i’m stuck somewhere between high school and old school

Podcastist ja sellisest värgist ma ei tea muidugi midagi, mingi asjalike ja tõsiste inimeste asi vist; aga ma olen, eks ole, natuke audioraamatuid kuulanud ja ka mõelnud selle üle, et kuulamine on vahel küll väga mõnus, aga võtab jubedalt aega.

Kui mul oleks värske Harry Potteri raamat paberkujul, oleks ta mul juba nädal aega tagasi läbi saanud. Nii, nagu asjad on, oleme mina ja üks meeldiva häälega härrasmees alles saja kahekümne kuuenda faili juures saja seitsmekümne neljast ehk 22. peatüki keskel. Tal läheb umbes kolmveerand tundi ühe peatüki ettelugemise peale… ja kui ma nüüd ette kujutan, kui kiirelt ma ise seda loeksin (ma ei taha kiidelda, aga ma loen VÄGA kiiresti), siis tekib tunne, et peaks ikka raamatu ostma, aga no nüüd pole enam mõtet vist, enne kui eestikeelne välja antakse:)

Sest kuigi senistest HP raamatutest tundub see kuues mulle nõrgim, on ta siiski piisavalt huvitav, et ma aegajalt jään kümneks minutiks parkimismajja autosse istuma ja peatükki lõpuni kuulama:) Ja nüüd, vastu lõppu, läheb vist päris põnevaks ka.

Endiselt suudan audioraamatuid kuulata ainult autos. Kodus ajavad nad mulle une peale ja arvuti taga leidub alati muud tegemist, mis kuulamisele keskenduda ei lase.

there i was on a july morning

Tegelikult meeldis mulle ka Heep rohkem kui Alice. Sellepärast ehk, et ma olen ka igav tänapäeva noor ja oleks tahtnud kuulda rohkem lugusid Trashi ja Hey Stoopidi pealt. Aga vahva, et vanad mehed ikka viitsivad.

Tegelikult meeldis mulle ka Heep rohkem kui Alice. Sellepärast ehk, et ma olen ka igav tänapäeva noor ja oleks tahtnud kuulda rohkem lugusid Trashi ja Hey Stoopidi pealt.

Aga vahva, et vanad mehed ikka viitsivad.