Kuu: juuli 2005

možžet mõ obideli kogo-to zrja

“Annad leedukale sõrme, võtab terve kitarri,” formuleerus panbaltiline vanasõna ühe tundmatuks jääda sooviva rahvusvahelise firma suvepäevadel. See oleks mul meelest läinud, kui Aabram poleks eile tsiteerinud musketäride laulu – see ja veel paar venekeelset (multi)filmihitti hoidsid nädalavahetusel ära suurema rahvustevahelise konflikti, mis kippus küpsema, kui leedukad juba pool tundi olid ainult oma rahvalaule laulnud. Õnneks akordion mängib kitarrist üle, kui vaja on:)

Üllatavaid fakte samadelt suvepäevadelt:
– leidub veel ülebaltilisi firmasid, kes hoolimata skandinaavia emafirmast kasutavad omavahelise suhtluskeelena vene keelt;
– ma saan vene keelest täitsa vabalt aru;
– keskealised eestlased ei räägi vene keelt tegelikult paremini kui mina, küll aga kõvast kompleksivabamalt ja seetõttu ka rohkem. Minu meelest nad ei peaks. Sest ma räägin vene keelt ikka päris halvasti:P

don’t want you to come so close to me

Ma tahaks tegelt kurta selle üle, kuidas ma lõpuks suutsin end sellest õnnetust Millingtonist läbi närida ja kuidas see minu arvates ikka üldse hea raamat ei olnud… aga ma ei oska seda eriti kuidagi ära seletada. Ütleme lihtsalt, et see meenutas mulle õõvastaval kombel dr. Eliyahu M. Goldratti surematuid teoseid. Kehakeemia ja piirangute teooria, see kõik on väga tore, aga võiks ju natuke valida, MILLISES ilukirjanduslikus soustis me oma häid kontseptsioone serveerime, eks? Niisugustele raamatule eelistaksin ma pooleteiseleheküljelist esseed, mis ei pea olema just kuivas teaduskeeles – aga tohib olla, kui teisiti ei saa – ja annab mulle faktid.

Tähendab, Jumal oli okei, Jumal oleks võinud jääda. Aga see ülejäänu!
Huh, ma lähen ikka veel tigedaks, kui ma selle peale mõtlen:)

Parem uudis on see, et Feisti “Magiciani” lugesin ka läbi ja see oli selline täitsa mõnus rannaraamat. “Sõrmuste isand” algajatele, light-versioon, vähese tõrva- ja nikotiinisisaldusega, aga kõigi kohustuslike elementidega – haldjad, lohed, päkapikud, maagid ja pisikesed poisid, kes päästavad maailmu ja armuvad haldjakuningannasse. Ma ei pea end suureks fantasy-sõbraks, aga lohed on mu nõrkuseks. Ükspäev teen teile ühe nimekirja headest raamatutest, kus on lohed:)

ja siis olla võid ükskõik kui lähedal sellest hetkest saab taeva kapriis

Noh, jah, tegelikult me vaatasime White Stripesi ära ja hästi tegime, see oli ikkagi äge. Ja äge oli üks serbia hevibänd, mille me ringi kolades ja aega parajaks tehes metalilavalt leidsime. Kui keegi näeb Ritam Nereda plaati müügil, võib mulle ära osta:) ehkki laivile andis põhivõlu rahvas lava ees, kes kõiki laule kaasa möirgas. Millega … Loe edasi “ja siis olla võid ükskõik kui lähedal sellest hetkest saab taeva kapriis”

Noh, jah, tegelikult me vaatasime White Stripesi ära ja hästi tegime, see oli ikkagi äge. Ja äge oli üks serbia hevibänd, mille me ringi kolades ja aega parajaks tehes metalilavalt leidsime. Kui keegi näeb Ritam Nereda plaati müügil, võib mulle ära osta:) ehkki laivile andis põhivõlu rahvas lava ees, kes kõiki laule kaasa möirgas.

Millega haakub ka see, et ma sattusin ükspäev poolkogemata Aria kontserdile ja muusika meeldis mulle peaaegu sama palju kui publik. Slaavi heviga tasub tõepoolest lähemalt tutvust teha.

Millega omakorda ei haaku üldse see, et üks teine päev käisin esimest korda elus 2 Quick Starti kontserdil. Loodetavasti ka viimast – mis samas ei tähenda, nagu poleks mul lõbus olnud, aga ma kahtlustan, et leiduvad piirid, millest üle ma oma absurditaju venitada ei suuda:) Miljonite noorte naiste lemmik (TM Meie Meel) on muide vanaks ja koledaks jäänud.

it’ll take you all your time and money to keep me satisfied

ahjaa, ja ma tean nyyd l6puks ometi, milleks tehakse neid j6ledaid WEL COME TOEST ONIA s2rke. nende abil nimelt saavad serbia mehed Serbias eesti naisi:P

ahjaa, ja ma tean nyyd l6puks ometi, milleks tehakse neid j6ledaid WEL COME TOEST ONIA s2rke. nende abil nimelt saavad serbia mehed Serbias eesti naisi:P

tean tõustes igal hommikul end enam odavalt ei müü

Serblased, nagu ka muud slaavlased, on lahedad selle poolest, et nad kirjutavad kõik võõrnimed üles häälduse järgi. Mis teeb Exiti festivalist kohalikes uudistes Egziti ja on minu meelest naljakas.

Esimene päev läks pigem soojenduse tähe all, mis tähendas, et nalja sai vähe, aga bände nägi palju. Mul oli õigesti meeles, et Napalm Death mulle ei meeldi, aga et Apocalyptica on täitsa okei. Ja kuna Rammsteini-kloon Laibach kõlbas täitsa kuulata, siis võib vist järeldada, et Rammstein võiks mulle meeldida. Jah, ma ei ole selle küsimusega elus varem eriti tegelenud, nii et ma ei teadnud enne.

Täna juhtus küll nii, et parajasti enne seda, kui Garbage pidi lavale tulema, tuli hoopis äikesetorm. Tahaks öelda, et ma ei ole nii ägedat äikest elus enne näinudki, aga paraku olen ma enne ka suviti Balkanile sattunud:) Igatahes oli kiiresti tarvis põgeneda kuhugi, kus poleks nii märg… ja siis sattusime me kuidagi VIP-klubisse, kuhu meid lasti sisse lihtsalt selle eest, et me olime eestlased… ja kui klubis liiga palavaks läks, siis sattusime me vihmavarju mingile lavale, kus loomulikult läks nii, nagu ikka läheb – Iir hängis bändi bassimehega, kes teda trummi mängima õpetas, ja mina hängisin lavatehnikuga… aga ma sain igatahes ka korraks trummide taha:P

Ja Garbage’i nägime me ikka ära, sest nad tulid vihma pärast alles paar tundi hiljem peale.

Aa, ja ma lasin endale teha hennatätoveeringu, aga see läks vihmaga natuke, noh, laiali:P Väga rokenroll on igatahes. Kaks päeva festivali on veel ees.

no matter what they teach us what we believe is true

J2lle olen ma murdnud mitut lubadust, mis ma aastate jooksul iseendale andnud olen, n2iteks: – mitte kunagi enam l2bida Poolat maismaad pidi – mitte osta Tescost riideid – mitte s6ita p2evasel ajal autoga l2bi Budapesti linna H2mmastaval kombel aga n2eb rekkariik Poola sel suvel v2lja nagu Teletupsumaa, Budapesti ummikud on t2itsa talutavad ja Tescos leidusid … Loe edasi “no matter what they teach us what we believe is true”

J2lle olen ma murdnud mitut lubadust, mis ma aastate jooksul iseendale andnud olen, n2iteks:

– mitte kunagi enam l2bida Poolat maismaad pidi
– mitte osta Tescost riideid
– mitte s6ita p2evasel ajal autoga l2bi Budapesti linna

H2mmastaval kombel aga n2eb rekkariik Poola sel suvel v2lja nagu Teletupsumaa, Budapesti ummikud on t2itsa talutavad ja Tescos leidusid lyhikesed pyksid, mida v6ib kanda ka muul juhul kui rangelt oma elu p22stmise eesm2rgil. Ilmselt peaks v2hem lubama ja rohkem oludest l2htuma.

T2ppidega t2hti neil siin Serbias lihtsalt ei ole. On see-eest ilus ilm, hea pizza ja 6htul algab Exit.

i don’t know what you’re looking for but it’s a waste of time

Mina loen sel suvel näiteks selliseid raamatuid: * Lemony Snicket, Series of Unfortunate Events – kuus osa on praeguseks läbi ja kuigi aegajalt tundub, et kõik, lõpp, enam ei viitsi, siis igas raamatus on ikka midagi, mis tekitab tunde, et järgmist on ka vaja lugeda. Head paksude lehtede ja suure kirjaga lasteraamatud, neid jõuab enne … Loe edasi “i don’t know what you’re looking for but it’s a waste of time”

Mina loen sel suvel näiteks selliseid raamatuid:

* Lemony Snicket, Series of Unfortunate Events – kuus osa on praeguseks läbi ja kuigi aegajalt tundub, et kõik, lõpp, enam ei viitsi, siis igas raamatus on ikka midagi, mis tekitab tunde, et järgmist on ka vaja lugeda. Head paksude lehtede ja suure kirjaga lasteraamatud, neid jõuab enne hommikusööki poolteist tükki läbi lugeda:P

* Tim Moore, Do Not Pass Go – üks lugu Monopoli mängust ja Londoni linnast, ma pole veel aru saanud, kummast rohkem. See raamat jäi Londonis kogemata ette ja ma ostsin ta ja siis läks nii, et ma sõitsin selle suure vaaterattaga, mis nad on jõe äärde püsti pannud, aga ei vaadanud vaadet, vaid lugesin selle asemel raamatust, kuidas turistid Downing Streetil trügivad. This is just so me. Aga Tallinnas seda lugeda pole kuidagi pooltki nii fun; eks ma katsetan järgmisena kuskil Tallinn-Novi Sad marsruudil, kas ta sobib kuhugi või jääb veel oma aega ootama.

* Åsne Seierstad, Hundra och ett tag – ma ei teagi, miks ma seda norra raamatut rootsi keeles loen, võibolla sellepärast, et ma ei oska norra keelt:P tegelikult lihtsalt jäi jälle sellisel kujul ette. Lääne ajakirjanik Iraagis kevadel 2003. Ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, millest see raamat ikkagi räägib, aga kirjutatud on mõnusalt ja hea on vahel jälle jupike lugeda sealt.

* Jeffrey Archer, Kane and Abel
* Raymond E. Feist, Magician – neid kaht raamatut ühendab see, et mõlemad on The Big Read top100 sees, kumbagi pole ma veel lugenud, sest pole suutnud neid raamatukogudest leida, ja Virgin Megastore’is maksid nad kumbki £1.99 :) Rohkem ei oska ma neist esialgu midagi arvata, aga kui briti üldsus on neid lugemisväärseks pidanud, siis pole mul põhjust esialgu ka arvata, et halvad on.

* Mil Millington, A Certain Chemistry – suhestun täitsa Telleri Tüdrukuga ja tema reaktsiooniga, ma olen seda raamatut ka paar korda pildunud juba ja praegu olen jälle üsna kindel, et ma ikka ei taha lõpuni lugeda:) Aga küllap ühel hetkel ikka loen, kui mitte midagi muud käepärast pole. Üldiselt vist siiski meestekas. Õnneks maksis kah £1.99, vähemalt pole rahast kahju:) Hiljem võin heasse peresse tasuta ära anda.

Noh, ja kui see kuhi läbi saab, siis võibki juba sügis käes olla ju.

you promise me heaven then put me through hell

Isegi mõte Intsikurmu laululavast kahvatub ürituse kõrval, kuhu elu mind sel nädalalõpul viis: süldipidu Lohusalu sadamas. Muuhulgas õppisin ma sellest kogemusest teatava üllatusega, et inimesed, kes jalutavad ringi, näpus Saaremaa viina pudel, kuhu sisse on apelsinimahlaga kokteil segatud, on mulle kuidagi… sümpaatsed. Oleks nagu omad:P Isegi kui nad samal ajal kõva häälega kaasa laulavad popurriid … Loe edasi “you promise me heaven then put me through hell”

Isegi mõte Intsikurmu laululavast kahvatub ürituse kõrval, kuhu elu mind sel nädalalõpul viis: süldipidu Lohusalu sadamas. Muuhulgas õppisin ma sellest kogemusest teatava üllatusega, et inimesed, kes jalutavad ringi, näpus Saaremaa viina pudel, kuhu sisse on apelsinimahlaga kokteil segatud, on mulle kuidagi… sümpaatsed. Oleks nagu omad:P Isegi kui nad samal ajal kõva häälega kaasa laulavad popurriid kõigist maailma süldilugudest. Või võibolla just sellepärast.

Ja mõnisada meetrit sadamast ja Rein Laaneorust ja kogu-aja-oli-mulle-naabriks-Alice’ist eemal hulkus mererannas ringi üks jänes, olles heaks eeskujuks suvest viimase võtmisel ja ebaoluliste tobeduste ignoreerimisel.