavastaja ja… no mis seal veel võis olla, igatahes ilmaasjata ei antud ühtegi, võin värskelt etendust näinuna kinnitada.

Tänu sellele auhinnasajule (sama palju kui Matildal eelmisel aastal) jääb Curious Incident ilmselt veel päris tükiks ajaks National Theatre’i mängukavva, nii et kindlasti soovitan võimalusel vaadata. Kes raamatut on lugenud, sellel paratamatult tuleb veidi seda tunnet, et “see ei olnud üldse nii!”, aga no ei tasugi siis neid raamatuid lugeda nii palju kogu aeg. Ma näiteks meelega ei loe nüüd Suurt Gatsbyt üle enne kinnominekut.

mõtlesin, et kui hull saab üks tööliste rongkäik tavalises lääneriigis ikka olla, ja läksin uudistama. ausalt öeldes kahetsen, sest need stalini piltidega loosungid ja punaste kaelarättidega türgi noorukid tekitasid minus mingi ärevuse, mida ma ei osanud kartagi. ilmselt kannan endas ikkagi tükki represseeritud rahva kollektiivsest alateadvusest…

8.5 km minu argipäevahommikut. Fotokaga jalutades võtab see TUND aega rohkem kui jalgrattaga! Homme proovin joosta.

This slideshow requires JavaScript.

Eelmisest jalgrattapostitusest saadik olen veel 400 km Londonit mööda ringi kruiisinud, ohtralt jalgrattapoode külastanud ja mitu uut terminit õppinud:

* Dutch bike, ka sit-up-and-beg bike – selline jalgratas nagu minu oma. Ma polegi kindel, mis tingimused täpselt peavad täidetud olema, aga tundub, et lai lenks ja ketikaitse juba teevad rattast hollandi ratta. Rummusisene käiguvahetus ja jalgpidur (vt allpool) aitavad ka kaasa. Ja korv!

* Hub gear - rummusisene käiguvahetus. Kuudepikkuse uurimistöö tulemusena olen leidnud kogu Londoni linnas ÜHE jalgrattapoe, kes on valmis seda remontima. Kõigis teistes poodides nenditakse aga, et sellisega ratas tasub kindlasti osta, sest see on täiesti hooldusvaba.

* Coaster brake – jalgpidur. Sisuliselt on tegu unarsõnaga, sest ühtegi jalgpiduriga ratast pole mul poodidest leida õnnestunud.

Kõik need seiklused mehaanikas ja lingvistikas võtsin ette sellepärast, et mu “täiesti hooldusvaba” käiguvahetus ei pidanud end just kenasti ülal sellest ajast, kui jalgpidur müravabalt tööle sai. Lisaks – wait for it – tuli mu rattal aeg-ajalt kett maha (kaalun tõsiselt selleteemalise postitustekategooria loomist, et oleks lihtsam iga kord sellele eelmise jalgratta saagale linkida:)) ja see on ketikaitsega ratta puhul küll suur saavutus, aga samas tohutu needus.

No ja siis ühel õhtul kooriproovi vaheajal tuli mu juurde üks proua soprani häälerühmast ja avaldas soovi mu jalgratas ära osta! Sain kohe aru, et universum on minu poolel – selgus, et 1) prouat ei heiduta mingid käiguvahetusprobleemid, sest “she knows somebody”; 2) proua elab mu kõrvaltänavas, 3) proua on hollandlanna :) Miinuspoolele jäi asjaolu, et tegu oli pensionärist Avon ladyga, nii et rikkakssaamist see diil just ei tõotanud. Aga ma arvan, et naabritele odavate jalgrataste müümine on karmale kasulik, nii et täna sai see tehtud.

Uue ratta valisin küll üsna kiirelt välja, aga selleks, et cyclescheme‘i soodustust (mis küll päris 42% ei ole, aga 30 kanti küll) saada, tuleb läbi hüpata suurkorporatsiooni bürokraatiarõngastest ja see võtab aega, seega maikuus liiklen pigem jalgsi (ja saan lõpuks ometi rahulikult pildistada kõiki mu teele jäävaid jalgrattureid).

Tahtsin siia panna ka endale mälestuseks tehtud foto hollandi prouast hollandi jalgrattal, aga kui, rattalukk näpus (sest igaüks, kes on Krabatit lugenud, teab ju, et looma müües tuleb ohelik endale jätta), koju jalutasin, nägin, kuidas mu omaenda koduhoovis Superman ja Batman jalgratastel võidu sõitsid, ja see kaader võitis.

Tavaline päev multikultuurilises kogukonnas

Siin teie kultuurimajakas jälle – seekord siis Londoni ägedamad muuseumid ja sellekevadised näitused neis. (Ma jagan soovitusi omaenda attention spani järgi ehk siis minu meelest ei peaks üheski muuseumis ülearu pikalt järjest vahtima. Kust see aegki. Üks näitus või osakond korraga, aitab küll, homme on ka päev! Aga kellel keskendumisvõimet kauemaks jagub, võib ükskõik millisesse neist muuseumidest põhimõtteliselt sisse kolida ja ei pea ka kahetsema.)

* Loomulikult alustan ma soovitamist alati oma lemmikmuuseumist, Victoria&Albertist, millest ma olen varem ka kirjutanud. Kuna seal on kõik asjad ilusad, siis sissekolimiseks oleks see mu esimene eelistus. Ja kui ma peaks valima, kus osakonnas täpselt elada, siis vist Korea… aga surnud olla sooviksin lähis-Ida saalis, sest seal asuvad mu lemmikmausoleumi tükid.

Ajutise näitusena on V&As praegu David Bowie is, mis on nii kohutavalt populaarne, et ma ei tea lubada, kas pileteid jagub – tuleb kohale minna ja küsida lihtsalt, eelmüügi omad on küll otsas. Ma arvan, et disainisõbrale tõotab see muidu toredat elamust küll (ise pole veel vaatama jõudnud).

* Kohe V&A kõrval on Natural History Museum ja Science Museum, mis mõlemad on hirmutavalt suured, aga eks neiski ole omad kompvekid peidus.

Loodusmuuseumis on täpselt minusuguste jaoks koostatud Treasures - ekspositsioon 22 KÕIGE ägedamast objektist selles muuseumis, ja uskuge mind, nad on ka tõesti väga ägedad, viimne kui üks. Ja sellekevadine ajutine näitus on elusatest liblikatest!

Veel on loodusmuuseumis vaatamist väärt dinosauruste osakond; ülejäänu on ausalt öeldes umbes nagu Tartu Ülikooli zooloogiamuuseum aastal 1987, kopitanud topised klaasvitriinides (ja ühtegi nii ägedat, nagu need põtra ründavad hundid olid, ei ole).

Teadusmuuseumis on mu lemmikgalerii Making the Modern World, mis on jälle üks selline greatest-hits-tüüpi väljapanek. Ford T, Apollo 10, pikuti pooleks lõigatud Mini Cooper – what’s not to like?

Inseneridele ja muidu nohikutele võib meeldida ka Alan Turingi näitus, aga hoiatan, et põhiosas on see üles ehitatud mustvalgetele fotodele ja rääkivate peadega filmiklippidele, nii et keskmise viieaastase attention spani (vt: mina) paneb see veidi proovile.

Tegelikult ma vist teadusmuuseumi eraldi minna ei viitsikski, kui see täpselt V&A ja Kensingtoni palee vahel ei oleks.

* Aga jah, sealsamas lähedal on Kensingtoni palee, mida mina hindan kõrgelt oma suure lemmiku, kuninganna Victoria teemalise ekspositsiooni tõttu. Muidugi kui sinna juba pilet osta, tasub kogu maja läbi jalutada, ka teised osad on seal päris toredasti lahendatud.

* British Museum on ka täiesti hoomamatult suur ja pole mingit lootust seda järjest läbi käia. Kui ma peaks sealt valima ühe asja, mida vaadata, siis ma vaataks Rosetta kivi, sest see 1) näeb päris dekoratiivne välja 2) on maailma teadusajaloos kohutavalt tähtis, 3) asub peaukse lähedal:D Ja kui peaks valima sada asja, siis muidugi A History of the World in 100 Objects (need on muuseumi kaardil kõik kenasti ära märgitud).

Briti muuseumi selle kevade hittnäitus on Pompeii and Herculaneum, mis on ka tohutult kiita saanud ja seetõttu võibolla veidi raskesti ligipääsetav… aga kui ma viimati kontrollisin, siis polnud ta nii põhjalikult välja müüdud kui David Bowie. Inimeste eelistused ikka üllatavad mind vahel.

* Minu lemmikmuuseumi tiitlile Londonis kandideerib V&A kõrval tegelikult tihedalt ka London Transport Museum, sest ma kord olen juba selline… ühistranspordipede (metrooseksuaal?). Minu meelest on selles muuseumis ka põhiliselt väga ilusad asjad (minu lemmikruum on Design for Travel, mis räägib transpordisüsteemi ühtse visuaalse imago kujunemise lugu)! Kuna on mäletatavasti metroo juubeliaasta, siis on üleval reklaampostrite näitus läbi aegade ja 25.-27. mail näiteks on jälle lootust tunnelis auruvedurit näha.

Mu sõbrad-tuttavad on hakanud talveunest ärkama ja kevadisi Londoni-nädalavahetusi planeerima. Ja kuna mu kultuuritarbimine on mäletatavasti suurem kui kogu ülejäänud Briti elanikkonnal, siis võin end lugeda küll piisavaks autoriteediks, et jagada soovitusi selle kohta, mida siin lähiajal teatrites toredat vaadata oleks. Kui ma kõike ka ise näinud pole, siis arvustusi loen ikka iga päev:)

Niisiis, järgneb K ja S küsimuste ja eeldatavate eelistuste põhjal koostatud nimekiri, täiendatud ja parandatud trükk. Disclaimer: pileteid ei pruugi olla saada või nad võivad olla kallid; ja ostmisel (veebist saab) pidage siis ikka silmas, et lava ka paistaks.

* Matilda – see on mitu aastat olnud ja on vist ikka veel West Endi kõige popim muusikal ja minu meelest on ta nii haipi kui piletihinda täitsa väärt. Üks-ühele Roald Dahli raamatu järgi ta just pole tehtud, aga piisavalt. Laulu, tantsu ja tulevärki jagub kõvasti ja muidugi on tegu kogupereetendusega.

* Lion King - ma pole ise vaatama jõudnud, aga see on teine suurejooneline muusikal, mida väga kiidetakse. Siin on nt Eva oma pere muljeid jaganud. Lastele kindlasti paras.

* Peter and Alice – see on vist küll välja müüdud, sest tsekkige peaosatäitjaid! Tuleb välja, et see, et M surma sai, oli hoopis mingi filmitrikk ja proual on nüüd aega teatris mängida koos Q-ga. Mina ausõna ei ostnud oma piletit mitte näitlejate vaid loo pärast, sest mind on igasuguse briti lastekirjanduse klassikale viitamisega väga lihtne võluda. Aga see küll mingi lastekas pole, suht tõsine draama.

*  The Curious Incident of the Dog in the Night-Time - 8 Olivieri auhinna (Briti kõige ägedam teatriauhind) nominent, k.a. aasta parim uus tükk. Saame näha, aga see on jälle üks algtekst, mis mulle on sügavat muljet avaldanud. Väikestele lastele ei sobi, aga (vara)teismelisega võiks minna juba küll.

Aitab ka. Järgmises osas: minu lemmikmuuseumid ja selle kevade parimad näitused Londonis.

Nagu ikka, toimuvad suured sotsiaalsed vapustused ajal, mil mina olen puhkusel ja levist väljas. Seekord tulin tagasi ja avastasin, et vahepeal on brittide jaoks välja mõeldud terve uus klassisüsteem. Lühidalt siis, vana hea töölis-, kesk- ja kõrgklassi asemel on meil võimalik end nüüd paigutada tervelt seitsmesse lahtrisse, mis peaks väljendama kolme mõõdet: majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline.

Õnneks on juba jõutud valmis teha ka klassikalkulaator, millega on päris lõbus mängida. Esimese asjana tuvastasin rõõmustava asjaolu, et mina olengi eliit! Sellega on ainult üks konks – suurem osa mu sotsiaalsest kapitalist, mille näidikud tõesti üsna põhja sain aetud, asub Eestis. Kas see loeb? Kui ei loe, siis olen hoopis technical middle class. Veel – sissetulekut küsib see kalkulaator majapidamise kohta. Kui ma elaksin üksi, oleksin emergent service worker (sõltumata sellest, kus riigis mu sõbrad elavad) ja see klass asub, khm, skaala teises otsas…

Kui leidub veel 20 minutit vaba aega, siis saab teha läbi ka põhjalikuma küsitluse samal teemal. Seal kahjuks peab registreeruma ja teist korda uute andmetega katsetada ei saa, aga eliit-minu tulemus oli selline:

vot, kuhu viib see, kui vahel balletti vaatamas käid, isegi kui käetugede eest alati maksta ei jaksa!

Seni on mu Londoni teatrikogemused piirdunud põhiliselt West Endi muusikalidega. Mõned neist on olnud väga head (Avenue Q paar hooaega tagasi; Matilda, mis praegu täissaalidele läheb), mõned pigem keskpärased (We Will Rock You; Singing In The Rain) ja absoluutselt kõik on olnud liiga kallid (kohad, kust kogu lava näha on, algavad 50 naelast – aga selliseid, kust ei ole, on uskumatult palju neis saalides). Hiljuti käisin küll vaatamas üht etendust, mis ei olnud muusikal, ei olnud kallis ja millele ei olnud raske pileteid saada, aga see osutus ka erakordselt halvaks komöödiaks.

Eesti teatrinatside juurest tulles (viisakalt riidesse! vahetusjalatsid kaasa! puhvetist joogiga välja ei lähe!) on need muusikalid mõjunud pigem maalähedase elamusena. Sinna tullakse otse töölt või shoppamast, nii et ei mingeid piduriideid ega kingakesi. Garderoobi pole ollagi, mantli ja ostukotid võtad sülle. Puhvetit vaheajal ei avata, aga jäätisemüüjad tulevad otse saali kohale ja keegi ei keela sealsamas sametise balustraadi najal Häagen-Dazsi limpsida. Ühesõnaga, minu maitse järgi teater. Ma käisin keskkooli ajal Vanemuises ka mitte suurest teatrihuvist, vaid demonstratiivselt teksaste ja kampsuniga teatris käimas ja jutlustamas, kuidas ma tulin etendust vaatama, mitte ennast näitama;)

Royal Opera House oli seega mu viimane lootus Londoni teatrielus mingitki glamuuri kohata. Tõsi, juba nende koduleht hoiatas: “There is no dress code – feel free to dress up or down,” nii et maani kleiti ma just hankima ei hakanud. (Veel rõõmustas koduleht mind teatega, et alla viieaastaseid lapsi saali ei lubata. Whew!)

Ooperimaja ise oligi kahtlemata glamuurne ja ka “dress up” soovitust olid mõned inimesed jälginud – tõesti paistis nii ülikondi kui paljaid õlgu. Mõnel napiltüleviiesel oli seljas sädelev kleidike ja jalas, tundus, isegi vahetusjalanõud. Nende pered rääkisid küll põhiliselt vene keeles;) Samas polnud ka “dress down” partei esindamata, ikka needsamad teksapüksid ja poekotid. Enamus oli riides nagu ma isegi, smart casual otse kontorist.

Garderoob – check. Millegipärast jälle umbes pool publikut otsustas seda mitte kasutada ja võttis joped ikkagi sülle. Ausalt öeldes oli saalis päris jahe ja tundsin endagi jakist puudust seal.

Puhvet – check. Nii enne etendust kui vaheajal pakuti kohvi ja glamuurijooke (jõin rabarbrilimonaadi, mis oli kohutavalt hea ja maitses, nagu oleks kevad käes). Otse šampanjabaari kõrval aga näiteks pakkis üks proua oma kaasavõetud kodused võileivad välja ja einestas sealsamas. Mitut Preti (tervislikuma otsa võileiva- ja kiirtoidukett) kotikest võis inimestel ka saalis kaasas näha, kuigi mul ausalt polnud aega vaadata, kas keegi etenduse ajal ka sõi. Tegelikult oli kuskil kirjas, et toitu saali viia ei või.

Jäätis – check, kuigi ooperimajas müüdi seda ikkagi koridoris, mitte saalis. Aga Ben&Jerry’se või Häagen-Dazsi asemel pakuti ooperimaja enda brändinguga käsitööjäätist. Neil oli isegi ingveritükkidega variant! Imeline maitseelamus.

Kohad, kust kogu lava näha ei ole – check. Ooperimaja ületab kõiki teisi teatreid siingi ja neil on olemas ka kohad, kust lava _üldse_ näha ei ole:) Need on tegelikult pigem nagu mingid… riiulid, kus peal saab istuda. Selline suveteatri stiil, pikk pink ja mõned padjad pehmenduseks. Ma ise valisin endale hoolikalt kõige odavama koha, kust veel kõik ära paistis. See asus NELJANDAL rõdul ja kuigi seal veel oli igaühel oma tool, siis käetugesid näiteks enam vahel ei olnud.

Ahjaa, etendus ise? Ballett “Alice Imedemaal”. Mulle on küll lihtne muljet avaldada, sest ma ei tea tantsust midagi, aga mulle igatahes meeldis väga. Ja no palun, vaadake neid tegelasi, eriti irvikut kassi:

Aga augustis tuleb meile siia Bolshoi teatri balletitrupp esinema ja ma ostsin just praegu piletid parteri keskele, kõige parematele kohtadele. Sest nagu Efka ütles: “****** ma üldse seal tööl siis käin :D kui ei saa valge inimese kombel balletti minna.” Ühesõnaga, lähme valge inimese kombel. Käetugedega toolidele! Ma ainult olen juba ära unustanud, mida vaatama.

Tavaliselt ma loen igasuguseid kurioosum-uudiseid kõigepealt hommikusest tasuta metroolehest ja siis paari päeva pärast eesti online-ajakirjandusest – seekord vahelduse mõttes vastupidi.

Maailm ja mõnda mis seal sees leida on

Aga uskuge mind, inglise läbuajakirjanikud ei vaevuks ühtegi sellist nuppu avaldama, kui nad ei suudaks sinna mõnd nutikat sõnamängu sisse kirjutada (“novel excuse”).

The Tiger Who Came To Tea on üks vana hea briti lasteraamat, mida eestlased vist eriti ei tunne (v.a. minu perekond, sest ostsin selle raamatu oma vennatütre jaoks ja nüüd on see kõigil ettelugejatel peas), aga siin on väga populaarne. Ilusad pildid, lihtne lühike lugu, samas täitsa huvitav – soovitan tutvuda. (No ta on ikka päris väikeste laste raamat, ärge ootusi liiga kõrgele ka ajage.)

Teose analüüsi on ette võtnud ka getokooli Year 2 (kuueaastased).

Tuleb tõdeda, et juba ümberjutustuse tegemine pani suurema osa laste kirjaoskuse tõsiselt proovile. Ülesande lisada “more exciting” lõpp oli täitnud ainult Joseph, aga see-eest kuidas!

Miks mul on tunne, et Joseph on Brautigani lugenud?

Selle loo lõpp on originaalis ka veidi nukker mu meelest. Josephi omas vähemalt juhtub midagi!

Leia pildilt Thames Barrier!

See, et The Shard on Euroopa Liidu kõrgeim hoone (vrdl: maailma suuruselt teine õues asuv pronksist tehtud istuva Buddha kuju), paneb mind alati veidi muigama. (Euroopa kõrgeim hoone asub Moskvas ja seda, kus on maailma suurim õues asuv pronksist istuv Buddha, ma ei tea.) Aga ilusa ilmaga on vaade vaatamist väärt küll.

“Queen guitarist Brian May is playing a free half-hour gig at St Pancras station tonight at 6pm…,” lugesin õhtusest metroolehest.

Kell oli 18.05 ja mu rong oli King’s Cross St Pancrasest just väljunud. Muidugi läksin maha ja sõitsin ühe peatusevahe tagasi.

Preili vasakul on Kerry Ellis, kellega ma tuttav pole, aga laulusõnu ta teadis igatahes kenasti.

Elu kontserdielamust sealt just ei saanud, aga sellest pole midagi, sest see rekord on endiselt hr May enda käes nagunii. Lõpulooks oli “Crazy Little Thing Called Love” ja seda viiekat, mis ma tiigritele (ahjah. tegu oli heategevusüritusega tiigrite toetuseks) annetasin, oli see kõik väärt küll.

Kes teab, see teab, et ma ei ole just suur klubi- ega kõrtsihuviline ja veedan oma reedeõhtud enamasti kodus, nina raamatus. Aga kui mul tuleb tahtmine välja minna, siis Londonis lähen ma… muuseumi.

Mõni muuseum on õhtul kaua (kella üheksa või kümneni) avatud iga nädala ühel õhtul, enamasti reedel, vahel ka neljapäeval või laupäeval. Mõne puhul juhtub see korra kuus või harvemini ja tuleb peale passida.

Õhtune muuseumiskäik on mitmes mõttes palju toredam kui tavaline nädalavahetuse hommikune või päevane. Esiteks on ebastandardne lahtiolekuaeg hästihoitud saladus ja rahvast, eriti turiste, on palju vähem. Teiseks on kell palju ja lastega pered on juba koju läinud. Seda, et tegu on täiskasvanutele suunatud üritustega, näitab ka see, et tihti on avatud baar ja mängib DJ (ja vahel on ka uksel silt, et alla 18-aastased pole oodatud;)). Kolmandaks pakutakse tihti lisaväärtust mingite loengute, workshoppide, viktoriinide ja ekskursioonidega.  (Üks mu kolleeg viis kord tütarlapse deidile Science Museumi, kus on iga kuu viimasel kolmapäeval “a night of free adults-only entertainment”, ja õhtu teemaks sattusid olema suguhaigused. Olevat olnud meeleolukas õhtu, aga teist kohtamist siiski ei järgnenud…) Neljandaks ei jaksa tegelikult muuseumis kunagi nii pikalt kolada, kui tahaks, ja kulutada sellele pigem kaks tundi reede õhtul töö ja kojumineku vahel kui laupäeva pärastlõunal tundub… mõistlikum ajakasutus.

Meie käisime eile õhtut veetmas transpordimuuseumis, kus me küll olime enne käinud, aga ühelegi hands-on meelelahutusele polnud ligi saanud, sest kuigi mulle õpetati algkoolis, et järjekorras seisimine on üks olulisematest briti institutsioonidest, pole seda kahjuks briti põngerjatele õpetatud ja nad moodustasid iga viimase kui bussi ja veduri juhiistmele külakuhjasid, mis ainult kasvasid, iial ei kahanenud. Noh, nüüd sain ma need istmed ära proovida ja ei soovi endiselt bussijuhiks hakata. Lisaks avati parajasti uut toredat näitust metroo reklaamplakatitest läbi aegade, toimus metrooteemaline viktoriin (me ei osalenud, tundus, et kõik võistkonnad võtsid asja väga tõsiselt) ja muidugi olid esindatud ka baar ja DJ. Nii et tegelikult võiks reede õhtul muuseumist läbi astuda ka klubi- või kõrtsihuviline!

Kuna muuseumis oli reedel ära käidud, siis jäi meil laupäev täitsa vabaks ja selle saime veeta jalgratastega Lea jõe (te teadsite, et Londonis on selline jõgi?) ja Regent’s Canali ääres sõites. Pajudel on urvad küljes, õitsevad krookused, paiselehed ja siis veel mingid luuviljalised.

Londoni linnarebased on jälle tähelepanu keskpunktis, kuna üks neist hammustas ühel imikul sõrme ära. (Kui teil tekib küsimus, kus ja kuidas seda kuuvanust last hoiti, et rebane seda tegema pääses, siis teadke, et nii küsib ainult troll, kellel puudub kaastunne perekonna tragöödia suhtes! Isegi teised netikommentaatorid mõistavad sellised hukka!)

Käivad jutud rebasejahi taaslubamisest – ootame huviga. Avalik arvamus (see osa, mis kajastub tasuta hommiku- ja õhtulehtedes) igatahes on rebaste vastu.

Samal ajal on sõltumatuid uuringuid läbi viidud aga getoalgkoolis, kus ma iga nädal kooriproovis käin:

Kinnitan, et Arthur on kirjutamises oma klassi (Reception, st nelja-viieaastased) parim.

Mitte sõnagi sellest, et rebased elaksid Bromley linnaosas ja sööksid lapsi, eks?

Keda me nüüd uskuma peame, kas Metrot ja Evening Standardit või Arthurit?

Veel üks tükk täiesti tarbetut ja samas minu meelest väga haaravat triviat: briti 50- ja 20-pennised on SEITSMEkandilised ja seejuures konstantse diameetriga – ükskõik, kust mõõta, on läbimõõt sama. Poleks iial aimanud, et selline asi üldse… matemaatiliselt võimalik on.

Vajalik on see selleks, et need mündid veereksid. Automaatides ja nii.

Muidugi ei sattunud ma selle info peale ajaviiteks 50-pennise nurki üle lugedes. Ma olin absoluutselt veenudnud, et neid on kas kuus või kaheksa, ma ei oleks saanud sellest vähem hoolida ja üldse ma püüan sularahast hoiduda. Aga nagu ikka, käisin kõigepealt muuseumis (disainimuuseum sedakorda) ja siis wikipedias… sest selgus, et 2008. aastal disainitud müntide tagaküljed, kui need õigesti ritta laduda, moodustavad Ühendkuningriigi (sai vist õigesti? need nimed on endiselt mulle segased veidi) vapi. Noh, nii enamvähem. Väga efektne!

Wikipediasse läksin sellest kõigest pilti otsima, sest esiteks on münte ise kodus pildistada päris raske (mu fotoka punase värvi filtrist pole selle koha peal üldse abi) ja teiseks ei ole mu käest mitu päeva ühtegi kahepennist läbi käinud, nii et mul ei ole täiskomplekti. Palun, pilt on siin. No ja see seitsme nurga info tabas mind täiesti ootamatult. Ja nüüd ma mõtisklen, kust leida nihik, et seda diameetrit ise mõõta. Story of my life.

sellise näituse leidsin kontorilähedasest pildiraamigaleriist. oli väga meeleolukas.

muudes uudistes: avasin eile “söön lõunat pargis päikese käes” hooaja.

Tähistame siin uhkusega Londoni metroo 150. tegutsemisaastat ja paari nädala eest, kui oli täpselt maailma esimese allmaarongi esimese reisi aastapäev, käisin koos teiste trainspottijatega luuramas, kuidas ajalooline vedur ajaloolisel liinil ajaloolisi vaguneid sõidutas.

Pildil näha pigem teised rongihuvilised kui rong ise, aga see on parim kaader, mille ma sain. Põhimõtteliselt nägi see rong välja nagu Sigatüüka ekspress, vaadake filmist.

Kõik tahavad muidugi teada, kuidas said auruvedurid tunnelis sõita – kuhu suits ja aur läksid? Pärast transpordimuuseumi ja Wikipedia külastamist on mul teile teatada järgmist:

1) Suur osa nii suitsust kui aurust läkski sinnsamma tunnelisse. (Metroosõit noil ammustel aegadel ei olnud just meeliülendav elamus ja oma kogemusest võin ka öelda, et ikka päris kenasti tossas.)

2) Tavalise söe asemel kasutati kütuseks alguses koksi, mis annab vähem suitsu kui tavaline süsi, ja hiljem mingit veel suitsuvabamat sütt (anthracite?). (Kas keegi võiks Venemaa rongide vagunisaatjatele ka neid imelisi mineraale eraldada, palun?)

3) Auruvedurid olid… kondensaatoritega? Kondenseerivad? Kasutegur on sellisel aurumasinal väiksem, aga auru ka vähem kui tavalisel. Nagu nimigi ütleb, enamus auru kondenseeritakse ja satub paaki tagasi.

4) Võimalusel lasti auru välja otse tänavale – tunneli katuses olid selleks spetsiaalsed restidega kohad ja eks siis vedurijuht ajastas õigele hetkele selle puhangu. Ilmselgelt polnud ka tänaval tunneli kohal jalutamine meeliülendav elamus, aga samas, mis 19. sajandi Londonis üldse oli? (Kavatsen välja uurida, sest olen aurupungi suur austaja. Stay tuned!)

Turge on Londonis tegelikult üle mõistuse palju. Sellepärast ajab mind täitsa endast välja see, kuidas kogu maailm ainult ühele ja seejuures kõige mõttetumale neist kokku jookseb. Noh, põhiliselt häirib see mind muidugi sellepärast, et see üks jääb mulle mu igapäevastes käimistes tee peale ja seega see ülejäänud maailm on mul seal veidi jalus.

Kõigil turgudel ma muidugi käinud pole ja elus ei jõua ka, aga väike välimääraja neist, millega rohkem kursis olen:

Camden Market – Kadaka turg 20 aastat hiljem.

Väga suur, väga rahvarohke, väga igav koht. Seal ei müüda mitte midagi, mida poleks võimalik osta mõnelt teiselt turult ükskõik kus maailmas (näide: ostsin endale kord Camdeni turult jaki, mis püüab välja näha, nagu oleks see valmistatud kuskil Andide või Himaalaja jalamil – jah, mõlemat korraga. Töökaaslane tuli mulle vastu samasuguse jakiga, mille tema oli ostnud Barcelona tänavaturult…), aga selliseid asju müüakse seal väga palju. Angry Birdsi linnukujuline müts, anyone?

Camdeni head küljed on seda läbiv Regent’s Canal ja seal paiknev Yumchaa keti teepood (cream tea!). Ja see on permanentne turg, seega iga päev lahti, mitte ainult nädalavahetustel. Sellest hoolimata… või just selle tõttu… soovitan vältida.

Portobello Road Market - Hauka laat kord nädalas.

Portobello turg ei ole Camdeni omast tegelikult nii palju erinev, aga on millegipärast vähem haibitud. Mulle meeldib ta rohkem – see on päris tänavaturg ja neil tänavatel, kus teda peetakse, on toredaid poode. Seal on ka rohkem antiiki ja kirbuturukraami ja üldse kuidagi meeldivam õhkkond kui Camdenis (võibolla sellepärast, et ta toimub ainult nädalavahetusel ja seal on rohkem sellist erilist laadamelu). Angri Birdsi mütsid on samas ka olemas. Tegelikult, kui ma nüüd järele mõtlen, siis selle jaki, mida ma enne mainisin, ma ostsingi hoopis Portobellost:) Aga Camdenis on nad ka siiamaani müügil!

Borough Market - Sadama turg nii, nagu ta alguses plaanitud oli.

See on toiduturg ja samas vaatamisväärsus omaette. Võibolla mitte neile, kes on kuskil lõunamaal elanud või käinud – pärast La Boqueriat Barcelonas pole ühegi turu kala- või puuviljavalik mind enam jalust suutnud lüüa – aga põhjamaa inimese jaoks täitsa piisav meelelahutus üheks laupäevahommikuks. Päriselt söögiostmiseks on ta minu meelest liiga kallis, aga ma olen valmis uskuma küll, et restoranikokad seal shoppavad.

Brick Lane Market - Telliskivi kirbuturg, Balti jaama turg ja Viljandi Folgi müügiletid kohtuvad Banksy graffiti taustal.

M väitis, et veel viie aasta eest saanuvat Hauka laadalt kuskilt nurga tagant osta VAZ 2101 remontkolbide komplekti. Kolme aasta eest, kui mina seal käisin, küll enam ei saanud, aga Brick Lane Marketilt saab. Küll ülekantud tähenduses – reaalne analoog võiks olla näiteks… Nokia jämeda otsaga laadija? Saab ka odavat polüesterpesu ja viiekilostes pakkides pesupulbrit, aga samas (st laada teises otsas) saab käsitööehteid ja käsitsitrükitud T-särke. Jälle on tegu ajutise tänavaturuga ja pärispoed sel tänaval kauplevad põhiliselt vintage’iga; mõned spetsiaalsed siseruumid on ka, nii kirbuturu kui käsitöö jaoks. Angry Birdsi mütse leida ei õnnestunud, aga öökullidega kleit (teine Camdeni turu selle hooaja suur hitt) oli ühes letis isegi olemas.

Isegi tänavatoit on Brick Lane’il kuidagi maitsvam kui Camdenis.

Kui tuled Londonisse ja tahad hirmsasti minna Camdeni turule, sest oled sellest nii palju kuulnud, soovitan olla rebel ja minna Brick Lane’ile. Turg toimub pühapäeviti, aga graffiti paistab jällegi teistel päevadel paremini välja.

Columbia Road Flower Market - maitea, Türi lillelaat? ma pole tollel kunagi käinud.

See on tõesti ainult lilleturg ja pigem seega ilus vaadata kui praktiline shoppamiskoht… aga Columbia Roadil on ridamisi nummisid sisustuspudipadipoode, mis on pühapäeval turu lahtiolekuajal kenasti avatud, nii et kel asju vaja, saab ka asju osta. Iga nädal ma seal ei käiks, aga korra käisin ja oli väga tore. Otse sulgemise eel muutusid kõik lilled väga odavaks.

Taluturud - Tagurpidi Lavka igas linnaosas.

Taluturge on tegelikult jube palju ja igasugustes ootamatutes kohtades, osa neist on veebist leitavad ja osadele tuleb lihtsalt ise nädalavahetusel koduümbruses otsa komistada, et neist teada saada. Nad on väiksed, paarikümne müügiletiga, pannakse püsti kuskile kooli- või kirikuõue ja kestavad laupäeval või pühapäeval mõned tunnid, näiteks kella kümnest kaheni. Nii et suhteliselt suur tahtmine peab olema, et neile pihta saada. Seal müüakse ka ainult toitu ja see on kõik nime ja näoga toit, otse kasvatajatelt. Sealse köögivilja põlgan ma kalliks (pealegi, kui “orgaaniline” pastinaak peabki nii tilluke ja krimpsus olema, siis ma eelistan supermarketist anorgaanilisi (or whatever) osta), aga küpsetiste-, hoidiste-, juustu- ja sooja toidu letid on seal küll ahvatlevad. Põhimõtteliselt Borough Marketi tilluke kodulähedane variant.

Lisaks võib nädalavahetustel igal tänavanurgal või parkimisplatsil üllatada car boot sale ehk jälle kirbuturg. Kahjuks kõik need nädalavahetuseüritused algavad nii vara, et kui mina kella kahe paiku kohale jõuan, pakitakse juba viimaseid riismeid kokku. Moraal: varajane linnuke leiab tera, hilisele jääb ainult närune Camdeni turg.

reede puhul jagan teiega toredat viktoriini Britannia (hmm, kas see on ka sõna?) teemal:

http://septicscompanion.com/blog/2011/08/mind-the-bollocks-a-quiz-about-britain/

mina sain 82% ja tükk maad targemaks.

Piinlikkusega tunnistan, et olen nüüd juba nädal aega muudkui ironiseerinud ja Siberiga paralleele tõmmanud, aga pole viitsinud välja uurida, miks siis ikkagi pool Londoni transpordisüsteemi kokku kukub, kui lumi maha tuleb (ja selleks tõesti ei ole palju lund vaja, piisab ka tollist või nii).

No ei olnud tegelikult raske välja googeldada. Palun: üks mõne aasta tagune artikkel selle kohta.

In south London the companies like Southern Railway, Southeastern and South West Trains have to operate using the “third rail system“. That is, the electricity is transmitted to the train using an electrified third rail that the train picks up through a bit of metal called a shoe.

/…/

When the snow and ice hits, if the conductor third rail is cold as soon as snow hits it, it freezes. That means there’s an insulating layer of ice between the shoe and the rail.

/…/

The pertinent point is we are the only country in the world where the third rail system is being used outside an urban area (it’s also used on the Tube and has caused problems on the uncovered Metropolitan line in the past).

See kõik ei vabanda midagi, aga vähemalt seletab. Ka seda, miks probleemi püütakse lahendada tühjade rongide öö otsa ringisõidutamisega…

tuisk on neljandat päeva. noh, tegelikult lihtsalt sajab vahelduva eduga lund, aga juba oleme seisus, kus “teid ei seleta silm”, sest lumelabidaid ju ei ole kellelgi ja 10 cm lume vastu on võimetu isegi see soola-liivasegu, mille nutikamad juba nädala eest katastroofiootuses kõnniteedele laotasid. mõned tähelepanekud selle kohta, kuidas getorahvas toime tuleb/ei tule:

hijabis naabriproua kukkus majauksest lugedes neljandal sammul matsti külili. järgnenud siputamise käigus tuvastasin, et jalas olid tal ballerinad ja nende sees vikerkaaretriibulised sokid. brr.

tema rahvuskaaslane puhastas majaesist lumest hoopis innovatiivsel moel, survepesu abil. ei oska öelda, kas tegu oli teadliku riskivõtmisega või valmistab järgmine võimalik miinuskraad talle ebameeldiva üllatuse.

enamus kohatud lumememmesid on mätsimismeetodil valmistatud ja koonusjad, aga meie magamistoa akna all on keegi suutnud kaks korralikku lumepalli kokku veeretada ja teineteise otsa tõsta. poolakas juba teab, kuidas see asi käib! lõppviimistlus oli tol memmel kahjuks kasin, aga kenamaid eksemplare lähinaabrusest:

klassikaline siinkandi memm; tagaplaanil aknalaual on veidi vähemkvaliteetne eksemplar oma porgandi juba maha poetanud

porrust silmad ma loen juba innovatsiooniks! aga kahtlustan, et nina kadumamineku järgne hülgeilme pole isegi taotluslik

ja lehest lugesin, et raudteelased teevad siin puha kangelastegusid. siis, kui ühel ööl oli -2C, olid rongid öö otsa edasi-tagasi sõitnud, et rööpad ära ei külmuks! ma olen kindel, et BAMi meestel oleks siit palju õppida.

nii et ärge meie pärast muretsege, me tuleme toime (vt ka: keep calm and carry on).

edit: õhtuks oli kesklinnas lumi puha sulanud ja kõnniteedki kuivad; tabasin veel viimase lumememme agoonia:

lumi 0 – 1 suurbritannia

Väga vajalik info jõudis minuni tänasel Londoni transpordimuuseumi külastusel: kõik kahekorruselised bussid läbivad enne käikuandmist kallutustesti, milel abil tehakse kindlaks, et nad ei lähe ümber enne, kui kaldenurk on üle 28 kraadi.

Olen alati veidi mures olnud, sest bussi ülemisel korrusel on vahel tunne, et külilikukkumisest pole asi kaugel. Aga muuseumis näidati mudeli peal simulatsiooni, kui palju see 28 on, ja ma võin kinnitada, et täitsa palju. Koju sõites oli kohe väga turvaline tunne!

Transpordimuuseum. Vasakul vana Routemaster, selle kõrval RT (veel vanem bussimudel). Esiplaanil vastikud briti jõnglased, kes ei oska absoluutselt muuseumis käituda.

Muudes uudistes: ostsin uue fotoka, millele see jäta-mustvalgele-pildile-ainult-punane-värv-alles-filter on sisse ehitatud. Postkaste ja telefoniputkasid pildistama pole ma veel jõudnud, aga olge hoiatatud, see juhtub. Võimalik, et ühtegi täisvärvides pilti te aastal 2013 siin üldse ei näe.

Läksin eile poodi maakaarti ostma (miks? sest ma usun visualiseerimise jõusse ja loodan, et kui ma kaardi seinale riputan, siis jõuan ükskord ometi Londonist välja ka), aga unustasin otsustada, millise maa kaarti ma tahan. Inglismaa? Suurbritannia? Ühendkuningriigi? Briti saarte? Õnneks poes ei olnud neist ühtegi, nii et suuremat jama sellest ei tulnud; see-eest teie ees tänased kohanimeminutid:

• Briti saared (British Isles) – saarestik Atlandi ookeanis, koosneb Suurbritanniast, Iirimaast ja veel umbes kuuest tuhandest saarest.
• Suurbritannia (Great Britain) – suurim Briti saartest. Selle saare peal asuvad Inglismaa (England), Šotimaa (Scotland) ja Wales.
• Iirimaa (Ireland) – suuruselt teine Briti saar. Selle saare peal asuvad Iiri Vabariik (Republic of Ireland) ja Põhja-Iirimaa (Northern Ireland).
• Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland) – riik, mis koosneb Suurbritanniast (vt ülal), Põhja-Iirimaast (vt ülal) ja veel umbes kuuest tuhandest saarest. Hellitlevalt kutsutakse ka United Kingdom või UK, harvemini Ühendkuningriik.

Et see kõik nii lihtne poleks, kui tunduda võib, siis… Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ametlik eestikeelne põhinimi on (wait) Suurbritannia!

Ja need kuus tuhat saart, mida ma kahel korral mainisin? Need ei ole mõlemal juhul päris samad kuus tuhat. Kui selle või järgmise taseme (Commonwealth, Crown, Overseas Territories – anyone?) vastu huvi on, siis selle selgituse kuulamisele kulutatud kümme ja pool minutit ei ole asjata kulutatud. (Klipp kestab tegelikult viis ja veerand, aga raudselt tekib vajadus teist korda veel vaadata.)

Loodan, et see kõik on piisavaks selgituseks, miks ma ka juhul, kui visualiseerimine töötab ja ma kunagi Cornwalli, Šotimaale või Jersey saarele jõuan ja sellest siin kirjutada tahan, “minu londonit” ümber nimetama ei hakka. Mis see siis olema peaks, et kõike katta – “minu briti impeerium”?

(Kaardi valisin lõpuks UK oma ja tellisin netist.)

Üks ekskursioonijuhinõuanne veel: kui The National Gallery tundub liiga suur (mida ta kahtlemata ka on) või kui lihtsalt ei julge end väga suureks maalikunstisõbraks pidada (minu juhtum), siis võib vaadata ainult impressioniste – täpselt paras suutäis.

Millegipärast on kõik kuulsad maalikunstnikud, keda ma nimetada oskan, impressionistid või post-impressionistid, nii et nende vaatamine galeriis tekitab kõige rohkem tunnet, et kulutatud aeg on asja ette läinud. Neli saali, 40 minutit  - ja ongi nähtud kõik need vesiroosid ja päevalilled ja baleriinid. Mulle igatahes on nad praeguseks juba täitsa meeldima hakanud.

Niisiis, peauksest sisse ja paremat kätt ruumid 43-46. Pole tänu väärt.

Mul on nüüdseks Eestist juba nii palju külalisi käinud siin (14, ausõna!), et julgen üldistama hakata: ka neil, kes alguses ütlevad, et nad on Londonis juba kunagi käinud või et neid mingi turistivärk üldse ei huvita, hakkab hiljemalt teise päeva pärastlõunal sügelema, et tahaks ikkagi näha mingeid kuulsaid vaatamisväärsusi ka. Lubage esitleda, minu täiesti iseseisvalt väljatöötatud ekspress-London:

1. Alusta Trafalgar Square’ilt. Lisapunktid, kui sa tead, misasi on Trafalgar või miks admiral Nelson oluline oli (mina näiteks ei mäleta ja pole viitsinud järele ka uurida). Minu meelest on siin põnevad asjad hoopis neljas kuju ja otse väljakust lõunas asuv Londoni keskpunkt (ja muidugi väljaku ääres olev National Gallery ja ümber nurga asuv National Portrait Gallery, aga neid ei saa ekspressekskursiooni sisse võtta, terve päev võib märkamatult käest lipsata).

NB! Kui oled viiendast klassist saadik elanud mingi uduse teadmisega Trafalgar Square’i tuvidest, siis see on lootusetult vananenud. Need tuvid muutusid mutantideks ja neist saadi lahti. Ma ei taha sellest lähemalt rääkida, sest ma ükskord lugesin sellest lähemalt ja nägin neid vastikuid tiivulisi rotte pärast unes.

2. Kui Trafalgar Square’ilt õiget tänavat mööda alla vaadata (täpselt üle Londoni keskpunkti), paistab ära Big Ben. Soovijatel avaneb võimalus linnuke kirja saada ja punktid 3.-7. vahele jätta.

3. On ikka vaja lähedalt näha? Sedasama Whitehalli tänavat mööda võib siis ilmselges suunas jalutada. Paremal pool võib vaadata hobuseid (Horse Guards – arhailises riietuses vaevatud ilmega noored mehed ja veel vaevatuma ilmega hobused “valvavad” kunagist kuningapalee sissepääsu, st üritavad teha nägu, et nad ei märka, kuidas kõik nende kõrval end pildistada lasevad) ja varsti pärast seda politseinikke (Downing St 10 ehk peaministri residentsi sissepääsu valve).

4. Kuskil nende kahe vahel keset Whitehalli (sõna otseses mõttes – kahe sõidurea vahel) on monument nimega Women of World War II. See on mu meelest oluliselt rohkem vaatamist väärt kui hobused või politseinikud.

5. Vasakul on Big Ben ja Parliament Houses nüüd juba päris lähedalt näha. Jah, võib minna veel lähemale. Võib minna ka silla peale ja sealt pilti teha. Sest ega neid pilte ju pole veel piisavalt olemas:P

Kui silla peal (Westminster Bridge) olles tekib nüüd kiusatus minna üle silla London Eyega sõitma, siis seda muidugi võib teha, aga see ei ole enam minu ekspress-London. Minu versioonis tuleb tagasi tulla ja vasakule ümber parlamendi kõndida.

6. Parlamendist üle tee on Westminster Abbey. Raudselt on pühapäev ja sisse turisti tegema ei saa minna, ainult jumalateenistustele saab. Vähemalt minul ei ole küll siiani õnnestunud tabada hetke, mil saaks kirikut seestpoolt vaadata. Aga võib ju vaadata väljast.

7. Minu meelest on nüüd juba piisavalt mitu vaatamisväärsust nähtud, nii et võiks ekskursiooni lõpetada. Veel on vaja? Sel juhul jaluta tuldud teed tagasi Trafalgar Square’ile. On jah veidi igav niiviisi, aga mis ma teha saan, et nad pole mõistlikumalt paigutanud oma värke.

8. Otsi üles Strand (Trafalgarilt väljuv tänav, Whitehallist lugedes teine paremat kätt) ja selle alguses olev bussi nr 15 peatus. Tasub meeles pidada, et bussid sõidavad ja seega ka peatuvad siin vasakul teepoolel:) Nüüd on kaks võimalust, kas lähed esimese 15 peale, mis tuleb, või ootad, kuni tuleb vana Routemaster – selle liini peal neid nimelt sõidab. Võib muidugi nii ka vedada, et esimene ongi kohe vana.

9. Sõida bussiga ja vaata tee peal aknast välja. Kohe alguses on paremal Charing Crossi raudteejaam ja millalgi on vasakul St Paul’s Cathedral. Kui paremal hakkab paistma Tower, tasub maha minna (see võib vabalt olla ka lõpp-peatus).

10. Paremal, nagu öeldud, on Tower. Teisel pool Towerit on Tower Bridge. Mõlemasse on ilmselt võimalik pilet osta ja sisse minna, aga ma pole kunagi proovinud.

11. Mine üle silla – lõunakaldalt on päris kena vaade kõigele, mis just bussiaknast nähtud, sh ka City kõrghooned. Aa, keset silda on üks pronksist valatud silt ka, mis kogu vaate kenasti lahti seletab, et mis torn on mis. Ja sillalt näeb kõige paremini ka The Shardi, mis asub lõunakaldal ja on Euroopa Liidu kõige kõrgem hoone.

12. Kõnni jõekallast mööda tagasi kesklinna poole. Vasakule jääb üks päris kena jupp avalikku ruumi ja paremale jääb jõgi, kuhu on pargitud mingi vana sõjalaev (HMS Belfast). Lõpuks jõuad välja London Bridge’i metroojaama, kus on paslik minna metroo peale ja sõita kuhugi mujale.

(Punktid 8.-12. võiks minu poolest asendada ka jalutuskäiguga pargiserva mööda Buckinghami paleeni, aga seda varianti pole keegi mu ekskursantidest veel valinud, nii et ma ei ole seda tegelikult teinud. Ega see palee ausalt öeldes eriti ilus ei ole ka.)